reede, 15. juuli 2011

Valimiskomisjon hävitas kontrollivõimaluse

Minu artikkel raamatust „Tänane internet ei ole e-valimisteks valmis", mis kujutab endast VI Omavalitsusfoorumil 29. aprillil 2011 (nn e-valimiste teemal) peetud ettekannete kogumikku. Lisaks on raamatus artiklid Ando Lepsilt, Virgo Kruvelt jne. Raamatu esitlus on esmaspäeval 18.07.2011 kell 14.00 Tallinna Raekojas (kutsetega). Lisaks toimub USA e - valimiste ja IT turvalisuse eksperdi dr. Barbara Simonsi avalik loeng (mis on kõigile avatud ja tasuta)„E-valimisteks ei ole aeg veel küps“ kell 18.00 Hopneri majas (Raekoja plats 18)


Eestis, kui demokraatlikus riigis, peaks valimistel olema tähtis funktsioon garanteerimaks rahva tahte teostumist. See printsiip on sätestatud meie põhiseaduses. Ometi omame ühte ebademokraatlikumat valimisseadust Euroopas, kus kehtiv, suletud nimekirjadega valimissüsteem, tagab vaid nimekirjade koostajate, mitte rahva tahte teostumise. See on pikem ja omaette teema. Siin käsitlen valimistega seotud probleemidest vaid e-valimisi ning kiirustatult ja põhjendamatult läbiviidud valimisandmete hävitamist.

Valimiste tegeliku funktsiooni täitmine on otseselt seotud valimistulemuste usaldusväärsuse tagamisega. Traditsiooniliste valimiste puhul on nende läbiviimine ja kontroll suhteliselt lihtne ning seetõttu ei ole maailmas kiirustatud uute valimisviiside sisseviimisega. E-valimisi hinnatakse mitteturvalisteks. Kindlaim viis valimiste aususe tagamiseks on vaatlejakesksus ja häälte avalik ülelugemine, mis annab võimaluse veenduda, et ühtki häält ei ole muudetud ega jäetud arvesse võtmata.

Eestis on aga elektroonilised valimised lubatud ja üha enam valijaid teeb oma otsuse e-hääletamise kaudu. Seekord osales lausa 140 000 e-valijat. Lihtsus, mugavus ja valitsusringkondade aktiivne propagandatöö on kandnud vilja. Elektroonilised valimised seavad aga oluliselt kõrgemad nõuded süsteemi tipptehnilistele lahendustele, turvalisusele, salajasusele, ühetaolisusele ja teistele seadusest tulenevatele tingimustele. Neid täita on aga oluliselt keerulisem. Riigikohus on muuseas mitmete põhiseaduslike printsiipide riivet e-valimiste puhul tunnistanud, kuid ei pea seda huvitaval kombel mugavuse ja muude eeliste kõrval oluliseks. Miks kiirustataks e-valimistele üleminekuga, miks ei võiks Eesti jääda tuntud ja turvalise valimissüsteemi juurde, mida terve maailm kasutab, ei osata piisavalt selgitada.

Erinevalt valimiskastidest, mille käitlemist on võimalik jälgida, on arvutid täiesti “läbipaistmatud” ning seetõttu on elektroonilisi andmeid tunduvalt lihtsam muuta või hävitada. Juhul, kui ainuüksi ühe hääle puhul esineb viga või on tema andmeid võimalik moonutada, siis on seda võimalik teha kõikide häältega. On olemas vaid kaks võimalust - valimissüsteem on kas turvaline või ei ole ta seda üldse.

Et muretsemiseks on alust, näitasid ka valimisserveri tõrked ja sellest tingitud pooleteisetunnine auk valimistulemuste kokkuarvestamisel. Samuti rekordarv kaebusi, mida esitati e-valimiste läbiviimise, töökindluse ja turvalisuse kohta. Toon vaid kaks näidet, neil pikemalt peatumata - siinkirjutaja vaidlustas Vabariigi Valimiskomisjonis ja Riigikohtus Riigikogu valimiste elektroonilise hääletamise korralduse, sest kasutatav valimisrakendus ei kuvanud kandidaatide nimesid korrektselt. Nimekirja lõpus olevate üksikkandidaatide nimed (näiteks siinkirjutaja) ei olnud teatud tingimusel nähtavad ja seetõttu polnud valijatel võimalik neile ka hääli anda. Teine näide - kümnete tuhandete televaatajate silme all tõestati, kuidas on võimalik valimistulemustega manipuleerida, nakatades valijate arvutid viirusesse. Vastavalt pahavara loojate soovile tühistub valija teadmata tema hääl või läheb hoopis kellelegi teisele. Teame, et vaatamata viirusetõrjeprogrammidele on valdav osa inimeste kasutuses olevatest arvutitest erinevate viiruste poolt nakatatud ja nakatatavad. Seega ei ole massiline valimistulemuste manipulatsioon välistatud. Kindlasti on olemas ka teisi meetodeid ja tulemusi on võimalik moonutada läbi valimisserveri, valimisrakenduste ja -programmi. Inimmõistusel ei ole piire, eriti, kui puudub sõltumatu ja erapooletu kontrolli võimalus. Sellest aga edaspidi.

Eelpoolöeldu taustal ei saanud kuidagi jääda märkamatuks, kuidas e-hääled kuhjusid ebaproportsionaalselt just Reformierakonna kandidaatidele. E-häälte osakaal kõikidest häältest oli 15,4%. Keit Pentusel aga 43,6%, avalikkusele tundmatul Kaja Kallasel 42,3%, Urmas Paetil 36,6 jne. Samas SDE liider Sven Mikser sai e-häältena 25% oma koguhäältest jne, kuni Edgar Savisaareni välja, kes vaieldamatu häälteliidrina sai vaid 9,7% häältest e-hääletusel. Ma ei ole ei Keskerakonna, sotside, silmapiirilt kadunud Rahvaliidu ega Roheliste valija, kuid on selge, et tänapäeval ei sõltu arvutite omamine ja e-valimistel hääletamise võimalused sugugi parteilisest kuuluvusest ega poliitilistest eelistustest. Millest siis selline anomaalia on tingitud? Kas tõesti juhus?

Olgu öeldud, et esmalt Valimiskomisjon ja seejärel Riigikohus jätsid otsitud ja formaalsetele põhjendustele tuginedes rahuldamata kõik valimiste kohta esitatud kaebused ning kõrvaldasid sellega takistused valitsevale koalitsioonile erakordselt soodsate tulemuste väljakuulutamiseks. Õigusteadlase Ando Lepsi ennustus, et vähemalt Riigikohus hakkab hagisid käsitlema, sest vastasel juhul saaks tõestust fakt võimude lahususe printsiibi rikkumisest ja demokraatia puudumisest Eestis, ei pidanud paika. Mitte ühtegi kaebust ei käsitletud sisuliselt. Mis aga veelgi hullem, mitte midagi ei võetud ka ette, et osutatud ebakohti parandada. Siinkirjutajale öeldi e-valimiste alguses Valimiskomisjonist, kui probleemile viitasin, et midagi pole parata. Kas samamoodi oleks vastatud ka siis, kui näiteks Ansipi, Laari või Savisaare nime ei oleks arvutiekraanidel näha olnud?

Aususe ja usaldusväärsuse tagamiseks peab süsteem olema avatud väliseks kontrolliks. E-valimiste legitiimsuses veendumiseks peaks igal huvitatud osapoolel olema võimalus osaleda süsteemi auditeerimises. Vaatlejatel peab olema võimalus veenduda, kuidas süsteem funktsioneerib, millised protsessid selles aset leiavad, kuidas toimub andmete töötlemine ja miks üht või teist operatsiooni teostati. Valimisandmed tuleks talletada andmekandjatele ning arhiveerida hilisema kontrolli tarbeks turvalises kohas. See ei ole kulukas ega võta ka arhiiviruumi.

Selline auditeerimise võimalus Eestis aga puudub. E-valimiste süsteemi töökindlust kontrollib ainult riigikogu IT osakond ehk sisuliselt on valimiste korraldus ja kontroll mõlemad riigikogu käes. Riigikogu on aga Eestis minetanud oma sõltumatu funktsiooni, olles rahvalikke väljendeid kasutades muutunud vaid valitsuse ja valitsusparteide „kummitempliks“. See tegi muret ka OSCE vaatlejatele, kellel jäi selgusetuks, miks ei avalikusta valimiskomisjon e-valimiste süsteemi eeltestimiste tulemusi. See suurendaks usaldusväärsust ja läbipaistvust. OSCE hinnangul võib tekkida olukord, kus e-valimiste süsteemi töökindlusse ei suhtuta piisava kriitilisusega.

Vähe sellest - Vabariigi Valimiskomisjon võttis 17.09.2010 vastu määruse nr 21, „Hääletamise korraldamise ning hääletamis- ja valimistulemuste kindlakstegemise kord Riigikogu valimistel“, mis mh sätestab, et „Vabariigi Valimiskomisjon säilitab elektroonilisi hääli ühe kuu jooksul, arvates valimispäevast. Pärast nimetatud tähtaja möödumist, kuid mitte enne, kui esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused, hävitab komisjon elektroonilised hääled ning Vabariigi Valimiskomisjoni liikmete halduses oleva elektroonilise hääletamise süsteemi salastamise võtme.“ Määrus, millele on alla kirjutanud VVK esimees Heiki Sibul, jõustus enne valimisi, 1. jaanuaril 2011. a. Seega puudub meil ka tagantjärgi võimalus auditeerida e-valimiste korrektsust ja õiguspärasust.

Küsimus on printsiibis ja põhimõtetes. Leppides täna näiliselt väikese vea ja rikkumisega, võidakse homme samamoodi suhtuda juba ka suurtesse rikkumistesse. Tegelik küsimus on, kas Eesti on õigusriik või mitte. Küsimus e-valimiste legitiimsusest ja otstarbekusest seisneb selles, kas süsteemi eelised ületavad võimalikke puudusi ning kas üleminekust saadav kasu on proportsioonis tehtavate kulutustega ning eeskätt võimalike riskide ja põhiseaduseriivetega. Häälte võltsimine või süsteemi vead võivad mõjutada valimistulemusi palju suuremas ulatuses, kui tavalistel valimistel. Valijate arvutite ja valimisserverite töökindlust ja turvalisust ei saa tagada ning tulemustega manipuleerimist ei ole iialgi võimalik välistada. Seda lubamatum on valimisandmete hävitamine.

Protesteerimaks sellise põhjendamatu kontrollivõimaluse likvideerimise üle, esitati 8. aprillil 2011.a. VVK-le pöördumine, milles nõuti elektrooniliste valimistulemuste hävitamise peatamist. Pöördumise koostas Raivo Orgussaar, sellega ühinesid Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Kristlikud Demokraadid ja üksikkandidaadid Veiko Rämmel, Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Ingvar Tšižikov, Ragnar Nurmik, Kalle Hiob, Toomas Trapido, Siiri Sisask, Mart Helme, Martin Helme, Valdo Paddar ja Taira Aasa.

Pöördumises öeldi, et Vabariigi Valimiskomisjoni poolt teatati, et neil on „hea meel teavitada, et tavapärane e-hääletamise andmete hävitamise protseduur leiab aset esmaspäeval, 11. aprillil 2011 algusega kell 11.30 Vabariigi Valimiskomisjonis (Toompea 1, Tallinn). Jääb arusaamatuks, miks nende andmete hävitamine Teile sellist heameelt peaks tegema, nagu meile saadetud kirjast aru võib saada?“

Allakirjutanud edastasid seoses planeeritud andmete hävitamisega järgmise palve: „Seoses tõekspidamisega, et ausate asjade olemus seisneb nende ääretus lihtsuses ja läbipaistvuses, palume Teid tõestamaks rahvusvahelisele üldsusele, et Eestis 6. märtsil 2011 toimunud valimised olid ausad, mitte kiirustada elektrooniliste häälte andmete hävitamisega.“ Paluti säilitada elektrooniliste häälte andmekandjad veel kuni üheks aastaks või arhiveerida need pikemaks ajaks tulevastele põlvedele Riigiarhiivis, et nende tulemustega saaksid tutvuda IT spetsialistid, järeltulevad põlved ning sõltumatud rahvusvahelised organisatsioonid. Allakirjutanud avaldasid lootust, et „meie riik ei vali teed läbipaistmatusele, ei asu paaniliselt ja kiirustades elektroonilisi valimistulemusi hävitama ning avalikustab välisekspertidele meie tegelikud valimistulemused just sel määral, mille alusel oleks võimalik elektrooniliste häälte tegelikku hulka ja adressaate eksimatult ka tuvastada.“

Vastust pöördumisele ei saabunud ning e-valimiste andmed hävitati protestidele vaatamata ära. Auditeerimise võimaldamiseks peaks säilitama kõiki vajalikke andmed, et saaks kontrollida algusest lõpuni kõike, mis süsteemis toimus ning vajadusel välja selgitada. Täna on aga kehtestatud olukord, kus sõltumatutel instantsidel ja vaatlejatel puuduvad võimalused e-valimiste aususe, turvalisuse ja õiguspärasuse kontrollimiseks ning nende legitiimsuse tõestamiseks. Enam pole võimalik tuvastada isegi sellist elementaarset asja, kas näiteks mõne hooldekodu, sotsiaalmaja, omavalitsuse jne arvutist pole kümnete või isegi sadade viisi sama kandidaadi või erakonna poolt häält antud. Sest kontrollitavaid algandmeid enam ei eksisteeri…

Olukord, kus valijad peavad leppima huvitatud osapoole (kes on samaaegselt nii valimiste korraldaja kui kontrollija) kinnitusega, et kõik on korras, ei ole aksepteeritav. Kuna öeldakse, et poliitikas juhuseid ei ole, siis lõpetan küsimustega: Miks legaliseeriti valimisandmete hävitamine? Kellele see kasulik on?

pühapäev, 3. juuli 2011

Ansip jätab Eestile vaid tühjad pihud

Reitinguagentuur Standard & Poor’s langetas Kreeka reitingu tasemele CCC, mis on madalaim kogu maailmas. Kreeka majandus on jõudnud staadiumisse, kus maksejõuetuks muutumine ja pankrott on vaid aja küsimus. Tõenäoliselt juhtub see järgneva 12 kuu jooksul, kuid mitte enne kui Saksamaa ja Prantsusmaa pankade raha on sealt päästetud. Sellega seoses kerkib üha teravamalt esile küsimus - kes maksab arved?

Euroopa Liit teatas, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Euroopa Komisjon ja Kreeka jõudsid kokkuleppele 28 miljardi euro suuruse kärpekava üksikasjades, mida Ateena peab järgima viie aasta jooksul. Kena küll, kuid see on vaid täpe tegelikust vajadusest ning miski ei garanteeri kärbete tegelikku elluviimist. Riigi võlg on paisunud 150 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, umbes 340 miljardi euroni. Uute laenudega kaetakse vanasid. Eelarve puudujääk on 10 protsenti, pool sellest kulub laenuintresside tasumiseks peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa pankadele ning Euroopa Keskpangale. Kreeka krediidirisk on võrreldav Valgevene omaga ja riigi pikaajaliste võlakirjade hind on turul poole võrra langenud. Riik on otsustanud müüa kümnete miljardite eurode eest vara, kuid sellestki jääb laenude teenindamiseks väheseks.

Kuigi Ansip raiub, et Eesti pole Kreekat abistanud, on Eesti ostnud Kreekalt (rämps)võlakirju ja juba ka kaotust kandnud, sest neid ei ostetud odava hinnaga järelturult, kus nende hind üha langeb. Indrek Neiveldi hinnangul tuleb vähemalt pool võlakirjade väärtusest kohe korstnasse kanda, maailma suurima võlakirjafondi PIMCO juht El-Erian ennustab aga veelgi suuremat kaotust. Sama kahtlane kaup on ka Portugali võlakirjad. Ansipi ja Ligi sõnul on võlakirjade ost aga hoopis kasulik investeering. “See pole mingi tagastamatu abi, sellelt makstakse korralikku intressi!” hämab reformistide duo üldsusele juba mõnda aega.

Lisaks kiitis valitsus heaks ka Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingu eelnõu, mille kohaselt maksab Eesti viie aasta jooksul ESMi osalusena kokku 148,8 miljonit eurot. Eesti osaleb rahastamise garanteerimisel 2012-2013, mil EFSF plaanib laenata ca 20 miljardit eurot, mille mõju meile on garantiina 120 miljonit eurot ja võlakoormusele kuni laenude tagasilaekumiseni 75 miljonit eurot. Fondiga liitudes teeb Eesti 48 000 euro suuruse sissemakse aktsiakapitali ning võtab endale kohustuse garanteerida EFSFi võlakohustuste põhisummat 1,995 miljardi euro ulatuses. Tõenäoliselt tuleb tulevikus veelgi suuremaid summasid garanteerida ja ka maksma hakata. Valitsus väidab, et seda ei juhtu, aga kui juhtub? Pidi ju euroga liitumine meile rikkuse ja majandusliku õitsengu tooma, maksumeheks hakkamisest ei rääkinud keegi.

Need on summad, mille suurust on tavainimesel raske tajudagi. Kogu see raha tuleb kas riigieelarvest, reservist või võetakse laenuna, mille pealt tuleb lisaks kümneid miljoneid eurosid intresse maksta eesti maksumaksjal. Läheb aga kõik mitte kriisis olevate riikide turgutamiseks, vaid läbi nende saksa ja prantsuse pankadele. Kõik see on vajalik, kinnitavad peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi juba mitu kuud kui ühest suust.

Lisaks Kreekale, Iirimaale, Portugalile, Hispaaniale on vankumas ka Belgia ja Itaalia, kelle olukord on äärmiselt tõsine. Ja see ei ole veel kõik. Seega tekib olukord, kus valitsuse antud garantiid (1,995 miljardit eurot) lähevad käiku ja sellestki rahast jääb väheks. Tõenäoliselt nõutakse meilt lisa, millega Ansip-Ligi oma solidaarsuskinnitustega kindlasti ka lepivad. Uute riikide langemisest kriisi ajal, mil selgub lõplikult Kreeka võimetus maksta tagasi saadud abirahad, algab tõenäoliselt ka eurotsooni lagunemine. Meile tähendab see kõigepealt Kreeka võlakirjade ja abistamisfondi kaudu makstud summade kaotust. Pea sama tulemus oleks ka võlgade struktureerimisel. Selleks ajaks on suurpangad oma osa kätte saanud, kuid meile jäävad tühjad pihud ja aastakümneid kestev abipakettide tarvis võetud laenude tagasimaksmine. Ilmselt neile samadele saksa ja prantsuse pankadele.

Muuseas, finantsturul on eurotsooni lagunemise stsenaariumiga juba arvestanud ning soovitatakse osta just Saksa võlakirju. Ennustatakse, et uus Saksa mark, mis kerkib euro rusudest, kujuneb arvatavasti kõige tugevamaks valuutaks maailmas.

„Keegi seda kõva häälega veel välja ei ütle, aga me kõik tajume: Euroopa Liidu tulevik on küsimärgi all,“ ütles Poola peaminister Donald Tusk. Ühel hetkel on kasu rahaliidus olemisest juba väiksem kui kahju sellest lahkumisest, ükskõik kui kole see lahkumine olema saab, kinnitas New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini ajalehes Financial Times. Ega asjata ei ole Kesk- ja Ida-Euroopa maad asunud oma euroga liitumistähtpäevi edasi lükkama. Eelmiste Riigikogu valimiste aegu kuulutas Ansip, et kui ta saab valida kiire majanduskasvu või euro vahel, siis valib ta kiire majanduskasvu. Ometi valis ta euro. Valitsus, Eesti Pank ega rahandusministeerium ei esitanud avalikkusele ühtegi analüüsi, millised on euro tugevuste ja plusside kõrval tema nõrgad küljed. Neid ei pidanud olemagi. Eesti oli viimane, kes hüppas uppuvale laevale, kaaluda tuleks, kas ei peaks me olema esimesed, kes sellelt lahkuvad.

Eesti peaks eeskuju võtma Inglismaast, kes ei soovi ESM-s osaleda või Soomest, kes on keeldunud toetusfondi sissemakseid tegemast enne, kui talle antakse garantii rahade tagasisaamise kohta. Eesti valitsus pole mingeid garante nõudnud. Valitsuse pressikonverentsidel räägitakse vaid mingitest udustest lubadustest. Teades Kreekas valitsevat olukorda, nende statistikavalesid, läbi pettuse eurotsooni saamist, rahva märatsemisteni tõusnud vastuseisu kärbetele ja valitsevat mentaliteeti, on see uskumatu. Kas Ansip või Ligi saaksid pangalaenu ilma tagatisteta ja vaid suusõnalise lubaduse peale maksta kellelegi kunagi midagi tagasi?

Meie riigijuhtide muretus ja hoolimatus on hämmastav. Mingil määral võiks säärast altruismi mõista, kui oleksime heal järjel olev ja majanduslikult õitsev riik. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine. Eesti ostujõud on Euroopa Liidu 27 riigi võrdluses alles 21 kohal ehk vaid 65 protsenti (EL) keskmisest, kuid hinnatõusult, mis on langetanud reaalpalka juba 10 kvartalit järjest, oleme Euroopas esimesel-teisel kohal. Toiduained on aastaga kallinenud enam kui 12 protsenti ja elektrile ennustatakse EL direktiivide täitmisest johtuvalt 40-60 protsendilist tõusu. Analüütikute sõnul pole galopeerivale hinnatõusule, mille üheks vedajaks on valitsuse käibemaksu- ja aktsiisitõstmise poliitika, veel lõppu nähagi. Lisaks oleme eurotsooni vaeseimaid riike ja tööpuuduse statistika esiridades.

Numbrid näitavad tõde, milline on Eestis aetava „eduka ja stabiilse“ majanduspoliitika tulemus. Kui madalale peame veel langema, et valitsus seaks lääne suurpankade ja meist rikkamate riikide heaolutaseme, kordades suuremate pensionite, palkade ja sotsiaaltagatiste säilitamise asemel prioriteediks enda rahva toimetuleku?

Lõpetuseks veel üks tilluke uudis Euroopa Liidust. Kriisist hoolimata kavatseb Brüssel alustada uue, 240 miljonit eurot (3,755 miljardit krooni) maksva pompöösse ja luksusliku munakujulise ELi ametihoone ehitamist, millest saab ka EL presidendi elupaik ja kuhu tulevad erilised, „humaansed istungitesaalid“. Tõeline rõõmusõnum EL bürokraatidele. Huvitav, kui suur on selles munaprojektis Eesti osalus?


Avaldatud Delfis 02.06.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ansip-jatab-eestile-vaid-tuhjad-pihud.d?id=48761773