reede, 14. november 2014

Miks Rõivas ei hooli Eesti energiajulgeolekust?

Huvitav, kus on meie kogenud ja elu näinud valitsusliikmed või nõunikud, kui noor ja kogemusteta reformierakondlasest peaminister üritab Eesti energiajulgeolekualaseid püüdlusi peaaegu olematuks teha?
Vähegi asjalikke põhjendusi, miks ollakse valmis meile hädavajaliku LNG terminali rajamine Soomele loovutama ja lepitakse vaid gaasitoru ehitamisega, mis meie probleeme ei lahenda, ei ole siiani esitatud.
Arusaamatu loobumine
Soome peaministril Stubbil olevat piisanud Brüsselis vaid põgusast koridorikohtumisest Taavi Rõivasega, et sundida teda Eesti huvidest loobuma. Kas meie riigi välis- ja majanduspoliitika ongi selline? Keegi võtab koridoris peaministril nööbist kinni ja Eesti on valmis ükskõik millisteks järeleandmisteks?
Rõivas väidab, et põhjus, miks me loobume regionaalse LNG terminali rajamisest, olevat see, et algseis on väga halb: „Ettevõtted on läbirääkimistega ummikusse jooksnud ning kui peaministrid otsustavalt ei sekku, ei tule toru ega terminali." Just toru ehitamine suurendaks tema kinnitusel meie energiajulgeolekut.
See ei pea paika. Paldiski LNG terminali ehitamise ettevalmistustega lõppfaasi jõudnud Alexela Energia on avaldanud Rõivase põhjenduste ja allaheitlikkuse üle teravat nördimust. Nende hinnangul on peaministri väide Eesti–Soome gaasivõrkude kiirest ühendamisest toruga üdini eksitav: projekteerimistööde seisu järgi olevat BalticConnectori gaasitoru, kui sellele saadakse eurorahad taha, realistlik valmimisaeg alles aastal 2021. Paldiski LNG terminal valmiks aga juba 36 kuuga.
Eesti on ELi stressitesti andmetel kõige nõrgema maagaasi varustuskindlusega. Gazpromi gaasitarneleping kehtib meiega 2015. aasta lõpuni. Kui Venemaa keerab gaasikraanid kinni, jätkuks Eestil gaasi vaid neljaks-viieks päevaks. Õnneks ei tarbi me täna gaasi hullupööra palju, kuid suund on püsivalt kasvav.
Eesti gaasisõltuvus Venemaast jääks Rõivase sammu tõttu püsima. BalticConnector ühendaks küll Soome gaasivõrgud Eesti kaudu Lätis paiknevate maagaasihoidlatega, kuid see ei taga meile energiajulgeolekut ega Venemaast sõltumatut gaasivarustust.
Seda seepärast, et Läti hoidlaid täidab Gazprom. Sama on seis ka Soomes, kus veerand Soome gaasifirmast Gasum kuulub ettevõtte ainukesele varustajale Gazpromile.
Mõlemal turul monopoolse Vene gaasi pumpamine lõunast põhja või vastupidi ei loo uut gaasiturgu ega energiajulgeolekut. Vastupidi. Samuti tekitab see märkimisväärset kulu, mis tuleb kinni maksta meie tarbijal. Gaasivõrkude ühendamisel on mõte vaid pärast LNG terminali ehitamist Eestisse, mis loob võimaluse tuua ka teistelt turgudelt veeldatud gaasi Eestisse, tagada meie sõltumatus Vene gaasist ja alandada hinda.
Mis puutub Soome LNG terminali ehitamisse, siis on isegi oletatud, et Gasum ei hakka tegelikult seda rajamagi, sest Gazprom saab Soome rannikule ehitatavaid väiketerminale varustada otse oma Venemaa terminalidest. Sellele viitab nende varasem hämamine, justkui oleks neil LNG terminalile asukoht olemas, mis tegelikkuses osutus valeks. Elame, näeme. Kui nii peaks minema, siis on ka Soome petta saanud.
LNG langetaks gaasi hinda
Leedus langes LNG terminali rajamisega gaasi hind 20%. Energiahind aga Eesti valitsust ilmselgelt ei huvita. 2013. aastal avatud energiaturg kahjustas tuntavalt meie tarbijaid ja tootmisettevõtete konkurentsivõimet maailmaturul, kuigi idee oli tekitada konkurents energiatarnimises ja hinna odavnemine. Elektrisüsteem ühendati põhjamaadega, mis iseenesest on positiivne, kuid tõi kaasa hoopis reeglina neist kõrgemate hindade kehtestamise. Mitte keegi pole suutnud ega üritanudki arusaadavalt selgitada, miks peab Eesti kodanik ja tootja maksma Eestis toodetud odava elektri eest rahvusvahelisest turust kallimat hinda.
Tagasi vaadates ei ole LNG terminali juhtum sugugi ainus, mis meie energiajulgeolekut ohustab. Aastaid aktiivselt uue, loovutusliku piirilepingu sõlmimist ajanud välisministri Urmas Paeti poolt allkirjastatud leping jätab meid ilma ligi neljasajast miljonist tonnist põlevkivist, millest valmistatud diiselkütus kataks Eesti vajaduse tervelt kolmveerand sajandiks ja mille maksumus oleks ca triljon eurot – rohkem kui kõik senised Eesti riigieelarved kokku.
Märgiline on ka fakt, et Reformierakond asub juba enne riigikogu valimisi oma lubadusi murdma: on ju nende programmi kavas rahvusliku julgeoleku strateegia all must-valgel kirjas, et toetatakse LNG terminalide ehitamist Eestisse.
Olukord, kus on võimalused soodsa energia saamiseks, meie maksame aga kõrget hinda, loobume energiasõltumatuse ja -julgeoleku tagamisest ning muudame ennast nii gaasitarne kui hinna suhtes Venemaa-sõltlaseks, ei ole normaalne. Mujal Euroopas kumavad selliste sammude tagant läbi Kremli huvid, kes on sihikindlalt muutnud energia üheks oma relvaks, mida ta oskuslikult kasutab teiste riikide vastu ära, seades neid endast sõltuvusse, omavahel tülli ja energiakriisi ajades. Kuidas aga meil lood on?
Igatahes kummaline, et Eesti, kes on ELis energiasõltumatuse ja -julgeoleku üks eestkõnelejaid, üha uuesti ja uuesti ämbrisse astub. Vägisi paneb mõtlema, kas see enam ongi juhus ja kas seda kõike ikka saab põhjendada kellegi nooruse või kogenematusega?

Avaldatud Õhtulehes 13.11.2014, http://www.ohtuleht.ee/603818/henn-polluaas-miks-roivas-ei-hooli-eesti-energiajulgeolekust