Esitasin kolmapäeval, 22.09.2021, Riigikogu infotunnis peaminister Kaja Kallasele kaks küsimust seoses pöörasesse kõrgusesse tõusnud elektri hinnaga. Kahjuks olid pöörased ka peaministri vastused, kui neid üldse vastusteks saab pidada.  

 „ Suurt osa Eesti inimesi tabas šokk, kui nad said septembris kätte elektriarved. See on naljategu võrreldes sellega, mis tabab neid oktoobris ja edaspidigi. Kordades tõusnud elektriarve ja selle tagajärjel tõusvad kõik muud hinnad viivad meie inimesed katastroofi äärele.

 Eelmisel nädalal väitsite te infotunnis, et Eesti majapidamised on jõukad ja hinnatõusu mõju on neile väike, aga kes vaesem, see mingu küsigu sotsiaaltoetust. See on äärmiselt küüniline, inimesi alandav ja valelik soovitus.

 Ei ole sugugi nii, et küsid abi ja ka saad. Mulle helistas üks 80-aastane vanaproua, kelle pension on 500 eurot ja keda elektrihinna tõus tabas väga valusalt. Teie soovitusel ta läkski sotsiaalosakonda abi küsima. Vastuseks öeldi, et tema kommunaalkuludest alles jääv summa, mõni euro üle 130 euro kuus ehk circa neli eurot päevas on äraelamiseks piisav, ärgu lootkugi abile.

 Ma meenutan, et suhtelises vaesuses elab meil 27 0000 inimest, kelle leibkonnaliikme sissetulek on väiksem kui 611 eurot, ja absoluutses vaesuses elab üle 30 000 inimese, mis tähendab, et nende leibkonnaliikme sissetulek on väiksem kui 221 eurot kuus. 221 eurot kuus! 

Kas sajad tuhanded pensionärid ja alla vaesuspiiri elavad inimesed, ligi veerand Eesti rahvast, peavadki konutama külmas ja pimedas või kogunisti nälga surema teie ja teie valitsuse ignorantsuse, hoolimatuse ja äärmuslikust rohepöörasusest tingitud vastutustundetute ja valede poliitiliste otsuste pärast? 

 Mida te ütlete kõikidele neile inimestele? Sest nad ei ole lihtsalt numbrid, nad on inimesed.“

 Mida siis vastas mulle peaminister?

 Ta alustas absoluutselt tõele mittevastavate süüdistustega, justkui EKRE oleks elektri- ja muid aktsiise tõstnud, kuigi just meie seisime nende alandamise taga. Muidu oleks need juba täna neli korda suuremad.

 Edasi teatas peaminister: „Nüüd, mis puudutab toimetulekutoetust, siis igal juhul on see probleem, et meil on inimesi, kes ei tule toime nende sissetulekutega. Seetõttu toimetulekutoetus nende inimeste abistamiseks on. /…/ Hea uudis on see, et pension järgmisel aastal kasvab vastavalt indekseerimisele. Samuti kasvavad tegelikult paljud toetused, et inimesed saaksid ikkagi hakkama. Toimetulekutoetus on ette nähtud just selliste raskete juhtude puhul, kes ots otsaga kokku ei tule. Ja ma ei ole teiega kuidagi nõus, et valitsus suhtub sellesse üleolevalt. Vastupidi, me vaatame kõik võimalused, mida me saame teha, et neid inimesi aidata oma kuludega toime tulla. Aga üks võimalusi pikemas perspektiivis ikkagi, kui vaadata globaalseid poliitikaid, kui vaadata Euroopa trende, on see, et me loome rohkem tootmisvõimsusi, mis kasutavad erinevaid energiaallikaid, mida saab kasutada erinevatel aegadel just selleks, et tegelikult hind püsiks normaalsel tasemel ning inimesed ja ettevõtted suudaksid seda maksta.“

 Ei mingit arusaama probleemi tõsidusest ega sügavusest, ammugi soovi ega kavatsustki meie inimestele appi tulemiseks. Uskumatu! Elektrist ei tohi teha vaid valitud rikastele ja ilusatele kättesaadavat luksuskaupa. Selline üleolev suhtumine meie inimestesse ja eriti vähemkindlustatutesse on sõna otseses mõttes tülgastav.

 Kuid nagu protseduurireeglites ette on nähtud, oli mul võimalus esitada Kallasele ka täiendav küsimus.

 „See teie tulevikku suunatud roosa udu ei aita inimesi, kes on täna hädas, mitte üks gramm. Katastroof läheb üha hullemaks.

 Aga elektri hinna tõus ei ole mitte ainult meie inimeste probleem, vaid see tabab väga valusalt kogu meie ettevõtlussektorit. Kuna Eesti elektri hind on Euroopas üks kallimaid, siis lisaks sellele, et meie konkurentsivõime langeb maailma tasandil, langeb see täpselt samamoodi ka Euroopa Liidus, kus on meie põhilised kaubanduspartnerid. Tagajärjeks on pankrottide laine ja meie ühiskonna mahajäämus ja vaesumine. 

 Valitsus on keeldunud mingeidki meetmeid kasutusele võtmast, nagu oleme ka praegu kuulnud, mis koheselt ja kiirelt leevendaks seda olukorda, ja ei ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest loobuma ega neid ka mitte ajatama või edasi lükkama.

 EKRE on pakkunud välja kuus viisi, kuidas kohe elektri hind alla viia, aga seda te ei kuula. Ajate ainult mingisugust Kremli propagandatoru sarnast juttu nagu rikkis grammofon, justkui EKRE oleks aktsiise tõstnud. Vastupidi, me oleme neid alandanud, nii et see jutt unustage ära.

 Aga ma tahan küsida, kuidas ja kas üleüldse valitsus kavatseb sellest katastroofist välja tulla, kuidas kavatseb aidata meie majandust – ja mitte tulevikus ega mingite utoopiliste tehnoloogiatega, mida veel ei ole olemas, või roheenergiaga, mis ei ole absoluutselt stabiilne ja mida ei saagi tööstuses kasutada.

 Mida te ütlete meie ettevõtjatele? Kuidas nemad ellu peaks jääma selles olukorras?“

 Selle peale olime jälle pikalt sunnitud kuulama „fakti", et „Fakt on see, et teie rahandusministri ja teie ettepanekul ju tegelikult aktsiise järgmisest aastast tõstetakse.“ EKRE, ega ammugi mina, pole iial aktsiisi tõstmise ettepanekuid teinud, vastupidi, aga sellel, juba patoloogilise mõõtme saanud valel, pole mõtet pikemalt peatudagi. Fakt on fakt ju ainult siis kui ta vastab tõele. Sellised väljamõeldised on aga kõike muud kui tõde.

Kaja Kallas jätkas: „Nüüd, te ütlete, et olete tulnud välja kuue viisiga, kuidas elektri hind läheks kohe alla. Sellega on nii, et kui teie ettepanekutesse sisse vaadata, siis kompleksseid probleeme pole võimalik lahendada lihtsate lahendustega. Need lihtsalt ei tööta. Mulle tundub, et teie arvates Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga, oma majandusega elab justkui üksi saarel muust maailmast puutumatult, aga tegelikult see ju ei ole nii. Eesti edu võti on olnud see, et me oleme olnud avatud majandusega riik, me oleme olnud liberaalse turumajandusega riik ja me oleme olnud usaldusväärne riik, kes peab oma lubadustest ja kokkulepetest kinni ja seda me teeme edaspidigi. Me oleme olnud ka väga tulevikku vaatav riik. Kui vaadata, mis hakkab toimuma kogu energeetikas, siis tegelikult neid samme, et olla osa sellest rohepöördest nii, et sellest saaksid kasu nii meie ettevõtjad kui ka meie inimesed, peame olema pardal. Ja just selleks, et meil oleks rohkem taastuvenergia võimsusi. Miks? Mis on praegu kallid? Süsinikurikkad energiaallikad on kallid, aga mitte taastuvenergia allikad. Järelikult tuleb luua rohkem taastuvenergia võimsusi, et saada odavamat elektrit, sest tuul, päike, voolav vesi ei maksa selliselt ju midagi.“

 Ei kuulnud ma vastust enda küsimusele, ega poolt sõnagi sellest, et süsinikurikkad energiaallikad on kallid vaid läbimõtlematust ja vastutustundetust rohepöördest tingitud CO2 kvoodi hinna kunstliku, ülikiire ja üledimensioneeritud hinna tõstmise tagajärjel. Ilma selleta oleksime endiselt elektri eksportijad ja elektri hind oleks kordades odavam. Moodustab ju kvoodi hind vähemalt 75% elektri hinnast ja sellel ei ole ei turumajanduse ega liberalismiga mingit seost. Kui just tema mainitud liberaalne turumajandus ei tähendagi seda, et tekitame üleüldise hinnatõusu, teeme inimesed vaeseks, ajame ettevõtted pankrotti ja hoiame rahvast endast sõltuvuses sotsiaaltoetuste pudistamisega. Aga kust peaks siis raha selle jaoks tulema?

 Ei sõnagi sellest, et suure osa meie elektriarvest moodustab samuti laest võetud taastuvenergia tasu ega sellest, et siis kui päike ei paista ja tuul ei puhu, on taastuvenergia tootmine null. Kui ma õieti mäletan, siis näiteks 2017. aastal oli meil enam kui 150 tuulevaba päeva. Ettevõtlust selle peale üles ei ehita. Muud, süsinikurikkad energiaallikad, ehk meie põlevkivi-elektrijaamad peavad seda kompenseerima ja nii-ehk teisiti igaks juhuks kogu aeg nö auru all olema ja kallist kvooti kulutama, et seda elektriarvetele juurde saaks keevitada. 

 Ja uued rohepöördelised tehnoloogiad, millest meile kogu aeg räägitakse, eksisteerivad paraku vaid unistustes. Nende väljatöötamine ja kiirustatud rakendamine on ülikallis ja need viivad lõpptulemusena elektri hinna veelgi rohkem lakke. Andkem aega tehnoloogial areneda. Et ettevõtted ja majandus toimiks, on vaja soodsat ja konkurentsivõimelist energia hinda. See puudutab mitte ainult elektrit, vaid ka teisi kütuseid. Ja loomulikult mõtlen siinkohal ka põllumajandusele ja toidutootmisele, kus energiakandjate hinnatõus viib toiduainete järsu kallinemiseni.

 Kahjuks ei kuulnud me mitte ühtegi sõna selle kohata, mida kavatseb valitsus ette võtta, et vältida meie majanduse kokkujooksmist ülikõrgete tootmiskulude tõttu. Sellele järgnevaid koondamisi, pankrotilaineid, inimeste töötuks jäämist, riigi maksutulude drastilist vähenemist ja sotsiaalkulutuste (töötu abirahad jne) hüppelist tõusu justkui ei peaks kartmagi, ammugi ära hoidma. Ometi on selleks olemas täiesti reaalsed ja toimivad meetmed. Miks EKRE ettepanekud ei töötaks, sellele ta ei suutnud muidugi vastata. Töötavad, ja need tuleb koheselt ellu viia, et vältida meie majanduse krahhi ja inimlikke tragöödiaid. 

Aga kahjuks see meie tänast peaministrit Kaja Kallast ega KeRe rohepöörast ja vastutustundetut valitsust ei huvita. Ei huvita ei meie inimesed, majandus ega ettevõtted. Aga seda ja valitsuse äärmist käpardlikkust näeme me juba igas valdkonnas. See pole enam isegi peenhäälestamine. See on otsene Eesti riiklike huvide kahjustamine.