kolmapäev, 14. juuni 2017

Sotside triibuliste nimekirjade kava on ohtlik ja ebademokraatlik

 Kõne Riigikogus 13.06.2017

Naiste suurem osalus poliitikas on igati tervitatav, kuid sotside triibuliste nimekirjade ehk sookvootide kehtestamine valimistel on äärmuslik ja ebademokraatlik nõue, mis diskrimineerib mehi, rikub otseselt soolise võrdõiguslikkuse printsiipi ja Eestis kehtivat seadusandlust. Seadus sätestab üheselt, et mitte kedagi ei tohi tema soo tõttu eelistada.

Mikko öeldu, et igal juhul tuleb eelistada naiskandidaate näitab, et sotside eesmärk ei ole sooline võrdõiguslikkus, vaid tegelikult üritatakse kehtestada keeldude-käskude ühiskonda ja vildakat soolist kvoodidiktatuuri enda vasakliberaalsete ja äärmusfeministlike eesmärkide elluviimiseks.

Mina ei ole Eestis täheldanud mitte ühtegi naisterahvast, kes on intelligentne ja pädev, sooviks osaleda ühiskonnaelu edendamisel, kuid oleks lükatud tagasi sest ta on naine. Vastupidi, naiskandidaate võetakse ükskõik millisesse nimekirja hea meelega, kuid naiste kaasamine on nende väiksema poliitikahuvi tõttu oluliselt raskem kui meeste. Lõpptulemusel valivad inimesed ikka neid, kes neile poliitikutena sümpatiseerivad ja keda nad usaldavad, mitte mehi või naisi.

Eesti poliitikas on olnud, on täna ja on ka tulevikus väga tublisid ja kompetentseid naispoliitikuid. Isegi Eesti president on naine ja vaieldamatu fakt on, et ta valiti ülekaalukalt „kitsarinnaliste keskealiste heteromeeste“ häältega. See, miks naisi poliitikas rohkem ei ole, on muus kinni, mitte selles, et mehed ei luba ja et naisi diskrimineeritaks. Statistika ja senised, nii riigikogu kui KOV valimistulemused (ka sotside seas) näitavad, et olukorras, kus meil on naisvalijaid rohkem kui mehi, on ka naissoost valijad eelistanud meeskandidaate enam kui naiskandidaate.  

Samuti ei ole mingit alust väita, et naised teeksid võimul olles oluliselt teistsugust poliitikat vaid selle pärast, et nad on naised. Sotside ettepanek tähendab sisuliselt valijate ehk rahva otsuse, otsustusvõime ja otsustusõiguse kahtluse alla seadmist. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim riigivõimu kandja, kelle otsuste pädevuse vasakliberaalid kahtluse alla püüavad seada.

Kui nõustume sellega, et pole vahet, mis soost isik mõnda tööd teeb (peaasi, et ta teeb seda hästi ning riigikogu puhul rahva mandaadiga), siis kuidas saab nõuda, et hakkame soo põhjal riigikogu liikmetel vahet tegema?  Palju paremini mõjub see, kui me inimesi positiivselt motiveerime ja julgustame. Aga kui naised ikkagi ei taha poliitikat teha, mis me siis teeme? Kas hakkame neid vägisi sundima, et sotside „triibulisi“ ettekirjutusi täita?

Sundkvoodid tekitaksid olukorra, kus inimeste valik, mida ülekanduvad hääled niigi moonutavad, vastaks veelgi vähem valijate eelistustele ja ootustele. Sotside ja kellegi isiklike ambitsioonide täitmise nimel on äärmiselt lühinägelik panna võimu teostama isikud, kes seda ei pruugi tahta, kes selleks pädevad ei pruugi olla ja kelle ainus õigustus võimul olla on mingi sotside tahtel kehtestatud norm.

Kui seadusandlikul tasandil hakatakse ellu viima sotside kvoodipoliitikat, siis tähendab see selget taganemist demokraatlikest printsiipidest. Tundes vasakliberaalide taktikat ja strateegilist käitumist, võime olla kindlad, et kvootide küsimus ei piirdu ainult sellega. See on alles algus. Järgmiseks näeme ilmselt homo-, migrandi- ja kes teab mis kvootide pealesurumist. Triibuline võib muutuda lausa vikerkaarevärviliseks.
Sealt edasi oleks vaid väike samm hakata määrama, kes ja millised poliitilised jõud üldse parlamendis võivad esindatud olla. Selliseid vihjeid on juba praegugi sotside suust kuulda olnud.

Naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest valiku tegemise aluseks ei pruugi olla kompetents ja reaalne naiste kaasamise vajadus vaid formaalse kvoodinõude täitmine. Eesti avalikkus kohustuslike sookvootide sisseseadmist ei toeta. Turuuringute poolt  2017. aasta alguses läbiviidud küsitluse põhjal ei poolda kvootide kehtestamist tervelt 76 protsenti Eesti kodanikest.

Enamik inimestest, nii naised kui mehed, kogevad sotside kohustuslike sookvootide sisseseadmist alandavana. Sookvoodid oleksid lausa riiklik tõdemus, et naised pole võrdsed meestega - saamaks juhtivatele kohtadele vajavad nad otseselt seaduste tuge ja eeliseid. Ilmselt sotsid ongi sellisel seisukohal. Inimeste valikul peab olema argument tema kompetentsus ja kogemus, mitte sugu, nahavärv või rahvus. Sotsid eiravad meie seadustes sätestatut, et võrdõiguslikkus tähendab seda, et me ei eelista kunagi ühtki inimest üksnes tema soo pärast. Sotside sookvoodid ja triibulised nimekirjad on selle põhimõttega rängalt vastuolus.

Ebavõrdsuse likvideerimiseks, naiste väärtustamiseks ja neile ühiskonnaelu korraldamisel suurema kaalu andmiseks on olemas palju muid võimalusi kui sundkvootide kehtestamine. Paraku on sotside silmis tõhusad vaid vulgaarsed ja repressiivsed meetodid, mis tekitavad vastuseisu suuremale osale ühiskonnast. Vägisi tundub, et sotside ja radikaalfeministide eesmärk on enda väärastunud vasakliberaalse agenda elluviimise nimel ajada mehed ja naised omavahel tülli.

Kõigele lisaks on naistes ka naiste ja emade nägemine sotside arust seksistlik, ahistav ja diskrimineeriv, seda enam, et sugu olevat vaid „sotsiaalne konstruktsioon“. Huvitav, kas sotside poolt toetatav võimalus iga poole aasta tagant sugu muuta ei tõmba sookvoodi küsimusele kriipsu peale?

Kohustuslike sookvootide sisseseadmine valimisnimekirjade koostamisel on olnud üheks sotside korduvaks teemaks. Soov, et riik kirjutaks ette, kuidas erakonnad oma siseasju ajavad, on põhiseadusevastane, ohtlik ja ebademokraatlik. Sellised sõna otseses mõttes hullud, diskrimineerivad ja äärmuslikud ideed tuleb juba eos tagasi lükata.

(Sotside eelnõu lükatigi Riigikogus tagasi. Terve mõistus võitis.)


kolmapäev, 7. juuni 2017

Maaeluministeeriumi käitumisest vene keele positsiooni tugevdamisel Eestis

Riigikogus
05.06.2017

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid!
Mul on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel au esitada arupärimine, mis on suunatud maaeluminister härra Tarmo Tammele. See on kantud sügavast murest eesti keele positsiooni pärast Eestis. Kuigi alates 1999. aastast peame me regulaarselt emakeelepäeva ja räägime eesti keele tähtsusest ja tema positsiooni säilitamisest, siis tegelikult on reaalsus hoopis teine. Paljudes kohtades üle Eesti, ja üha enam Tallinnas, on meil raske eesti keelega hakkama saama. Internetti avades tulevad meile vastu venekeelsed reklaamid ja mitte ainult seal, vaid ka linnapildis. Ministeeriumid ja muud asutused, nendes on võimalik rõõmsasti vene keeles hakkama saada eesti keelt oskamata. Ka kohtutes tänu uuele vasakvalitsusele võib juba teistes keeltes asju ajada. See on laiem taust, aga konkreetselt tahame maaeluministrilt küsida kakskeelsuse kohta ministeeriumi ametlikus teavituskampaanias.
 
Nimelt, seoses 29. aprillil toimunud Eesti avatud kalasadamate päevaga saatis Maaeluministeerium laiali venekeelsed pressiteated. Meil ongi neli küsimust. Miks Maaeluministeerium kui Eesti Vabariigi valitsusasutus, kus ametlik asjaajamiskeel on eesti keel, saadab Eesti meediale, avalikkusele välja venekeelseid pressiteateid? Miks peab Maaeluministeerium adressaatide eesti keele oskust nii napiks, et viimased ei saa aru isegi paarilauselisest pressiteatest? Kuidas aitab ministeeriumi selline käitumine kaasa ühiskonna riigikeele oskuse parandamisele ja Eesti riigi ning keele maine tõstmisele? Ja kas Keskerakonna poolt juhitud Maaeluministeerium ajab varjatud kakskeelsuse poliitikat, et meelitada venekeelseid valijaid kohalike omavalitsuste valimiste eel enda poolt hääletama?

Kel huvi võib Keskerakonna ministri vastuseid Riigikogu stenogrammidest lugeda. Siia ei ole neid mõtet panna, sest mitte mingisugust sisulist vastust me ei saanud.

Tekst jätkub minu järgnenud sõnavõtuga:
Meile tuleb iga aasta tuhandeid immigrante, kellest lõviosa pärineb Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest. Ma ei räägi muudest pagulastest ja asüülitaotlejatest, aga kui me vaatame ringi, siis me näeme iga päev, kuidas see kajastub meie igapäevaelus, kuidas vene keele positsioon üha tugevneb, kuidas vene keel vallutab eesti keele positsioone.
 
Küsimus on selles, milleks on Eesti riik loodud, milleks on Eesti riik seatud, millised kohustused on valitsusel, Riigikogul, ministeeriumidel ja kõikidel meil, kes me esindame seda riiki, kes me oleme valitud, kes me oleme andnud vande nii riigikogulasena kui valitsuse kui ministeeriumi esindajana. Tänagi anti siin vanne ja seal lubati olla lojaalne Eesti riigile, olla ustav  põhiseaduslikule korrale.
 
Kui me vilistame meie põhiseaduse preambulale, mis ütleb otseselt, et meie kohustus, riigi kohustus on säilitada eesti keel, kultuur ja rahvus, ja räägime seda, et me oma ministeeriumites ei kontrolli, mida meie pressiosakonnad teevad, kas nad saadavad laiali pressiteateid ühes, kahes, kolmes või hoopis jumal teab mis keeles, siis andke andeks, see on ju jama. Piisab sellest, et minister korra ütleb, et meie saadame välja eestikeelseid pressiteateid, sest meie asjaajamiskeel ja riigikeel on eesti keel, ja kogu lugu. Ta ei peagi pressiosakonnal järel jooksma ja igat pressiteadet kontrollima. Aga seda ei suvatseta teha, sellepärast et palju lihtsam on öelda - kuulge, õige aeg lasti kunagi mööda. Kunagi ammu oleks pidanud hakkama lapsi õpetama, õige aeg on möödas. No mis siis? Oli jah, õige aeg oli seda teha kohe peale taasiseseisvumist, aga see ei tähenda seda, et täna tuleb püss põõsasse visata, käed sorakile lasta ja vene keeles hakata asju ajama.
 
Meid on terves riigis inimesi  1 300 000, eestlasi on ainult 900 000. Idas on Venemaa, kus on 140 miljonit inimest. Vene keelt ei ohusta mitte miski, aga meid ohustab olukord väga tõsiselt - me oleme niivõrd väike rahvus, et me peame sõna otseses mõttes küünte ja hammastega hoidma enda keelest ja kultuurist kinni, kui me tahame, et meie riik ja rahvus püsima jääks. Vaadakem kas või meie põhjanaabreid, kus samuti on kõige suurem vähemusrühm viimase paari aastakümne jooksul sisse rännanud venelased! Kas kuskil saab vene keeles riigiasutustes asju ajada? Kas seal saadetakse kutseid ja pressiteateid laiali vene keeles? No ei tehta seda! Täpselt sama on ükskõik millises Euroopa Liidu riigis – Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ... Ja need on suured riigid, kelle rahvast ja rahvust ei ähvarda mitte miski.


Me ei saa võrrelda ennast nendega ja teha nägu, et meid ei ohusta mitte miski, me võime oma emakeelele vilistada, sellepärast et meil elab siin väga palju muid rahvusi. Elab jah! Ja neid tuleb üha rohkem juurde ja juurde. Kas see tähendab seda, et kui Keskerakonna ja vasakvalitsuse meelest on õige aeg mööda lastud, siis nüüd me unustame kõik selle, mille nimel meie esiisad võitlesid, mille nimel Eesti Vabariik loodi, mille nimel me ka taasiseseisvusime. On ääretult piinlik ministrilt selliseid õigustusi kuulata. See on – ma ei taha öeldagi, mis see on. Aga igal juhul see näide, mis me välja noppisime, see on ainult üks näide väga-väga paljudest näidetest. See on näide suundumusest, suhtumisest, hoolimatusest, ja selline asi ei saa kesta. Aitäh!

neljapäev, 1. juuni 2017

Kõne Eesti inimarengu arutelul Riigikogus 01.06.2017


 Inimarengu aruande põhjal saame küll kena ülevaate statistikast ja arvudest, aga see ei räägi mitte poolt sõnagi põhilisest probleemist. Ei räägi sellest, et kunagi me tundsime suurt muret Eesti rahvuse säilivuse ja kestvuse üle. See oli üks põhjus, miks me tahtsime saada iseseisvaks riigiks. See on põhjus, miks me tahtsime taasiseseisvuda. Isegi põhiseadusesse kirjutati sisse, et Eesti riik on loodud selleks, et säilitada eesti keel, kultuur ja rahvus.

Paraku loeme sellest aruandest Eesti rahvastikust, töökätest ja sisserändest, aga me ei loe poolt sõnagi sellest, et Eesti riik on rahvusriik. Me ei loe poolt sõnagi sellest, miks on Eesti rahvas olemas. Me ei loe ka seda, et Eesti rahvuse eksistents on ohustatud.

Ühelegi rahvastikuteadlasele ei ole saladuseks, et kui sisserännanud kontingendi koguarv moodustab enam kui 10% elanikkonnast, siis võib unustada igasuguse integratsiooni, igasuguse assimileerumise, sellepärast et tekivad eri kogukonnad, kes omavahel enam kokku ei puutu. Täna me näeme, et nii on see ka tegelikkuses.
 
Selle asemel, et muretseda Eesti rahva sündimuse ja kasvu pärast, selle asemel et arendada meie majandust, innovatiivsust, automatiseeritust, robotiseeritust, digitaliseeritust, 
et korvata töökäte vähenemist, selle asemel  soovitatakse meil sisse tuua sadu tuhandeid immigrante. Kas see suurendab mingisugustki integreerumise võimalust? Kas see mingilgi määral suurendab Eesti rahvuse säilimise perspektiivi? Sugugi mitte, vastupidi!

Sellised ettepanekud on räiges vastuolus meie rahvuslike huvide ja ka põhiseadusega. Soovitatakse ju meil ennast ja meie rahvusriiklust hävitada meie enda kätega. Sellessesamasse ooperisse kuulub ka jutt sellest, et me peaksime sisserändekvoodi üleüldse ära kaotama. Seda on niigi lahjendatud 17 erandiga, mis tegelikult võimaldavad immigrante piiramatult sisse tuua. Meie Euroopa Liidu raamdokumendist on välja võetud säte, mille järgi Eesti ei nõustu kohustuslike immigratsioonikvootidega. Meil puudub igasugune ülempiir, aga täna soovitatakse meile: toogem aga juurde! 

Arusaam, et sisseränne justkui korvaks töökäte puudust ja elanikkonna vähenemist, on ääretult lühinägelik ja vale, sellepärast et ka sisserändajad ju vananevad. Ka nemad vajavad kunagi täpselt samasuguseid sotsiaaltagatisi, pensioni jne. Kas me siis hakkame neid jälle omakorda uute sisserännanutega asendama? Nõukogude okupatsiooni ajal põhjendati sisserännet täpselt samamoodi – meil on töökäte puudus, me peame juurde tooma. Vene ajal käis siit läbi erinevatel hinnangul 5–7 miljonit inimest, kellest pool miljonit jäid siia. Tallinna rahvaarv oli umbes 127 000 aastal 1945. Aastal 1989 oli see pea pool miljonit. Ja kui enne oli see eestikeelne linn, siis ei olnud enam vene aja lõpul ega ole ka täna.

Kui me jätkame sama poliitikaga, püüdes lihtsalt oma majanduse strukuuri ja innnovatiivsust muutmata edasi minna, asendada see immigrantidega, siis tegelikult on tulemus katastroofiline. ÜRO andmetel, kui Euroopa Liit sooviks samal kombel jätkata, siis peaks Euroopasse tooma 1,6 miljardit immigranti. Kas te kujutate ette, et see on siis veel enam Euroopa? Kas te kujutate ette, et peale neid sadu tuhandeid sisserännanuid on Eesti veel Eesti? Et Eesti on rahvusriik, et Eesti on see riik, mis seisab eesti keele, rahvuse ja kultuuri eest? Loomulikult, ta ei ole seda enam. Nii et see aruanne ja need soovitused on meie Eesti rahva jätkusuutlikkuse perspektiivist ülimalt lühinägelikud, ülimalt hävituslikud, ülimalt kahjulikud.


Ja ma tõsiselt palun teid mõelda, miks me siin oleme. Me ei ole siin selle nimel, et kestaks lihtsalt mingisugune umbmäärane Eesti riik, millel ei ole Eesti rahvusega enam ühel heal päeval mitte mingisugust seost. Tuletage meelde, miks me siin oleme, miks eksisteerib Eesti riik!