teisipäev, 25. aprill 2017

Kümme aastat pronksiööst ehk kuidas ärkas elajas

Tänavu möödub kümme aastat pronksiööst ehk aprillimässust, mis annab hea põhjuse meenutada toonaseid sündmusi.
Pronksiöö eelmäng algas juba mitu aastat enne dramaatilisi sündmusi. Okupatsioonirežiimi tähtpäevadel pronkssõduri juures korraldatud demonstratsioonid, kus osalesid alati ka Vene saatkonna esindajad, muutusid aasta aastalt üha massilisemaks ja väljakutsuvamaks. Kui alguses käisid seal nõukogude veteranid, siis iga korraga lisandus neile üha rohkem ka nooremaid, inimesi, kes kandsid rinnas Georgi linte, kätes punalippe ja südames vaenulikkust Eesti riigi vastu. Tegemist ei olnud enam langenute mälestamise, vaid provokatsiooni ja kremlimeelsuse väljendamisega. Kõike saatis Vene propaganda turmtuli Eesti kui natsiriigi vastu.
Asi oli hull juba 2005. aastal, mil siinkirjutaja esitas politseile avalduse keelata riigivastaste meeleavalduste korraldamine, kuid selle asemel viis politsei Tõnismäelt minema hoopis vene äärmuslaste poolt rünnatava Jüri Böhmi, kellelt üritati käest rebida Eesti lippu. Sellest, et tal oli piketiks ametlik luba ja ka aeg kinni pandud, ei hoolitud.  
Trikolooriga Tõnismäele tulemine keelati üldse ära ning seal Eesti lipuga viibinud Jüri Estam mõisteti selle eest kohtus süüdi. Eesti Vabariigis oli (on?) järelikult kohti, kus seaduslik riigivõim ei kehti ja kus ei tohi Eesti lippu lehvitada! Samas ei takistatud tähistada Tõnismäel Eesti okupeerimist, Tallinna ja poole Euroopa vallutamist ning punalippude lehvides ülistada Eesti vallutanud punasõdureid, kes eesti rahva silmis ei olnud midagi muud kui stalinistlikud okupandid, röövijad, vägistajad ja küüditajad.
Toimuva tõttu aktiveerusid eesti rahvuslased. Korraldati kõnekoosolekuid, ajalookonverentse ja vastudemonstratsioone, kaasa arvatud leinalintidega okastraatpärgade viimist pronksokupandi juurde. Seda aktsiooni olen kirjeldanud ühes varasemas artiklis Eesti Rahvuslikust Liikumisest. Pöörduti korduvalt ka valitsuse poole ning nõuti ažiotaaži tekitava kuju viivitamatut äraviimist ja riigivastase tegevuse peatamist. Seda nõudsid ka paljud teised ühiskondlikud organisatsioonid ja isikud. Näiteks Eesti Rahvuslik-demokraatlike Jõudude Kogu, mida siinkirjutajal oli au juhtida ja kuhu kuulus enam kui kakskümmend erinevat organisatsiooni: Vabadusvõitlejate Liit, Memento, Vigastatud Sõjameeste Ühing, Tartu Rahu Põlistamise Selts, Soomepoiste Ühing, Reservohvitseride Kogu jne.
Oodatud resoluutse tegutsemise asemel loobiti kaikaid kodaratesse hoopis patriootlikutele ringkondadele. Just tollest ajast pärineb mõistusevastane rahvuslaste käsitlemine äärmuslastena, mille taga oli ilmselt riigireeturina süüdi mõistetud vene agent Dressen, kelle töö KAPO-s oli äärmusluse monitoorimine. Kummastav, et samasugust sildistamist kasutavad nii vasak- kui paremliberaalid veel tänagi.
Agaralt tegutsesid ka Vene saatkonna diplomaadid, kes kohtusid kremlimeelsete vasakäärmuslastega, näiteks Andrei Zarenkoviga Konstitutsioonierakonnast ja Dmitri Linteriga Notšnoi Dozorist. Mõlema isiku ja organisatsiooni tegevus muutus pärast iga kohtumist üha aktiivsemaks. Notšnoi Dozor organiseeris Vene saatkonna rahastusel ööpäevaringse vahtkonna Tõnismäele. Kaitsepolitseile ei jäänud märkamata ka vene eriteenistuste agentide tihenenud visiidid Eestisse. 
Jaanuaris 2007 leidsid Reva ja Zarenkov, et: "Võimule on vaja näidata, et ta ei ärataks elajat. Las võim teab, et elajas on tõesti olemas, lihtsalt ta magab." Klenski edastas Öise Vahtkonna liikmetele üleskutseid, kus räägiti mobilisatsioonist ja valmisolekust number üks. Kutsuti kõiki esimesel kutsel välja tulema. Märtsis üllitas ta kirjutise, milles lubati monumendi eest ohverdada isegi elu. Venelaste seas hakkasid levima lendlehed ja internetiüleskutsed lõpetada venelaste rõhumine ja diskrimineerimine, kukutada „fašistlik“ valitsus ja võtta võim enda kätte.
Sellises olukorras jõudis valitsus lõpuks arusaamisele, et olukorra eskaleerumise takistamiseks tuleb midagi ette võtta. Enam ei saanud pead liiva alla peita. Tõnismägi piirati traataiaga ja asuti tegema ettevalmistusi kuju äraviimiseks. Tehti seda aga äärmiselt amatöörlikult, aralt ja asjaga venitades. Esmalt korraldati platsil väljakaevamised, saamaks teada, kas üldse keegi on sinna maetud, arutati, kas kuulutada koht hauaplatsiks, meeleavaldused hauarahu rikkumiseks jne. Info valitsuse kavatsusest lekkis aga välja. Kas lekitajaks oli Simm või Dressen või keegi muu, ei tea. Õige aeg tegutsemiseks lasti aga otsustusvõimetult mööda. Olukord pingestus mitte päevade, vaid tundidega.
Järgnenut mäletavad kõik suurepäraselt. „Elajas“ ärkas. Rahutuse käigus õnnestus pronksokupant siiski märkamatult teisaldada. Tervelt kaks päeva märatsesid venelaste hordid pea takistamatult terves kesklinnas. Autodest jagati varakult valmis tehtud ründevahendeid, torujuppe ja metallvardaid. Rünnati politseinikke, rööviti poode, lõhuti vaateaknaid, keerati autosid katusele, põletati kioske, joodi, kakeldi... Kõike seda saatsid Eesti riigi vastased sajatused ja hüüded „Rossija, Rossija!“. Sama üritati ka Ida-Virumaal, kuid seal pandi Kaitseliidu poolt asjale kiirelt punkt. Me võime ainult tänulikud olla, et märatsemine vallandus varem kui organiseerijad olid planeerinud ja riigikukutamise katse sumbus lihtsalt märatsemiseks. Riigikukutajad väsisid lõpuks ja politsei noppis agressiivsemad ükshaaval ära.
Au ja kiitus politseinikele ja kaitseliitlastele, kes olid väljas korda tagamas ja erinevaid objekte kaitsmas, kuid siiani on jäänud vastuseta küsimus, miks lasti märatsemisel nii kaua takistamatult sündida, miks näidati riiki viienda kolonni ees võimetu ja nõrgana. Märatsejad oleks saanud kohe Tõnismäele kogunemise alguses kinni võtta või lihtsalt laiali lüüa, kuid hirm, ebaprofessionaalsus ja otsustamatus prevaleeris. Siseminister, kes selle eest vastutab, oli pärit sotside ridadest.
Kuigi president Ilves lubas, et kõik süüdlased saavad karmi karistuse, kuulutas vene rahvusest kohtunik Violetta Kõvask rahutuste ninamehed Dmitri ­Linteri, Maksim Reva, Dimitri ­Klenski ja Mark Sirõki, kellele prokurör oli nõudnud karistust rahutuste korraldamise eest, süütuks. Vähe sellest, neile määrati lõpuks sadade tuhandete kroonide ulatuses valuraha „valesüüdistuste“ ja vintsustuste eest. Kahtlustati, et kohtuotsuses mängis rolli kohtuniku tütar, kes andis allkirja pronkssõduri „kaitseks“ ja Eesti politsei „jõhkruse“ vastu ja kes väidetavalt olevat osalenud rahutustes ka ise.
Otsus tekitas avalikkuses äärmist meelepaha. See oli kui eesti rahvale näkku sülitamine. Kuidas on võimalik, et vaenlasi, kelle ässitusel rüüstati terve kesklinn, hoopis premeeritakse karistamise asemel? Sellega ei olnud rahul ka õigusringkonnad. Riigiprokurör Triin Bergman teatas, et kohtuotsuse motivatsioonis puudus juriidiline argumentatsioon. Vandeadvokaat Aivar Pilv kinnitas, et karistusseadustikus on küllalt paragrahve, mille alusel oleks saanud nimetatud isikud süüdi mõista. Kuid kõik jäi nii, nagu oli. Tühised olid ka kohapeal kinnivõetud märatsejate karistused ja lõviosa kahjudest on siiani süüdlaste poolt kompenseerimata. Need maksid kinni eesti maksumaksjad.
Tagantjärgi ilmus välja terve plejaad seltsimehi, kes asusid koos kremlimeelsete venelastega eesti rahvale tuhka pähe raputama ja kinnitasid, et toimunus on süüdi hoopiski eestlaste natsionalism, ksenofoobia ja venelaste tunnetega mittearvestamine. Rahvasuus tituleeriti nad punaprofessoriteks, kuid sellised absurdsed seisukohad ja eesti rahva süüdistamine soovi eest olla peremees omaenda kodus, ei ole kadunud.
Kümme aastat peale aprillimässu toimuvad vaenulikust ideoloogiast kantud üritused pronkssõduri juures endiselt, Vene eriteenistused tegelevad õõnestustööga ning tänavu on oodata viienda kolonni rekordilist kohalolu. Kas kõik möödub rahulikult? Kas me oleme kõigeks valmis? Ka täna on meil siseministriks sots.


Avaldatud ajalehes „Konservatiivide Vaba Sõna“ aprill 2107.

laupäev, 15. aprill 2017

Kelle pead peaks veerema?

Hiljuti tekitas ažiotaaži Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni riigikogus tõstatatud küsimus kohtu omavolist ja seaduste meelevaldsest tõlgendamisest. „Mina tahan, et kohtunike Virgo Saarmetsa, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe pead veereksid. Mina ei taha, et meil oleks kohtunikud, kes mitte ei sisusta õigust, vaid loovad õigust – kes sellega, et nad ründavad põhiseaduses ettenähtud võimude lahususe printsiipi, õõnestavad Eesti riigi korda, kes ründavad avaliku arvamusega selgelt vastuolus olevaid väärtushinnanguid. Mina ei taha selliseid kohtunikke. Mina ei taha kohtunikke, kes rikuvad seadust ja siis võtavad laest mingisugused mittejõustunud seadused oma rikkumise õigustamiseks,“ ütles Martin Helme.
Küsimus oli Ats Jooritsa ja tema samast soost elukaaslase Rootsis sõlmitud homoabielu Eesti rahvastikuregistrisse kandmisest, millest Harju maavalitsus keeldus. Tallinna halduskohus toetas otsust, kuid Tallinna ringkonnakohus tunnistas välismaal sõlmitud homoabielu mittetunnustamise õigusvastaseks. Otsust varjati, kuni see lekkis avalikkusesse, seejärel keelduti mõni aeg avalikustamast isegi kohtuotsuse põhjendusi.
Mida ütleb seadus?
Õigusvaidlused kuuluvad õigusriigi tavade ja praktika juurde, kuid antud juhtum on eriline. Kolm kohtunikku, kelle kohustus on järgida Eesti seadusi, tuginesid võõrriigi seadusele ja Eestis mittejõustunud kooseluseadusele ning asusid sisustama meie õigus- ja asjaajamisruumi. Eriti kohatu on see Eesti abieluseaduse taustal, mis ütleb, et abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samasooliste isikute abielud on kehtetud.
Koomilisel kombel süüdistati EKREt isegi võimude lahususe printsiibi rikkumises, jättes kahe silma vahele asjaolu, et nimetatud arupärimise teemaks oligi just võimude lahususe rikkumine kohtunike poolt.
Sellega ületasid nad oma pädevuse piire ja hakkasid seadusandja eest langetama otsuseid, millistest poliitilistest valikutest lähtudes tuleb Eesti ühiskondlikku elu korraldada. Õigusloome ja õigusruumi sisustamine on ainult seadusandja ehk riigikogu, mitte õigusmõistja pädevuses. Otsus tekitas põhiseadusega sätestatud võimude lahususe riive, mis tingis EKRE fraktsiooni poolt arupärimise esitamise justiitsminister Reinsalule. Sealt pärinebki Martin Helme furoori tekitanud allegooria peade veeremisest.
Diskussioonile järgnes silmakirjalik pahameeletorm, millesse sekkusid president Kaljulaid, riigikogu esimees Nestor, Kohtunike Ühing, riigikohtu esimees jt, kes avaldasid pahameelt EKRE saadiku väljendusviisi üle, kuid vaikisid asja sisust ehk pretsedenditust seaduseloome usurpeerimisest kohtunike poolt. Tauniti teravalt kohtunike ja kohtuotsuse kritiseerimist, justkui oleks tegemist pühaduseteotusega. Koomilisel kombel süüdistati EKREt isegi võimude lahususe printsiibi rikkumises, jättes kahe silma vahele asjaolu, et nimetatud arupärimise teemaks oligi just võimude lahususe rikkumine kohtunike poolt.
Tekkis ringkaitse
Tegemist on ringkaitse ja katsega suukorvistada valimistel mandaadi saanud saadikuid, kes on sõltumatud oma tegevuses. Kellelgi, ei presidendil ega riigikohtu esimehel, ei ole õigust neile ette kirjutada, millest ja kuidas võib rääkida või milliseid teemasid üles tõsta tohib. Sisuliselt tähendab see, et Eesti Vabariigi kõrgeimat võimuorganit, rahva poolt valitud parlamenti, kes on andnud mandaadi nii valitsusele, presidendile kui ka riigikohtu esimehele, püütakse allutada nende poolt volitatud institutsioonidele. See on otsene sekkumine riigikogu töösse ning järjekordne võimude lahususe põhimõtte rikkumine.
Kohtul puudub igasugune voli kirjutada ümber abieluinstitutsiooni tähendust. Argumendid, justkui oleks meie õigusruum muutunud seoses kooseluseaduse vastuvõtmisega, ei kannata kriitikat. Kooseluseadus, mis ei puuduta ei normaalseid ega samasooliste abielusid, kiideti küll eelmise riigikogu koosseisu poolt heaks, kuid seaduses sätestati, et see jõustub koos rakendussätetega. Praegune koosseis lükkas rakendussätted tagasi ning seadus ei jõustunud.
Kohus loob seadusi?
Just seda olukorda asus muutma kohus, tehes otsuse, mida ei ole enam võimalik vaidlustada. Seda oleks pidanud tegema justiitsministeerium, kuid vaidlustamise aeg lasti (tahtlikult?) mööda. Ringkonnakohus viis ellu vasakliberaalsete ja homoringkondade tahet, selle taustal ei saa rääkida sõltumatust kohtust ega õigusriigist. Seda enam, et kohtunikud on määratud ametisse eluks ajaks ja sisuliselt pole võimalik neid karistada teadlikult tehtud väärotsuste eest. Seda praktikat tuleb muuta. Meenutagem või pronksiöö organisaatorite õigeksmõistmist ja neile sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatunud „hüvitiste“ maksmist.
Kõnealuse „abielu“ registreerimisega loodi „kohtuseaduste“ loomise pretsedent. Tegemist on mitte ainult põhiseaduse rikkumise, vaid ka julgeolekuohuga, sest sellega antakse näiteks sisserändajatele voli nõuda võrdse kohtlemise printsiibi alusel šariaadiseaduste rakendamist Eestis, mitmenaisepidamist ja muid meie õigus-, kultuuri- ja väärtusruumi mittekuuluvaid „õigusi“.
Toimunu muudab kogu meie seadusandluse ja õigusruumi farsiks ning on otsene Eesti Vabariigi alussammaste lammutamine. Selle eest peaks küll, piltlikult öeldes, kellegi pead veerema.

Avaldatud Harju Elus 7. aprill 2017:   http://www.harjuelu.ee/2017/04/9517/kelle-pead-peaks-veerema/