Riigikogus toimus 09.11.2022 EKRE eelnõu, Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu (662 SE) esimene lugemine. Nagu arvata võis lükati see valitsuskoalitsiooni poolt tagasi. 

Sellel eelnõul oli nii pikema sihikuga ehk strateegiline eesmärk kui ka lühema sihikuga eesmärk. Strateegiline eesmärk oli sündimuse kasvatamine ja lastega perede olukorra parandamine. Lühema sihikuga eesmärk oli, et üliõpilastel ja kutseasutuste õpilastel oleks võimalik soodsamalt ja suuremat õppelaenu saada ja õppimisele keskenduda, kusjuures esimese lapse sünniga oleks laenu kustutatud 50% ulatuses jne.

 

Pidasin kõne:

Mida edasi, seda tihedamalt on tulnud kahjuks imestada ja hämmastuda selle üle, mis meil siin saalis toimub, mida valitsuskoalitsiooni erakondade esindajad, nende esindajad [komisjonides] räägivad. Ja täna oli kahtlemata üks nendest paljudest-paljudest kordadest.

 

Tegemist on äärmiselt vajaliku, äärmiselt hea eelnõuga, mis parandaks oluliselt meie tudengite kõrghariduse omandamise võimalusi ja paljut muudki. Aga nagu me kuulsime ülevaates komisjonis toimunust, komisjon leiab, et see tuleb tagasi lükata, kuna valitsus tegeleb niikuinii juba mingisuguse sarnase eelnõuga. Kui siis küsitakse, kui kaugel valitsuse eelnõu on, kas see jõuab meile siia saali, siis kuuleme, et ei jõua. Niikuinii ei jõua, varsti on valimised. Aga esitatud eelnõu tuleb tagasi lükata sellele vaatamata, et valitsus tegeleb ilmselt ainult tühipalja õhuvõngutamisega.

 

Ja teine asi: kujutate ette, kui kohutav lugu! See eelnõu võib kaasa tuua kaks head asja (õppimisele keskendumine ja laste saamine). Tule taevas appi, kaks head asja! No sellega ei saa iialgi nõus olla, sellepärast et äkki üks hea asi saab suurem olema kui teine. Ei, me peame analüüsima! See ei ole võimalik, nii ei tohi! No kuulge! Need olidki sisuliselt kõik põhjendused, mis komisjonist tulid. Väga-väga kummaline, väga-väga madal minu meelest.

 

Aga tulles selle teema juurde konkreetsemalt, siis kuigi tõepoolest kõrgharidus on Eestis tasuta ja see on hea, siis Eesti tudengite jaoks on nii kõrghariduse kui ka kutsehariduse kättesaadavus muutunud üha keerulisemaks ja keerulisemaks, sest Euroopa, või võiks öelda, isegi maailma, suurim hinnatõus on muutnud elamiskulud oluliselt suuremaks. Nende kulude katmiseks tahes-tahtmata, kui sa ei ole mõne jõukuri võsukene, sa pead tööle minema. Aga erinevaid toetusi saad ainult siis, kui sa õpid täisajaga. Tööl käimine seda pärsib. Nii et pühkigu aga kõik, kes ei suuda ise neid kulusid katta, suu puhtaks!

 

Seetõttu me näemegi, kuidas üha vähem ja vähem gümnaasiumiõpilasi läheb ülikooli õppima. Kui see  näitaja oli 2009. aastal 67%, siis nüüd on see vaid 40%. Muidugi, põhjusi on erinevaid. Mõni läheb välismaale ja mõni läheb tööle. Aga paraku nendest, kes kohe tööle lähevad, läheb väiksem protsent hiljem kõrgkooli õppima, kui oleks läinud kohe peale gümnaasiumi.

 

Ja põhiline seletus ongi just nimelt elamiskulude tõus. Eelmine aasta arvestati, et minimaalne äraelamiskulu peaks tudengil olema 576 eurot. Aga see oli ilma inflatsioonita, pange sinna 25% juurde. No kuidagi ei tule välja. Samal ajal õppetoetused on ainult 75–200 eurot. Ei, seda me ei lahenda.

Kui võrrelda meie naaberriikidega, kus on õppimine tasuta, siis neis on kordades suuremad toetused. Meie õppelaen on võrreldes nendega äärmiselt väike ja ka äärmiselt ebasoodsate tingimustega. Seetõttu võtab seda laenu vaid 3% üliõpilastest. Aga mida see tähendab? Mida see kaasa toob? See tähendab seda, et tegelikult ülikoolis õppida suudavadki ainult jõukate perede lapsed. Vaesematest peredest pärit lapsed ei saa õppida. Ja nende jõukamate perede laste õppekulud maksavad kinni ju ka need vaesemate laste vanemad, sellepärast et makse maksavad kõik.

 

Ja üllatav on see, et õppelaenu nimetatakse meil tarbimislaenuks. See on ju absurd! Tegemist on investeeringuga haridusse, tulevikku – nii meie Eesti riigi kui ka nende üliõpilaste enda ja nende tulevaste perede ja laste tulevikku. See ei ole tarbimislaen. Kuidas saab olla nii väärastunud arusaam nendest asjadest?!

 

Ja seetõttu, et suurendada noorte ligipääsu kõrgharidusele ja ka kutseharidusele, soovitaksegi selle eelnõuga muuta õppetoetuste ja õppelaenu saamise korda, aluseid ja tingimusi ning loomulikult seda summat, et ikkagi oleks võimalik ka sellest laenust ära elada.

 

Oluline moment siinjuures on selle eelnõu mõju meie demograafiale. Me oleme sügavas demograafilises kriisis, aga selle ees pannakse silmad kinni. Me kuulsime, mis toimus komisjonis – no andke andeks! Nagu kaarnakari olid liberaalsed naisterahvad selle kallal. Issand jumal, äkki see eelnõu mõjub selliselt, et meie iive tõuseb, et täituvad meile põhiseaduses pandud ülesanded ja kohustused hoida ja säilitada eesti rahvust, kultuuri ja keelt?! Kes need olid, kes sellele vastu sõdisid? Küll olid perekonnad neil seal hambus, küll olid lapsed neil seal hambus, küll oli mis iganes neil hambus. Jumal hoidku! Äkki tehaksegi valik selles suunas, et keegi otsustab lapsi saada. Karjäär ja kõik muu on palju olulisem. Kes need olid, kes hääletasid karjääri poolt ja laste vastu ja meie iibe vastu? Need olid ju naisterahvad, liberaalsed naisterahvad pluss üks sotsist mees. Aga noh, see läheb ju sinnasamma punti, ega siin vahet ei ole.

 

Minul on küll äärmiselt piinlik, kui meie rahvusliku hääbumise vastu ja meie kõrghariduse kättesaadavuse, meie tuleviku, meie noorte nimel ei tehta mitte midagi, vaid lastakse see eelnõu veega alla. Küll meie kunagi teeme! Ja samas öeldakse, et tegelikult ärge lootkegi, mitte midagi me ei tee.

 

Me teame, et te tahate selle eelnõu tagasi lükata. Teil on hääli rohkem, aga eks ajalugu annab arutust. Eks see lähete kõik kuskile protokollidesse ja stenogrammidesse kirja ja küll siis kunagi on hea ja huvitav vaadata, kas tõesti said  inimesed olla nii madalad.

Riigikogus on arutusel uue lipupäeva asutamine meie kirjanduse, laulupeotraditsiooni ja kultuuri austamiseks. Pidasin 21.11. 2022 sellel teemal ka kõne:

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! 

Loomulikult, see on väga ilus ja südamlik eelnõu tähistada lipupäevaga ja pidada aus meie kirjandust ja laulupeotraditsiooni ja ‑kultuuri. Ja loomulikult seda tuleb toetada, siin ei ole kahtlustki. 

Aga samas närib minu hinge siiski teatud kahtlus, kas ei ole tegemist lihtsalt näilise žesti tegemisega, millel ju mingisugust sisu taga ei ole. Sest lipu heiskamine ja kõikide nende inimeste ja kultuuritegelaste ja laulupeo austamine peaks ju jõudma kaugemale, jõudma ka sügavamale. Aga ometigi me näeme, et päris ehtsat, käegakatsutavat toetust ju tegelikult nendele inimestele, kõikidele kultuuriloojatele ei anta. 

Me teame, kuidas erinevad kultuuritoetused on vähenenud, me teame, kuidas ka kultuuripreemiate ja  muude toetuste andmine on vähenenud, kuidas see on sattunud kindla ja kitsa tsunfti kätesse ja kuidas seda jagatakse valikuliselt. 

Me teame seda, milline puudus on meil koorilauludirigentidest, rahvatantsujuhtidest, me teame, et nende tööd ei väärtustata piisavalt, nende palk ei ole piisav. Ei anta toetusi, et hankida ja muretseda kooridele ja tantsurühmadele rahvarõivaid ja nii edasi ja nii edasi. Nii et kõige selle taustal rääkida, kuidas me nüüd siis austame kõiki neid inimesi, on minu meelest väga-väga silmakirjalik.

Mulle tuleb meelde, kui siinsamas saalis oli kunagi arutusel, kuidas aidata ja toetada meie kodumaist ettevõtlust, sest ainult ettevõtlus ongi ju see, millel meie ühiskond, meie see materiaalne baas põhineb ja mille kaudu meil on võimalik toetada enda kultuuri. Aga kahjuks me näeme seda, et nii kui varemgi, nii ka tänasel valitsusel puudub igasugune tahe ja soov meie ettevõtlust ja majandust tegelikult toetada. Ja nii tuligi Reformierakonna poolt juhitud valitsus välja ideega kehtestada meie ettevõtluse auks lipupäev. Väga ilus, aga see on tühi žest, sest reaalseid probleeme see ei lahenda.

Jah, loomulikult, see žest täna on ilus, aga sellega peaks kaasnema ikkagi midagi palju rohkemat. Sest vastasel juhul see jääbki ainult tühjaks žestiks ja sel ei ole mitte midagi tegemist reaalse olukorraga, kus me täna oleme.

Nii et minu üleskutse on kõikidele koalitsioonierakondadele, ka opositsioonierakondadele, Riigikogule ja muidugi eeskätt valitsusele, et ärme tee tühipaljaid žeste, need on küll ilusad, aga teeme ka midagi käegakatsutavat. 

Teeme nii, et meie kultuur õitseks, meie rahvuskultuur õitseks ja jääks püsima ja et me saaksime ka järeltulevate põlvede ees mitte häbiga neile otsa vaadata, vaid saaksime olla uhked, et lisaks lipupäeva kehtestamisele me ka toetasime kõige suuremal määral meie kultuuri, kunsti ja kirjandust, nii kuidas see vähegi võimalik on. 

Aitäh!