Ma
ei ole meedias ülimalt aktuaalseks muutunud kooseluseaduse teemal seni sõna
võtnud.
Avaldatud Delfis 11.10.2014
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/henn-polluaas-kas-toesti-on-rahvas-haige-rumal-ja-vagivaldne.d?id=69926049
Olen
jälginud toimuvat ja sisemas lootnud, et terve mõistus siiski võidab, et rahva
poolt valitud esindajad käituvad nii, nagu nende valijad neilt ootavad. Peale
kooseluseaduse
vastuvõtmist
Riigikogus on selge, et vähemuse tahe prevaleerib rahva enamuse tahte üle ning
moraalile, väärtuspõhisele poliitikale ja demokraatiale võib Eestis vaid hingekella
lüüa.
Osalesin
traditsiooniliste perekonnaväärtuste toetuseks peetud meeleavaldusel Toompeal,
mis oli kahtlemata viimaste aastate suurima osavõtjaskonnaga meeleavaldus
Eestis. Esindatud oli läbilõige tervest meie ühiskonnast – noortest vanade, lihttöölistest
teaduste doktorite ja ateistidest kirikuõpetajateni. Nii eestlased kui
venelased. Räägiti ühistest väärtustest, ühiskonna eksisteerimise
võimalikkusest, abieluinstitutsioonist, lastest, armastusest, perekonna mõiste
ümberdefineerimisest, miks ühiskond ei pea homosuhte seadustamist ja laste
adopteerimist sellistele paaridele normaalseks, demokraatiast ja ka sellest, kuidas
käituda valimistel kooseluseaduse poolt hääletanud erakondade ja poliitikute
suhtes. Lahkusin sealt, nagu tuhanded teisedki, positiivse lootusega.
Paraku
on selle jõuga läbisurutud, mitte kellelegi peale mõnesaja omasooarmastaja vaja
mineva seaduse ümber asi läinud juba nii hulluks, et sellesse segadusse eksiti
juba ise ära või siis hämati meelega, et fookust asja olemuselt kõrvale juhtida
- kui kaks inimest tahtsid oma suhteid reguleerida, siis lepingu vormis oli seda
kõigil võimalik teha. Selleks ei pea labastama ja lõhkuma perekonna mõistet ega
staatust ning kiskuma ühiskonda lõhki. Kooseluseadus on parim näide halvast seadusloomest
ja sellest kuhu selline jõupoliitika viib. Eesti on täna kindlasti
vähemtolerantne kui enne.
Diskussiooni,
väärtuste ja rahva moraalsete
tõekspidamiste austamise asemel süüdistavad vähemuse esindajad koos nende
hääletoruks olevate poliitikutega rahvast tagurluses, rumaluses, vihkamises ja
vähemuste tagakiusamises. Ära märkimata ei saa jätta ka ajakirjanduse üldist
kallutatud ja erapoolikut hoiakut kooseluseaduse kajastamisel. Justkui
Pätsi ajal on rahvas võimulolijate poolt kuulutatud haigeks, kes millestki aru
ei saa, kelle arvamusega ei saa arvestada ja kelle eest tuleb ise kõik otsused
ära teha.
Järgmisel
päeval peale meeleavaldust võttis Sven Mikser Delfis kokku kõik need demagoogilised
valed, laimu ja viha, mida viimasel ajal
on traditsioonilise pereväärtuste kaitsjate kohta esitatud ja kallas kaks
kolmandikku eesti rahvast sõna otseses mõttes sopaga üle. Kuna sotsist minister
kannab valitsuse ja suure osa riigikogu meelsust,
siis peatun tema kirjutisel pikemalt.
Kõigepealt
süüdistas ta, et „traditsiooni kaitsjad“ püüavad asetada süü ühiskonnas
toimuvate negatiivsete arengute ja ilmingute pärast ühele vähemusele,
homoseksuaalse orientatsiooniga inimestele, kelle asemel võiksid sama hästi
olla mustanahalised, juudid, vasakukäelised või kõõrdsilmsed. Siis tembeldas ta
rahva fundamentalistideks, ekstremistideks ja segadussesattunuteks, kes
kardavad muutuste keerises oma juuri kaotada. Sealt jõudis ta sujuvalt esimese
maailmasõja järgse Saksamaa juurde, kelle mured ja probleemid vajasid lahendust
ning kus ventiiliks kõlbas ka juutide ja sotsialistide karistamine. Mikser
ütles, et ta kooseluseaduse vastaseid natsismilembuses siiski ei süüdista, kuid
sarnaseid näiteid leiduvat ka mitmel pool mujalgi.
Ilmselt
pidas ta kohaseks tõmmata paralleele kooselu vastaste ja näiteks ISIS-e, Pol Poti
kõrilõikajate või stalinlike kommunismikuritegude sooritajate vahel. Tegemist
on räige solvangu ja laimuga kõikide normaalsete inimeste vastu, kes valutavad
südant rahva saatuse ja tuleviku suhtes. Mikser peaks hoopis peeglisse vaatama,
sest tänagi on rahvusvaheliseks sotsialistide lipulauluks „Internatsionaal“,
laul, mille saatel mõrvasid kommunistid kümneid miljoneid inimesi.
Mikser
tunnistas, et kooseluseaduse eelnõul ei ole avaliku arvamuse enamuse toetust,
kuid rõhutas, et parlamendisaadik on mandaadist sõltumatu ning ei peagi avaliku
arvamusega arvestama. Sest enamus võib ju eksida. Näiteks tõi ta Ilmar Raagi
filmi „Klass“ ja teatas, et koolivägivald sobib homofoobia metafooriks hästi,
sest koolikiusajad oskavad oma tegusid harva loogiliselt põhjendada. Mikser hoiatas,
kui kergesti võib traditsioonilist elukorraldust kaitsev ja võõraste väärtuste
vastane kampaania kasvada üle millekski hullemaks, tuues näiteks Giordano
Bruno, keskaja, inkvisiitorid ja lõõmavad tuleriidad. Seega tembeldas ta
rahva enamuse ühe hingetõmbega ka homofoobideks, tagurlikeks, sallimatuteks, rumalateks,
julmadeks ja vägivaldseteks.
Kui
see ei ole laim ja vihakõne, siis mis see on? Kust võtab poliitik ja valitsuse
liige jultumuse tõsta end rahvast ja inimestest kõrgemale, solvata ja alavääristada
neid ning väärtushinnanguid, millele oleme tuginenud läbi aegade ning mis
andsid eesti rahvale jõudu kesta ja saada taas iseseisvaks?
Mikser
rääkis võimalusest olla vait. Kahju, et ta seda võimalust ise ei kasutanud. Kuid
küsimus ei ole mitte ainult Mikseris. Samasugused on Ilves, Rõigas, Ligi,
Randpere, Nestor, Maruste ja kõik teised, kes arrogantselt arvavad, et teavad
rahvast paremini, mis on õige ja vale või milliseid väärtushoiakuid peame oma
lastele edasi andma.
Rahva
tahet on varemgi ignoreeritud. Võtkem või ACTA, ESM, keele- ja
kodakondsusseaduse lahjendamised või piiriküsimus. Sellist ühiskonda, eriti kui
võimulolijad lähevad põhiseaduse, moraali alustalade ja ühiskonna väärtussüsteemi
kallale, ei saa demokraatlikuks nimetada. Üheski demokraatlikus ühiskonnas ei
tuleks kõne allagi rahva enamuse tahtest jõuga üle sõitmine mingi marginaalse
vähemuse huvides. Peale Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ei ole kahjuks ka mitte
ükski uus erakond kindlalt perekonnaväärtuste kaitseks sõna võtnud.
Toompeal
olles meenutasin, kuidas me taasiseseisvumise ajal seisime siin võõraste
väärtuste ja võõrvõimu vastu, lipud käes ja isamaalised laulud suus, tundsime
muret demograafilise olukorra ja oma rahva säilimajäämise üle. Ja kui vale on,
et me peame ka täna seisma nendesamade asjade eest, kuid enda valitud
esindajate vastu. Mul on häbi nende pärast. Kooseluseadus tuleb tagasi võtta ja
rahvahääletusele panna!
Avaldatud Delfis 11.10.2014
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/henn-polluaas-kas-toesti-on-rahvas-haige-rumal-ja-vagivaldne.d?id=69926049
- teisipäev, oktoober 14, 2014
- 0 Comments