Mitte ainult Euroopa, vaid terve maailm on Venemaa üha kasvava agressiivsuse tõttu sattunud suurimasse julgeolekukriisi peale Külma sõda. See, kas olukord eskaleerub nn kuumaks sõjaks, esialgu Ukrainas, aga ka Balti-Poola regioonis ja laieneb mujale, sõltub sellest, kas NATO-l ja Euroopa Liidu liidritel jätkub kindlameelsust ja julgust Putini ülbitsemisele ja provokatsioonidele adekvaatselt vastata või mitte. Senikaua koondab Venemaa enda üksusi Ukraina piiridele, provotseerib ning esitab teistele riikidele ja NATO-le absurdseid sõjalisi ja poliitilisi nõudmisi.

Kui kindlameelsust ja julgust pole ning puudub valmisolek reaalseteks vastusammudeks, siis valmistugem halvimaks, sest pätti saab korrale kutsuda vaid talle julgelt vastu asudes. Teame seda enda ajaloost ja kogemustest.

Nõukogude Liidu lagunemise järgi tekkis lootus, et sõjaline vastasseis on läbi ja otsene sõjaoht on Euroopas välditud. Esimesed suuremad mõrad sellesse petlikusse rahulootusesse tekkisid peale Gruusia ründamist Venemaa poolt 2008. aastal ja muidugi 2014, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas. Kuid isegi Krimmi annekteerimisest ei piisanud kõikide silmade avamiseks.

Selleks ajaks olid enamik lääneriike viinud läbi ulatusliku desarmeerimise, pigistades silmad kinni Venemaal toimuva demokraatia asendumise totalitaarse autokraatia ja üha kasvavate ambitsioonide ees. Kui suur osa kõiges selles oli naiivsusel või Vene mõjutustööl, on raske öelda. On ju ka mujal omad Simmid ja Metsavased olnud, venemeelsetest poliitilistest jõududest rääkimata. Meilgi taheti ajateenistusest loobuda.

Läänes jäeti tähelepanuta Kremli tegelikku, ebainimlikku palet paljastavad Tšetšeeni sõjad ja kõik muud märgid, mis näitasid Venemaa konfrontatsiooni inimõiguste, demokraatlike printsiipide ja rahuliku kooseksisteerimise ideega ning nende valed ja demagoogia. Siiani olid silmad sisuliselt kinni pigistatud ka Venemaa tegevusele Süürias ja Wagneri palgasõdurite massimõrvadele. Putini kagebiitlikule deklaratsioonile, mille järgi oli 20. sajandi kõige hullem geopoliitiline katastroof Nõukogude Liidu lagunemine, ei pööratud lihtsalt tähelepanu.

Alahinnates Venemaad, ei usutud nende võimekusse moderniseerida sõjaväge ja sõjatehnikat. Ometigi on nad sellega hoolimata raskustest ja sanktsioonidest suuresti hakkama saanud. Kasvanud on armee isikkoosseis, arendatud on uut, modernset relvastust ja varustatud sellega pea 75% relvajõududest. Vaadates Eesti valituse poolt hiljuti heaks kiidetud Riigikaitse arengukava aastani 2030, mille puhul on deklareeritud, et see vastab reaalsetele ohuhinnangutele, tundub, et reaalsus ei ole neile, kelle ülesanne on meie kaitsevõime tagamine, päris kohale jõudnud. Viitan siinkohal näiteks kaitsevaldkonna asjatundjale sügavalt arusaamatut õhutõrjevõimekuse vajaduse eitamist kaitsejõudude ülema poolt, kuid ka mitmetele muudele küsitavustele. See teema nõuaks aga juba omaette lahkamist.

Oma ultimatiivsete ja absurdsete soovidega, mille Kreml NATO-le esitas, soovib Venemaa tõrjuda NATO Euroopast välja, saada endale vabad käed ja kehtestada uuesti Külma sõja aegsed mõjusfäärid, kuhu kuuluksid lisaks Ukrainale kõik ülejäänud Ida-Euroopa riigid, kaasa arvatud Soome ja Rootsi ning mõned Kesk-Euroopa riigid. Venemaa ei ole oma geopoliitilisi ambitsioone ja mõjusfääride ihalust kunagi varjanudki. Need on avalikult ja häbematult sätestatud nende geopoliitilistes strateegiates. Deržaava ehk Vene Impeerium ja NSV Liidu piirid tuleb taastada.

Venemaa käitub, justkui oleks ta oma 140 miljoni inimesega suurem kui 500 miljoni inimesega Euroopa Liit, justkui tema Itaalia suurusjärgus olev SKT oleks suurem Euroopa ja NATO riikide omast ning justkui Vene relvajõud oleks võimsamad NATO-st. Need on luulud, kuid ütleb ju Eesti vanasõnagi, et julge hundi rind on rasvane. Tekitatakse probleem, selles süüdistatakse teisi, täristatakse relvi, seejärel esitatakse endale sobiv lahendus ja lääs maksab krõbeda hinna kinni. Seni on säärane käitumine end õigustanud. Täna on aga vägagi võimalik, et Venemaa on otsustanud relvade täristamisest kaugemale minna. Loodame, et mitte, sest võitjaid selles mängus ei ole.

Putini üüratut arrogantsust ja agressiivsust on võimaldanud lääne poliitikute naiivsus, majandushuvidest tingitud järeleandlikkus ja argus astuda Putinile  vastu. Meenutagem kasvõi EL välispoliitika kõrge esindaja Borrelli enesealandamist Moskvas. Sigadustele adekvaatselt reageerimise asemel on peaasjalikult vaid näppu viibutatud ja sügavat muret avaldatud. Vaadates mitmete maade juhtpoliitikute jätkuvat dialoogiusku Kremliga, lõpliku üksmeele puudumist Venemaa ohjeldamiseks mõeldud sanktsioonide kehtestamistel ja ka vähest huvi eeskätt Euroopa idaosas toimuva olukorra eskaleerumise suhtes, tundub, et reaalsus ei ole veel paljudele kohale jõudnud. Nüüd on aga olukord muutumas ning Venemaad on ka hoiatatud tagajärgede eest.

Üsna raskesse olukorda on sattunud Soome, kelle kaitsejõud on vaieldamatult üks parimaid Euroopas. Pole kahtlustki, et oma geograafilise asukoha tõttu kistakse Soome, kui hoiatused ei mõju, võimalikku sõjalisse kriisi kaasa. Siis ei ole aga vaid iseendale ja naabermaale Rootsile lootmine lahenduseks. Soome on enda kaitsejõud viinud küll vastavusse NATO standarditega, teeb NATO-ga lähedast koostööd ja armastab rääkida NATO optsioonist, kuid ei ole NATO liikmelisust taotlenud. Püütakse vältida Kremli pahameelt. Partnerlus ei asenda aga liikmelisust ega Artikkel 5-te. Arvestades geopoliitilist olukorda nüüd, kus Venemaa püüab dikteerida NATO ja teiste riikide käitumist ning on määratlenud Soome enda mõjusfääri kuuluvaks, tuleb Soomel paljude asjatundjate hinnangul hakata NATO liikmelisusele palju tõsisemalt mõtlema. Enne kui päris hilja on. Soome positsioonid ei ole veel muutunud, muutunud on aga geopoliitiline olukord. Kuid nagu president Niinistö ütles, teeb iga riik enda valikud ise.

Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide terav reaktsioon USA presidendi Bideni kavatsusele asuda Venemaaga dialoogi pidama koos nelja NATO suurriigiga, tekitas Washingtonis küll teatud pahameelt, kuid õigustas ennast. Biden lubas Ida-Euroopa riikide juhtidega peetud telefonivestluses, et mingeid suurriikide kokkuleppeid ei tehta üle meie peade ega Ukrainata ja et me saame kaasatud kõikidesse otsustusprotsessidesse. Nüüd tuleb ühiselt hoida kinni NATO selgelt väljendatud seisukohast, et Venemaal puudub igasugune alus ja õigus dikteerida, kes võib NATO-ga liituda, kuhu tohib viia NATO üksusi ja relvastust ning et nii Ukraina, kui ka teiste riikide ründamisel ja nende territoriaalse terviklikkuse rikkumisel saab olema Venemaa jaoks väga kõrge hind. NATO kaitseb omasid ja ei ole Venemaa öelda keda, millal ja milleks me Eestisse kutsume.

NATO laienemine ja kõik muud sammud on astutud mitte Venemaa ohustamiseks ega ründamiseks, nagu Kreml väidab, vaid just nimelt vastukaaluks Venemaa provokatiivsetele geopoliitilist julgeolekuolukorda ja tasakaalu muutvatele ja ohustavatele sammudele.  Venemaa NATO-le esitatud nõudmiste osas puudub igasugune dialoogikoht ja võimalus. Kremli arusaam, justkui neil oleks suveräänne õigus enda nägemust Euroopa julgeolekukorrast teistele riikidele ja organisatsioonidele jõuga peale suruda on vastuvõetamatu. Vaja on anda selge ja resoluutne vastus, seada piirid Venemaa agressiivsele käitumisele ning kaitsta oma julgeolekut ja demokraatiat.

Öeldakse, et ei ole midagi uut siin päikese all. Nii kahetsusväärne, kui see ka pole, tundub, et ka täna saab rahu püsida vaid hirmu tasakaalul, nagu see oli Külma sõja ajal. On viimane aeg, et kõik NATO liikmed järgivad president Trumpi nõudlikku meeldetuletust ja tõstavad oma kaitsekulutused kokku lepitud tasemele. Eesti peab tegema kõik endast sõltuva, et meie liitlased püsiks ühtsena, ei läheks järelandmiste teed ning et meie iseseisev kaitsevõime vastaks kõikidele reaalsetele ohtudele ja väljakutsetele. Vajadusel kasvõi riigikaitselaenu võttes. Kõik muu on vaid vesi Putini veskile. Nagu ka jutud uue Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisest.

 

Avaldatud Eesti Päevalehes 18.12.2021, pealkirja all: „Henn Põlluaas Venemaa nõudmistest: Putini üüratut arrogantsust ja agressiivsust võimaldavad Lääne naiivsus ja majandushuvid.“

https://epl.delfi.ee/artikkel/95429665/henn-polluaas-venemaa-noudmistest-putini-uuratut-arrogantsust-ja-agressiivsust-voimaldavad-laane-naiivsus-ja-majandushuvid

Kõne 14.12.2021 Riigikogus, energiateemalisel OTRK arutelul.

Kas mäletate, üheksakümnendatel aastatel maksis elekter neli kroonisenti, mis teeb umbes 0,2 eurosenti KWh. Amprimaksu, taastuvenergiatasu, aktsiisi, CO2 kvooti ega börsitasu polnud. Riik propageeris elektrikütte kasutamist kui puhast, loodust säästvat ja odavat. 

Tänane hind ei ole sellega võrreldavgi. Siinkohal tasub meenutada, et kõik need maksud lisandusid ja Eesti Energiast hakati hiigelkasumeid välja võtma just Reformierakonna valitsuste ajal.

Täna oleme rohepöörde ning küündimatute poliitiliste otsuste tagajärjel katastroofi äärel. Kunstlikult üles aetud elektri hind ja sellest tulenev inflatsioon on üüratu, inimesed, pered ja kogu meie majandus ja ettevõtlus kannatab. Olete tähele pannud – õhtuti on meie külade ja linnade aknad pimedad ja isegi jõulutulukesi on kordades vähem kui eelmistel aastatel.

Eesti oli varem energeetiliselt suhteliselt sõltumatu ja tugines omamaisele kütusele – nendeks on põlevkivi, puit ja turvas. Kõik need energiakandjad on kliimaaktivistide poolt põlu ja hiigelmaksude alla pandud, kuigi tuule ja päikeseenergia meile varustuskindlust ei paku ja uusi tehnoloogiaid pole olemaski.

Olukord, kus toodame Narvas elektrit 50 euro eest megavatt-tund ja peame seda ostma 1000 euro eest, ei ole normaalne. Mitte keegi pole üritanudki selgitada, miks peame maksma Eestis toodetud odava elektri eest rahvusvahelise turu ülikallist hinda. Meie elektriturg ja hinnad ei tulene majandus- ega turuloogikast vaid rumalast ja äärmuslikust poliitikast. Rumalate otsustega kõrgeks aetud hind ja inflatsioon tuleb viia alla tarkade otsustega.

Kuigi peaminister tunnistab, et pooled Eesti inimesed on elektrihinnaga hädas, ei kavandata elektri hinda alandada ega energiakriisist väljumiseks tarku meetmeid rakendada. Selle asemel soovitab valitsus elektrihinna tõusu leevendamiseks pöörduda inimestel kohaliku omavalitsuse poole abi saamiseks.

Riik korjab kõrgest elektrihinnast röögatuid kasumeid, pudistades samas sellesama rahvalt võetud rahaga inimestele almuseid. See tähendab 660 000 inimese alandamist ja neilt väärikuse võtmist. Olukorda see ei lahenda. Varsti lõppevad senised fiks hinnaga sõlmitud lepingud ja lisandub veel sadu tuhandeid sotsiaaltoetuste vajajaid.

Aga mis siin imestada, alles see oli, kui Kaja Kallas teatas, elekter peabki kallis olema, et rohepööret läbi viia. Ja olgem rõõmsad, ta lubas, et seda raha, kui elekter veel odav oli, ei hakata rahvalt tagantjärele tagasi nõudma.

Nüüd me siis naudimegi rohepöörde vilju. Eesti suurim elektritarbija Estonian Cell, kes on keskkonnaministeeriumi poolt nimetatud Eesti kõige keskonnasõbralikumaks ettevõtteks, seiskas tootmise. Valitsuse ja Euroopa Liidu rohepööre raius neilt jalad alt.

Kuid see on alles algus. Lisaks hinnatõusudele ja inflatsioonile, hakkame me nägema massilisi koondamisi ja pankrotilaineid kõikides valdkondades.

Ainus asi, mida meie valitsus on õigesti teinud on võrgutasude alandamine. Kuid see ei ole piisav.

EKRE käis juba sügisel välja rea ettepanekuid, mis lahendaks olukorra. Kõik need on kahjuks koalitsiooni ja valitsuse poolt lihtsalt tagasi lükatud. Oluline moment on siin see, et tuleb alandada elektri hinda, mitte jagada selle asemel inimeste väärikust alandavaid sotsiaaltoetusi. Elekter ei ole luksuskaup, see on elutähtis teenus, mis kuulub tänapäeva mõistes juba inimõiguste kategooriasse. Elektri kättesaadavus normaalse hinnaga peab olema tagatud. 

Kordan üle EKRE ettepanekud:

Vaja on peatada või lahkuda CO2 kvoodi kauplemissüsteemist ja nõuda selle muutmist. 2018. aastal maksis CO2 kvoot 10.- eurot, täna pea 90.- eurot. Varsti ennustatakse hinnaks 300 eurot ja mingit hinnalage pole. Alates 1995-ndast aastast oleme kuni 2020 aastani alandanud CO2 heidet 75 protsenti. Rohkem kui keegi teine Euroopa Liidus. Mida veel!

Vaja on lahkuda või peatada elektribörsil osalemine. See ei ole turg, vaid manipulatsioon, kus ostjatele on kehtestatud erinevad hinnad ja meie maksame kõige kallimat. Nord Pooli hinna ülempiir on 3000 eurot MWh. Oleme maksnud juba 1000. Nagu näeme on arenguruumi küllaga. Ei aitäh!

Vaja on lõpetada taastuvtasude maksmine praegusel kujul. Seda taotlevad ka meie ettevõtjad. Olukorras, kus tuulikute hinnad on märkimisväärselt odavnenud ja nad on kasumlikud, ei ole neile subsiidiumi maksmine põhjendatud.

 

Kindlasti aitab ka käibemaksu alandamine. Ja lõpetuseks on võimalik taastada puudujäägi kompenseerimiseks odava elektri ostmine Venemaalt. Me ju ostame seda ka täna, aga mitte otse, vaid sajakordse hinnaga läbi Soome. Selles ei ole mingisugust loogikat.

 

Elektri kõrge hind mõjub hävitavalt kogu meie ettevõtlusele, majandusele ja konkurentsivõimele. Eestis on elektrienergia suurtarbijatele niigi kallim kui naaberriikides. Varsti seiskuvad meie elektrijaamad ja kogu energiamahukas tootmine. See toob kaasa töötuse kasvu, pankrotilaine ja sotsiaal-majandusliku katastroofi. Valitsus aga keeldub mõjusaid ja püsivaid meetmeid kasutusele võtmast, ega ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest ja PÕXIT-ist loobuma.

Kui üks valitsuserakond vähemalt üritabki elektrihinna alandamiseks kaasa mõelda, siis Reformierakond on täiesti sotsistunud. Omaks on võetud läbikukkunud ja väärastunud vasakideoloogia, mille kohaselt maksud peavadki olema kõrged, rahvalt ja ettevõtetelt tuleb seitse nahka koorida ning vaesunud rahvas tuleb teha sõltuvaks toetustest ja sotsiaalabist.

See ei ole normaalne! 

Päikesetõuse valitsus, mis on meid loojangusse viinud, tuleb peatada, enne kui nad kogu meie riigi ja rahva kuristikku tõukavad. Me oleme juba selle ääre peal.

 Kõne Riigikogus 14.10 2021

Elektri hind ja inflatsioon Eestis on Euroopa kõrgeimad. Hinnatõus ohustab rahva igapäevast toimetulekut, riigi majanduse jätkusuutlikkust ja ühiskondlikku stabiilsust.

Eestis on see tingitud eeskätt Euroopa Liidu kehtestatud CO2 kvootidest. Meie elektritarbijad peavad maksma praeguste elektrihindade juures vähemalt 250 miljonit eurot rohkem kui aasta varem. See tõstab aga eranditult kõiki hindu. Nii tootja- kui tarbijahindu.

Fossiilne tootmine on tehtud kalliks kunstlikult, teadlike ja tahtlike poliitiliste otsustega, vaatamata tõsiasjale, et CO2-vabast tootmisest ei piisa praegu ega ka lähemas tulevikus.

Täiesti hämmastavad on väited, justkui kõrge hind oleks tingitud sellest, et meil on vähe taastuvelektri tootmist. Kõrge elektri hind on tingitud sellest, et eesmärgiks on seatud fossiilsest kütusest loobumine ja selle kiirendamine üha tõusva kvoodihinnaga olukorras, kus energiatarbimine kasvab ja muud reaalsed alternatiivid puuduvad. Mingitele utoopilistele uutele tehnoloogiatele üleminek on häma, sest uusi tehnoloogiaid pole veel olemas. Ja kui olekski, siis on uus alati kallim.

Taastuvenergeetika on poolik lahendus, nagu ka Eesti rannikuvetesse plaanitud suured avameretuulepargid. Nendega kaasnevad samad probleemid, mis tänaste tuuleparkidega. Pole tuult, pole elektrit. Eestis pole ligi kolmveerand aastat. Me võime tuuleparkide arvu sajakordistada, kuid tuult see juurde ei too.

Merel on tuuleolud paremad, kuid tuulevaiksete perioodide kompenseerimiseks on nii täna kui tulevikus vaja täpselt sama mahuga fossiilset põlevkivielektri tootmist. Ja selle eest meile lajatataksegi, kuigi ilma pole võimalikki. Pealegi on energia salvestamise võimalused on nullilähedased veel aastakümneid.

Euroopa Liidu kliimapoliitika nõudel peab põlevkivielektrile ostma juurde CO2-kvooti, mille hind on tõusnud hullumeelseks ja mille hävitavaid tagajärgi me kogeme. Pole näha, et taastuvenergiat hakkaks üle jääma ja hinnad oleksid madalad, sest kliimapoliitika eelduseks olev rohepööre ja dekarboniseerimine nõuab üha rohkem ja rohkem elektrit.

Ilma rohepoliitikast tingitud CO2 kvootideta oleks elekter kordades odavam. Reaalsusest irdunud kliimapoliitika jätkudes pole aga kahtlustki, et  CO2-kvoot ja elekter kallineb  veelgi. See ongi ju nii Komisjoni kui tänase Reformi- ja Keskerakonna valitsuse varjamatu eesmärk. Sama tahavad ka sotsid.

Komisjonil puudub elementaarnegi prognoosivõime. Tänavuseks prognoositi CO2 hinnaks 23.- eurot, tegelikkuses on see 61.-, 2030-ndaks prognoositi 91.- eurot, tänast tendentsi arvestades, saab see olema vähemalt 300.- või rohkemgi.

Sisuline analüüs kliimapoliitika ja rohepöörde tagajärgede ning energiamajanduse tuleviku kohta puudub. Kõike seda pole põhjalikult Euroopa Liiduski läbi räägitud ega päriselt kokku lepitud. Millegipärast ei taha rohepöörajad rääkida ausalt ka tuule- ja päikeseparkide ehitamise ning utiliseerimisega seotud saastest. Rohepööre põhineb suuresti kunstlikult tekitatud kliimahüsteerial ja hirmude õhutamisel.

Ka päikeseenergia ei too lahendust. Pole päikest, pole elektrit. Lisaks viib taastuvenergia hinna üles riiklik toetus: 100 miljonit eurot aastas. Toetus lisandub juba niigi ülikõrgele börsihinnale. Meie kõik maksame selle kinni taastuvenergia tasuna elektriarvetel. Meenutan, et juba aastaid tagasi osundas Konkurentsiamet, et kui vähendada taastuvenergia tasusid 75%, jääks tootjate kasum ikka suureks.

Meie elektriturg ja hinnad ei tulene turuloogikast vaid poliitikast. Ilma elektri hirmkalliks teinud poliitiliste otsuste tagasipööramiseta ei ole võimalustki, et elektrihinnad saaksid alla tulla. Valitsusel peab olema tegevuskava, kuidas leevendada elektri hinna tõusu nii Eesti-siseselt kui üleeuroopaliste reeglite kontekstis. See kava aga puudub.

Puudub ka mõjuanalüüs, mida toob hinnatõus kaasa sotsiaal-majanduslikult. Peaminister on öelnud, et eesti majapidamisi kõrge hind ei kõiguta. Väikese sissetulekuga inimesed saavad küsida toetust omavalitsustelt. See on küüniline ja inimesi alandav lahendus, mille mõju nullib ära inflatsioon.

Elektri kõrge hind mõjub hävitavalt kogu meie ettevõtlusele, majandusele ja konkurentsivõimele. See toob kaasa töötuse kasvu, pankrotilaine ja sotsiaal-majandusliku katastroofi. Valitsus aga keeldub mõjusaid ja püsivaid meetmeid kasutusele võtmast, ammugi ei ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest ja PÕXIT-ist loobuma.

Valitsuse plaan sõlmida pikaajalisi taastuvenergia ostu-müügi lepinguid, millega fikseeritakse osa riigisektori energiatarbimisest kindla hinnaga kümneks aastaks, on tänase hinna juures arulage. See mitte ei alanda hindu, vaid garanteerib ülikõrged hinnad hulkadeks aastateks. Kui just valitsuse eesmärk ei olegi ajada hinnad tänasest veelgi kõrgemaks.

See, et opositsiooni survel lükati elektri- ja kütuste aktsiisi tõus edasi aastaks 2023, ei ole lahendus. Hinna tõstmise ärajätmine elektri hinda ei alanda. Ammugi piisav ei ole ka lubatud võrgutasu ajutine vähendamine. On vähe ka sellest, et Euroopa Liidu energeetikaministrite kohtumisel väljendas Eesti moka otsast, et heitmekaubanduse süsteem vajaks kohendamist. Tervet Euroopat kägistav ja kahjustav CO2 kvoodisüsteem tuleb prügikasti saata! Sellel pole muud tagajärge kui tootmise kolimine mujale ja Euroopa majanduslik allakäik.

Rumalate poliitiliste otsustega kõrgeks aetud elektri hind tuleb viia alla tarkade poliitiliste otsustega. See peataks ka inflatsiooni. EKRE on teinud selleks terve rea ettepanekuid, alates CO2 kvoodisüsteemist väljaastumisest, võrgutasu ja aktsiiside alandamisest, taastuvelektritasu kaotamisest, käibemaksu alandamiseni, jne. Võimalusi ja nende kombinatsioone on palju, kuid valitsusel puudub igasugune tahe diskussiooniks.

Eesti tarbija on arusaadavalt väga tundlik elektri hinnatõusu suhtes. Küsitluste järgi ei toeta ligi 70% meie inimestest Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmist, kui see tähendab mitmekordset hinna tõusu ja elatustaseme langust. 

EKRE meelest on valitsuse ükskõiksus, meie rahva vaesekskurnamine ja majanduse hävitamine vasakäärmusliku roheideoloogia nimel lubamatu. Elektri hind tuleb viia alla! Püsivalt ja kohe!

 

 Kõne Riigikogus 29.09.2012

 Transpordi arengukava on deklaratiivne, loosunglik, väga väikese innovatiivsuse ja tulevikku vaatava pilguta. Aga kõige kurvem on, et see, mis me siin teeme, et me arutame transpordikava üle, teeme ettepanekuid, esitame häid mõtteid, kuidas mingeid probleeme lahendada või mingisuguseid uusi samme astuda, on tegelikult tühikargamine, tühi töö ja vaevanägemine, sest arengukavasid koostab ja kinnitab valitsus. Nemad, nagu me ka pildilt näeme, ei viitsi isegi ära kuulata meie mõtteid seoses sellega (valitsusepoolne ettekandja MKM minister Taavi Aas lahkus arutelu ajaks saalist).

 Erinevate valdkondade arengukavad, mis peaks meie riigi ja valitsuse tegevust koordineerima pikaajaliselt, nagu seegi transpordi ja liikuvuse arengukava aastani 2035, ei saa olla lihtsalt sellised, et ükskõik, mis poliitiline jõud on parasjagu valitsuses, nemad selle koostavad ja enam kui kümneks aastaks peavad kõik selle järgi tegutsema. Need on olulised programmid, need on olulised sihid ja need peaks olema Riigikogu poolt kinnitatavad, mitte lihtsalt meile niimoodi ette näidatud.

 Aga kuna siin on erinevatel transporditeemadel juba räägitud, siis olles Eesti lennunduse toetusrühma liige ja ka esimees, siis ma tahaks enda sõnavõtus keskenduda just sellele. Arengukavas on, kui me vaatame ka kooskõlastusi, vähemalt 100 lehekülge teksti. Lennundusele, mis on ju vaieldamatult väga innovatiivne, väga suure perspektiiviga ja ka tulevikuga transpordiliik on siin ainult mõned leheküljed. Ja see on äärmiselt kurb, sellepärast et lennundussektor, kuigi koroonakriisi tõttu on see loomulikult üks suuremini pihta saanud valdkondi, siis enne seda tootis meile 4–5% SKT-st. Sellega on seotud erinevate valdkondade läbi umbes 40 000 inimest ja see on märkimisväärne hulk.

 Kui me vaatame, mida siin on öeldud, siis tegelikult me leiame siit arengukavast põhiliselt ainult kirjeldusi, mis on tehtud. Et Kihnus parandati lennurada ja Pärnu lennujaam rekonstrueeriti ja ka Tallinna lennujaamas üht-teist tehakse. Ja mainitakse, et Tartus justkui ei olegi midagi teha vaja ja Ruhnus ammugi, mis ei vasta üldse tõele. Ja siis räägitakse lihtsalt loosungeid sellest, kuidas peame Aasia turgudele minema ja kuidas tagada majanduse konkurentsivõimet ja Eesti reisijate liikumisvõimet arendama, suurendama. Aga sellest, mida kavatsetakse teha tegelikult selle enam kui 10 aasta jooksul, praktiliselt mitte midagi asjalikku ega konkreetset ei ole. Jah, mainitakse ära, et mahitamata õhusõidukite teemat, aga põhiliselt puudutab see pakivedu. Millest oleks pidanud rääkima, oleks pidanud rääkima õhutaksodest, mis juba tulevad täna, mida ka täna tahetakse Eestis juba pilootprojektidena sisse viia, elektri lennukitest, lennukitööstusest, disainist, hooldusest. Kõike seda peaks soodustama.

 Ja väikelennundus, sellest ei räägita absoluutselt mitte poolt sõnagi. Meil on väikelennuvälju, kui ma jätan need Ruhnud ja Kihnud ja Kärdlad kõrvale, siis umbes, ma võib-olla eksin, 15 kuni 20 tükki, aga need on sellised eraeralennuväljad, entusiasmipõhised. Soomes on väikelennuvälju, korralikke lennuvälju, korralikke väikelennuvälju 1500. Ja eralennundus on terves maailmas väga kiirelt arenev, väga populaarne valdkond mis seondub ka otseselt turismiga. Meie oleme sellest täiesti välja lõigatud. Jõhvi kavatseb jah, tõepoolest, ehitada ka korralikuma väikelennuvälja. Aga sellest on vähe, sest tegelikult oleks tulemas juba ainuüksi Soomest kümneid tuhandeid turiste, lennuturiste, kes vajaksid lisaks sellele, et neil on maandumisplats, ei peagi olema asfaltplats, see võib olla ka korralik äraniidetud heinamaa. Aga kellel oleks vaja teatud teenuseid, et nad saaksid sealt lähimasse asulasse, et nad saaksid tankida jne. Meil ei ole midagi.

 Ja kui me vaatame teisi riike, siis see valdkond toob üha rohkem ja rohkem tulu ettevõtjatele, omavalitsustele, riigile. Ja millegipärast meie ei näe ega ei oska neid tulevikutendentse ära kasutada. Ma olen äärmiselt pettunud, et järgmiseks kümneks aastaks sisuliselt ei ole lennundusvaldkonnas mitte mingisugust arengut ette nähtud. Samad probleemid tulid siin ju ka heade kolleegide sõnavõttudes kõikides teistes transpordivaldkondades välja. 

 Kui me vaatame ka arengukavaga kaasatust, siis on see olnud minimaalne ja ka nende ettepanekutega ei ole arvestatud. Nii et koolipapana – ma olen õppinud pedagoogiks, kuigi ma seda tööd palju ei ole teinud – annaksin sellele arengukavale hindeks kaks.

 

Kõne Riigikogus 28.09.2013

Meie inimesed on shokis elektiarvetest. See on aga naljategu võrreldes sellega, mis tabab neid oktoobris ja edaspidigi. Eestis on juba täna Euroopa kalleim elekter ja see tõuseb veelgi.

Tõusnud elektrihind ja selle tagajärjel tõusvad kõik muud hinnad viivad inimesed ja riigi sõna otseses mõttes katastroofi äärele. Näiteks Soomes ja Rootsis, kus elatustase on meist kordades kõrgem on elekter mitu korda odavam.

Milles asi? Vastus on lihtne. Enneolematult kõrged hinnad on tingitud Euroopa Liidu rohepöördest ja eeskätt liikmesriikidele peale surutud CO2 kvootide hullumeelsest tõusust. Tänavuseks prognoositi CO2 hinnaks 23.- eurot, tegelikkuses on see 60.-. 2030-ndaks prognoositi 91.- eurot, tänast tendentsi arvestades, saab see olema vähemalt 300 eurot või rohkem. Toimuvat on õigem nimetada rohepöörasuseks, seda enam, et juba igasuguse reaalsustaju minetanud kliimahüsteeria üleskütmiseks kasutatakse ära ka hiljuti avaldatud ÜRO kliimaraportit.

Nõutakse kogu ühiskonnaelu ümber korraldamist, sest kohe saabub katastroof ja miljardid inimesed on surmaohus. Hüsteeria taha on rakendatud lapsed ja kergeusklikud, selle hüsteeriaga on kaasa läinud ka Euroopa Liit ja eestiliku kaine mõistuse minetanud meie valitsus.

Samas on suur osa, mis ÜRO kliimaraportist meile räägitakse, vale. Valed levivad kergelt, sest vaevalt on paljud seda kolmetuhande leheküljelist raportit lugenud. Avalikkusele kirjeldatakse vaid kõige mustemaid stsenaariume, mida raport ise peab ebatõenäolisteks või võimatuteks. Nende jõustumine tähendaks CO2 heitme viiekordistumist, mis ei ole reaalne.

See nõuaks elektri- ja hübriid­autode, bensiini- ja diiselautode ning rongide asendamist kivisöel või põlevkivil töötavate auruautode ja rongidega. See nõuaks ka tuumajaamade, tuule- ja päikeseparkide lammutamist, maagaasi keelustamist, kogu energiatootmise asendamist kivisöejaamadega ja nende massilist juurde ehitamist. Meil tuleks ka Jaanipäeva pidada iga päev ja vaid vanu rehve põletada, sest muidu ei jõuaks kuidagi tagajärgedeni, millega meid hirmutatakse.

Ühesõnaga, kliimahüsteeria, mille najal on asutud sulgema ja hävitama fossiil- ja süsinikurikaste energiakandjate kasutamist, põhineb suuresti väljamõeldistel.

Vaadelda võib kliimaraporti kolme stsenaariumi: Esimest, kus süsinikuneutraalsus saabub aastaks 2050. Teist, 2075. aastaks. Ja kolmandat, kus CO₂ heide veel kasvab, siis väheneb ja jõuab neutraalsusse järgmise sajandi alguses.

Kliimaaktivistide meelest tabab meid katastroof, kui me ei vii ellu esimest stsenaariumi. Osade meelest on seegi liialt aeglane. Meie valitsus kavatseb põlevkivielektrijaamadest, põlevkivitööstusest ja kaevandamisest loobuda juba 2035-ndaks aastaks. See on pöörane!

Aga vaatame, milline on nende stsenaariumite mõju kliimale. ÜRO raportist selgub, et sisuliselt mingit vahet, kas kliima soojeneb üks või kaks kraadi, pole. Kas on vahet kui Tallinnas sajab paduvihma kuue või viie aasta tagant. Kas on vahet kui on üks ülikuum suvi kahekümne viie aasta tagant või on neid kaks? Kliimamuutused on nii pika vinnaga, et maailmameri jätkaks tõusmist veel 1000 aastat, kui oleksime kliimaneutraalsed juba täna. Ja ka siis ei oleks sellel säärast katastroofilist mõju, nagu meile kirjeldatakse. Inimesed ja loodus adapteeruvad.

Temperatuur on alati olnud kord külmem või kuumem ning võimalused seda mõjutada on minimaalsed. Ei mõjutanud ju CO2 kontsentratsiooni atmosfääris ka see kui COVID19 tõttu peatus pea kogu planeedi lennu- ja laevaliiklus. Oluliselt vähenes autotransport ja tööstusettevõtete saaste. Sellega ei kaasnenud aga absoluutselt mitte mingit muutust.

On arulage keelustada seniseid energiakandjaid ja tehnoloogiaid, seda enam, et mingeid uusi tehnoloogiaid pole reaalsuses ju veel olemas. On ainult roosad unistused. Uued tehnoloogiad ajavad hinnad veelgi kõrgemaks.

Eestis aga juba on Euroopa kõrgeimad elektrihinnad. See ei ole mitte normaalse turumehhanismi tulemus, vaid rohepöörde nimel langetatud poliitiliste otsuste tagajärg. Valitsus on keeldunud mingeidki meetmeid kasutusele võtmast, mis leevendaks olukorda, ja ei ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest loobuma ega neid ajatama või edasi lükkama.

EKRE tegi kuus ettepanekut, et vältida Eesti inimeste ja ettevõtete vaesusesse langemist:

Peatada vähemalt aastaks Eesti osalus CO2 kauplemissüsteemis ehk ETS süsteemis. Ca 75% elektri hinnast moodustabki just Euroopa Liidust meile peale surutud CO2 kvoot.

Peatada vähemalt aastaks elektriga kauplemine börsil ning kehtestada riiklikult reguleeritud hind, mis ei ületa 25 eurot/MWh, kuid tagab energiatootmise tasuvuse.

Peatada vähemalt aastaks kõik taastuvenergia toetuste maksmised taastuvelektritootjatele. Täna on see ligi 100 miljonit eurot. Keskkonnaamet on toonud välja, et kui taastuvenergia toetusi vähendada 75%, siis jäävad tootjad ikkagi kasumisse.

Jätta ära elektri- ja gaasiaktsiisi plaanitud tõus, alandada gaasiaktsiisi.

Vajadusel piirata elektri eksporti, et tagada siseriiklik varustatus.

Loobuda Eleringi dividendidest ja revideerida nende investeerimiskavasid, et selle võrra alandada võrgutasusid.

Tegelikult on olemas ka seitsmes alternatiiv – osta odavat elektrit otse Venemaalt, mitte läbi Läti ja Soome, makstes selle eest kordades rohkem.

Ühtegi ettepanekut Valitsus ei kuula. Peale selle, et ilmselt lükatakse elektri- ja kütuste aktsiisitõus siiski edasi. Puudub huvi ja tahe olukorda normaliseerida. Selle asemel kiirendatakse meie majandust ja inimesi ruineeriva kliimapaketi läbiviimist. Tagajärgede kohta puudub aga igasugune mõjuanalüüs.

Peaminister väitis, et Eesti majapidamised on jõukad ja hinnatõusu mõju on väike, vaesemad küsigu sotsiaaltoetust. See on küüniline, inimesi alandav ja valelik soovitus, sest need, kel jääb veidi üle nelja euro päevas peale kommunaalkulude tasumist kätte, toetust ju ei saa.

Eestis elab suhtelises vaesuses 27 0000 inimest. Absoluutses vaesuses elab üle 30 000 inimese. Nende leibkonnaliikme sissetulek on väiksem kui 221 eurot kuus. Kas ligi veerand Eesti rahvast, peavadki konutama külmas ja pimedas või kogunisti nälga surema valitsuse ignorantsuse, hoolimatuse ja rohepöörasuse tõttu?

Elektri hinna tõus ei ole mitte ainult inimeste probleem. See tabab kogu meie ettevõtlussektorit. Ainuüksi tänavu võetakse meie tarbijate taskust 250 miljonit eurot. Kuna Eesti elektri hind on Euroopas üks kallimaid, siis lisaks sellele, et meie konkurentsivõime langeb maailmas, langeb see samamoodi ka Euroopa Liidus, kus asuvad meie põhilised kaubanduspartnerid. Tagajärjeks on pankrottide laine, töötuse kasv ja vaesumine. 

Euroopa osa maailma CO2 emissioonis on 6-7%. Eesti oma pea olematu. Kui lülitada välja kogu Euroopa energiatootmine, lennu ja autotransport, sulgeda tehased jne, kui me istuksime pimedas ja külmas, siis ei muutuks sellest absoluutselt mitte midagi. Eesti CO2 emissiooni lõpetamisest ei muutuks sedagi. Küll on aga meie võimuses alandada elektri hinda.

Tuleb ausalt tunnistada, et selline kliimapoliitika on läbi kukkunud. Kui päike ei paista ja tuul ei puhu, on taastuvenergia tootmine null. Euroopa on pea kõik söejaamad sulgenud. Saksamaa sulgeb peatselt oma viimase tuumajaama ja langeb täielikku sõltuvusse Vene gaasist ja võimalikust energia kasutamisest relvana. Kui president Trump näitas punast tuld Nord Stream 2-le ja Euroopa energiasõltuvusse viimisele Kremlist, siis president Biden on Euroopa Komisjoni kombel reaalsustaju kaotanud.

Lõpetuseks küsin, mis riik see võiks olla, kellel on kasulik, et Euroopa, sh Eesti, vaevleb elektripuuduses, et kõik hinnad tõusevad, majanduse konkurentsivõime ja elatustase langeb, energiajulgeolek puudub ning inimesed viiakse kannatuse piirile. Kelle huvides üleüldse rohepöörasust sellise jõulisusega läbi surutakse?

 Kui Reformi- ja Keskerakonna valitsuse kärpekrokodillid teatasid kevadel, et kaitse-eelarve kasvu kärbitakse järgmise nelja aasta jooksul ca saja miljoni euro võrra, alustas kaitsejõudude ülem Martin Herem sõjaväeorkestri ja kaplanaadi likvideerimisest. Toimuvat põhjendamatut ja mittevajalikku kärpimist, kaitseväe arengule tagasikäigu andmist ning traditsioonide, sümbolite ja vaimse toe saamise võimaluse hävitamist kriitiseerinute vastuhääled jäid kahjuks hüüdjaks hääleks kõrbes ning kaitseminister Laanet tegi kõik, et toimuvat õigustada.

Algas nii Kaitseväe kui Kaitseliidu isikkoosseisu vähendamine, vajalike hangete ja kavade külmutamine, et valitsuse hullumeelse, tänast geopoliitilist olukorda mittearvestava ja reaalseid julgeolekuvajadusi ignoreeriva kärpekavaga kaasa minna. Valitsus üritas ära kaotada isegi kaitseatašee kohta Varssavis ja ei leidnud raha mehitamaks asedirektori kohta NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskuses. Siia saagasse sobitub ka kaitseväelastele antud häbiväärne ja kapitulantlik käsk 9. mail mitte kanda Eesti kaitsejõudude vormi, sest see võivat provotseerida Eesti okupeerimist tähistavaid venelasi. Ei pea vist pikalt selgitamagi, et kõik need sammud kahjustavad vaieldamatult ja täiesti otseselt Eesti kaitsevõimet, julgeolekut  ja iseseisvust.

See protsess pole veel lõppeda jõudnud, kui valitsus kuulutas oma selgelt põhiseadust riivava määrusega välja võimaluse vallandada isikud, kes ei soovi ühel või teisel põhjusel end vaktsineerida lasta. Sellest võimalusest haaras kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem innuga kinni. Ju näeb tema või keegi teine siin kiiret võimalust isikkooseisu kärbete ära tegemiseks.

Heremi sõnul on kaitseväes erinevatel põhjustel vaktsineerimata umbes 400 inimest. Need, kes 13. septembriks tõendit ei esita, saavad hoiatuse ja uue aja. Need, kes käsule ei allu, vallandatakse, ükskõik, kas neil on siis tööleping või teenistusleping. Herem ise seda käsuks, ähvardamiseks ega sundvaktsineerimise korraldamiseks ei pea: "Ma ei saa käskida kedagi, kes ei taha vaktsineerida, aga need, kes tahavad kaitseväes edasi teenida, peavad seda tegema. Kes ei taha, saavad valida teise eluala." Loomulikult on tegemist nii ähvarduse kui põhiseadusevastase käsu korras sundvaktsineerimisega.

Ma täpset arvu ei tea, kui teaks ei ütleks, kuid koos tegevteenistuses olevate kaitseväelaste, ametnike ja töölistega, jättes ajateenistujad välja, on kaitseväe koosseisus umbes 4000 inimest. Kui seni võis arvata, et kärpekavast tingitud isikkoosseisu vähendamine toimus viisil, mis kahjustaks meie kaitsevõimet võimalikul vähimal viisil, siis Heremi ähvardus likvideerida valimatult, lihtsalt mehhaanilisel viisil lausa kümnendik Kaitseväe isikkoosseisust, omab täiesti teistsuguseid tagajärgi.

Ei vaadata mis ülesannet vallandatavad isikud täidavad, kas on tegemist suurte kogemustega tippspetsialistidega, kuivõrd vajalik või asendamatud need isikud meie kaitsevõime seisukohalt on, kas neile on vajadusel üldse võimalik kiirkorras asendust leida või kui kaua võtab aega uute erialaspetsialistide väljaõpe. Ei mingit sisulist kalkuleerimist, ei mingeid erandeid, lihtsalt sulg sappa kõigile, kes pole vaktsineeritud! Kuidas mõjutab see meie kaitsevõimet ja julgeolekut? Kindlasti just ja vaid Kremlile meelepärasel viisil.

Kaitseminister Kalle Laanet on küll öelnud, et tulevikus muutub Kaitsejõududes vaktsineerimine osadel ametikohtadel kohustuslikuks, kuid ei ole kommenteerinud Heremi äärmuslikku vallandamisplaani. Ilmselgelt on see eelnevalt omavahel kokku lepitud. Kui ka Herem pole ise toimuvaga nõus, siis teame eelnevatest juhtudest, et olles kohale määratud kaitseministri poolt, puudub tal julgus ministrile vastu hakata. Näiteks kiitis ta agaralt takka eelmisele ministrile Jüri Luigele kui EKRE rahandusminister pakkus kaitse-eelarvesse täiendavaid vahendeid keskmaa õhutõrje ja rannakaitsesüsteemide hankimiseks. Luik tõrjus kõike, mida EKRE välja pakkus ja pani ka Heremi õhutõrje vajalikkust eitama. Alles mõni aeg enne seda oli Herem aga kinnitanud avalikkuses, et Eesti tulemuslik kaitsmine ilma keskmaa õhutõrjeta, kui taevas on vaenlase kontrolli all, on võimatu. Sellest tõstatub küsimus, kas ei peaks Kaitsejõudude juhataja olema määratud mitte kaitseministri vaid Riigikogu poolt. See välistaks otsese alluvussuhte ministrist ja sõltuvuse poliitilistest võimumängudest.

Erinevalt Kaitsejõududes toimuvast on siseminister Kristjan Jaani teatanud, et mittevaktsineeritud PPA töötajaid, politseinikke ja päästjaid vallandama ei hakata. Kui inimene on mingil põhjusel kaitsepookimise vastu, siis peab Jaani sõnul pakkuma tööandja talle kohta, millel saab töötada vaktsineerimata. On muidugi küsitav, kuivõrd on muude kohtade pakkumine võimalik spetsialistidele, kelle puudumisel jääks teostamata väga olulised tegevused. Juba niigi õhukeseks trimmitud süsteem ei kannataks nende muule tööle viimist ega vallandamist välja. Kaotajaks on meie inimesed ja turvalisus. Paraku on vallandamisähvardustest kuulda juba ka selles süsteemis.

Mina ei ole vaktsineerimise vastane. Olen kahe süstiga vaktsineeritud, kuid austan nende inimeste õigust, kes sellest erinevatel põhjustel keelduvad. Eriti tänaste teadmiste valguses, mille järgi vaktsineerimine aitab üha vähem uute koroonatüvede vastu ning vaktsineerimistõend võib ühel hetkel kaotada oma mõtte. Kui näiteks kahe süstiga inimesi hakatakse eristama kolm ja neli süsti saanutest, nagu täna mittevaktsineerituid vaktsineeritutest, kes võivad ju samuti haigestuda ja viirust edasi kanda. Viiruse leviku takistamiseks on palju muid võimalusi, mida Kaitsejõud on seni ka kasutanud.

Et vaktsineerimata inimeste sundvaktsineerimine ja vallandamine on põhiseadusevastane, sellele on osundanud õiguskantsler Ülle Madise. Ta on selgelt välja öelnud, et vaktsineerimisvabaduse põhimõte kehtib Eestis ja ka mujal jätkuvalt. See on väga sügavalt põhjendatud ning läbimõeldud põhimõte. Koroonatõendi nõude eesmärk ei tohi olla vaktsineerima sundimine – sellisel juhul on tegu varjatud vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisega. Tema sõnul on see vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega ja ka põhiseadusega. See käib ühtemoodi kõigi, ka kaitseväelaste, politsei ja päästjate kohta.

Tõik, miks sellest kirjutan, on otsene oht, mida tänane valitsus Eesti riigikaitsele ja julgeolekule tekitab. Kui kärbete ja sundvaktsineerimisega tekitatakse riigikaitsele kahju, siis peaks selle tagamaad huvitama meie eriteenistusi. Näiteid, kuidas on läbi aastate meie kaitsevõime arengule kaikaid kodaratesse loobitud võiks tuua kümnete kaupa. Kui sellelaadne käitumine antud üliolulises ja kriitilises valdkonnas on muutunud süsteemseks, siis tuleb selle tagant otsida teadlikku ja tahtlikku tegevust.

Kunagi nõudis Reformierakond sotside toetusel ajateenistuse likvideerimist. Selle ettekäändeks toodi kokkuhoid. Neile kiitis toona aktiivselt takka riigireetur Herman Simm. Tänase kärpekava põhjenduseks on samuti kokkuhoid. Selle asemel, et vaadata üle millised on erinevate ministeeriumite vajalikud, mittevajalikud või dubleerivad tegevused ja kulutused, kas midagi saaks vähendada või ära jätta ilma, et vajalikud tulemused ja eesmärgid kannataks, läks valitsus lihtsalt kõikjalt ühepalju kärpimise teed. Kasutusele võeti mitte mõistus vaid Exeli tabel ja aritmeetika, teades väga hästi, milliseid ohtlikke tagajärgi ja kahjusi see kaasa toob.

Eesti Reservohvitseride Kogu juhatuse esimees, kunagine kaitseminister Enn Tupp ütles seoses tänase valitsuse tegevusega, et „Iseseisva riigi eksistentsi ähvardavad ohud ei allu aritmeetikale ning kui riiki saaks valitseda vaid lihtlabase aritmeetika alusel, siis saaks "surematu" Lenini ütlust korrates ka köögitüdruk riigi juhtimisega hakkama.“

Nagu näeme, ei saa. Tänane Eesti riigi peaminister on käpardlikum kui Lenini köögitüdruk. Kui Lenini jutt oli vaid hüpoteetiline, siis Kaja Kallase valitsuse tekitatud ohud ja riskid meie julgeolekule on vägagi reaalsed.

Olukorras, kus Venemaa on asendanud diplomaatia agressioonidega, Putin räägib unistusest taastada Nõukogude impeeriumi piirid ning Kreml kuulutanud Balti riigid enda mõjusfääri kuuluvaks, on säärane käitumine ennekuulmatu. Kui siiani olime kaitsekulutuste osas eeskujuks oma liitlastele, siis nüüd oleme üha enam kujunemas probleemiks. Me ei tohi sel sündida lasta.

Arvestades Venemaa sihikindlat kaitse-eelarve tõstmist ja üksuste tugevdamist meie idapiiri taga, hiljutist Balti ruumi liitlastest ära lõikavate S-300 rakettide ja SU-30 ründehävitajate paigaldamist Valgevenesse ning peatselt saabuvaid kogu Venemaa läänepiiri ulatuses toimuvaid sõjaväe hiidmanöövreid Zapad, kus harjutatakse NATO riikide ründamist, tuleb nõustuda kindral Ants Laaneotsaga, et kaitse-eelarve tõusu kärpe taga saavad olla vaid Kremli käsilased.

Mis toimub?

Avaldatud Postimehes 07.09.2021

https://arvamus.postimees.ee/7331583/henn-polluaas-karped-ja-vallandamised-kaitsejoududes-teenivad-vaid-kremli-huve

 PS. Survestamise tagajärjel loobus valitsus 2022 aasta eelarves kaitsekulutuste kärbetest, kuid orkester ja kaplanaat on likvideeritud ja plaanitud 270-st inimesest suur osa koondatud. Ka terve hulk sundvaktsineerimisest keeldunud kaitseväelasi vallandati, kuigi KV juhataja Martin Herem lubas 15.09 kohtumisel EKRE fraktsiooniga, et mitte kedagi ei vallandata.

Esitasin kolmapäeval, 22.09.2021, Riigikogu infotunnis peaminister Kaja Kallasele kaks küsimust seoses pöörasesse kõrgusesse tõusnud elektri hinnaga. Kahjuks olid pöörased ka peaministri vastused, kui neid üldse vastusteks saab pidada.  

 „ Suurt osa Eesti inimesi tabas šokk, kui nad said septembris kätte elektriarved. See on naljategu võrreldes sellega, mis tabab neid oktoobris ja edaspidigi. Kordades tõusnud elektriarve ja selle tagajärjel tõusvad kõik muud hinnad viivad meie inimesed katastroofi äärele.

 Eelmisel nädalal väitsite te infotunnis, et Eesti majapidamised on jõukad ja hinnatõusu mõju on neile väike, aga kes vaesem, see mingu küsigu sotsiaaltoetust. See on äärmiselt küüniline, inimesi alandav ja valelik soovitus.

 Ei ole sugugi nii, et küsid abi ja ka saad. Mulle helistas üks 80-aastane vanaproua, kelle pension on 500 eurot ja keda elektrihinna tõus tabas väga valusalt. Teie soovitusel ta läkski sotsiaalosakonda abi küsima. Vastuseks öeldi, et tema kommunaalkuludest alles jääv summa, mõni euro üle 130 euro kuus ehk circa neli eurot päevas on äraelamiseks piisav, ärgu lootkugi abile.

 Ma meenutan, et suhtelises vaesuses elab meil 27 0000 inimest, kelle leibkonnaliikme sissetulek on väiksem kui 611 eurot, ja absoluutses vaesuses elab üle 30 000 inimese, mis tähendab, et nende leibkonnaliikme sissetulek on väiksem kui 221 eurot kuus. 221 eurot kuus! 

Kas sajad tuhanded pensionärid ja alla vaesuspiiri elavad inimesed, ligi veerand Eesti rahvast, peavadki konutama külmas ja pimedas või kogunisti nälga surema teie ja teie valitsuse ignorantsuse, hoolimatuse ja äärmuslikust rohepöörasusest tingitud vastutustundetute ja valede poliitiliste otsuste pärast? 

 Mida te ütlete kõikidele neile inimestele? Sest nad ei ole lihtsalt numbrid, nad on inimesed.“

 Mida siis vastas mulle peaminister?

 Ta alustas absoluutselt tõele mittevastavate süüdistustega, justkui EKRE oleks elektri- ja muid aktsiise tõstnud, kuigi just meie seisime nende alandamise taga. Muidu oleks need juba täna neli korda suuremad.

 Edasi teatas peaminister: „Nüüd, mis puudutab toimetulekutoetust, siis igal juhul on see probleem, et meil on inimesi, kes ei tule toime nende sissetulekutega. Seetõttu toimetulekutoetus nende inimeste abistamiseks on. /…/ Hea uudis on see, et pension järgmisel aastal kasvab vastavalt indekseerimisele. Samuti kasvavad tegelikult paljud toetused, et inimesed saaksid ikkagi hakkama. Toimetulekutoetus on ette nähtud just selliste raskete juhtude puhul, kes ots otsaga kokku ei tule. Ja ma ei ole teiega kuidagi nõus, et valitsus suhtub sellesse üleolevalt. Vastupidi, me vaatame kõik võimalused, mida me saame teha, et neid inimesi aidata oma kuludega toime tulla. Aga üks võimalusi pikemas perspektiivis ikkagi, kui vaadata globaalseid poliitikaid, kui vaadata Euroopa trende, on see, et me loome rohkem tootmisvõimsusi, mis kasutavad erinevaid energiaallikaid, mida saab kasutada erinevatel aegadel just selleks, et tegelikult hind püsiks normaalsel tasemel ning inimesed ja ettevõtted suudaksid seda maksta.“

 Ei mingit arusaama probleemi tõsidusest ega sügavusest, ammugi soovi ega kavatsustki meie inimestele appi tulemiseks. Uskumatu! Elektrist ei tohi teha vaid valitud rikastele ja ilusatele kättesaadavat luksuskaupa. Selline üleolev suhtumine meie inimestesse ja eriti vähemkindlustatutesse on sõna otseses mõttes tülgastav.

 Kuid nagu protseduurireeglites ette on nähtud, oli mul võimalus esitada Kallasele ka täiendav küsimus.

 „See teie tulevikku suunatud roosa udu ei aita inimesi, kes on täna hädas, mitte üks gramm. Katastroof läheb üha hullemaks.

 Aga elektri hinna tõus ei ole mitte ainult meie inimeste probleem, vaid see tabab väga valusalt kogu meie ettevõtlussektorit. Kuna Eesti elektri hind on Euroopas üks kallimaid, siis lisaks sellele, et meie konkurentsivõime langeb maailma tasandil, langeb see täpselt samamoodi ka Euroopa Liidus, kus on meie põhilised kaubanduspartnerid. Tagajärjeks on pankrottide laine ja meie ühiskonna mahajäämus ja vaesumine. 

 Valitsus on keeldunud mingeidki meetmeid kasutusele võtmast, nagu oleme ka praegu kuulnud, mis koheselt ja kiirelt leevendaks seda olukorda, ja ei ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest loobuma ega neid ka mitte ajatama või edasi lükkama.

 EKRE on pakkunud välja kuus viisi, kuidas kohe elektri hind alla viia, aga seda te ei kuula. Ajate ainult mingisugust Kremli propagandatoru sarnast juttu nagu rikkis grammofon, justkui EKRE oleks aktsiise tõstnud. Vastupidi, me oleme neid alandanud, nii et see jutt unustage ära.

 Aga ma tahan küsida, kuidas ja kas üleüldse valitsus kavatseb sellest katastroofist välja tulla, kuidas kavatseb aidata meie majandust – ja mitte tulevikus ega mingite utoopiliste tehnoloogiatega, mida veel ei ole olemas, või roheenergiaga, mis ei ole absoluutselt stabiilne ja mida ei saagi tööstuses kasutada.

 Mida te ütlete meie ettevõtjatele? Kuidas nemad ellu peaks jääma selles olukorras?“

 Selle peale olime jälle pikalt sunnitud kuulama „fakti", et „Fakt on see, et teie rahandusministri ja teie ettepanekul ju tegelikult aktsiise järgmisest aastast tõstetakse.“ EKRE, ega ammugi mina, pole iial aktsiisi tõstmise ettepanekuid teinud, vastupidi, aga sellel, juba patoloogilise mõõtme saanud valel, pole mõtet pikemalt peatudagi. Fakt on fakt ju ainult siis kui ta vastab tõele. Sellised väljamõeldised on aga kõike muud kui tõde.

Kaja Kallas jätkas: „Nüüd, te ütlete, et olete tulnud välja kuue viisiga, kuidas elektri hind läheks kohe alla. Sellega on nii, et kui teie ettepanekutesse sisse vaadata, siis kompleksseid probleeme pole võimalik lahendada lihtsate lahendustega. Need lihtsalt ei tööta. Mulle tundub, et teie arvates Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga, oma majandusega elab justkui üksi saarel muust maailmast puutumatult, aga tegelikult see ju ei ole nii. Eesti edu võti on olnud see, et me oleme olnud avatud majandusega riik, me oleme olnud liberaalse turumajandusega riik ja me oleme olnud usaldusväärne riik, kes peab oma lubadustest ja kokkulepetest kinni ja seda me teeme edaspidigi. Me oleme olnud ka väga tulevikku vaatav riik. Kui vaadata, mis hakkab toimuma kogu energeetikas, siis tegelikult neid samme, et olla osa sellest rohepöördest nii, et sellest saaksid kasu nii meie ettevõtjad kui ka meie inimesed, peame olema pardal. Ja just selleks, et meil oleks rohkem taastuvenergia võimsusi. Miks? Mis on praegu kallid? Süsinikurikkad energiaallikad on kallid, aga mitte taastuvenergia allikad. Järelikult tuleb luua rohkem taastuvenergia võimsusi, et saada odavamat elektrit, sest tuul, päike, voolav vesi ei maksa selliselt ju midagi.“

 Ei kuulnud ma vastust enda küsimusele, ega poolt sõnagi sellest, et süsinikurikkad energiaallikad on kallid vaid läbimõtlematust ja vastutustundetust rohepöördest tingitud CO2 kvoodi hinna kunstliku, ülikiire ja üledimensioneeritud hinna tõstmise tagajärjel. Ilma selleta oleksime endiselt elektri eksportijad ja elektri hind oleks kordades odavam. Moodustab ju kvoodi hind vähemalt 75% elektri hinnast ja sellel ei ole ei turumajanduse ega liberalismiga mingit seost. Kui just tema mainitud liberaalne turumajandus ei tähendagi seda, et tekitame üleüldise hinnatõusu, teeme inimesed vaeseks, ajame ettevõtted pankrotti ja hoiame rahvast endast sõltuvuses sotsiaaltoetuste pudistamisega. Aga kust peaks siis raha selle jaoks tulema?

 Ei sõnagi sellest, et suure osa meie elektriarvest moodustab samuti laest võetud taastuvenergia tasu ega sellest, et siis kui päike ei paista ja tuul ei puhu, on taastuvenergia tootmine null. Kui ma õieti mäletan, siis näiteks 2017. aastal oli meil enam kui 150 tuulevaba päeva. Ettevõtlust selle peale üles ei ehita. Muud, süsinikurikkad energiaallikad, ehk meie põlevkivi-elektrijaamad peavad seda kompenseerima ja nii-ehk teisiti igaks juhuks kogu aeg nö auru all olema ja kallist kvooti kulutama, et seda elektriarvetele juurde saaks keevitada. 

 Ja uued rohepöördelised tehnoloogiad, millest meile kogu aeg räägitakse, eksisteerivad paraku vaid unistustes. Nende väljatöötamine ja kiirustatud rakendamine on ülikallis ja need viivad lõpptulemusena elektri hinna veelgi rohkem lakke. Andkem aega tehnoloogial areneda. Et ettevõtted ja majandus toimiks, on vaja soodsat ja konkurentsivõimelist energia hinda. See puudutab mitte ainult elektrit, vaid ka teisi kütuseid. Ja loomulikult mõtlen siinkohal ka põllumajandusele ja toidutootmisele, kus energiakandjate hinnatõus viib toiduainete järsu kallinemiseni.

 Kahjuks ei kuulnud me mitte ühtegi sõna selle kohata, mida kavatseb valitsus ette võtta, et vältida meie majanduse kokkujooksmist ülikõrgete tootmiskulude tõttu. Sellele järgnevaid koondamisi, pankrotilaineid, inimeste töötuks jäämist, riigi maksutulude drastilist vähenemist ja sotsiaalkulutuste (töötu abirahad jne) hüppelist tõusu justkui ei peaks kartmagi, ammugi ära hoidma. Ometi on selleks olemas täiesti reaalsed ja toimivad meetmed. Miks EKRE ettepanekud ei töötaks, sellele ta ei suutnud muidugi vastata. Töötavad, ja need tuleb koheselt ellu viia, et vältida meie majanduse krahhi ja inimlikke tragöödiaid. 

Aga kahjuks see meie tänast peaministrit Kaja Kallast ega KeRe rohepöörast ja vastutustundetut valitsust ei huvita. Ei huvita ei meie inimesed, majandus ega ettevõtted. Aga seda ja valitsuse äärmist käpardlikkust näeme me juba igas valdkonnas. See pole enam isegi peenhäälestamine. See on otsene Eesti riiklike huvide kahjustamine.

 Viljar Voog, 01.07.2021 Õhtuleht

 

Kes on Venemaa meedias kõige tihemini figureeriv Eesti poliitik? Eks kohati saavad seal sõna mõned keskerakondlased, aeg-ajalt pilatakse läänemeelsuse pärast Eesti presidenti või peaministrit, aga üllatava järjepidevusega jääb idanaabritele ette EKRE aseesimees Henn Põlluaas.

Miks venelastele Põlluaas ei meeldi? Sest konservatiiv raiub oma avalikes esinemistes vankumatujärjekindlusega: Tartu rahuleping kehtib ning Venemaa okupeerib Petserimaad ja Narva jõe taguseid alasid!

Kui Põlluaas oli riigikogu esimees, rõhutati piiri taga tihti, et vaadake, kui hullud jõud Eestis võimul on. Koalitsiooni vahetumisega Põlluaasa tümitamine Vene meedias vaibus, kuid nüüd on põhjust uuesti hagu anda – Põlluaas on Eestis „ametlik presidendikandidaat“, nagu kirjutatakse.

Värskeks teemaks on Põlluaasa väljaütlemised möödunud nädalal – nii EKRE kongressil kui ka oma presidendikampaania tutvustamise üritusel. Viimasel sõnas konservatiiv: „Tänavu tähistasime 101 aasta möödumist Tartu rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Tartu rahuleping, mis on raiutud meie põhiseadusesse, kehtib rahvusvahelise õiguse järgi ka täna. Samuti kehtib sellega kindlaks määratud riigipiir, hoolimata sellest, et Venemaa okupeerib endiselt Petserimaad ja Narva-taguseid alasid.“

Põlluaas või Pavlov

Põlluaas lisas: „Taasiseseisvumist ootasime 50 aastat ja saime vabaks. Võime oodata veel 50 või 100 aastat või enamgi. Õiglus praegu veel ei valitse, aga õigus on meie poolel.“

Seepeale läks Vene meedias lahti tümitamine. Sputnik kirjutab, et Põlluaas käitub eestlastega nagu Pavlov koertega – kui Tartu rahu kella ei tilista, siis valituks kindlasti ei osutu.

Vene riigiduuma välisasjade komisjoni juhi Leonid Slutski sõnul astub Põlluaas sama reha otsa, millele Eesti poliitikud ikka koperdavad. Tartu rahu rõhutamine tähendab lootusetut olukorda piirileppe ratifitseerimisel, vahendab RIA Slutski sotsiaalmeediapostitust.

Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni aseesimees Vladimir Džabarov rääkis Gazeta.ru portaalile: „Need territooriumid, millele Tallinn viitab, taastati 1944. aastal Leningradi ja Pihkva oblasti osadeks. Sel teemal pole ruumi aruteludeks.“

Lenta veergudel läheb Džabarov ajaloos veelgi kaugemale: 1721. aasta Põhjasõja rahulepinguni Rootsi ja Venemaa vahel, millega Baltikum läks tsaaririigi valitsemise alla. „Need maad, kus riigid loodi, kus nende kodanikud elavad – Venemaa andis need maad riikidele tasuta, andis neile iseseisvuse ja nüüd räägitakse mingitest territooriumitest, mis väidetavalt neile kuuluvad,“ kritiseeris Džabarov.

Vanasõna varnast võtta

Põlluaas ise Vene meediat ei jälgi ega tea, kui palju temast kirjutatakse. Õhtulehe kõne peale lubab ta endale aga väikese itsituse ja tõdeb, et ega see üllatav pole: „Kui Tartu rahu mainimine neid niivõrd ärritab, siis selle kohta on meil ju olemas ilus Eesti vanasõna: varga peas põleb müts!“

Mida ütleb EKRE presidendikandidaat Džabarovi sõnade peale, et kehtida võiks hoopis 300 aastat vana Põhjasõja rahuleping?

„Kuulge, see on ju täiesti absurdne argument,“ ütleb Põlluaas poollustakalt, poolpõlgusega. „Uusikaupunki rahu sõlmiti ju Tsaari-Venemaa ja Rootsi vahel. Toona polnud olemas Nõukogude Venemaad ega Eesti Vabariiki. Selliste seoste esile toomine on absurdimaiguline.“

Tartu rahuleping ei kehti ainult tema arvates, vaid see on ka Eesti riiklik seisukoht, kinnitab Põlluaas. Ka põhiseaduse paragrahv 122 algab: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.“

„Ükskõik, mida Venemaa räägib, seda reaalsust nad muuta ei saa,“ rõhutab Põlluaas.

Põlluaasa viimane sõit Venemaale jääb juba viie aasta taha. Enam teda sinna ka ei oodata – 2018. aastal pani idanaaber Põlluaasale peale sissesõidukeelu. Poliitik tunnistab kerge uhkusenoodiga, et on sattunud uhkesse seltskonda, aga samas on persona non grata tiitlist ka kahju.

Poliitik meenutas: „Me just plaanisime abikaasaga enne seda [sissesõidukeelu kuulutamist], et võiks ette võtta ühe reisi Peterburi – see on ju imekaunis linn, Talvepalee ja varasemate perioodide ehitised, Nevski prospekt, on kõik kenasti renoveeritud. Aga kahjuks see reis jäi ära. Minul sinna pole võimalik minna.“

Intervjuu avaldati: https://www.ohtuleht.ee/1038228/varga-peas-poleb-muts-henn-polluaas-jai-vene-poliitikute-hambusse