kolmapäev, 1. detsember 2010

Rahvas annab sõjaväele hinge

Sattusin sirvima ajakirja „Sõdur“ sõjaeelseid aastakäike. Neis arutleti erinevate militaarprobleemide, strateegia ja taktikaliste küsimuste üle, analüüsiti nii ajaloolisi kui hiljuti toimunud konflikte (Hispaania kodusõda, Poola vallutamine jne), meenutati Vabadussõja kogemusi, jagati näpunäiteid üksikvõitleja oskustest tankitõrjerajatiste püstitamise ja moodsa õhusõjani. Ühesõnaga, anti ülevaade kõigest, mida riigikaitse valdkonnas oluliseks peeti.

Aeg, tehniline, strateegiline ja taktikaline areng on suure osa kirjutatust ajalooks muutnud. Ometi leidus teema, mis oma aktuaalsust vähimalgi määral kaotanud ei ole ning mis vajaks tänagi märksa suuremat rõhuasetust ja esiletoomist. Jutt on isamaalisest kasvatusest, kaitsetahte ja kaitsevõime seosest rahvuslike aadetega. Siis pandi sellele küsimusele oluliselt enam rõhku kui täna. Riigikaitseõpetus koolides (käsikäes isamaalise kasvatusega) oli kohustuslik, see oli sisuliselt sõjaväeteenistuse üks osa, mida peeti iga kodaniku pühaks kohustuseks riigi ees. Rahva vapper vastupanu suvesõjas 1941 ja 1944. aasta kaitselahingutes ning vabaduseiha, mida idanaabri jõhker okupatsioonireziimgi murda ei suutnud, tõestab sellise rõhuasetuse õigsust ja vajalikkust.

Toon järgnevalt valiku erinevatest ajakirja „Sõdur“ numbritest ja artiklitest nopitud mõtetest, mis ajatutena võiksid kuuluda ka tänapäeva ja on eriti aktuaalsed tänasel tähtpäeval -1. detsembril:

„...Riigikaitse tugevus, riigikaitse potents ei seisa üksi relvastatud jõus, ei seisa tankide ja lennukite arvus, vaid terve riigi ja rahva elujõus. Millised iganes on iga sõjalise aktsiooni reaalsed huvid ja eesmärgid, ometi jääb tõigaks, et võitlejate moraalseks jõuallikaks ja võitlusvaimu kandjaks on rahvustunne. Kaitseväe vaimu ja meelsuse kandjaks saab olla vaid vankumatu rahvuslus ja patriotism. Teistsuguse vaimu ja meelsusega ei saa olla sõjaväe kui terviku ega tema juhtide ja sõdurite sügavat usku ega truudust oma riigile, rahvale ja juhtidele.“

„Moraalset jõudu saab ammutada eeskätt rahvuslikust iseteadvusest ja kokkukuuluvustundest. Need on aluseks patriotismile, kohusetruudusele, võitlustahtele jne. Ühesõnaga, tähtis on vaimsus, mida sõdur kannab. On see ühine riigi üldise poliitikaga, on sõjavägi tugev ja võitlusvõimeline, on aga rahvas killustatud, on ka sõjaväe vaim kirju ja kõikuv.“

„Rahva tugevus ja väärtus ei olene ei arvukusest ega majanduslikust edust. Teame suuri, kuid nõrku rahvaid, rikkaid ja sisemiselt jõuetuid. Vabadust ei saa hinnata vaid materiaalsete väärtuste mõõdupuuga. Võib tuua rea näiteid, kuidas rahvad hävinesid ja hukkusid materjaalseid hüvesid esmasteks seades ja neist nõrgestatult. Rahvas, kes seab mammona esikohale ei vääri vabadust. Rahva tugevus ja väärtus oleneb tema vaimsest jõust, rahvustunnetusest ja sisemisest elutahtest.“

„Rahvuslus on usk isamaasse, oma rahvusesse, selle arenguvõimekusse ja eluõigusesse. Tema eesmärk on suunata elujõudu ühes suunas – elada vaba rahvana, iseseisva riigina ja teostada ülesandeid, mis vastavad riigi ja rahva huvidele, majanduslikule jõukusele ja vaimsetele võimetele.“

„Rahvas annab sõjaväele mitte ainult isikkoosseisu, varustuse ja relvastuse. Rahvas annab sõjaväele ka oma hinge, oma elumõtte, aated ja eesmärgid. Puuduvad aga rahval elutahe, mõte, aated ja sihid, puuduvad need ka kaitseväel. Siis puudub meestel ka eesmärk, mille eest võidelda ja põhjus mille eest olla valmis surema.“

„Eesti rahval on olemas kõik eeldused vaba ja iseseisva riikliku elu elamiseks ja jätkamiseks. Kuid julgeim ja elavaimgi rahvas võidakse muuta loiuks ja passiivseks, jõuetuks, araks ja ükskõikseks massiks, kui ta immutatakse läbi ekslike hoiakute, vaadete ja arusaamadega asjade tõelisest tähendusest ja seisukorrast. Kui juhtidel puudub arusaam tegelikest rahvuslikest eesmärkidest. Omamata rahvustunnet ja evimata dünaamilist edasikestmistungi, ei jää ükski rahvas kestma.“

„Eesti rahva üheks suuremaks puuduseks ongi olnud nõrk rahvuslik iseteadvus ja rahvuslik uhkus. Eelistatakse sageli ja peetakse paremaks kõike, mis on võõrsilt – enda oma alahinnatakse ja painutakse võõra ees. Ometi, väikeriik, kes tahab eksiteerida, peab näitama üles tahet elamiseks, tundma sisemist väärikust ja rahvuslikku uhkust. Meil on palju, mille üle uhked olla.“

„Tahame hoida oma riiki ja iseseisvust, kasvatada tugevaid kaitsejõude, peame kasvatama tugevat rahvast – isamaaliste vaadetega, tugeva rahvusliku elumõtte ja elutahtega. Kui noortesse suudetakse kasvatada tulist armastust oma kodumaa vastu, siis on see põhjaks, millel kasvab tahtejõud ja kohusetunne. Kaitsejõudude tugevus on võrdeline rahvuse tugevusega. See on aga üks riikliku eksistentsi ja julgeoleku olulisemaid aluseid.“

„Eitada riigikaitse vajadust tähendab sedasama kui eitada oma vabaduse tarvilikkust. Meie kaitseorganisatsioonid ei ole loodud ühegi isiku või kildkonna võimu säilitamiseks vaid kogu rahva vabaduse ja iseseisvuse tagamiseks. Riigikaitse on sedavõrd laialdane ala, et siin leiab iga kodanik endale tegevust, niihästi mees kui naine, noor kui vana, kui ta vaid mõistab, millisel määral sõltub ka tema isiklik heaolu ja julgeolek riigikaitse tugevusest.“

„Riigikaitseprobleemide lahendamine, millest võib sõltuda rahva suveräänsus, sõltub sõjaväe prestiižist ja kodanike suhtumisest sellesse. Oleme saamas lahti veneaegsest halvustavast vaatest „soldatiseisusele“ ja sõjaväele üldse. Rahvusliku kaitseväe loomise perioodist alates on meie sõjavägi võitnud enesele hea nime ja tõestanud, et ta erineb sellest sõjaväest, mis ei omanud eestlaste poolehoidu ega austust.“
„Riigi elulistes huvides on tähtis, et sõjaveäteenistuse kohustusest kujuneks välja au- ja uhkuseküsimus, traditsioon, mille eeskujuliku sooritamiseta ükski meeskodanik ei peaks väärima kodaniku suuri õigusi.“

„Iseseisva riigi ühiskondlikus elus on kaitsejõududel asendamatu tähtsus. Tal ei lasu üksnes riigikaitselised ülesanded, vaid ka kodanike sõjaväelise kasvatuse, harimise ja rahvuslike aadete kaugeleulatuvate eesmärkide elluviimine. Meie riigi ja rahva kestmajäämise tagamine...“

Lõpetaksin siinkohal tollase Kaitsevägede Staabi ülema, kindralmajor N. Reegi sõnadega: „Riigikaitse teravam kuju, riigikaitse ultima ratio on sõda. Meie sõda ei alga. Meie sõda ei provotseeri. Meie teame, mida tähendab sõda rahva saatusele. Meie jaoks on sõda vastupanuakt, vastupanu selleks, et sundida vastast loobuma oma püüetest, oma nõudest meie vastu. Kuid sõda, olgu missugune ta on, on alati seotud rahva ja riigi kõigi eluvaldkondadega, tema vapustab riiki ja riiklikku organismi kuni vundamendini. Kui see nii on, siis on selge, et sel korral kogu rahva elu, kogu riikliku organismi pingutused, kõik, mis rahval on, saab ja peab saama pühendatud selleks otsustavaks võitluseks rahva olemasolu eest“ (Rahvuskogus 02.03.1937.a.).

Neile sõnadele pole midagi lisada. Tuleb vaid küsida, kas ja kui kindlalt meie oleme valmis seisma oma rahvuse ja rahvusriikluse jätkuvuse eest tänases maailmas?



Avaldatud Terve Mõistuse Sündikaadis:
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4149&lang=est

kolmapäev, 10. november 2010

Ka Eestis valitseb multikultuursuse krahh

Oleme juba harjunud Venemaa süüdistustega, mille järgi Eestis kiusatakse venelasi. Aeg-ajalt ühinevad nendega need Lääne organisatsioonid, kus on Kremli, kreeka kommunistide ja multikulti apologeetide mõju suurem.

Vaatamata faktile, et ükski rahvusvaheline monitooring pole diskrimineerimist tuvastanud, pole piisavalt ja resoluutselt meie kaitseks välja astunud ükski rahvusvaheline organisatsioon või riik, rääkimata Euroopa Liidust (mida liitumise eel kiideti kui kaitset Vene vaenamiste eest).

Vastupidi, nõuandjaid, kes soovitavad muulastele järelandmisi ja eelistusi teha, on sisse trüginud nii uksest kui aknast. Lisaks püüavad meid „rikastada“ kõikvõimalikud sallimatud homoaktivistid ning võrdõiguslased, kelle meelest isegi nimetuse ema ja isa kasutamine olevat sooline diskrimineerimine. Viimati tekitas suurt kära mustalt mandrilt pärit ÜRO rassilise diskrimineerimise raportöör, kes Eesti oludest aimu omamata tuli välja kakskeelsuse soovitusega, toetades sellega sama nõudvaid suurvene šoviniste.

Mina ei ole ainus, kes ootas riigipoolset reageeringut. Kuid valitsus, riigikogu ja president vaikivad. Vaid mõni üksik poliitik on eraviisiliselt öelnud, et ÜRO raportööri nõudmised ei tule kõne allagi — need kõnelused on Eestis juba ära peetud.

Kuid miks üldse oodata seisukohta riigilt? Sest vanasõna järgi on vaikimine nõusolek ja lisaks meenuvad lugematud juhtumid kõigega nõustumisest, mida „lääne sõbrad“ meilt Eesti multikultuuristamisel nõudnud on. Meenuvad keele, kodakondsus- ja valimisseaduste korduvad lahjendamised, mille tagajärjel on meie elamislubade jagamise poliitika, kodakondsus-, keele- ja valimisseadused juba niigi oluliselt pehmemad kui üheski lääneriigis. Võimulolijad ei julge või ei taha enam ammu rääkida Eesti rahvuslikest huvidest ega eesmärkidest, mis sest, et põhiseaduse preambulis kõik kenasti kirjas on.

Kakskeelsus on sadu miljoneid kroone maksma läinud integratsiooniprogrammi varjus praktikas juba sisse viidudki — okupatsiooniaegne venestamine on transformeerunud võimude poolt igati tervitatavaks multikultuursuseks ning eesti keeleta saab siin suurepäraselt hakkama. Keeleinspektsiooni direktori Tomuski sõnul kannatavad Eestis keelelise diskrimineeriminse all hoopiski eestlased, kellel pole võimalik realiseerida oma põhiseaduslikke õigusi — kõikjal eesti keeles rääkida ja asju ajada. Tõsiselt sellesse sekkuda Keeleinspektsioonil aga ei lubata.

Igal aastal tuleb meile idast kuus kuni seitse tuhat inimest (10 aasta jooksul 60-70 000), läänest saabuvate immigrantide üle ei peeta aga arvestustki. Riik propageerib noorte välismaale minekut ja jagab muulastele piiramatult kodakondsust. Hoolimata enneolematust tööpuudusest, räägitakse saja tuhande immigrandi sissetoomisest. Sääraste tendentside jätkudes ei piisa varsti kakskeelsusest, vaja läheks juba kolme-neljakeelsuse väljakuulutamist.

Kui 5-10% piir on ületatud, ei sulandu immigrandid ilusate multikultiteooriate kiuste enam põlisrahvustega. Eesti ei ole erandiks. Küll erineme aga teistest oma väikese rahvaarvu ja Euroopa mastaabis juba niigi erakordselt suure immigrantrahvastiku osakaalu poolest (ca 30%), mis vähendab veelgi võimalust tulla toime võõrrahvaste integreerimise/assimileerimisega eesti keele- ja kultuuriruumi. Meie võimuringkonnad keelduvad aga tunnistamast, et lõdvad immigratsiooni-, kodakondsus- ja keeleseadused kujutavad eesti rahva jaoks juba ammu eksistentsiaalset ohtu.

Euroopas on selgelt nähtav multikulturistliku ja kosmopoliitliku surve vastukaaluks olevate rahvuslik-konservatiivsete jõudude populaarsuse kasv ning nende edu kohalikel- ja parlamendivalimistel. Isegi Saksa kantsler Angela Merkel oli sunnitud tunnistama, et multikultuursus on läbi kukkunud. Meie naabritest said rahvuslik-konservatiivid valimistel suure rahva toetuse Rootsis. Lätis sai erakond Visu Latvijai Seimis 8 kohta. Ajalehes Helsingin Sanomat avaldatud küsitluse põhjal on Soome rahvuslik-konservatiivse erakonna Perussuomalaiset toetus tõusnud 12,5 protsendile. See viis nad populaarsuselt neljandaks erakonnaks. Kevadel toimuvatel parlamendivalimistel ennustatakse neile enneolematut edu.

Eestis ei toimu aga näiliselt midagi. Võimuparteide kontrolli all olev ajakirjandus, politoloogid (mõne erandiga) ja nn punaprofessorid kuulutavad multikultuursuse ja tolerastia paratamatust ning eitavad igasuguseid muutusi. Seda püütakse tõestada tendentslike ja tegelikkust moonutavate küsitlustega, milles jäetakse välja pea poolte inimeste arvamus, kes olemasolevaid erakondi ja nende poliitikat ei toeta ning unustatakse tõsiasi, et kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimistel saatis parteiväliseid jõude suur edu.

Muutused, seda enam, et neid soovib suur osa Eesti valijatest, jõuavad paratamatult ka siia. Rahvuslik-konservatiivse ilmavaate võidukäiku ja estofoobse sundmultikultuuristamise krahhi tuleb tunnistada ka Eestis.

Senisel, eestlasi kui põlisrahvust ignoreerival viisil ei ole võimalik edasi minna. Me ootame riigi vastust ÜRO raportöörile. Vaikimine või temaga nõustumine tähendab meie enesemääramisõiguse, oma riigi ja rahvuse püsimajäämise õiguse eitamist.




Delfi 10.11.2010
ttp://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ka-eestis-valitseb-multikultuursuse-krahh.d?id=34802843

pühapäev, 3. oktoober 2010

Kanal 2 Eesti Rahvuslikust Liikumisest

Pole vist vaja tõestama hakatagi, et demokraatia on Eestis asendunud elitaarse partokraatiaga, mis seab ennast (valimis)seadustega Toompeale põlistada püüdvate tegelaste isiklikud- ja klikihuvid kõrgemale kõigest muust. Eeskätt tegelikest riigi ja rahva huvidest, eesmärkidest ja vajadustest. Eesti vajab muutust.

Nii viimased kohalikud, kui ka europarlamendi valimised näitasid hästi, et edu saadab võimuparteide väliseid ja uusi jõude. Uus erakond, mis kavatsetakse luua ERL-i ja EKD baasil, tekitab sünergiat ja saab kahtlemata värskeks ja alternatiivseks jõuks, et positiivseid muutusi tuua ja Toomepea Augease tallid rämpsust puhtaks pühkida...

Kanal 2 esitas Reporteri saates lühivaate ERL-ist. Intervjuude andmine ja klipi tegemine kestis tegelikult tunde ja jutuks tuli veel palju muidki küsimusi ja teemasid. Kuid eks saate formaat nõuab lühendamist ja teatud valikute tegemist. Tänud autoritele ja Kanal 2-le.

Vaata videot:

"Kevadel valitakse uus Riigikogu ja see on käivitanud aktiivse valimispropaganda. Suurte parteide kõrval soovivad parlamenti pääseda ka uued ja väiksemad tegijad, kellele sageli ei antagi meedias sõna.

Et ebavõrdsust vähendada, tutvustame teile Eesti Rahvuslikku Liikumist, mille liikmed on kindlad, et seekord pääsevad ka nemad Riigikokku."

Rahvuslased rihivad Riigikogu, Reporter, Kanal 2

http://www.reporter.ee/2010/09/20/rahvuslased-rihivad-riigikogu/

teisipäev, 17. august 2010

Heterofoobia peab lõppema

Riskides homoaktivistide ja vasakpoolsete viha alla sattuda, panen üles ERL-i avalduse, mis sai eile meediale saadetud. Homoringkondade ja nende trummi taguvate tolerantide seisukohtade hüsteeriline pealesurumine avalikkusele, nende läbinähtav heterofoobia ning kõigi ründamine ja süüdistamine, kes nende väärastunud ja ebamoraalseid homo-"väärtusi" ei poolda, on läinud juba üle igasuguse piiri. Väited, justkui homosid diskrimineeritaks selle läbi, et Eesti haridussüsteem ei ole nõus lastele homopropaganda tegemisega, on mitte ainult absurdne vaid lausa haige.

Paraku pole mina aga antud ERL-i avaldust kusagil näinud - TMS-s välja arvatud (vabandan, kui siinkohal mõnele meediakanalile ülekohut teen). Leian, et normaalsete pereväärtuste ja eeskät laste kaitseks tuleb välja astuda ja teha seda enne, kui on hilja. See on meie õigus ja kohustus. Asjaolu, et homopropaganda jaoks on kõik meediakanalid avatud, teistsuguste seisukohtade jaoks aga suletud, näitab, kui kaugele kõikvõimalike hälvete elunormiks tegemisel on juba jõutud ja millise "tolerantsuse ja võrdsuse" poole ühiskonda tegelikult tüüritakse.


ERL: Heterofoobia peab lõppema

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) avaldab sügavat hämmeldust ja halvakspanu Sotsiaaldemokraatliku Partei noorliikmete suhtes, kes on käsikäes grupi homoaktivistidega asunud normaalseid pereväärtusi ründama. Peame absurdseks nende ähvardusi haridusminister Tõnis Lukase suhtes, kelle sõnul Eesti koolide õppematerjalides ei kavatseta homoabielusid hakata propageerima.

ERL avaldab selles küsimuses haridusministrile toetust ja tunnustust ning on koos Eesti rahva valdava enamusega resoluutselt homoabielude lubamise ja propageerimise vastu. Eriti laste- ja kooliasutustes. Me peame õigeks keelustada ka laste adopteerimise sellist kooselu elavatele isikutele. Samale seisukohale on jõudnud Euroopa Inimõiguste Kohus, kelle sõnul riigid ei pea lubama homoabielusid. Igal lapsel on võõrandamatu õigus nii emale, isale kui normaalsetele perekonnaväärtustele, millest on võimalik osa saada vaid täisväärtuslikus traditsioonilises perekonnas. Nende õiguste keelamine grupi kõvahäälsete pervertide kasuks on lubamatu ja otsene laste diskrimineerimine. Nende väärtuste kaitsjate hüsteerilise hurjutamisega asetavad homovõitlejad end ühiskonna perifeeriasse. Sotsiaaldemokraatide valmisolek ja soov hakata juba koolides homopropagandat tegema on äärmiselt madal, moraalitu ja vastik.

„Hüsteeria üleskütmise ja normaalsete väärtushoiakute ründamisega näitavad homoaktivistid ja nende partnerid sotsiaaldemokraadid, kuivõrd kitsa, sallimatu ja arusaamatu maailmavaatega inimestega on tegemist. Võideldes näiliselt tolerantsuse eest, on nende näol tegemist pimedate fanaatikutega, kelle eesmärgiks on meie laste ja terve ühiskonna moraalne laostamine ning traditsiooniliste väärtushoiakute lammutamine,“ ütles ERL juhatuse liige Henn Põlluaas.

ERL on seisukohal, et Eesti riik peab seisma oma kodanike moraalsete ja eetiliste tõekspidamiste rikkumise vastu ning ei tohi olla kõikelubav ainukese tõelise perekonnavormi (ema, isa ja lapsed) lõhkumise ja mahategemiste suhtes. Seda rõhutab ka Eesti Põhiseaduse § 27, mis sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Kaitskem siis seda.

ERL juhatus

lisainfo
Martin Helme
või
Henn Põlluaas

reede, 23. juuli 2010

Taasiseseisvumisest filmilindil

Leidsin Militaarfoorumist rea huvitavaid linke, mis ka siin üles panen. Saab ju varsti sellest kõigest 20 aastat. Päris huvitav on vaadata ja meenutada, milline oli olukord meil ja meie naabrite juures, kellega meil ühine saatus kanda oli, millised olid meie ootused, mis jõud olid meie vastas ning mis üleüldse toimus. Ja kõige selle taustal mõelda, kuhu me oleme jõudnud. Head vaatamist ja mõtlemist.


Vilnius
http://www.youtube.com/watch?v=I2SvhDY23So
http://www.youtube.com/watch?v=6iWFYXjF4Z0
http://www.youtube.com/watch?v=YLTmOfTR6Bc

Riia
http://www.youtube.com/watch?v=1y4wLPgTxwk
http://www.youtube.com/watch?v=oQc6R8rRdNg
http://www.youtube.com/watch?v=fm_ZD50KqqE
http://www.youtube.com/watch?v=lD7rVu95lYU

Tallinn
http://www.youtube.com/watch?v=2b9l7Oa0I1k
http://www.youtube.com/watch?v=QiIeZjFqgQ4
http://www.youtube.com/watch?v=jlhxd_VLVzY
http://www.tv.postimees.ee/210506/esileht/siseuudised/202413.php
http://www.youtube.com/watch?v=OOpHfAjMm1g

Balti kett (1989 aasta)
http://www.youtube.com/watch?v=CNVQvZfz3G0
http://www.youtube.com/watch?v=VvhVj8FsZAs

laupäev, 10. juuli 2010

Kolooniast uuesti riigiks

Võtsin täna sõprade soovitusel ette Õhtulehe, et lugeda mõni päev tagasi avaldatud, juba kurikuulsa, Sami Lotila järjekordset kirjutist.

"Tehtud! Eestist sai Soome koloonia!"
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=385725&q=lotila

No loomulikult ajas ikka hinge täis küll. Esimese hooga tahaks vihaga Samile hüüda: "Mis sul viga on? - siis kui meie juba Sigtunat põletasime, istusite teie, põdrad, alles puu otsas ja kui Tartus ülikool avati polnud teie pealinnast veel (puskari)haisugi. Saa(ge) kaineks." Tegelikult ma muidugi nii ei hüüa - tagasihoidlikus, eestlaslik vaoshoitus ja viisakus ei luba.

Kui aga jätta kõrvale solvumistunne, mida Lotila arrogantne toon tekitab ja ka kõik Lotila roppused ja labased allapoolevööjutud ning ilmse mõnuga tehtud ülevindikeeramised ja filtreerida ibast välja iva, siis tuleb kahjuks tõdeda, et Sami lapsesuu räägib tõtt. Tema julgeb välja öelda seda, mida valdav osa meie kartellistunud meedia "leheneegritest" tunnistadagi ei julge, ammugi siis välja öelda. Ta osutab asjadele, mille suhtes võimulolevad ringkonnad peaksid mitte ainult häbi tundma, vaid ka vastutust kandma. Otsest ja isiklikku.

Katsun siin välja sõeluda, mida asjalikku tema napoleonikoogilikult mitmekihilisest kirjatükist siis leida on. Lotila kirjutab:

"Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle. Eestimaa on juba käest antud meile, välismaalastele: pangad, ettevõtted, magusaim kinnisvara ja krundid. Mis on jäänud eestlastele endale? Ainult hiigelsuured võlad! Välismaalastel läks ainult 20 aastat, et imeda Eesti tühjaks. Ettevõtteid, mida meie, välismaalased sooviksime veel osta, Eestis enam pole. Kõik väikese Eesti mastaabis suured firmad – nagu Tallink – on juba pankade kätes.

Tööpuudus Eestis on 20 protsenti! On täiesti võimatu mõista, et Eesti töötutest suurem osa ei saa riigilt toetusi mitte sentigi. Miks ei? Kas nemad, polegi Eesti riigi kodanikud? Nagu igas koloonias, on ka Eestis elukvaliteet kehv. Raskete haiguste, nagu HIVi ja tuberkuloosi levimises on Eesti muidugi Euroopa tipus ja terveid eluaastaid on inimestel siinmail vähem kui kusagil mujal Euroopas.

Elu koloonias tähendab Põhja-Korea-laadset riigipoolset propagandat, korrumpeerunud ja idioote täis haridusaparaati. Kolooniaelu meeldib enamikule eestlastest. Eestlane pole ju kunagi soovinud teha otsuseid, kanda vastutust, nii et talle sobib hästi see, et keegi teine otsustab tema eest. Kas keegi Eestis on märganud, kuidas suured, ka Baltikumis tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted pakuvad Eestist pärit inimestele juhtivaid ametikohti väga vähe.

Aga kes tegid Eestist sellise koletise? Süüdlasi võib leida Toompealt, ilusast roosast majakesest. Nende kättetöö on see poliitiline pederastia, mille tulemusena Eestist on saanud Läänemere naljanumber, välismaa ahnete äri- ja kepimeeste ning vodkaturistide koloonia."

Paraku polegi siin midagi uut ega millegi üle vaielda. Sarnaseid tõdemusi võiks mitmelt elualalt ja nii sise- kui välispoliitikast ainult juurde lisada. Seega sai veelkordselt kinnitust ammutuntud tõde, et sõnumitoojat pole mõtet maha lööma hakata. Ka siis kui sõnum ei meeldi.

Kahju ainult, et eestlasi, kes aastaid eelpooltoodud asjadele on tähelepanu juhtinud ja üritanud häirekella lüüa, on roosa majakese kaaperdanud tegelinskite poolt küll äärmuslasteks, marurahvuslasteks, ksenofoobideks jne. tituleeritud ning kartellimeedia on nende ees üksmeelselt oma uksed sulgenud. Ei tea, kas kõik ausad, korrumpeerumatud ja aateid omavad eestlased peaks soomlaseks hakkama, et nende hääl Eestis kõlada võiks? Või hoopis vasakpoolseks ja homoaktivistiks, kelle propagandale on meedia lahkesti avatud?

Loodan siiski, et terve mõistus võidab ja et Lotila sõnu, et Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle, on võimalik veel ümber lükata. See eeldaks aga uue paradigma sündi Eesti poliitikasse, mille sünd eeldaks omakorda muidugi uusi inimesi Riigikogusse, valitsusse ja presidendiks, mis eeldaks jälle omakorda meie äärmiselt ebademokraatlike ja põhiseadusevastaste valimisseaduste muutmist jne, jne. Nendelt sussaaninitelt aga, kes meid sihikindlalt ja omakasu taga ajades (mõned ka lihtsast rumalusest) tänasesse mülkasse on juhtinud, ei tasu loota meie välja toomist sealt. Pealegi - nad ei taha ega oskagi seda teha ja nende käskijadki ei lubaks seda.

Eelpool kirjeldatud uus-kolonisatsioonist vabanemine nõuab esmalt, et meie, tavalised eestlased saaks üle ennast kammitsevast vaoshoitusest ja ükskõiksusest. Sellest, mis ei luba meil minna tänavatele ja nõuda võimulolijatelt seda, mis nende kohus - Eesti riigi ja rahva, mitte ida- ja lääne isandate teenimist. Me ei tahtnud vabaks saada ju mitte selleks, et ennast uuesti koloniseerida lasta.

esmaspäev, 21. juuni 2010

Andestamine eeldab kahetsust

Vastuseks Delfis avaldatud Tõnu Lehtsaare artiklile:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tonu-lehtsaar-ulekohut-andestada-suudab-vaid-vaimult-vaba-rahvas.d?id=31776559

Andestamine eeldab kahetsust. Kuna Tõnu Lehtsaare näol olevat artikli päise järgi tegemist teoloogiat tundva inimesega, peaks see printsiip talle hästi tuttav olema. Tema jutust tuleb välja aga muu - eestlased peaks orjarahvana kõik neile tehtud ülekohtu alla neelama ja kõigi venelaste roimade üle, mis meie rahva kallal toime pandi, rõõmsadki olema. See, et kurjategija/d vähimatki kahetsust ei tunne, vabandada ei kavatse ja tänaseni oma metsikusi ja veretöid ülbelt õigustavad, ei tähenda justkui midagi. Hoopis meie, eestlased, peaksime ennast süüdlastena tundma, et neile ilma kahetsuseta andestada ei taha.

Tahaks küsida, kas autor soovitab ka juutidel oma vaenajatele kõik andeks anda ja unustada? Kui ei, siis millest tuleneb selline vahetegemine? Kas eesti rahva kannatused on kuidagi teisejärgulisemad?

Samas, miks üldse on olemas üldinimlikud käitumisnormid ja seadused kehtestatud, miks me mõistame hukka ja karistame kurjategijaid? Äkki andestaks ka kõikidele tänapäeva röövijatele, mõrtsukatele ja vägistajatele. Lööks kõigile moraali ja eetika normidele käega ja saadaks kohtud laiali. Elagu üleüldine amneesia ja karistamatus. Röövlile kingime ohvri maja ja viimase rahanatukese, vägistajale lubame ohvri mängukanniks ja tema süütud lapsedki, mõrtsukale anname kuulipilduja ja vaba voli inimjahti pidada. Täpselt nagu punavenelased käitusid, kui nad Eestit "vabastasid" ja meile "kultuuri" tõid. Meie aga muudkui unustaks ja andestaks, et ennast vaimult suure ja üllana näidata. Kas selline Eesti ja maailm oleks autori ideaal?

Vähemalt minule tundub selle tegelase ideaal olema mitte "vaimult vaba rahvas", nagu ta sõnastab, vaid sõna otseses mõttes "vaimuvaba". Vägisi tekib kahtlus, kas Lehtsaar, kes sellist "andestamist" propageerib, ise juba on selline või siis on asjal ka teine seletus - Stockholmi sündroomi.

(Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu ning annab kõik andeks, vaatamata viimase põhjustatud kannatusatele ja ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma. Stockholmi sündroomiga sarnane sündroom ilmneb vahel ka seksuaalse ärakasutamise või vägivalla ohvritel, kes asuvad süüdistamise asemel kurjategijat õigustama ja võivad sellesse koguni armuda.)

Lehtsaarele head soovides loodan, et teda ei ole kunagi seksuaalselt ära kasutatud või tema kallal vägivalda tarvitatud. Siiski ei ole temast sugugi ilus pool sajandit kommunistliku režiimi pantvangis hoitud ja piinatud eesti rahvale sellist psühholoogilist patoloogiat soovitada ja sündroomi normaalsusena esitada. See on äärmiselt kohatu ja ebaeetiline. See ei ole terve. Oodakem siiski siirast ja südamest tulevat kahetsust, enne kui me venelastele meie rahva vaenamise ja ebainimlikud kuriteod andestame. Teisiti ei ole isegi kristlik mitte.

esmaspäev, 7. juuni 2010

Valimiste eel seatakse pseudoprobleemid tulipunkti

Kuigi presidendivalimised toimuvad alles peale tuleva aasta Riigikogu valimisi, tundub kampaania seekord olevat alanud õige varakult. IRL, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja rohelised algatasid presidendivalimiste seaduse muutmise, millega tahetakse muuta tänaseni seaduse tasandil sätestamata valijameeste valimise korda. Üks eelnõu algatajatest, Urmas Reinsalu IRL-st imestas, et määramatus, kus iga omavalitsus otsustas ise, kuidas valijamehi määrata, nii kaua püsinud on. Tema sõnul tagaks seadus suurema “õigusselguse”. „Valijameeste valimine toimuks ühes salajases hääletusvoorus. Sel, kel on volikogus rohkem kohti, saaks ikka rohkem valijamehi, kuid süsteem tagaks esindatuse ka opositsioonile.”

Paraku puudutatab seadus vaid üksikuid omavalitsusi. Üle ühe esindaja valijameeste kogus on vaid vähestel – Tallinnal kümme, Tartul ja Narval neli ning mõnel üle 10 000 elanikuga linnal-vallal kaks. Eelnõus on läbinähtav soov kärpida Kekerakonna mõju valijameeste kogus, kuid selle mitmesajaliikmelisest liikmeskonnast (Riigikogu liikmed + valijamehed) muutuks kokkuvõttes vaid mõni liige. Varasem kogemus aga näitab, et isegi sellest võib valimistulemuse muutmiseks piisata. Eriti oluline oleks see siis, kui peavad paika sahinad, mille kohaselt Tallinna linnapea ja Keskerakonna autoritaarne juht Edgar Savisaar piidleb maialt presidenditooli poole.

Kui reaalne tema võit aga oleks? Reformierakond toetab Ilvese jät¬kamist, sotsid kui Ilvese vana kodupartei samuti, ka IRL on vihjanud valmisolekust Ilvese taha koonduda. Viimati toetasid Ilvese vastaskandidaati Rahvaliit ja Keskerakond. Tänaseks on sellest leerist alles vaid Keskid ning vaevalt Savisaar ka Rahvaliidu riismete hääli kuigipalju koguks. Kindlasti mitte roheliste omi. Tõenäoliselt leitaks tema häälte lahjendamiseks mõni teine tõsiseltvõetav kandidaat, nii nagu I992. aasta presidendivalimistel toodi Arnold Rüütli võidu takistamiseks mängu Rein Taagepera. Pealegi omab Savisaar peamist toetust mitte eestlaste, vaid valdavalt venelaste seas. Seega tõenäosus, et Edgar presidendiks saaks on üsnagi olematu ja hüpoteetiline ning seadusemuudatus iseenesest üsnagi ebaoluline.

Presidendivalimistega tegelemine täna ja sellel tasemel on ilmselgelt mõeldud vaid tõsisematelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ning Riigikogu valimiskampaania sissejuhatuseks. Näitamaks, et “meie lahendame probleeme, meie oleme tegijad”. Kui tahetaks tõesti presidendivalimistega sisuliselt tegeleda, peaks keskenduma hoopiski teistele küsimustele, mitte tõstatama pseudoprobleeme. Esimese sammuna tuleb muuta president rahva poolt valitavaks, nii nagu ta 90-ndate alguses oli ja nagu juba aastaid lubatud on. Võeti ju vaid Lennart Meri võidu kindlustamiseks rahvalt õigus presidenti valida, ometi tegi just seesama kübaratrikk hiljem Arnold Rüütli uuesti presidendiks. Meri lubas ka ise teha kõik, et president rahva poolt valitavaks muuta, kuid lubaduseks see jäigi. Rahvale tuleks anda ka presidendikandidaatide ülesseseadmise õigus – tuleb vaid vastav kord ja protseduur sätestada.

Nagu me teame, ei ole Riigikogu pea kahekümne aasta jooksul mitte kordagi olnud suuteline presidenti valima. Valijameeste koguga kaasneb aga märksa suurem problem kui käesoleva seaduseelnõu esitajad julgevad tunnistada ning millest võimulolijad eelistavad hoopistükki vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab Eesti Vabariigi presidendi valimised valimiskogus tegelikult farsiks ning seab terve presidendiinstitutsiooni ja selle legitiimsusegi kahtluse alla.

Probleem on selles, et Eestis on kohalike omavalistusete valimistel antud valimisõigus ka mittekodanikele. Lätis sellist praktikat ei tunnistata. Selle vilju maitseme tänagi, selle tulemusena võimutseb Tallinnas Keskerakond, kes vastavalt suvale tõstab maamaksu, kehtestab müügi- ja paadimakse, laiendab tasulise parkimise alasid, paneb pealinna kultuuri ja haridusala (k.a. integratsiooni) abilinnapeaks vastava hariduseta, alles Eesti kodakondsuse omandanud isiku, kes on tuntuks saanud Eesti-vaenuliku vene õõnestusorganisatsiooni esindajana, jne. Seda kõike võimaldavad võõrriikide kodanike häältega linnavolikogust suure osa haaranud muumeelne ja muukeelne kontingent. Mis puutub see presidendivalimistesse, küsite?

Kõige otsesemalt. Nimelt valivad sellise praktika tõttu Eesti Vabariigi presidenti ka välisriikide kodanike poolt valitud esindajad. Valijamehed pole enam vaid Eesti kodanike valitud ning sisuliselt võib öelda, et Eesti president on osaliselt Kremli alamate ehk Vene Föderatsiooni kodanike poolt paika pandud. See on aga probleem, millest käesoleva eelnõu esitanud IRL, Reform, Sotsid ja Rohelised rääkidagi ei söenda, ammugi siis eelnõu esitamisest, millega teha president kodanike poolt otsevalitavaks, lahendades sellega elegantselt kogu eelpooltoodud probleemipuntra. Lihtsam on ju tegeleda näiliselt edumeelse tühja-tähjaga ning saabuvate Riigikogu valimiste jaoks lihtsameelsete häälte püüdmisega.


Avaldatud Delfis 09.06.I0 pealkirja all: Pseudoprobleemidega valimisootus

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-pseudoprobleemidega-valimisootus.d?id=31533695

reede, 28. mai 2010

Viisavabadus Venemaaga on Eestile rahvuslik häving

ERL tegi täna pressiteate seoses kavandatava EL ja Venemaa viisavabadusega:

Eesti Rahvuslik Liikumine
Pressiteade
Tallinn, 28.05.10

Viisavabadus Venemaaga on Eestile rahvuslik häving

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) on kategooriliselt vastu Euroopa Liidu kavale sõlmida viisavabadus Venemaaga. Sisulise piirikontrolli kadumine Eesti ja Venemaa vahel lükkab meid tagasi 1980-ndatesse aastatesse, mil eesti rahvast ähvardas idasuunalise massimmigratsiooni tõttu kiire vähemusse jäämine oma põlisel kodumaa ning paratamatult rahvusena välja suremine.

Arvestades, et üle kahe kolmandiku Vene kodanikest elavad äärmises vaesuses ja allpool ametlikku elatusmiinimumi kasvab viisavabaduse korral rändesurve läände - eeskätt lähiriikidesse - drastiliselt. Eriti valusalt lööb viisavabadus just Eestit ja teisi riike, kus venelaste osakaal on okupatsiooni tagajärjel niigi suur. Meie demograafide hinnangul on ainuüksi Eesti-venelastel idapiiri taga kuni poolteist miljonit lähisugulast. Küsitluste järgi plaanivad emigreerumist miljonid meeleheitele aetud venelased. Eristiimuli piiritagustel venelastel Eestisse liikuda annab see, et Eesti võimud on lääneriikide survel ja kodumaiste venestajate eestvedamisel vene keele kasutusala siin aastaid järjekindlalt laiendanud. Vene immigrant ei pea vähimalgi määral oskama eesti keelt, et end siin koduselt tunda.

ERL on seisukohal, et viisavabaduse kehtestamine Venemaaga on otseselt vastuolus Eesti rahvuslike huvidega, äärmiselt ohtlik meie julgeolekule ja perspektiivis kogu Eesti riigi ja rahva eksistentsile. Taoline areng nõuab poliitikute väljavahetamist, kes toetavad euroliidu eesti rahva ellujäämist ohustavat plaani ning on juhuks, kui kavast ei loobuta, piisavaks põhjuseks euroliidust välja astumiseks.

ERL meenutab, et EL kehtestas juba 2007. aastal Venemaa kodanikele lihtsustatud viisaandmiskorra, väites, et sedasi vähendatakse illegaalset immigratsiooni idast. Tegelikkuses on illegaalne immigratsioon Venemaalt EL riikidesse hoopis kordades kasvanud. Selle asemel, et toimunust adekvaatsed järeldused teha, kavatsetakse mai lõpus toimuval Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumisel anda Venemaale täieliku viisavabaduse kehtestamise tegevuskava.

Mäletatavasti naeruvääristati enne Euroopa Liitu astumist selle eest hoiatanud euroskeptikuid ning lubati, et seda ei juhtu. Pealegi olevat Eestil võimalus veto kasutamiseks. Tänased võimulolijad seda kasutada ei kavatse.

ERL juhatuse liige Henn Põlluaas: “Viisavabadus on äärmiselt vastutustundetu samm reaalse piiri kaotamise suunas Venemaaga - selle tagajärjed oleks Eestile katastroofilised. Tänases olukorras, kus Eesti ei kontrolli piiriülest rännet EL suunalt, ei oma vähimatki ülevaadet juba niigi sisserännanute tegeliku arvu suhtes ja ei oma ka Venemaaga illegaalsete immigrantide tagasivõtmise lepingut, on meie poliitikute valmisolek sõlmida Venemaaga viisavabadus kuritegelik ja eesti rahvast hukutav. Olukorras, kus isegi piirangute tingimustes saabub praegu igal aastal Venemaalt Eestisse rohkem inimesi kui sinna lahkub, ehk sama palju kui 80-ndate jõhkratel venestamisaastatel, on see lubamatu. Kriitilise tasemeni viidud demograafiline olukord ja reaalne oht saada vähemusrahvaks omaenda kodumaal oli üheks põhjuseks, miks me üldse Eesti riigi taastasime. Nüüd tahetakse sama olukord, ehk eestlaste väljasuremine ja Eesti venestumine viisavabaduse sisseviimisega taastada. Ja seda meie endi poliitikute kätega,” hoiatab Põlluaas.

pühapäev, 23. mai 2010

Eesti peab õppima suveräänsuse kaitsmist

Heitsin pilgu Suur-Britannias valimised võitnud Konservatiivide ja Liberaaldemokraatide koalitsioonilepingule. Nagu Sisekaitseakadeemia õppejõud Liivik oma blogis tõdeb, sisaldab leping palju väga huvitavat - tegemist on ju erinevate jõududega, kes ka valimistel lubasid seista erinevate aadete ja printsiipide eest. On suur kunst see kõik kokku sobitada, seda enam, et Inglismaa jaoks on koalitsioonid üldse ebatraditsioonilised.

Oodatult on koalitsioonileppes juttu rahandus- ja majandusküsimustest, kodnikevabaduste taastamisest ja proportsionaalsusest, võrdväärsuse printsiibist suhetes Euroopa Liiduga, eurole ülemineku välistamisest jne. Tugevalt rõhutatud on nõue oma rahvuslikke huve ja eeskätt suveräänsust kaitsta - selle edasine loovutamine EL-le ei tule kõne allagi.

Suveräänsuse kaitsmine, nagu palju muudki, on asi, millest Eestilgi tuleks inglise konservatiividelt tõsiselt eeskuju võtta. Meilgi tuleks rõhutada rahvuslike huvide, suveräänsuse ja Põhiseaduse ülimuslikkust.
See on nüüdki sätestatud, kuid antud printsiipi tõlgendatakse kallutatult. Nimelt kinnitab PS § 123, et „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid“.

Siit järeldatakse võimulolijate poolt, et kui mõni välislepe on vastuolus põhiseadusega, siis tuleb lepet pidada esmaseks. Tegelikult käib jutt alama astme aktidest ja seadustest, mille ees välislepingud on primaarsed. Ükskõik millise välislepingu vastuolu puhul põhiseadusega tuleb alati kohaldada põhiseadust, sest ükski leping, rahvusvaheline või mitte, ei saa sellest üle olla. Selliseid lepinguid lihtsalt ei sõlmita või siis rakendatakse neid määral, kus nad ei ole PS-ga vastuolus. Seega, Lissaboni leping, millega loovutati enamikes riiklikes valdkondades otustusõigus Brüsselile, on rakendatav kuni ta ei lähe vastuollu põhiseadusega. See on muidugi väga keeruline.

Toompeal ei ole ühtegi poliitilist jõudu, kes tahaks või julgeks neid printsiipe järgida. Selmet hinnata lepinguid ja samme vastavalt põhiseadusele, püütakse jokkskeemide abil väänata ja moonutada põhiseaduse mõtet. Lissaboni lepet ma juba mainisin, kuid siia ritta mahub ka piirileping (PS deklareerib, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahuga), eurole üleminek (PS määrab, et Eesti raha emiteerib Eesti Pank) jne.

Et vääriti mõistmist vältida tuleks deklareerida Eesti suveräänsuse kustumatust. Kuulutada kõvahäälselt ja pidulikult välja uus Suveräänsusdeklaratsioon. PS § 1 ütleb ju: „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.“ Seda ei saa üle anda ega delegeerida.

Hetkel on minu silmis Eesti poliitmaastikul vaid kaks väärikat tegijat - Eesti Kristlikud Demokraadid ja Eesti Rahvuslik Liikumine/ Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit, kes on selleks võimelised. Üheltpoolt on tegemist erakonnaga, kes Riigikogu valimistel jäi napilt künnisest allapoole, kuid kellel on kindel valijaskond ja rikkumata renomee. Teiselt poolt kodanikuorganisatsiooniga, kelle kandidaat Martin Helme sai europarlamendi valimistel sama palju hääli kui Rahvaliit ja Rohelised. Nende koostöös tekiks sünergia, arvestatav, korrumpeerumatu, puhas ja aus konservatiivne jõud, millega ühineksid paljud väärtusi hindavad inimesed. Uus konservatiivne liit suudaks edukalt täita tühiku vasakpoolsete ja liberaalsete klikiparteide vahel.

Muid jõude meie poliitskaalal ei eksisteerigi. Venemeelne Keskerakond, Sotsid ja kadunuke Rahvaliit platseeruvad vasakul, Reform ja IRL on paremliberaalsed elitaarsed parteid. Tsentrum ja konservatiivide sektor on tühi, seal uitab vaid tuul - respublikaanide ruulitav IRL ei kuulu sinna enam ammu. Ta ei ole ka ammu enam ei kristlik ega rahvuslik erakond, nagu Isamaa end kunagi määratles. Rohelistel polegi ideoloogiat, traditsiooniliselt on nemadki vasakul. Ühelgi neist ei ole aateid, ükski ei ole korruptsiooni- või muudest skandaalidest ja süüdistustest puutumata.

Eesti on Toompea erakondade poolt lastud vastutustundetult kreeni, tööpuudus, vaesus ja hoolimatus on võtnud mõõdu, kus euroopa raportööridki juba sekkuvad. Vanad poliitilised jõud, kes vaheldumisi võimul olles on sellel juhtuda lasknud, ei ole vaatamata lubadustele ja eduretoorikale suutelised meid kriisist välja tooma. Imerohul eurolgi ei pruugi olla mingit positiivset toimet, kroon on niigi euroga seotud ja euro ise vaagub hinge.

On selge, et vanamoodi edasi ei saa. Elitaarsed klikihuvid tuleb asendada väärtuste ning riigi ja rahva huvide teenimisega, demokraatiale tuleb anda reaalne sisu. Seega oleks uuel erakonnal suurepärased eeldused täita olemasolev tühemik. Aeg uue jõu esiletulekuks ja muutusteks on käes. See olekski lootus, mida Ühtne Eesti kuulutas, uus erakond, mida rahva poolt pikisilmi oodatakse ja võimulolijate poolt paaniliselt kardetakse. Kõik märgid näitavad, et nii võib see minnagi. Briti konservatiivsus on heas mõttes nakkav.


Avaldatud Delfis 17.05.2010
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=31074197

esmaspäev, 10. mai 2010

09. mai kui põrgu apoteoos.

Minu kõne Vabadusvõitlejate Liidu II MS lõpu pidulikul tähistamisel Maarjamäel 08.mail 2010

Lugupeetud hr. President,
Lugupeetud vabadusvõitlejad,
Lp. sõbrad ja külalised.

Lubage mul õnnitleda Teid tänase päeva puhul. Täna 65 aastat tagasi lõppes II Maailmasõda, vaikisid kahurid ja lõppesid lahingud Euroopas. See on äärmiselt oluline ja tähtis päev. Ometigi täidab see mind teatud kõhklustega, sest ma ei ole päris kindel, kas meie siin Eestis peaksime rõõmustama või hoopiski tundma kurbust.

Heitsin hommikul põgusa pilgu tänastele ajalehtedele. Ilmselt ei oska meediagi seisukohta võtta, sest sõja lõppemisest ja rahu saabumisest neis ei räägitud – küll oli aga juttu homsest võidupühast. Teadagi kelle.

Miks ma kahtlen? Sest sõja lõppemine ei tähendanud meile ja poolele Euroopale sama, mida see tähendas Lääne-Euroopale või vene nõukogude impeeriumile. Meie jaoks tähendas sõja lõpp lootuste purunemist ja kommunistliku terrorireziimi võitu. Tähendas poole Euroopa alistamist vene sõduri kirsasaapale, kolme Balti riigi okupeerimist, annekteerimist ja kadumist maailmakaardilt. Tähendas röövimisi, uusi arreteerimisi, küüditamisi, piinamisi ja mahalaskmisi. Miljonite emade ja tütarde vägistamist kõigis alistatud maades. Surmakellade helinat Euroopa tsivilisatsioonile, mille eelpostiks me olime. Ma ütlen tsivilisatsioon seepärast, et kõik see, mis järgnes, oli maapealse bolševistliku põrgu apoteoos, millel ei olnud euroopaliku tsivilisatsiooniga midagi ühist.

On ülisuur vahe 8. kuupäeval, mida meie tähistame, ja sellel, mida tähistatakse 9. kuupäeval. Terve Euroopa (v.a. Venemaa) tähistab 8.-ndal kuupäeval rahu saabumist, pommitamiste ja kuulirahe lõppu. Päeva, mil lõppes verevalamine, lahingud ja lugematute tsiviilisikute kannatused. See oli uue lootuse tärkamise päev. Täna pühitseme seda päeva rahu ja tuleviku nimel. See on rõõmus päev.

Mida tähistatakse aga 9.-ndal mail? Hoopis midagi muud. Tähistatakse kõike seda ebainimlikku, koledat ja häbiväärset, millest ma juba rääkisin. Tähistatakse ja ülistatakse ühe sõjaalustaja – Venemaa võitu, vabade rahvaste ja riikide alistamist, nende ikestamist kommunistliku režiimi alla. Leitakse, et kümnete miljonite inimeste elu ja kannatused ei maksnud riigi laiendamise ja võidu kõrval midagi. See on verejanune neostalinistlik võidubakhanaal, kus ei tunta vähimatki kahetsust toimunu üle, ei hoolita grammivõrdki sooritatud kuritegudest ega ohvrite kannatustest. Kahjuks on enamik venelastest ennast kõige sellega samastanud ja näevad enda identiteedikandjana vene mundris vallutajat, mõrtsukat ja vägistajat, keda nad vabastajaks kutsuvad. Kuid nemad on juba pea sada aastat infoblokaadis ja totaalse ajupesu tingimustes elanud. Tõeliselt hämmastamapanev on hoopis see, et nii mõnegi maa (k.a. Eesti) riigipead on nõus enda ja oma rahva alandamise hinnaga seda häbiväärset mängu Moskva võiduparaadil kaasa mängima.

Mul on väga hea meel, et president Ilves on lõpuks omati leidnud tee siia, meie vabadusvõitlejate juurde, tähistama koos nendega sõja lõppu. See on esimene kord. Loodan, et tänane päev saab märgilise tähtsuse, et lõpuks ometi saavad mehed, kes võitlesid II Maailmasõjas Eesti eest ametliku tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad. Lõppkokkuvõttes pole tähtis, et nad võitlesid (paratamatuse sunnil) saksa mundris - nende võitlus oli ju õige. Eesti mehed ei võidelnud mitte Saksamaa ega natsiideoloogia eest. Selles pole vähimatki kahtlust. Nad võitlesid Eesti riigi ja rahva eest, meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Et me rahvana edasi kestma jääksime. Vabadusvõitlejad väärivad riigipoolset ametlikku tunnustamist ja Vabadussõja sangaritega võrdseks kuulutamist. See on riigi kohus. Seda enam, et võitlusesse mindi meie rahvuslike ringkondade heakskiidul ja Eesti peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa üleskutsel. Loodan sügavalt, et härra president võtab selle asja ajamise enda südameasjaks.

Eelkõnelejad rääkisid noorte rahvuslikust kasvatusest. On iseenesestmõistetav, et kui me tahame, et meie iseseisvus kestma jääks, peab meie noorsugu olema patriootlik, tundma uhkust oma riigi ja rahva üle. Neil peavad olema aated ja eeskujud, keda austada, kelle poole alt üles vaadata. Selleks peab otse ja selgelt välja ütlema, kes on meie kangelased, keda me austame, kellest me lugu peame. Meie riigitegelased peavad selja sirgu ajama ja lõpetama häbeliku vaikimise lääne ja alandliku köögutamise ida suunas ning ütlema otse välja – eesti mehed võitlesid oma sõda, meie endi sõda. Eesti mehed võitlesid ida „vabadusetoojate“ vastu Eesti vabaduse nimel – ja me oleme uhked nende üle. Tingimusteta ja alati. Ainult rahvuslikke aateid ja eeskujusid omades saab noortest kavatada tulevasi isamaakaitsjaid ja patrioote, kes on vajadusel valmis Eesti eest võitlema. Ainult nii võib Eesti riik kestma jääda.

Lugupeetud vabadusvõitlejad, ilma teie võitluseta, mida täna tähistame, ilma ohvriteta, mida te tõite, ei oleks meil täna oma riiki, oma rahvast rääkimata. Me oleme teile sügavalt tänulikud. Eesti rahvas ei unusta oma kangelasi iialgi. Olge terved.


Lõpuremargina mainin siia juurde veel, et president kuulas kõnet esireas morni näoga pingil niheledes, tundes selget ebamugavust ja julgemata mulle otsagi vaadata. Eesti Ekspressi fotol, kus ta istub Moskvas koos vene punaveteranide hordi ja mõne üksiku samasuguse allaheitliku ja eneseväärikuse unustanud Euroopa riigipeaga, oli tal täpselt samasugune nägu ees. Justkui keegi oleks teda sundinud Moskvasse minema ja nii ennast kui Eesti riiki ja rahvast alandama. Aga äkki sunnitigi, teisi lääneriikide riigimehi seal ju polnud? Kui sunniti, siis kes ja kuidas? Või, mis eriti piinlik, läks tõesti omal soovil?

neljapäev, 22. aprill 2010

Kes pommitas Tallinna?

Eelmisel nädalal, 14. aprillil, toimus Kiur Aarma ja Ilmar Raagi dokumentaalfilmi „September 1944“ esilinastus. Teema iseenesest on Eesti ajaloolastel üsna läbiuuritud ja kirjutatud, kuid filmilinal on dokumentaalkaadreid neist ärevaist päevist, mil Eesti riik ja rahvas vaid mängukanniks suurriikide omavahelistes dominatsioonimängudes oli, üsna vähe näha olnud. Kunstilisi filme pole ollagi, kuigi 1944. aastal toimunud vastupanu idast tulevale bolševistlikule terrorile on Vabadussõja kõrval teine sama oluline rahvusliku ühtsuse ja heroismi tähis, mis vääriks kindlasti jäädvustamist mõnes monumentaalfilmis. Seda enam, et Vene propagandamasin püüab vägisi meie võitlust iseseisvuse eest natsioreooliga pärjata.

Kahe mehe autorifilmi valmimine, kus lisaks dokumentaalkaadritele olid sisse põimitud osavalt lavastatud sõjaepisoodid ja intervjuud sõjas osalenud soomepoiste, rahvusliku liikumise tegelaste, punase korpuse meestega jne, oli tõesti hea uudis. Filmis osalesid Jaan Kross, Vello Salo jt., kõik tuntud ja tõsised mehed. Esilinastusele minnes täitsid mind ja kindlasti teisigi vaatajaid suured ja positiivsed ootused. Andsin need edasi ka oma gümnaasiumiealisele pojale, kelle kaasa võtsin. Seda filmi on ammu oodatud.

Ja tõepoolest – kaadrid ja fotod olid huvitavad, hästi valitud ja omavahel seostatud, filmi ülesehitus ja montaaž õnnestunud ning ka filmimuusika, mis mind eesti filmide juures tihti häirinud on, oli seekord tasmel. Pildiliselt tõesti suurepärane ja professionaalne töö.

Paraku pean aga tõdema, et mida kauem ma filmi vaatasin, seda enam vähenes positiivne meelestatus ning asendus tasahilju pettumusega. Milles siis asi? Küsimus oli filmi sisus, meelestatuses, selle autorite pakutavates ajalootõdedes ja teose eesmärgis laiemalt. Minul tekkisid seda esmakordselt vaadates mitmed küsimused, mis ühe objektiivse ajaloodokumentaali puhul ei tohiks vast üles kerkidagi.
Kas tegu ikka on dokumentaalfilmi ehk tõese ajaloo tutvustamise ja esitamisega? Kas tegu on autori/te nägemusega ajaloost? Või on tegu tellimustööga, mis tingis kallutatuse? Milline on selle filmi eesmärk?

Esimesele küsimusele tuleb kahjuks ja kindlasti vastata eitavalt. Tegemist on poliitkorrektse teosega, milles kramplikult püüti otsida nn. kolmandat teed, mis lahutaks meid kõigist sõdivatest osapooltest, eriti Saksamaast. See tingis aga teatud oluliste seikade mahavaikimise ning teiste, kohati ebaoluliste, ületähtsustamise. Tulemuseks on film, mida ühtemoodi julgelt võib näidata nii Kremli „tõekomisjonile“ kui meie lääne „sõpradele“, kellel puudub igasugune teadmine ja sügavam huvi meie ajaloo keerdkäikude suhtes. Kuid mitte neile, kellel vähegi aimu, millised asjalood ja tõde tegelikult olid. Teistele küsimustele vastust ma aga ei tea, jäägu see Kiur Aarma ja Ilmar Raagi südametunnistusele, kuid etteruttavalt resümeerides ei saa filmi teisiti iseloomustada, kui pooltõdede ja valede kogumit, mis osava propagandafilmi kombel tõelõimega kokku on traageldatud.

Toon mõned näited. Eestis pole loodetavasti kellelegi saladuseks, et Tallinna märtsikuise terroripommitamise, mille järgi ei olnud militaarsest vaatepunktist vähimatki vajadust, korraldasid venelased. Usutavasti teavad seda filmi autorid samuti, kuid seda hämmastavam on jälgida, kuidas leegitsevat ja varemetes linna näidates, pommituseõudusi ja inimeste kannatusi kirjeldades on suudetud see oluline fakt täielikult maha vaikida. Terve filmi jooksul ei mainita poole sõnagagi, kes olid Tallinna ja teiste Eesti linnade pommitajad. Samamoodi jäetakse lahtiseks, kelle pommid lõhkesid Tallinnas septembris, kui Punavägi selle vallutas. Küll mainitakse, et sakslased purustasid taganedes Tallinna sadama ja üritasid lõhata mitmeid muid objekte. Inimestel, kellel meie ajaloo teadmised puuduvad või kesised on (noored, siinsed muulased ja välismaalased), jääb vägisi mulje, nagu oleks sakslased need, kes Tallinna pommitamises süüdi on. Just nii, nagu venelased Nürnbergis väitsid.

Tervet filmi läbib joon, justkui meie peavaenlane oleks olnud hoopis Saksamaa, kes meile vabadust ei andnud, mitte NSV Liit, kes meilt vabaduse võttis. Otse seda ei öelda, kuid film on tiine sellest sõnumist. Näiteks Soomepoiste intervjuud, kus räägitakse kuidas nad liitusid Soome armeega soovist vältida saksa mobilisatsiooni, on kontekstis, kus teisiti ei saagi mõelda. Olevat ju filmitegijate väitel tervelt 99% mobiliseeritutest läinud bolševike vastu sõdima mitte vabatahtlikult vaid sunniviisiliselt. Ju siis Vene poolele mindi vabast soovist?

Fakt on aga, et 1941. aastal astuti massiliselt saksa väkke kätte maksma venelastele oma peredele, sugulastele ja sõpradele punase terrori ehk „kannatuste aastal“ osaks saanud arreteerimiste, piinamiste, küüditamiste ja tapmiste eest. Sellest ei räägita. Fakt on, et 1944. aasta mobilisatsiooniga ühines peaminister Uluotsa ja rahvuslike jõudude innustusel sakslaste loodetud 15 000 mehe asemel vabatahtlikult tervelt 45 000 meest. See vaikitakse täielikult maha. Et pealetungivate vene vägede vastu võitles 70-80 000 eesti meest, ei vääri filmis mainimistki. Samuti see, et paarkümmend tuhat eesti meest jätkas peale Eesti langemist bolševismivastast võitlusteed Euroopas, k.a. filmis intervjueeritud soomepoiss Vello Salo.

Kramplikult otsitakse filmis kolmandat teed, mis autorite tõlgenduses väljendub saksavastasuses ja ei ole seega üldsegi mitte kolmas tee vaid sulaselge ühe poole valik. Süngete fotodega Klooga koonduslaagrist, põhjalikult käsitletud saksavastase vastupanuliikumise tegevuse kajastamisega, soomepoiste teema sissetoomisega (kelle tee oli tõesti omalaadne kolmas tee, mis lõppes aga nende naasmisega ja Saksa üksustesse astumisega) jne, seatakse Eesti ja eestlased sõjas sakslaste vastasleeri. Rahvuslike jõudude arreteerimine sakslaste poolt, kes oma naiivsuses liitlasi luureinfoga varustasid, justkui kinnitaks seda. Paraku edastasid liitlased kogu informatsiooni koheselt venelastele ning tänaseni on teadmata kui palju eesti poisse seetõttu rindel elu pidid andma. Leiti ju Auvere lahingus langenud venelastelt ülitäpsed kaardid Eesti üksuste positsioonide kohta. Lõpuks pidid isegi filmitegijad tunnistama, et liitlased, kes Atlandi Hartaga meile iseseisvust lubasid, polnudki meie tegelikud sõbrad – nad müüsid meid Stalinile maha. Sajandi reetmine, tõdes ka Kross.

Mul on kahju inetul kombel ärakasutatud meestest keda filmis on intervjueeritud. Nad rääkisid kuidas oli, kuid nende jutt on pandud konteksti, mis annab sellele hoopis teise tähenduse. Soomepoistel lastakse kiruda sakslasi ja saksa mundri selgapanemist, kuid lõppude-lõpuks tulid nad ju vabatahtlikult Eestisse tagasi, et koos sakslastega venelaste vastu sõdida. Sellesama vaenlase vastu, kelle vastu nad ka Soomes sõdisid. Muidugi ajas olukord kirjuma, sest iga eestlane, mitte ainult soomepoisid, eelistanuks teha seda Eesti Kaitsejõudude koosseisus ja mundris. Kuid siis sellist võimalust, mis oleks olnud tõeliseks kolmandaks teeks - Eesti kui riigi võitlust oma iseseisvuse eest, ei eksisteerinud. Kui, siis ainult septembrikuu mõnel päeval, mil Tiefi valitsus eksisteeris. See ei teinud aga sakslast meie vaenlaseks – meil oli siiski ühine vaenlane ja võitlus võidelda. Ma usun, et ka Kross oleks protesteerinud, kui ta oleks näinud, kuidas tema juttu on lõigatud ja kasutatud, sest ka tema ei pidanud ju sakslasi Eesti peavaenlasteks. Seda enam, et sakslased 1945 aastal, enne enda lõplikku kokkuvarisemist, kui Eesti oli juba venelaste poolt okupeeritud, Eesti iseseisvust siiski tunnustasid. Sellest aga Aarma ja Raag muidugi vaikivad.

Filmis tuuakse ära punase Laskurkorpuse poiste mälestuskatkeid, kuidas härdimusega suudeldi Eesti mulda, kui siia jõuti. Kuidas fašiste peksti ja kuidas nad ei teadnudki, et sõdivad eestlaste vastu. Mis ei vasta loomulikult tõele. Kõik see jättis mulje, justkui olekski nad olnud vabastajad, mis sellest, et vene mundris. Sellest, milline oli selleks ajaks Eesti Laskurkorpuse koosseis, Avimurme massimõrvast, tankidega üle põgenevate tsiviilisikute ja haavatute sõitmisest ja muudest „vabastajate“ vägitegudest ei räägitud filmis poolt sõnagi. Küll toodi aga välja vähimadki vastuolud sakslastega. Selle taustal jäi üsna arusaamatuks miks üldse venelastele vastu hakati.

Ma tean, et teatud ringkondade meelest ei ole poliitkorrektne näidata, et me võitlesime sakslastega samal poolel. Kuid tegelikkus ja tõde on lömitavast poliitkorrektsusest üle. Seda enam, et meil ei ole midagi häbeneda. Natsiparteis ei olnud ühtegi eestlast ja eestlased ei vastuta Saksamaa kuritegude eest. Meie mehed ei võidelnud sakslastega ühel pool mitte natsi- ega saksaihalusest, vaid seetõttu, et meil oli ühine vaenlane – kommunistlik terrorirežiim. Täpselt sama vaenlase vastu võitles ka Soome. Ja sama vaenlase vastu võitlesid ka soomepoisid nii seal kui siinpool lahte. Sakslased polnud küll meie tõelised sõbrad, kuid nad polnud ka meie vaenlased ja see on tõde, mida tuleb tunnistada – paremat liitlast polnud meil lihtsalt kuskilt võtta. Kas oleks raske rääkida tõtt? Et võideldi võõras mundris, sest enda omas ei saanud meie riigijuhtide allaheitlikkuse tõttu. Kuid sellele vaatamata võideldi vaid Eesti eest.

Kuigi filmis oli loomulikult ka palju õiget ja objektiivset materjali, millega igati nõus olen, tundus film tervikuna olevat mitte ajaloo kujutamine vaid ajaloo kujundamine just selles võtmes, millest rääkis kunagi Urve Palo – meie ajalookäsitlus peaks kõigile teistele vastuvõetav olema. Ehk siis – tõe selgitamise asemel peame hoopis minevikku ja iseennast maha salgama. Film seda teebki - raske uskuda, et niipalju apsakaid filmi lihtsalt kogematta ja teadmatusest tekkis, tõrvatilku on selleks meepotis liialt palju.

Miks peame aga kartma ja häbenema oma ajalugu ja võltsima seda meeldimaks vaenulikule Kremlile ja kompromissialtitele Kremli sõpradele Brüsselis? Selle asemel peaksime me valjult selgitama tõtt ja eeskuju võtma kasvõi Soomest, kellel ei ole vähimatki valehäbi oma veteranide ja nende võitluse tunnustamisel. Erinevalt Eestist käivad sealsed kõrged riigitegelased oma veteranide suurüritustel. Üle Soome on püstitatud nii mitmeidki ausambaid saksa mundris võidelnud soomlastele ja kellelgi ei tule pähegi mingist natsiseotusest rääkida.

Enda pojale selgitasin filmi ebakõlad kenasti ära ja rääkisin, mis ja miks tollal tegelikult juhtus. Kas on aga kõigil noortel keegi võtta, kes Kiur Aarma ja Ilmar Raagi vassimised ümber lükkaks. Ilmselt pole ja võõrameelne propaganda saab jälle ühe punkti.

Kuid äkki olen liialt kriitiline? Selline oli lihtsalt minu esmamulje. Kahjuks küll vastuoluline, kuid kõigele vaatamata pean tunnistama, et film oli huvitav ja lõpliku arvamuse kujundamiseks jääb põgusast esmamuljest tegelikult väheks - ma tahaksin filmi siiski veelkord tähelepanelikumalt üle vaadata.

teisipäev, 30. märts 2010

Karjalan Kuvalehti

Äsja (24.03.2010) nägi Soomes ilmavalgust uus ajakiri - Karjalan Kuvalehti. See on 84leheküljeline klantspaberil, 20 000-s tiraažiz asjalik ja huvitav väljaanne, mis jätkab tänaseks ilmumise lõpetanud ajalehe Karelia Klubi liini ja traditsioone, kuid nagu peatoimetaja Veikko Saksi juhtkirjas kinnitab - teeb seda tänapäevasemalt ja laiendatud konsepti alusel. Peateemaks on endiselt NSV Liidu poolt annekteeritud Karjala. Ajakiri püüab esile tuua demokraatlikke, poliitilisi, majanduslikke, kultuurilisi aga ka moraalseid ja eetilisi aspekte, millest sõltub Karjala tagastamisprotsessi positiivne areng ja lõpplahendus ning loomulikult sellele omapoolse panuse anda.

Ometi ei piirduta vaid selle teemaga. Olles Karjalan Kuvalehti esimest numbrit käes hoidnud, võin kinnitada, et tegemist ongi tõeliselt laiahaardelise ja huvitava poliitika-ajaloo-kultuuri-majandusajakirjaga, mida soovitan lugeda kõigil. Ka neil, kes tagastamisprotsessi iseenesest oluliseks ei pea. Sealt leiab palju huvitavat -ajakirja ampluaa ja haare ületab Soome piirid ning käsitleb erinevaid teemasid globaalses ulatuses.

Esimeses numbris on juttu tänase Karjala probleemidest ja selle tagastamisega seonduvast, pagulastest, loodusest, Soome sõjasüülisuse küsimusest, Jäämere sulamisega kaasnevatest uutest perspektiividest, paraplaaniga lendamisest ja paljust muust. Üllatavalt palju ruumi on antud Eestile. Juttu on meie laulvast revolutsioonist, Estonia klaverist, mida tehakse muuseas karjala kasest, Venno ja Indrek Laulist, soomepoistest, Eesti hümni saamisloost. Kahe lehekülje pikkuselt on ära toodud ka intervjuu minuga, seoses äsjailmunud raamatuga "Eesti-Vene piirileping: Kas ära andmine või äraandmine?" Lehes ilmus intervjuu ruumipuudusest tingituna küll lühendatud kujul, kuid edastan selle siinkohal terves pikkuses. Kellel tellimissoov, siis leiab ajakirja andmed veebiaadressil: www.karjalankuvalehti.com

Intervjuu Karjalan Kuvalehti´le:

Henn Põlluaas
Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?

Tallinn 2010
Kirjastus Kunst
Raamatus on 616 lehekülge, 72 fotot,üle 800 allik-viite.

Raamatu eessõnas tõdeb suursaadik Mart Helme, et "Raamatu suurimaks väärtuseks on ülima põhjalikkuse ja süstemaatilisusega kogutud andmete panemine laiemasse konteksti, piiriküsimuse käsitlemine üldpoliitilises, ajaloolises ja rahvusvahelises võtmes. Autor ei lahmi niisama, vaid toestab kõiki oma seisukohti viidete ning dokumentidega. Põlluaasa sule all joonistub välja Eesti Vabariigi poliitikute ning diplomaatide tegemiste-tegematajätmiste rida, mille üheks vaieldamatult mõtlemapanevaks jooneks on autori poolt ülima põhjalikkusega esile toodud taandumised eranditult kõigil meie piiridel. Aga ka üldine hambutus riigi väärikuse, suveräänsuse ja järjepidevuse kaitsmisel, rahvuslikust eneseuhkusest rääkimata."


Henn Põlluaas, ehk tutvustad ennast Karjala Kuvalehti lugejatele

Kõige lihtsam on ehk öelda, et olen sõltumatu publitsist, sise- ja välispoliitika analüütik.

Sul ilmus äsja raamat. Millest see räägib?

Raamat keskendub eeskätt Eesti-Vene piiriläbirääkimistele, mis algasid peale Eesti taasiseseisvumist ja kulmineerusid 1996. aastal lepingu parafeerimise ja allkirjastamisega 2005. aastal. Läbirääkimistele mindi kindlate suunistega taastada Tartu Rahulepingujärgsed piirid. Mingil hetkel muutusid kõnelused aga loovutusläbirääkimisteks, mille käigus alistuti Venemaa survele ilma, et Kremlil tulnuks oma vaenuvägesid meie piiridele saatagi. Kahetsusväärsel kombel on piiriläbirääkimiste protokollid, valitsuste otsused ja istungite stenogrammid jne, kust selguks kes ja millal vastava otsuse tegi, tänaseni salastatud, või mis veelgi hullem, arhiividest kadunud ja tõenäoliselt hävitatud. Sellele vaatamata võimaldab ka avalikest allikates: valitsuse ja välisministeeriumi pressiteated, artiklid, avaldused, mälestused, välisdiplomaatide kirjutised jne, ehk kogu kättesaadav informatsioon anda adekvaatse pildi piiriprotsessist ja selle telgitagustest.

Piiriküsimus on osa laiemast üldpildist ja kõneleb sellest, milline süsteem meil valitseb ja kuivõrd jätkusuutlik on Eesti riik. Seetõttu on sisse toodud ka mitmed kõrvalteemad reaalpoliitikast, Venemaa ambitsioonidest, info-ja propagandasõjast, nõukogude pärandist tingitud taagast, rahva ja võimu suhetest Eestis jne. Raamat annab ka põgusa ülevaate Eesti Vabariigi tekkimisest, tema piiride kujunemisest ning katsumustest, mis on ajalootormides seda väikest riiki ja rahvast tabanud. Samuti sellest, mis on toimunud meie merepiiridel.

Ehk annad meie lugejatele ülevaate Eesti-Vene piiriküsimusest laiemalt, koos väikese ajaloolise tagasivaatega.

Eesti Vabariigi ja Venemaa piirid pandi paika peale Eesti võitu Vabadussõjas 1920.a. Venemaaga sõlmitud Tartu rahulepinguga. Venemaa lubas tunnustada igaveseks ajaks Eesti iseseisvust ja puutumatust. Lubatud igavik kestis vaid 20 aastat. Seejärel, okupeeris NSV Liit Eesti. Järgnesid jõhkrad ja verised massirepressioonid, arreteerimised, mõrvad ja küüditamine. Saksa väed saabusid 1941 aastal ning koos juba varem ülestõusnud eestlastega kihutati punavägi minema. Loodetud vabaduse asemel asendus aga vaid üks okupatsioon teisega - tõsi küll oluliselt leebemaga. Sakslastel ei olnud, vastupidi venelastele, kavatsust eesti rahvast hävitada. Paratamatuse sunnil pidid eesti mehed II Maailmasõjas võitlema oma peavaenlase bolševismi vastu saksa mundris. See sõber ehk ei olnud meil kõige õigem, kuid vaenlane see-eest oli. Punavägesid suudeti kinni hoida tervelt üheksa kuu jooksul. Samal ajal liikus rinne lõunas edasi tervelt tuhat kilomeetrit. Tegelikult oli Soome ja Eesti rinne üks tervik ning Eesti kaitse püsimine oli määärava tähtsusega Soome iseseisvuse säilimisel. 1944. aasta septembris õnnestus rahvuslikel jõududel kuulutada välja iseseisvus, kasutades ära hetke, mil saksa väed olid lahkumas ja venelased ei olnud veel Eestit vallutanud. Täpselt, nagu 1918. aastal.

Eesti Vabariik kestis seekord aga vaid mõne päeva. Peatselt oli Eesti ülekaaluka vaenlase poolt vallutatud ja liidetud NSV Liidu koosseisu. Kuid veel enne Eesti täielikku vallutamist viis Stalin läbi Eesti idapiiri ebaseadusliku muutmise, liites 5,2% Eesti territooriumist, Narva jõe tagused alad ja Petserimaa, Vene Föderatsiooniga. Kõike seda tehti väidetavalt rahva enese soovil. Tõenäoline põhjus oli aga ilmselt soov kaotada viimanegi viide sellele, et suur ja võimas Venemaa on pidanud kogema häbistavat lüüasaamist ühe väikerahva poolt. On ju Tartu Rahu piir iseenesest kui grandioosne mälestusmärk meie Vabadussõja võidule. See mälestusmärk hävitati nagu sajad teisedki Vabadussõja mälestusmärgid üle terve Eesti.

Uuesti algasid arreteerimised, küüditamised, verised repressioonid ja genotsiid – Eesti kaotas ca. 20 % oma elanikkonnast. Okupeeritud ja annekteeritud Eestisse asustati venestamise eesmärgil pea pool miljonit muukeelset ja meelset venelast. Eestlased ei leppinud aga kommunistliku režiimiga – relvastatud vastupanu kestis 50-ndate aastate keskpaigani ning teistes vormides kuni NSV Liidu lagunemiseni.

1991. aastal kuulutas Eesti end iseseisvaks ja 1918. aastal loodud vabariigi õigusjärglaseks. Kõik maailma riigid taastunnustasid Eesti riiki tema endistes, Tartu rahulepingujärgsetes piirides. Eesti Kongress ja Ülemnõukogu (hilisem Riigikogu) kuulutasid Venemaa ühepoolsed piirimuudatused kuritegelikuks ja õigustühisteks. Tartu Rahu piirid põlistati Põhiseadusega ning viidi sisse ka Riigipiiri seadusesse. Venemaalt nõuti Tartu Rahu piiride taastamist. Tänavu möödub 20 aastat sellest kui Eesti Kongressil võeti vastu siht Eesti Vabariigi territooriumi taastamiseks. Omamoodi juubeliaasta.

Kuivõrd edukas Eesti oma seadusliku territooriumi taastamisel oli?

Kahjuks äärmiselt edutu. Juba läbirääkimiste lõpptulemus iseenesest on kõnekas – uude piirilepingusse ei jäänud mitte ühtegi Eesti-poolset tingimust. Kurioosne on, et paralleelselt Tartu Rahu piiride taastamise väljakuulutamisega algas tegelikult hoopis varjatud loovutusprotsess ja kokkumäng Kremliga, mis raamatus on üksikasjalikult ära toodud. Üheks põhjuseks on, et paradoksaalsel kombel ei toimunud Eestis lustratsiooni ega ühiskonna isepuhastumist ning võimu võtsid end vabadusvõitleja oreooliga pärjanud endised kollaboraatorid, nomenklatuurikommunistid ja KGB kaastöötajad. Suletud nimekirjade ja ülekantavate häältega valimissüsteemi loomisega on nad põlistanud end võimu juurde tänaseni. Seega võib utreerides väita, et läbirääkimislaua mõlemal poolel istusid ühe ja sama poole esindajad.

Venemaa, mida valitsevad endised KGB-lased, käitub endise NSV Liidu kombel agressiivselt ja vaenulikult, ning kasutab Eesti-vastases õõnestustegevuses edukalt ära ka siiajäetud nn. viiendat kolonni. Kuivõrd sügavale Kremli käsilased on suutnud pugeda näitab hästi Hermann Simmi juhtum ning ka Soomel endal on ju üsna selge kogemus kui edukalt on Moskva läbi aastakümnete suutnud Soome sise- ja välispoliitikat mõjutada. Eesti lühiajaline selja sirguajamine oli vaid näiline. Ka läänest tulnud soovitustel oli tihti Kremli maik man.

1994. aastal lahkusid Vene okupatsiooniväed president Meri ja Jeltsini nn. juulisobingute tulemusena vaid Eesti NSV territooriumilt (jättes siia „erru” oma viienda kolonni, ca 20 000 väljaõpetatud sõdurit-ohvitseri, lisaks perekonnaliikmed). Venemaaga ebaseaduslikult liidetud Patserimaa ja Narva jõe tagused alad jäid okupeerituks. Kreml märkis piiri ENSV ja Vene Föderatsiooni stalinliku piiri järgi ühepoolselt maha. Valitsus esitas moepärast küll protesti, kuid juba samal aastal teatas välisminister Andres Tarand valmisolekust loobuda lõplikult okupeeritud ja annekteeritud aladest, kui vaid Venemaa tunnustaks Tartu Rahulepingut.

Venemaa seda ei teinud. Eesti võimud aga jätkasid sellest hoolimata läbirääkimisi, mida on tegelikult võimatu läbirääkimisteks pidada. Venemaa valede ja propaganda saatel, justkui oleks Eestil põhjendamatuid territoriaalseid nõudmisi, Eesti olevat väike natsiriik, kus diskrimineeritakse venelasi jne., loobuti absoluutselt kõigist Eesti taotlustest ja eesmärkidest ning anti järele ka hulgalistes muudes küsimustes. Selle asemel, et maailmale tõde kuulutada ja otsida lääneriikidelt toetust meie õigustatud nõudmistele, asus valitsus seisukohale, et puudub vajadus end Kremli laimu eest kaitsta ja õigust taga nõuda. Vaikimine olevat väärikam. Sellega anti lisaks initsiatiivile ka propagandarelv vastase kätte. Oma rahvale esitati sõna otseses mõttes väljamõeldud ja alusetuid põhjendusi uue piirilepingu vajalikkuse kohta ning hulgaliselt desinformeerivat teavet. Näiteks tagastamisega kaasnevatest tohututest venelaste hordidest. Raamatus on põhjalikult toodud esile kõik sellised väited ning faktidele tuginedes need ka ümber lükatud.

1996. aastal parafeeris välisminister Siim Kallas Petroskois uue, Eestile kahjuliku piirilepingu, milles oli loobutud nii Tartu rahulepingu mainimisest, kui ka okupeeritud Eesti aladest. Tollane peaminister Vähi kiitles alles hiljuti ajakirjanduses, kuidas selleks puudusid volitused, kuid tegu tehti ikkagi ära. Ükski instants, kes oleks pidanud jälgima põhiseaduslike protsesside toimimist ja tagama riigi huvide järgimist ei tõstatanud küsimust toimuva õiguspärasuses. Rahvale väideti, et ilma piirilepinguta ei saanuks Eesti ei EL ega NATO liikmeks. See ei vastanud tõele. Täpselt nagu kõik ülejäänud põhjendused. Venemaa keeldus (edukalt kõikvõimalikke muid nõudmisi esitades, mis ka rahuldati) piirilepingu allkirjastamisest kuni 2005. aastani, mil see 18. mail rahva suureks pahameeleks Moskvas allkirjastati. Uue piirilepinguga legaliseeriti tänase päevani kestev kommunismikuritegu – okupatsioon ja annektsioon, kuid rahvale esitati seda kui suurt võitu.

Sa väidad, et uus piirileping on kahjulik ja vastuolus Eesti huvidega?

Kurioosne on, et Eestil ei ole uue piirilepingu järele tegelikult vähimatki vajadust. Seda on tunnistanud isegi peaminister A. Ansip, kelle ametisoleku ajal piirileping sõlmiti. Rahvusvahelise õiguse järgi on Tartu Rahu ja sellega määratud Eesti-Vene piir tänaseni kehtiv -Eesti ja Venemaa vahel ei ole sõjasesisukorda olnud. Pikk ajaline kestvus ei legaliseeri aastakümneid kestnud okupatsiooni ega annektsiooni, küll aga teeb seda uue piirilepingu sõlmimine, mis tühistab ka Tartu rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Eesti riiklikku iseseisvust ja puutumatust. Seeläbi lõhutaks ka tänase Eesti riiklik õiguslik järjepidevus, millel oleks äärmiselt kahetsusväärsed ja pöördumatud tagajärjed.

Eesti seaduslikest aladest, sealsetest maavaradest jne. tasuta loobumisega põhjustatakse Eestile triljonitesse kroonidesse ulatuv kahju, ohustatakse kogu Eesti varustatust elektrienergiaga (Narva soojuselektrijaamade jahutusvee lüüsid jäeti Vene poolele) ja riigi julgeolekut. Ainuüksi Narva jõe taha jäävast põlevkivist toodetav diiselkütus kataks Eesti vajaduse 75 aastaks. Rahaliselt vastab see Eesti mitmesaja aasta eelarvele – meie aga kingime selle ära. Miks? Üks omanäolisemaid eesti rahvakilde – setod on lahutatud oma kodudest ja varast, hajutatud ning määratud hääbumisele.

Kõigele lisaks on piirileping otseses vastuolus ka Eesti Põhiseadusega. Muutmaks Eesti-Vene piiri tulnuks muuta esmalt põhiseadust. See „pisiasi” ei takistanud võimulolevaid, loovutuspoliitikat ajavaid, suurelt osalt endisi kommuniste, piirilepingut sõlmimast ja seda Eesti diplomaatia suure võiduna esitamast. Näiteks Põhiseaduse sättest, et Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, hiiliti mööda väitega, et kuna Peipsi järvel jäi kuueteistkümne kilomeetri pikkune jupike õigest piirist alles, siis on see PS säte täidetud. PS §2: Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, ei väärinud arvestamistki, sest territoorium olevat vaid üks riigi tunnustest. Ei enamat.

Hoolimata sellest, et Põhiseaduse järgi ei tohi Riigikogu võtta vastu põhiseadusevastaseid otsuseid, ratifitseeris Riigikogu lepingu ning president Rüütel, kes omal ajal kuulutas välja otsuse taastada Tartu Rahu piirid kuulutas välja neist loobumise. Riigikohus lükkas tagasi kõik piirilepingut vastustavad hagid. Loomulikult tekitab kõik see õigustatud kahtlusi võimulolijate eesmärkide ja motiivide suhtes. Samuti õiguskaitseorganite võimes ja eeskätt tahtes kaitsta põhiseaduslikke norme ja riigi suveräänsust.

Eelpooltoodu annab selgituse ka raamatu pealkirjas olevale sõnamängule. Eesti keeles kõlavad sõnad ära andmine/ luovutus täpselt samamoodi kui sõna äraandmine/ pettäminen, kavallus.

Kuidas suhtuvad eestlased uue piirileppe sõlmimisse?

ETV/Foorumi 2005.a. küsitluse järgi oli 82,5% rahvast Tartu Rahulepingujärgsetest piiridest loobumise vastu. Arvukates küsitlustes, petitsioonides, meeleavaldustes jne. avaldunud vastuseis oli ja on aga võimulolijatele kui hane selga vesi. Mingil diskussioonil ei lastud tekkida ja rahva arvamust ei küsitud. Riigikogu ratifitseeris välisminister Paeti allkirjastatud uue piirilepingu ära kiirendatud korras, erakorralisel istungil, kordagi küsimata, kuidas ja miks tagastamisläbirääkimistest oli saanud loovutusprotsess.

Meie probleem on ka selles, et kuigi arvamusküsitlused näitavad selget vastuseisu loovutuspoliitikale, on ühiskonna tooniandvaks käitumiseks passiivsus. Organiseerunud poliitilisi jõude ja inimesi, kes territoriaalsete loovutuste vastu aktiivselt välja astuvad, on hetkel vähe. On ju rahvast otsustusprotsessist eemal hoitud, loovutuspoliitikat juba aastaid õigustatud, vastuhääli ignoreeritud ja tähelepanuta jäetud. Üheks raamatu eesmärgiks ongi inimeste aktiviseerimine ja uue diskussiooni algatamine.

Mis juhtus peale piirilepingu raatifitseerimist Riigikogus?

Riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulisse tehtud kaudse viite tõttu Tartu Rahule keeldus Venemaa piirilepingut ratifitseerimast ja teatas oma allkirja tagasivõtmisest. Viite näol oli tegemist puhtakujulise tööõnnetusega, sest Eesti valitsevate ringkondada eesmärk oli ju ära andmine. Taheti vaid jätta muljet, justkui Tartu Rahu neile midagi tähendaks. Venemaa väitel võimaldab aga viide Eestile kuulunud alade tagasinõudmist tulevikus. Kas allkiri võeti tagasi väidetaval põhjusel või loodab Venemaa suhete pingestamisega saavutada uusi järelandmisi, on raske öelda. On ju Venemaa piiriküsimust kasutanud ennegi oma naabrite survestamiseks. Igatahes kinnitab Venemaa käitumine tegelikult Tartu Rahulepingu jätkuvat jõusolekut ning olukord on tänu sellele Eestile hetkel soodne, kuigi meie idameelsete poliitikute seast (k.a. president Ilves) kostavad juba hääled preambuli tühistamiseks.

Kas nende aastate jooksul tehti koostööd ka naaberriikidega, kellel samamoodi piiriküsimus Venemaaga üleval on?

Koostööd tehti, kuid mitte sellist nagu võiks eeldada. Ka Lätilt kahmas Venemaa ära üsna suure territooriumi – Abrene maakonna. Kuigi üheskoos oleks tagastusläbirääkimised olnud kahtlemata tulemuslikumad, puudus Riiaga igasugune koostöö. Riigikogu stenogrammidest selgub, et hetkel kui meie parlament ratifitseeris uue Eesti-Vene piirileppe, polnud välisminister Paetil aimugi, millises seisus on Läti-Vene läbirääkimised.

Küll tehti aga koostööd Soomega, kuid just vastupidistel eesmärkidel - hoopis oma territooriumi vähendamisel. 1993. aastal tõmbasid Eesti ja Soome oma merepiiri Soome lahe mediaanjoonelt tagasi ning loobusid põhjendamatult tuhandetest ruutkilomeetritest territoriaalvetest. Tegemist oli president Lennart Meri ja välisminister Trivimi Velliste initsiatiivil teostatud „vabatahtliku enesepiiranguga“. Soome haaras ettepanekust õhinal kinni ja meie piiride vahele tekkis nn. eikellegimeri. Mõlema maa opositsioon nägi selle sammu taga otsest Venemaa militaarsete ja majanduslike huvide tagamist – sai ju Vene sõjalaevastik sellega takistamatu ja kontrollimatu pääsu läbi Soome lahe ja meie randadele lähemale. Selge on, et sellest võitis vaid Venemaaa. Ka meie mõlema maa julgeolekut ja keskonda otseselt ohustav Nord Streami (ehk Vene Läänemere militaarse hõivamise) projekt poleks võimalik, kui meie riikide merepiir asuks endisel kohal.

Ainus koostöö on toimunud nn rohujuure tasandil. Eesti, Soome ja Läti kodanikeorganisatsioonidel on omavahel tihe koostöö. Näiteks kasvõi sümboolne Eesti-Soome merepiiri taasmärkimine Soome lahe mediaanjoonel, mida kajastas isegi Reuters.

Miks ja kellele sa selle raamatu kirjutasid?

Üks põhjus, mis ajendas käesolevat uurimust läbi viima oligi konkreetse teema jätkuv salastatus. Avalikkusel on õigus teada, kelle poolt, milliste kaartide ja millise strateegia alusel on seda mängu mängitud ning kas väidetav võit ei ole hoopis pyrrhoslik – äkki veel üks sarnane ja me oleme kadunud.

Minu eesmärk ei ole mitte keskenduda minevikule, vaid olla selle kaudu suunatud tulevikku. Raamatu üheks ülesandeks on tuletada avalikkusele ja „süsteemile” meelde, et riigivõimu sattumine sõltuvusse välistest teguritest, võõrandumine rahvast ja sellest tulenev rahva võõrandumine poliitikast võib demokraatiale ja Eesti riikluse jätkuvusele ohtlikuks osutuda. Ja kuigi tagantjärgi on lihtne tark olla, on paraku võime kasvõi tagantjärgigi tark olla just see, mille tõttu me oleme võimelised õppima enda, teiste ning oma eelkäijate ja mineviku vigadest. Teravate küsimuste salastamine ei võimalda õppimist ega vältida vigade kordumist. Piiriteema ei ole mitte ainult oma kodudest ja maadest ilmajäänute küsimus, see on terve Eesti rahva ja riigi küsimus.

Arvan, et see peaks huvi pakkuma ka meie naabritele, kellel meiega sarnaseid probleeme on.

Mida peaks ette võtma, milline on sinu tulevikuvisioon?

Eesti peab tühistama uue piirilepingu, täpselt nagu Venemaa on seda teinud, ning kuulutama sellele moratooriumi. Piiridest on võimalik rääkida ainult nende taastamise või õiglase kompenseerimise võtmes (kui rahvas nii otsustab). Selle asemel on valitsus aga algatanud demarche saamaks lääne toetust piirilepingu ratifitseerimisele Venemaa poolt. Õnneks ei soovi lääs rahva tahte vastasesse ja seetõttu piinlikusse äraandmisesse avalikult sekkuda – EL on korduvalt teatanud, et tegemist on kahepoolse küsimusega.

Ülimalt oluline on, et Venemaa mõistaks milles peitub heanaaberluse ja koostöö võti. Et see ei ole võimalik ähvarduste, surveavalduste ja minevikuvigade õigustamise korral. Eesti peab mõistma aga, et vaatamata väiksusele on ka meil õigus suveräänsusele, territooriumi puutumatusele ja enda huvide eest seismisele. Teiste huvid, näiteks Georgia territoriaalne terviklikkus, mille eest oleme intensiivselt seisnud, ei saa ju olla meie endi omast tähtsamad.

Eesti idapiir on täna de facto seal, kuhu Venemaa ta jõudu kasutades maha märkis, de jure jäägu aga sinna, kus on tema seaduslik koht. Tartu Rahulepingust taganemisele ei ole olemas õiguslikke, poliitilisi, majanduslikke ega moraalseid põhjendusi. Jaksasime taasiseseisvumist 50 aastat oodata, jaksame ka Eesti seaduslike piiride taastumist oodata ja nõuda. Ehk mõistab ka Venemaa kord, et naasmine demokraatia ja üldtunnustatud heade käitumisnormide juurde ning anastatud territooriumite tagastamine on tegelikult mõlemapoolselt kasulik. Õigus ja õiglus võidab alati. Peame selleks vaid igati kaasa aitama.


Millised tunded valdavad sind nüüd, kui pikaajaline töö on vilja kandnud?

Tunne on muidugi hea. Uurimistöö ja kirjutamine kestis peaaegu kolm aastat. Eriti hea meel on selle üle, et suutsin suurel määral täita tühiku, mis sellel alal valitses ja tungida läbi kõikevarjava konfidentsiaalsusloori. Suuresti just salastatuse tõttu pole uue piirilepingu läbirääkimiste ja sõlmimise teemal tänaseni ühtegi uurimust ega raamatut avaldatud. Kahtlemata on minu töö avalöögiks edasisele uurimistööle.

Head meelt teeb muidugi ka väga positiivne vastukaja lugejatelt, mida olen saanud. See näitab, et raamatu järgi oli vajadus. Loodan, et olen poliitikutele suutnud selgitada, et me peame järgima Eesti poliitikas äraunustatud väärtusi nagu au, väärikus, ausus, sirgeselgsus, rahvuslike huvide kaitsmine jne. enne, kui meie riigi ja rahva jaoks lootusetult hilja on. Kui me jätkuvalt taganeme ja kõigest nii kergesti ja allaheitlikult loobume, siis ühel päeval ei olegi meil enam millest kinni hoida. Uut isamaad, eesti rahvast ning võimalust oma riikluse ja kultuuri loomiseks ja arendamiseks ei saa me enam iialgi. Kui poliitikud sellest aru ei saa, siis tuleb nad lihtsalt välja vahetada. See peaks olema mõtlemiskohaks tervele rahvale.

Esialgu on aga vaja teha vaid üks mehetegu - peatada ära andmine ja äraandmine ning teatada Venemaale ja tervele maailmale: „Meil on olemas Tartu Rahuleping, uut piirilepingut me ei vaja!”

reede, 26. märts 2010

Kokkuhoiuidee - pensionisaajad sundlikvideerimisele!

Ma ei ole, ilmselt nagu enamik inimesi, pensioniea küsimusse eriti süvenenud. Mis on loomulikult vale, sest varem või hiljem jõuab see aeg kätte igaühele ja mida ligemal see on, seda olulisemaks see saab. Pealiskaudselgi lähenemisel tekitab pensioniea edasilükkamine hulganisti vastakaid mõtteid ja hetke, mil väljateenitud puhkust nautima saaks hakata, jänese kombel eest ära jooksma panemine ei tundu sugugi tore.

Tõsi on, et meie majandus on langenud mürinal enneolematusse lainepõhja (millele ehteestlasliku huumoriga oleme isegi mitmeid hellitusnimesid andnud: masu, täpe, pupu). Tõsi on, et oleme seal kriisi üleilmsusele vaatamata suuresti tänu oma poliiteliidi suutmatusele majandusprotsesse mõista ja suunata ning soovimatusele välismaistele kartellidele, kes meid laenumulli lõksu püüdsid, päitseid pähe panna. Tõsi on, et kuigi valitsus maalib majanduskasvust roosilisi pilte, on kriisist väljatulek veel suure küsimärgi all. Tõsi on, et sotsiaalsfääris haigutab pooleteise miljardi suurune puudujääk. Tõsi on, et pensionifondid on kaotanud suurema osa enda väärtusest. Tõsi on, et töökäsi, kes pensionäride heaolu eest töötama peaksid jääb üha vähemaks ja nende tööjõudlus kasvõi USA-ga võrreldes pole kuigivõrd kiita. Tõsiasjana näib see, et raha lihtsalt ei jätku.

Samas on tõsi ka see, et pensionärid on oma töö ja maksude maksmisega enda pensioni auga välja teeninud - see ei ole ju mingi neile riigi poolt tehtav kingitus. Tõsi on see, et tänaste pensionäride toodetud lisaväärtuse, mille arvelt neile pensioni maksta saaks, röövis omal ajal Eesti okupeerinud ja annekteerinud NSV Liit. Tõsi on see, et selle asemel, et Venemaalt (kui NSV Liidu ametlikult õigusjärglaselt) kompensatsiooni nõuda, on Eesti poliitladvik teatanud, et Eestil mingeid nõudeid pole. Nagu kõigi okupatsioonikahjude, küüditamiste, anastatud territooriumite, loodusreostuse jne. eest, mille eest nõutavad sajad miljardid suureks abiks võiks olla. Iseasi muidugi, kas Venemaa maksaks. Tõsi on ka see, et kalkulatsioonid näitavad, et kõige lihtsam tee probleemi lahendamiseks oleks tõsta pensioniiga ja lasta pensionäridel edasi töötada, maksta makse ja hoida kokku pensionite maksmise pealt.

Raamatupidamislikult ja matemaatiliselt on see lihtne. Vägagi. Ometi on tegemist varem või hiljem pensioniikka jõudva eranditult iga inimese igapäevase toimetuleku ja eluga, mitte lihtsalt kuiva matemaatikatehte ja raamatupidamisarvestusega.

Tõsi on see, et eestlaste eluiga, eriti meestel, on üks lühemaid Euroopas. Ka meie tervis on üks viletsamaid ja jätkuva tervishoiusüsteemi vale juhtimise, rahapuuduse ja tõhusa ravi kättesaamatuse tõttu halveneb ilmselt veelgi. Tõsi on see, et meie töötatud päevade arv aastas ületab niigi juba teiste riikide näitajad. Saksamaal on näiteks pühasid üle kolmekümne, meie vaid mõne päeva vastu aastas. Soomes on tööpäevi umbes kakssada meie kolmesaja vastu.

Mis on kõige selle tagajärg - pensioniiga tõstes sureb niigi juba äraaetud inimestest suur osa lihtsalt ära, enne kui nad väljatenitud puhkust ja vanaduspõlve nautima võiksid hakata. Või varsti peale seda. Juba niigi surevad, ilma, et oma lastelastega koos piisavalt aega saaks veeta. Rõõmustage härrad poliitikud - puhas kokkuhoid riigikassale! Seda ongi vaja, sest kuskilt peab ju tulema ka raha teie endi üha kasvavate palkade katteks.

Sellest kadalipust läbikäinud ja alles(loe: ellu)jäänud vanemate inimese töövõime ei ole aga enam see, mis ta oli nooremas seas. See tähendab nende rakendamist majanduse seisukohalt vähemolulistel ja vähemtasustavatel töökohtadel, kus ka nende poolt makstavad maksud on väiksemad ja ei kata ilmselt isegi haigekassakulusid, mida põhjustab vaeste vanainimeste töölesundimine. Oodatud kokkuhoiu asemel võib tulemuseks olla hoopis ootamatu kulude tõus.

Kas tõesti näevad teatud ringkonnad rahamuredest väljatuleku ja kokkuhoiu ainuvõimalusena meie pensionäridest tööorjade tegemist ehk siis sõna otseses mõttes nende tapalavale saatmist ja tööga sundlikvideerimist. Selle asemel, et püüda tõsta meie majanduse konkurentsi- ja innovatsioonivõimet, toetada välisturgudele suunatud majandusharusid ja tootmist, Eesti majanduse efektiivsust tervikuna ning teha lõpp laenubuumi harjal meid kuristikku tõuganud välispankade röövkapitalismile? Kas tõesti on pensionärid need, kelle kirstudel tahab valitsus liugu lasta viie rikkama riigi hulka? Tõsi see ju on -nii on vist kõige lihtsam. Pole pensionäri - pole probleemi. Kas selline kokkuhoiuidee on aga ka kõige õigem ja eetilisem? Ei usu! Eriti selle taustal, et riik on lubanud lahkelt raisata tervelt kolm miljardit krooni blufiks osutunud kliimasoojenemisvastasele võitlusele.

reede, 19. märts 2010

President Ilves ja Kremli ööbikud

Vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas kutsuti neid, kes kuulutasid sotsialismi võitu ja ülistasid kommunismi, ilustasid, varjasid või püüdsid anda teist tähendust ajaloole ja reaalsele tegelikkusele, üritasid kustutada meie rahvuslikku mälu, -teadvust ja -eripära internatsionalistliku kommunismiideoloogia ja propagandaga, rüütades kõike seda ilusatesse sõnadesse. Selliseid inimesi kutsuti Kremli ööbikuteks.

Võiks arvata, et sellised meie jaoks hävitusliku, uue ja irratsionaalse tegelikkuse loomise katsed lõppesid koos Nõukoguse Liidu varisemisega, kuid asi pole sugugi nii. Juba aastaid on teatud ringkonnad ka tänases Eestis üritanud mässida eestlaste ühiskondlikku mälu ja kogemust unustuseloori. Meile olevat kasulik unustada minevikusündmused, kõik katsumused ja tragöödiad. Meie riigi hävitamine ja okupeerimine, süütute inimeste arreteerimised ja küüditamised, orjatööle sundimine ja massimõrvad, vaimne represseerimine ja jõhker venestamispoliitika. Pilvitu tuleviku pandiks olevat totaalne mälukaotus ning eesti rahva kallal verist genotsiidipoliitikat läbiviinud riigile ja inimestele nende kuritegude tingimusteta andestamine. Kõike seda ilma nendepoolse vähimagi kahetsuse märgita ega andeks palumiseta, Venemaa endistviisi jätkuvate valede ja vaenulike propagandarünnakute saatel. Veel parem oleks, kui me loobuksime oma väärtushoiakutest, hakkaksime kõigele hoopiski teise pilguga vaatama ja revideeriksime enda ajalookäsitlust, lähendades seda kahtlase väärtusega "kodurahu" nimel siia elama asustatud muukeelse ja muumeelse kontingendi ja nende emamaaga.

Üheks selliseks kohaks, kus peaksime mineviku, oleviku ja eesti rahva kannatused unustama ja okupandile sõbrakäe ulatama, olevat II Maailmasõja võidu tähistamine Moskvas. Meie presidendi osalemine kujutavat endast tähtsat sammu riikidevaheliste suhete parandamisel - pealegi lähevad sinna ju ka teiste maade presidendid ja koos Punaarmeega marsivad paraadil ka kunagiste liitlasvägede kolonnid.

"Kui me tahame olla see üks riik, kes näitab, et temal on arusaam, mis erineb kõikidest teistest riikidest, ja seetõttu jätab sellise jonnaka mulje - mina ei arva, et see on Eesti Euroopa poliitikale kõige targem asi," ütles USA-s töövisiidil viibiv president rahvusringhäälingule antud intervjuus.

See on juba mitmes kord, kui Ilves nimetab meie tõest ajalookäsitlust ja seisukohti jonnimiseks ja rumaluseks ning kutsub meid üles enda arusaamadest ja väärtustest loobuma. Sellega annab Ilves selge märgi, et Venemaa ajalookäsitlus on tema meelest õige ning kõik see, mille eest oleme võidelnud on ebaoluline ja vale. Ilvese sõnadest järeldub, et Eestit pole iialgi okupeeritud, et kõik arreteerimised, küüditamised ja mahalaskmised olid õigustatud bandiitidevastased meetmed jne. Täpselt nii, nagu seda Kremli satraabid ja nende nn. tõekomisjon väidavad.

Ometi ei ole meie ja lääne kogemust kommunismi ja Venemaaga võimalik võrreldagi. Inglaste, prantslaste ega teiste lääneriikide kodanike kallale kommunistid ei pääsenud. Neile oli kurjuse kehastuseks natsism, mis kokkuvõttes ei suutnud pooltki niipalju kurja korda saata kui siinpool raudset eesriiet toimetanud kommunistlikud timukad. Ääretult rumal on hakata enda vaenlast pidama sõbraks vaid põhjusel, et keegi kaugel ei saavat meie olukorrast aru ja seab oma ärisuhted liitlassuhetest ettepoole. Sellisel juhul tuleb olukorda selgitada. Siiras sõber saab aru, vastasel juhul ei ole tegemist sõbraga.

Ilvese seisukoht ei pane aga imestama - juba mitme aasta eest kinnitas ta Tallinna Ülikoolis esinedes, et väärtuspõhise poliitika aeg on läbi. Samuti tuleks Venemaa demokraatiast eemaldumise ja inimõiguste rikkumiste suhtes silmad kinni pigistada. Viimati Venemaa visiidilt naastes nõudis ta Vene survele järeleandmist ja piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambulast viite Tartu Rahule ärajätmist. Piinlik, eriti seetõttu, et ka ta ise on varem kinnitanud, et küürutamine ja järeleandmised Kremli survele toovad suhete paranemise asemel kaasa vaid uusi nõudmisi. Heade suhete võti ei ole Eesti käes. Venemaa nõrku ja allaheitlikke ei austa. Nii on alati olnud ja miski pole muutunud.

Muutunud ei ole ka Venemaa ambitsioonid ja agressiivsus, tema püüd allutada naaberrahvaid k.a. meid ning naeruväärne usk vene rahva erilisse maailmamissiooni. Seda kõike Kadri Liigi(Kaitsealgatuskeskus)fatamorgaanadele vaatamata(kui ta Ilvese otsust kaitsma tõttas), et Venemaal olevat juba aastaid näha kindlaid märke demokraatia, koostöö- ja heanaaberlustahte tõusust. Huvitav, kes siis Gruusiat ründas ja meil pronksiöö korraldas?

Ometi arvab Ilves nüüd, et väärikusele ja oma rahva tunnetele vilistamine on tark ja edukas poliitika. President võib ju arvata, mida soovib, kuid väljaütlemistes ja tegudes peab ta tingimusteta järgima oma rahva ja riigi huve. Vastasel korral pole ta vääriline olema Eesti president. Oma sõnadega ja kavatsusega minna Stalini piltidega kaunistatud Moskvasse tähistama meie vaenlase võitu, mis meie jaoks tähendas Eesti riigi ja rahva orjastamist, vastandab ta ennast nii rahvale kui riigile. Ükskõik kui ilusate sõnadega ta oma sammu rüütab. Sellega asub ta samale positsioonile Eesti-vaenulike jõudude ja juunikommunistidega, kes samuti kord Moskvasse kiitust laulma ja sõbrakätt pakkuma sõitsid. Kas meil on nüüd uus Kremli ööbik, kellel ka Brüsseli viisid on kenasti suus?

kolmapäev, 10. märts 2010

Mistral ja Eesti huvid

Kaitseministeerium usub Prantsusmaa selgitusi, et dessantlaeva Mistral müük Venemaale Eesti huve ei kahjusta, kinnitas kaitseministeeriumi pressiesindaja Martin Jasko Delfile (10.03.10).

Nüüd tahaks küll ohata: tule taevas appi! Kas KM tõesti ei tea, mida see dessantlaev endast kujutab? Või arvab, et niivõrd naiivsed ja ma ütleksin, lausa tobedad kinnitused leiavad uskumist?

Kõnealune laev mahutab kuni 900 meest, kuni 30 helikopterit, kuni 20 tanki jne. Millega me sellisele jõule vastu hakkaksime? Kolme kaitseotstarbetu miinitraaleri ja arengukavaga, millega neile siis lajataksime? Eesti kaitsevõimet on arendatud, justkui me ei olekski mereriik, justkui meie rannad kaitset ei vajakski. Meil puuduvad igasugused rannakaitseraketisüsteemid ja suurtükipatareid. Meil ei ole ühtegi ründekopterit, hävitajatest rääkimata. Õhutõrje on olematu. Meil ei ole ka mitte ühtegi tanki.

Vene mereväe juhataja Vladimir Võssotski sõnul oleks Vene laevastik seda sorti alusega suutnud Gruusias oma ülesande 26 tunni asemel täita 40 minutiga. Gruusial oli aga kõik see olemas, mida meil pole - tankid, lennukid jne.

Nüüd kus me ise tõmbasime oma merepiiri Soome lahe keskjoonelt tagasi (1994. aasta "vabatahtliku enesepiiranguga"), pääsevad Vene sõjaalused takistusteta meie põhjapiiril kalda lähedusse. Meil ei ole võimalik nende lähenemisele rahvusvahelistes vetes reageerida, meil ei ole mitte midagi, millega sellist ähvardust tõrjuda.

Mis juhtuks kui selline koletis maabuks vaenulike kavatsustega Tallinna reidil? 20 minutiga oleks Toompea ja Kadriorg vaenlase käes, 40 minutiga kõik pealinna sõlmpunktid. Jägalast, kuhu meie kaitseväe üksused Tallinnast üle viia kavatsetakse, ei jõuta selle ajaga kohalegi, NATO abivägedest rääkimata. Ja meie räägime, et Vene ultramoodsed dessantlaevad ei kujuta meile mingit ohtu. Muidugi on see utreering - nii libedalt vaenlasel ei lähe, kuid ega see siis ohtu väiksemaks muuda.

Kui algselt pidi Vene saama ühe laeva, siis oleks võinud eeldada, et see ei satu ehk Läänemerre. Miski ei oleks muidugi takistanud vajadusel selle siiatoomist. Nüüd, kui Prantsusmaa pakub Venemaale lausa nelja Mistrali, jagub neid kõigisse Venemaa strateegiliselt tähtsatesse piirkondadesse: Mustale merele, Vaiksesse ookeani, Põhjamerre ja Läänemerre.

Nagu teada, on Venemaa käivitanud uue relvastusprogrammi, mille käigus kavatsetakse oluliselt kasvatada Balti mere laevastikku ja tuuakse siia lisaks kümme uuema põlvkonna diisel-elektrilist Lada-klassi allveelaeva. Pealveelaevastikku täiendatakse uute Stealth tehnoloogial põhinevate Stregushy-klassi korvettidega, mis on võimelised ründama pealvee- ja allveelaevu, ranniku- ja õhusihtmärke ning mis on varustatud mitmeotstarbeliste helikopteritega.

Venemaa naabritel Soomel, Eestil, Lätil ja Leedul ei ole võrdluseks ühtegi allveelaeva, peale mõne haruldase muuseumieksponaadi, mis isegi vett ei pea.

Tegemist on radikaalse Läänemere militariseerimisega. Käsikäes Nord-Streami gaasitrassi ehitamisega, mida hakkab "kaitsma" Balti mere laevastik, püütakse Läänemeri muuta sisuliselt Venemaa sisemereks, kus Kremli militaarne sekkumine oma huvide kaitseks oleks näiliselt igati õigustatud. Venemaa ühepoolne taganemine Euroopa tavarelvastuskokkuleppest, täpsusrakettide Iskander paigutamine meie piiridele, hiljutised sõjaväeõppused, milles harjutatati Baltimaade vallutamist, Pihkvasse lisadeviisi paigutamine - kõik need on sammud, mille ees ei saa silmi sulgeda.

Ei maksa end ega teisi petta väidetega, et ida suunast meid oht ei ähvarda ja et meisse vaenulikult suhtuv Venemaa teeb kõike seda vaid kaitseeesmärkidel. Kas tõesti usub meie kaitseministeerium Eestit külastanud Prantsuse Euroopa asjade riigisekretär Pierre Lellouche laest võetud väiteid justkui Mistrali müük meid ja meie huve ei ohustaks ning suikub roosamannalistesse unistustesse, nagu lääs ise Venemaa suhtes? Kamin võiks meenutada, et vastupidiselt Prantsusmaale, ei ole meie suurriik, keda Venemaa kardaks ja Venemaa ei ole mitte kaugel, teiselpool Euroopat, vaid siinsamas. Koos oma vaenuliku retoorika, provokatsioonide, õõnestustöö ja ähvardustega. Koos oma sõjajõududega, mille kõhklematut käikulaskmist Gruusias me alles nägime. Ja kus sellesama Prantsusmaa vahendusel tagati lõpptulemusena vaid Kremli huvide kaitse.

Ainult sellise, demokraatiast eemalduva ja imperialistlike geopoliitilisi ambitsioone omava idanaabri olemasolu ongi ju põhjuseks, miks meil kaitsevõimet ülepea vaja läheb. Sestap, härrased kaitseministeeriumist - Prantsuse ärihuvide kaitsmine ja tegelikkuse eiramine jätab teist väga rumala mulje - pea liivast välja ja tegutsema! Kuigi rahva kaitsetahe on suur, ei saa me ainult püssidega tipptasemel ja hambuni relvastatud vaenlastele vastu. Meie huvides on võimalikult kiiresti tagada esmane kaitsevõime kõigis valdkondades.

Artikkel avaldati 15. märts 2010 Delfis pealkirja all: Mistraliga vallutatakse Toompea ja Kadriorg. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=29767367&l=fpOpinion

pühapäev, 7. märts 2010

Raamatuesitlus ja konverents

Küll on tore, esitlus läks korda. RR suur konverentsisaal oli rahvast täis ning raamatumüük käis sellise hooga, et käsi väsis autogrammide andmisest päris ära. Nii hea minek oli kirjastuselegi üllatuseks.

Esitluse alguses ja lõpus laulsid seto naised oma kaunites rahvarõivastes ja hõbeehete kõlisedes. Uhke värk. Tutvustasin oma raamatut, rääkisin kuidas tekkis mõte seda kirjutada, salastatusest tingitud raskustest materjali hankimisel, raamatu ülesehitusest ja muust. Kirjastuse poolelt võttis sõna Mart Helme ja andis uurimusele ülipositiivse hinnangu.

Järgneval konverentsil olime Mardiga mõlemad jälle esinejapuldis. Mina andsin ülevaate piiriprotsessist ja sellest, kuidas tagastamisläbirääkimised muutusid loovutusläbirääkimisteks üldisemalt (kuidas kõik täpselt toimus saab raamatust lugeda). Mart Helme rääkis Venemaa ambitsioonidest ja geopoliitilistest ähvardustest ning meie võimekusest ennast kaitsta. Tema kõne võttis nii mõnelgi näo tõsiseks. Jaak Valge ettekanne rääkis Tartu Rahulepingu täitmata sätetest ja sellele külgekleebitud valedest ning põrmustas neid. Martin Helme polemiseeris meie vabaduse ja suveräänsuse teemadel ning küsis kumb me EL tingimustes oleme, kui üldse oleme. Veikko Saksi andis ülevaate Soome piiriküsimusest ja probleemidest. Eks ikka sellesama Venemaaga ja leidis, et püsivus viib sihile.

Ka konverents läks kokkuvõtteks suurepäraselt korda. Neid, kellel tukastus peale oleks tulnud, ei hakanud silmagi. Tavaliselt on alati mõni muhe hallpea kuskil norisemas.

Kellel kõneldu vastu huvi peaks olema, leiavad ettekanded üsna varsti Eesti Rahvuslik Konservatiivse Liidu (www.ERKL.ee) ja ka Nõmmeraadio kodulehelt.

TV3-e Boltovski tegi raamatuesitlusest uudise ning intervjuu. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=29607167
Kahjuks valiti minu pikemast jutust välja lause, kus keskpaigas kergelt puterdama hakkasin ja tänavaintervjuus esinesid vaid tegelikust olukorrast teadmatud kolm inimest. Kuid uudisklipp iseenesest oli väga positiivne. Nagu kõik vastukajad, mida senini raamatule olen saanud.

Ise olen ka üsna rahul, kuigi olen juba nii mõnegi asja leidnud, mida oleks võinud lisada. Siis läheks aga niigi paks raamat küll lõhki.

Siin lõpus võiks ka ära mainida, et raamatu ilmumise märkis ära nii Eesti Elu Kanadas, kui Rootsi Eesti Päevaleht, kes tegi seda lausa esikaaneloona.

kolmapäev, 3. märts 2010

Enda otsused enda huvides

Venemaa saatis kättemaksuks, meie soovimatuse peale saada endale siia veel ühte diplomaadikatte all tegutsevat vene luure esindajat, välja Eesti konsuli Peterburis. Selgitades Eesti otsust venelaste Narva konsuli kandidaadi tagasilükkamise kohta, ütles Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Jaanus Rahumägi, et Eesti riik ei tee ühtegi otsust põhjendamatult. Eesti teeb alati ise oma otsused ja lähtub alati Eesti riigi huvidest.
Sellist kindlameelsust on hea näha ja kuulda. Omati räägib meie juba pea kahekümneaastane kogemus sellele vastu. Võimatu on leida põhjendusi lugematutele kahtlase väärtusega otsustele, millega on kahjustatud nii Eesti riigi kui rahva huve. Laest võetud põhjendusi leiaks ja on leitudki hulganisti, kuid on selge, et need otsused ei ole ilmselt meie endi tehtud ega kantud ka mitte meie huvidest. Mainigem kasvõi Tartu Rahulepingujärgsetest piiridest ja aladest tasuta loobumisest, mis iseenesest kujutab triljonitesse kroonidesse ulatuvat kingitust meisse vaenulikult suhtuvale riigile. Okupatsioonikahjude korvamise nõudest loobumist; õigeusu kiriku varade Moskvale kinkimist; keele- ja kodakondsusseaduste korduvat lõdvendamist; vene viienda kolonni ja väljaõppinud võitlejate siiajätmist 90-ndate algul; pronksiöö märatsejate karistamatust ja nende ninameeste premeerimist eesti maksumaksjate rahadega, kes lisaks sellele veel lõhutu pidid kinni maksma; valitsusringkondade hirm tunnustada II MS-s bolevismi vastu võidelnud mehi( samas Soomes ei tekita see vähimatki probleemi); pretsedenditu kakskeelse haridussüsteemi ülalpidamist (mida ei tee isegi suurimad immigrantriigid maailmas nagu USA, Kanada ja Austraalia) ja vene keele kasutusala jätkuvat laiendamist meie igapäevaelus, jne. Nimekirja võiks jätkata pikalt.

Mul oleks tõeliselt hea meel, kui Rohumaa sõnadele järgneks ka teod ning riik lähtuks tõesti alati Eesti huvidest ning see ei kujutaks endast vaid üksikut erandit.

Samamoodi paneb sügavalt nõrdima ekskommunistide poolt teostatav ja lausa päevast-päeva jätkuv ajupesu, mida ilmselt aranzeeritakse kõrgemalt poolt. Teisiti ei ole võimalik seletada rahva teadvust ja mälu manipuleerida püüdvate kirjutiste rohkust meie meedias. Kuid vaadakem ringi - sellesama partei juhtivad seltsimehed juhivad ju meie riiki tänagi. Pean silmas nn punaprofessor Ruutsood, kelle tänase artikli väitel oleks parem olnud kui Eesti Kongressi, kelle roll Eesti vabanemisel oli otsustav ja vaieldamatu, poleks olemas olnudki. See lõhestanud ainult Eesti rahva ühtsust. Ometi teame, et ilma sellise "lõhestamiseta" oleks KGB poolt loodud Rahvarinne viinud meid Savisaare juhtimisel otseteed ENSV õigusjärgsusel põhineva uustekkelise riigini, mitte iseseisvuse taastamisele. See ei olnud ju kollaboraatorite endigi poolt varjatud eesmärk. Selle nn. kolmanda Eesti kodanikkonna oleks moodustanud kõik sellel hetkel siin elavad isikud. See oleks toonud meile kodakondsuse nullvariandini, kakskeelsuse, Euroopale ja NATO-le selja pööramise jne ning Kremli vasallriigi staatuse.

Kui aga vaadata eelmises lõigus väljatoodud põhjendamatuid järelandmisi, mida Kremli survel on tehtud, siis ongi meid kõigest hoolimata üsna kindlakäeliselt tüüritud just sellesama kolmanda vabariigi poole.