reede, 28. mai 2010

Viisavabadus Venemaaga on Eestile rahvuslik häving

ERL tegi täna pressiteate seoses kavandatava EL ja Venemaa viisavabadusega:

Eesti Rahvuslik Liikumine
Pressiteade
Tallinn, 28.05.10

Viisavabadus Venemaaga on Eestile rahvuslik häving

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) on kategooriliselt vastu Euroopa Liidu kavale sõlmida viisavabadus Venemaaga. Sisulise piirikontrolli kadumine Eesti ja Venemaa vahel lükkab meid tagasi 1980-ndatesse aastatesse, mil eesti rahvast ähvardas idasuunalise massimmigratsiooni tõttu kiire vähemusse jäämine oma põlisel kodumaa ning paratamatult rahvusena välja suremine.

Arvestades, et üle kahe kolmandiku Vene kodanikest elavad äärmises vaesuses ja allpool ametlikku elatusmiinimumi kasvab viisavabaduse korral rändesurve läände - eeskätt lähiriikidesse - drastiliselt. Eriti valusalt lööb viisavabadus just Eestit ja teisi riike, kus venelaste osakaal on okupatsiooni tagajärjel niigi suur. Meie demograafide hinnangul on ainuüksi Eesti-venelastel idapiiri taga kuni poolteist miljonit lähisugulast. Küsitluste järgi plaanivad emigreerumist miljonid meeleheitele aetud venelased. Eristiimuli piiritagustel venelastel Eestisse liikuda annab see, et Eesti võimud on lääneriikide survel ja kodumaiste venestajate eestvedamisel vene keele kasutusala siin aastaid järjekindlalt laiendanud. Vene immigrant ei pea vähimalgi määral oskama eesti keelt, et end siin koduselt tunda.

ERL on seisukohal, et viisavabaduse kehtestamine Venemaaga on otseselt vastuolus Eesti rahvuslike huvidega, äärmiselt ohtlik meie julgeolekule ja perspektiivis kogu Eesti riigi ja rahva eksistentsile. Taoline areng nõuab poliitikute väljavahetamist, kes toetavad euroliidu eesti rahva ellujäämist ohustavat plaani ning on juhuks, kui kavast ei loobuta, piisavaks põhjuseks euroliidust välja astumiseks.

ERL meenutab, et EL kehtestas juba 2007. aastal Venemaa kodanikele lihtsustatud viisaandmiskorra, väites, et sedasi vähendatakse illegaalset immigratsiooni idast. Tegelikkuses on illegaalne immigratsioon Venemaalt EL riikidesse hoopis kordades kasvanud. Selle asemel, et toimunust adekvaatsed järeldused teha, kavatsetakse mai lõpus toimuval Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumisel anda Venemaale täieliku viisavabaduse kehtestamise tegevuskava.

Mäletatavasti naeruvääristati enne Euroopa Liitu astumist selle eest hoiatanud euroskeptikuid ning lubati, et seda ei juhtu. Pealegi olevat Eestil võimalus veto kasutamiseks. Tänased võimulolijad seda kasutada ei kavatse.

ERL juhatuse liige Henn Põlluaas: “Viisavabadus on äärmiselt vastutustundetu samm reaalse piiri kaotamise suunas Venemaaga - selle tagajärjed oleks Eestile katastroofilised. Tänases olukorras, kus Eesti ei kontrolli piiriülest rännet EL suunalt, ei oma vähimatki ülevaadet juba niigi sisserännanute tegeliku arvu suhtes ja ei oma ka Venemaaga illegaalsete immigrantide tagasivõtmise lepingut, on meie poliitikute valmisolek sõlmida Venemaaga viisavabadus kuritegelik ja eesti rahvast hukutav. Olukorras, kus isegi piirangute tingimustes saabub praegu igal aastal Venemaalt Eestisse rohkem inimesi kui sinna lahkub, ehk sama palju kui 80-ndate jõhkratel venestamisaastatel, on see lubamatu. Kriitilise tasemeni viidud demograafiline olukord ja reaalne oht saada vähemusrahvaks omaenda kodumaal oli üheks põhjuseks, miks me üldse Eesti riigi taastasime. Nüüd tahetakse sama olukord, ehk eestlaste väljasuremine ja Eesti venestumine viisavabaduse sisseviimisega taastada. Ja seda meie endi poliitikute kätega,” hoiatab Põlluaas.

pühapäev, 23. mai 2010

Eesti peab õppima suveräänsuse kaitsmist

Heitsin pilgu Suur-Britannias valimised võitnud Konservatiivide ja Liberaaldemokraatide koalitsioonilepingule. Nagu Sisekaitseakadeemia õppejõud Liivik oma blogis tõdeb, sisaldab leping palju väga huvitavat - tegemist on ju erinevate jõududega, kes ka valimistel lubasid seista erinevate aadete ja printsiipide eest. On suur kunst see kõik kokku sobitada, seda enam, et Inglismaa jaoks on koalitsioonid üldse ebatraditsioonilised.

Oodatult on koalitsioonileppes juttu rahandus- ja majandusküsimustest, kodnikevabaduste taastamisest ja proportsionaalsusest, võrdväärsuse printsiibist suhetes Euroopa Liiduga, eurole ülemineku välistamisest jne. Tugevalt rõhutatud on nõue oma rahvuslikke huve ja eeskätt suveräänsust kaitsta - selle edasine loovutamine EL-le ei tule kõne allagi.

Suveräänsuse kaitsmine, nagu palju muudki, on asi, millest Eestilgi tuleks inglise konservatiividelt tõsiselt eeskuju võtta. Meilgi tuleks rõhutada rahvuslike huvide, suveräänsuse ja Põhiseaduse ülimuslikkust.
See on nüüdki sätestatud, kuid antud printsiipi tõlgendatakse kallutatult. Nimelt kinnitab PS § 123, et „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid“.

Siit järeldatakse võimulolijate poolt, et kui mõni välislepe on vastuolus põhiseadusega, siis tuleb lepet pidada esmaseks. Tegelikult käib jutt alama astme aktidest ja seadustest, mille ees välislepingud on primaarsed. Ükskõik millise välislepingu vastuolu puhul põhiseadusega tuleb alati kohaldada põhiseadust, sest ükski leping, rahvusvaheline või mitte, ei saa sellest üle olla. Selliseid lepinguid lihtsalt ei sõlmita või siis rakendatakse neid määral, kus nad ei ole PS-ga vastuolus. Seega, Lissaboni leping, millega loovutati enamikes riiklikes valdkondades otustusõigus Brüsselile, on rakendatav kuni ta ei lähe vastuollu põhiseadusega. See on muidugi väga keeruline.

Toompeal ei ole ühtegi poliitilist jõudu, kes tahaks või julgeks neid printsiipe järgida. Selmet hinnata lepinguid ja samme vastavalt põhiseadusele, püütakse jokkskeemide abil väänata ja moonutada põhiseaduse mõtet. Lissaboni lepet ma juba mainisin, kuid siia ritta mahub ka piirileping (PS deklareerib, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahuga), eurole üleminek (PS määrab, et Eesti raha emiteerib Eesti Pank) jne.

Et vääriti mõistmist vältida tuleks deklareerida Eesti suveräänsuse kustumatust. Kuulutada kõvahäälselt ja pidulikult välja uus Suveräänsusdeklaratsioon. PS § 1 ütleb ju: „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.“ Seda ei saa üle anda ega delegeerida.

Hetkel on minu silmis Eesti poliitmaastikul vaid kaks väärikat tegijat - Eesti Kristlikud Demokraadid ja Eesti Rahvuslik Liikumine/ Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit, kes on selleks võimelised. Üheltpoolt on tegemist erakonnaga, kes Riigikogu valimistel jäi napilt künnisest allapoole, kuid kellel on kindel valijaskond ja rikkumata renomee. Teiselt poolt kodanikuorganisatsiooniga, kelle kandidaat Martin Helme sai europarlamendi valimistel sama palju hääli kui Rahvaliit ja Rohelised. Nende koostöös tekiks sünergia, arvestatav, korrumpeerumatu, puhas ja aus konservatiivne jõud, millega ühineksid paljud väärtusi hindavad inimesed. Uus konservatiivne liit suudaks edukalt täita tühiku vasakpoolsete ja liberaalsete klikiparteide vahel.

Muid jõude meie poliitskaalal ei eksisteerigi. Venemeelne Keskerakond, Sotsid ja kadunuke Rahvaliit platseeruvad vasakul, Reform ja IRL on paremliberaalsed elitaarsed parteid. Tsentrum ja konservatiivide sektor on tühi, seal uitab vaid tuul - respublikaanide ruulitav IRL ei kuulu sinna enam ammu. Ta ei ole ka ammu enam ei kristlik ega rahvuslik erakond, nagu Isamaa end kunagi määratles. Rohelistel polegi ideoloogiat, traditsiooniliselt on nemadki vasakul. Ühelgi neist ei ole aateid, ükski ei ole korruptsiooni- või muudest skandaalidest ja süüdistustest puutumata.

Eesti on Toompea erakondade poolt lastud vastutustundetult kreeni, tööpuudus, vaesus ja hoolimatus on võtnud mõõdu, kus euroopa raportööridki juba sekkuvad. Vanad poliitilised jõud, kes vaheldumisi võimul olles on sellel juhtuda lasknud, ei ole vaatamata lubadustele ja eduretoorikale suutelised meid kriisist välja tooma. Imerohul eurolgi ei pruugi olla mingit positiivset toimet, kroon on niigi euroga seotud ja euro ise vaagub hinge.

On selge, et vanamoodi edasi ei saa. Elitaarsed klikihuvid tuleb asendada väärtuste ning riigi ja rahva huvide teenimisega, demokraatiale tuleb anda reaalne sisu. Seega oleks uuel erakonnal suurepärased eeldused täita olemasolev tühemik. Aeg uue jõu esiletulekuks ja muutusteks on käes. See olekski lootus, mida Ühtne Eesti kuulutas, uus erakond, mida rahva poolt pikisilmi oodatakse ja võimulolijate poolt paaniliselt kardetakse. Kõik märgid näitavad, et nii võib see minnagi. Briti konservatiivsus on heas mõttes nakkav.


Avaldatud Delfis 17.05.2010
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=31074197

esmaspäev, 10. mai 2010

09. mai kui põrgu apoteoos.

Minu kõne Vabadusvõitlejate Liidu II MS lõpu pidulikul tähistamisel Maarjamäel 08.mail 2010

Lugupeetud hr. President,
Lugupeetud vabadusvõitlejad,
Lp. sõbrad ja külalised.

Lubage mul õnnitleda Teid tänase päeva puhul. Täna 65 aastat tagasi lõppes II Maailmasõda, vaikisid kahurid ja lõppesid lahingud Euroopas. See on äärmiselt oluline ja tähtis päev. Ometigi täidab see mind teatud kõhklustega, sest ma ei ole päris kindel, kas meie siin Eestis peaksime rõõmustama või hoopiski tundma kurbust.

Heitsin hommikul põgusa pilgu tänastele ajalehtedele. Ilmselt ei oska meediagi seisukohta võtta, sest sõja lõppemisest ja rahu saabumisest neis ei räägitud – küll oli aga juttu homsest võidupühast. Teadagi kelle.

Miks ma kahtlen? Sest sõja lõppemine ei tähendanud meile ja poolele Euroopale sama, mida see tähendas Lääne-Euroopale või vene nõukogude impeeriumile. Meie jaoks tähendas sõja lõpp lootuste purunemist ja kommunistliku terrorireziimi võitu. Tähendas poole Euroopa alistamist vene sõduri kirsasaapale, kolme Balti riigi okupeerimist, annekteerimist ja kadumist maailmakaardilt. Tähendas röövimisi, uusi arreteerimisi, küüditamisi, piinamisi ja mahalaskmisi. Miljonite emade ja tütarde vägistamist kõigis alistatud maades. Surmakellade helinat Euroopa tsivilisatsioonile, mille eelpostiks me olime. Ma ütlen tsivilisatsioon seepärast, et kõik see, mis järgnes, oli maapealse bolševistliku põrgu apoteoos, millel ei olnud euroopaliku tsivilisatsiooniga midagi ühist.

On ülisuur vahe 8. kuupäeval, mida meie tähistame, ja sellel, mida tähistatakse 9. kuupäeval. Terve Euroopa (v.a. Venemaa) tähistab 8.-ndal kuupäeval rahu saabumist, pommitamiste ja kuulirahe lõppu. Päeva, mil lõppes verevalamine, lahingud ja lugematute tsiviilisikute kannatused. See oli uue lootuse tärkamise päev. Täna pühitseme seda päeva rahu ja tuleviku nimel. See on rõõmus päev.

Mida tähistatakse aga 9.-ndal mail? Hoopis midagi muud. Tähistatakse kõike seda ebainimlikku, koledat ja häbiväärset, millest ma juba rääkisin. Tähistatakse ja ülistatakse ühe sõjaalustaja – Venemaa võitu, vabade rahvaste ja riikide alistamist, nende ikestamist kommunistliku režiimi alla. Leitakse, et kümnete miljonite inimeste elu ja kannatused ei maksnud riigi laiendamise ja võidu kõrval midagi. See on verejanune neostalinistlik võidubakhanaal, kus ei tunta vähimatki kahetsust toimunu üle, ei hoolita grammivõrdki sooritatud kuritegudest ega ohvrite kannatustest. Kahjuks on enamik venelastest ennast kõige sellega samastanud ja näevad enda identiteedikandjana vene mundris vallutajat, mõrtsukat ja vägistajat, keda nad vabastajaks kutsuvad. Kuid nemad on juba pea sada aastat infoblokaadis ja totaalse ajupesu tingimustes elanud. Tõeliselt hämmastamapanev on hoopis see, et nii mõnegi maa (k.a. Eesti) riigipead on nõus enda ja oma rahva alandamise hinnaga seda häbiväärset mängu Moskva võiduparaadil kaasa mängima.

Mul on väga hea meel, et president Ilves on lõpuks omati leidnud tee siia, meie vabadusvõitlejate juurde, tähistama koos nendega sõja lõppu. See on esimene kord. Loodan, et tänane päev saab märgilise tähtsuse, et lõpuks ometi saavad mehed, kes võitlesid II Maailmasõjas Eesti eest ametliku tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad. Lõppkokkuvõttes pole tähtis, et nad võitlesid (paratamatuse sunnil) saksa mundris - nende võitlus oli ju õige. Eesti mehed ei võidelnud mitte Saksamaa ega natsiideoloogia eest. Selles pole vähimatki kahtlust. Nad võitlesid Eesti riigi ja rahva eest, meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Et me rahvana edasi kestma jääksime. Vabadusvõitlejad väärivad riigipoolset ametlikku tunnustamist ja Vabadussõja sangaritega võrdseks kuulutamist. See on riigi kohus. Seda enam, et võitlusesse mindi meie rahvuslike ringkondade heakskiidul ja Eesti peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa üleskutsel. Loodan sügavalt, et härra president võtab selle asja ajamise enda südameasjaks.

Eelkõnelejad rääkisid noorte rahvuslikust kasvatusest. On iseenesestmõistetav, et kui me tahame, et meie iseseisvus kestma jääks, peab meie noorsugu olema patriootlik, tundma uhkust oma riigi ja rahva üle. Neil peavad olema aated ja eeskujud, keda austada, kelle poole alt üles vaadata. Selleks peab otse ja selgelt välja ütlema, kes on meie kangelased, keda me austame, kellest me lugu peame. Meie riigitegelased peavad selja sirgu ajama ja lõpetama häbeliku vaikimise lääne ja alandliku köögutamise ida suunas ning ütlema otse välja – eesti mehed võitlesid oma sõda, meie endi sõda. Eesti mehed võitlesid ida „vabadusetoojate“ vastu Eesti vabaduse nimel – ja me oleme uhked nende üle. Tingimusteta ja alati. Ainult rahvuslikke aateid ja eeskujusid omades saab noortest kavatada tulevasi isamaakaitsjaid ja patrioote, kes on vajadusel valmis Eesti eest võitlema. Ainult nii võib Eesti riik kestma jääda.

Lugupeetud vabadusvõitlejad, ilma teie võitluseta, mida täna tähistame, ilma ohvriteta, mida te tõite, ei oleks meil täna oma riiki, oma rahvast rääkimata. Me oleme teile sügavalt tänulikud. Eesti rahvas ei unusta oma kangelasi iialgi. Olge terved.


Lõpuremargina mainin siia juurde veel, et president kuulas kõnet esireas morni näoga pingil niheledes, tundes selget ebamugavust ja julgemata mulle otsagi vaadata. Eesti Ekspressi fotol, kus ta istub Moskvas koos vene punaveteranide hordi ja mõne üksiku samasuguse allaheitliku ja eneseväärikuse unustanud Euroopa riigipeaga, oli tal täpselt samasugune nägu ees. Justkui keegi oleks teda sundinud Moskvasse minema ja nii ennast kui Eesti riiki ja rahvast alandama. Aga äkki sunnitigi, teisi lääneriikide riigimehi seal ju polnud? Kui sunniti, siis kes ja kuidas? Või, mis eriti piinlik, läks tõesti omal soovil?