kolmapäev, 26. jaanuar 2011

IRL-i mitu juttu

Tahes-tahtmata hakkavad silma teravad vasturääkivused erakondade seisukohtades ja hoiakutes, mis puudutavad konkreetseid küsimusi. Vaadate paljusus on normaalne. Kui need vastuolud esinevad aga ühe ja sama erakonna seisukohtades ja avaldustes, siis ei ole see enam normaalne.

Nii tegi näiteks IRL-i rahvuslaste ühendus avalduse, milles rõhutati Tartu Rahu, kui meie riikliku õigusjärgsuse alusmüüri jätkuva tunnustamise vajadust ja tauniti viisavabaduse kehtestamist EL ja Venemaa vahel. Tervitan igati IRL-i rahvuslaste ühenduse avaldust, kuid kahjuks tuleb tõdeda, et see on tüüpiline näide IRL-i sisevastuoledest ja sellest, kuidas saba ei tea, mida teeb pea.

Tartu Rahu Põlistamise Selts, mida mul on au juhatada, on võtnud korduvalt (ja hiljaaegu) ühendust mitmete Riigikogu Setomaa toetusgrupi liikmete ja IRL-i juhtfiguuridega. Oleme edastanud neile Eesti-Vene piirilepingu (millelt Venemaa on oma allkirja tagasi võtnud) denonsseerimise ja loovutuslikele piiriläbirääkimistele moratooriumi seadmise eelnõu, lootes, et see Riigikogule menetlemiseks edastataks. Vastupidiselt IRL-is kõrvale tõrjutud rahvuslastest, kes Tartu Rahu au sees peavad, ei leidnud IRL-i juhtfiguurid, et Eesti peaks Tartu rahuga määratud piiride ja okupeeritud aladele jäänud kodanike eest seisma või mingeidki meetmeid tarvitusele võtma. TRPS koostatud eelnõud keelduti käsitlemast. Kinnitati, et Toompeal ei ole esindatud mitte ühtegi poliitilist jõudu, kes asjaga tegelemisest huvitatud oleks.

Samasugune kahepalgelisus ja lõhestatus valitseb ka Eestile hukatusliku viisavabaduse küsimuses, mida IRL erakonnana toetab, kuid IRL-i rahvuslaste ühendus oma avalduses taunib.

Tekib küsimus, kas IRL on ikka see õige erakond, kuhu rahvuslaste ühendus kuulub. Ehk oleks neil juba ammu aeg lahkuda Res Publika poolt kaaperdatud libarahvuslikust IRL-ist, selle asemel, et nimekirja esinumbritele hääli koguda. Või kuulubki IRL-i valimistaktikasse hämamine ja erinevatele sihtgruppidele erineva jutu ajamine? Nagu keskerakonnal, kellele eestlastele ja venelastele suunatud valimisloosungid sootuks erinevad on.

Igatahes ma ei leia, et oleks võimalik usaldada erakonda, kes käitub kui mitmepealine lohe, kellel iga pea erinevat ja teineteisele risti vastukäivat juttu räägib. Tegudest,näiteks riigi raha ja vahendite kasutamine valimiskampaaniate korraldamisel, mis IRL-i Reformierakonna ja Keskerakonnaga äravahetamiseni sarnaseks teevad, ma ei hakka rääkimagi.

887

Kandidaadide numbrid on välja loositud. Minu numbriks sai 887, mis paigutab mu Nõmme-Mustamäe valimisringkonna kolme üksikkandidaadi seas auväärsele viimasele kohale. Ei ole põhjust karta, et see valimistulemust määraks - keskel olijat on raskem märgata. Seega võin numbriga igati rahul olla.

Kui kandidaadinumbritele läheneda kui punktidele, siis edestavad üksikkandidaadid kõiki erakondi. Ehk õnnejumalanna, lõpptulemusele panustades, pidaski seda silmas. :)

nr.887 Henn Põlluaas

GSM: +372 56 510 87
hennpolluaas@gmail.com

reede, 21. jaanuar 2011

Kandideerin Nõmmel ja Mustamäel.

Eile sai siis lõplik samm astutud ja minu varem välja kuulutatud kandideerimine Riigikogu valimistel ametlikult ära registreeritud. Kandideerin üksikkandidaadina Tallinnas, valimispiirkonnas nr. 3, Nõmmel ja Mustamäel.

Võib küsida, kas see samm oli mõtekas, kas üksikkandidaatidel on üldse lootust valituks saada. Vastan, et kindlasti on. Seda näitavad nii värskeimad arvamusküsitlused, mille põhjal toetus üksikkandidaatidele ületab juba nii mõnegi partei toetust (ERR - üksikkandidaadid 11%, Rohelised 4% ja RL 2%), kui ka europarlamendi valimised, kus üksikkandidaadid, eriti Tarand, kuid ka Martin Helme said oluliselt enam hääli kui nii mõnedki erakonnad. 6 üksikkandidaati 11 valimisnimekirja konkurentsis kogusid EP valimistel kolmandiku häälesaagist. Tegemist polnud Indrek Tarandi fenomeniga, vaid umbusaldusega poliitilisele kultuuritusele. Üksikkandidaatide edu Euroopa parlamendi valimistel tõi kinniste valimisnimekirjade kaotamise. Valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem veelgi parem. Ka viimastel kohalikel valimistel said parteidevälised valimisliidud volikogudes kohti oluliselt rohkem kui varem. Need on selged märgid, et inimesed on väsinud kõigi eluvaldkondade sundpolitiseeritusest ja erakondlike kliki- ja omahuvide taga ajamisest.

Kahtlemata on tõsiseltvõetav üksikkandidaat oluliselt etem kui erakonna nimekirjas ülekantud häältega sisse veetud parteisõdur, kelle roll Riigikogus veedetud nelja aasta jooksul piirdub vaid kuuleka käetõstmisega. Valija saab sellest väga hästi aru.

Erakonda valides ei tea kunagi, kellele sinu antud hääl üle kantakse. Valid Jüri, saad Jaani, kellele sa poleks mingil tingimusel oma häält andnud. Üksikkandidaadile antud hääl on aga kindlalt temale antud ning see ei lähe kellelegi üle kui ta ka valituks ei osutu. Väited, justkui üksikkandidaatidele antud hääled läheks kaotsi või hoopiski Keskerakonnale on vale. Erakonnad saavad kohti proportsioonis saadud häältega ja vastavalt mandaatide arvule ringkonnas. See ei muutu, kui üksikkandidaat piisavalt hääli ei kogu. Küll muutub olukord aga siis kui ta saab kvoodi täis - ja see väärib juba riskimist.

Rahvas tahab positiivset muutust. Seda pakuvad just sõltumatud ja ühinenud üksikkandidaadid, kes toovad Toompeale värskeid tuuli, uusi mõtteid, väärtuspõhisust ja südametunnistust. Valitud üksikkandidaatidel on tõeline rahva mandaat ja kõigil nende valijatel on olemas konkreetne esindaja Toompeal, kelle poole vajadusel pöörduda. Valituks saades kavatseme me, nn ühinenud üksikkandidaadid, tegutseda Riigikogus ühtse jõuna.

Teatavasti on suurparteid eraldanud endale riigikassast pea sada miljonit krooni igaaastast toetust, millega tasutakse oma kandidaatide kautsjonid ja valimispropaganda. Väikeparteid ja üksikkandidaadid on võimuparteide poolt pandud ebavõrdsesse seisu ning peavad kautsjoni ja kogu kampaania kulutused kinnni maksma omaenda taskust. Ainuüksi kandideerimiskautsjon on igal kandidaadil 8700.- krooni (mis tagastatakse vaid sisse saanutele), pluss kõik muud kulud (trükised, valimisürituste ruumide rent, reklaamid jne). Kokku teeb see väga suure summa.

Pöördungi seetõttu kõigi inimeste poole palvega toetada minu kampaaniat ja/või meie ühinenud üksikkandidaatide nimekirja rahaliselt enda poolt sobivaks peetud summaga ja muidugi ka kõikvõimalikul muul viisil. Iga ühise ürituse nimel antud kroon läheb õilsa eesmärgi teenistusse - teha Eesti paremaks.

Minu arveldusarve SEB pangas: Henn Põlluaas, 10022045467003

Eks nüüd peab siis selle kõige raskemaga hakkama saama - tulla valituks. Kuna minul kui üksikkandidaadil erakondlikku masinavärki ja meeskonda taga ei ole, siis on kõigi abi ja toetus teretulnud. Kui kellelgi tahtmist, aega ja võimalust valimiskampaanias kaasa lüüa on, siis andke aga julgesti teada.

Teeme üheskoos võimalikuks selle, mida võimuerakonnad kardavad ja juba eos võimatuks on kuulutanud - viime üksikkandidaadid Riigikokku!

Juba ette tänades,

Henn Põlluaas

GSM: +372 56 510 87
hennpolluaas@gmail.com

laupäev, 15. jaanuar 2011

Ühinenud üksikkandidaadid - alternatiiv praegusele stagneerunud poliitkartellile

Kuigi võimuladvik kinnitab rahvale, et kõik on hästi ja läheb aina paremaks, mõistavad mõtlevad inimesed, et Eesti ühiskond on väga suures kriisis. See ei avaldu üksnes majanduses, Eestit õõnestab ka poliitiline ja moraalikriis, mille algpõhjuseks on võimuladviku hoolimatus rahva tahtest ja vastutuse hülgamine. Eestis puuduvad sisuliselt opositsioon ja koalitsioon, tegutseb stagneerunud poliitiline kartell, kes administratiivseid vahendeid ja maksumaksja raha kasutades küüniliselt kaitseb enda poolt endale loodud privileege. Kodanikel on kujunenud olukorras üha vähem valikuid ja võimalusi kutsuda riigi arengus esile põhimõttelist kursimuutust.

Oma suveräänsust järjest enam väljapoole delegeeriv Eesti vajab uut, värsket ja sõltumatut jõudu, kes on valmis seisma Eesti riigi ja rahva, Eesti oma majanduse, kultuuri ja keele eest, mitte aga klammerduma kitsalt erakondlike või isiklike huvide ja privileegide külge. Rahvast peavad esindama Rahva Saadikud, mitte eluvõõras omakasule orienteeritud võimuladvik. Kehtiva valimissüsteemi järgi komplekteerib riigikogu koosseisu parteiline võimuladvik, mitte rahvas. Soovides pakkuda alternatiivi praegusele stagneerunud võimule, oleme otsustanud kandideerida eelseisvatel Riigikogu valimistel tõeliste rahvasaadikutena, valides selleks kandideerimise üksikkandidaatidena. Just nii oleme kõige vahetumalt seotud kindla valimisringkonnaga, saame mandaadi ainult enda häältega ning vastutame seejärel valituks osutumise korral otse ja vahetult ka oma valijate ees.

Riigikokku pääsemisel pühendume järgnevate eesmärkide saavutamisele:

- Eesti riigi valitsemine saab muutuda vaid juhul, kui muutub praeguse poliitilise süsteemi aluseks olev valimissüsteem. Muuta tuleb Riigikogu valimiskorda, kaotades ära häälte ülekandemehhanismi ja kehtestades saadiku tagasikutsumise võimaluse. Presidenti peab valima rahvas. Kodanik peab saama siduva rahvahääletuse algatamise õiguse. Kehtestame omavalitsuste valimisõiguse ainult Eesti kodanikele. Korruptsiooni ja erakondliku ringkäenduse kaotamiseks peavad kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid olema rahva poolt valitavad.

- Eesti inimesi vaevavad elumured kasvavad välja kõik ühest juurest, milleks on rahvusliku majanduse häving. Murrangut võitluses tööpuuduse ja tõusvate hindadega, aga samuti elanike kehvade sissetulekute ja kasinate sotsiaalsete tagatiste vallas pole võimalik saavutada, kui Eestis ei taastu massiline kodumaine väike- ja keskmine ettevõtlus, pangandus ning maamajandus. Riik ei saa kõige selle juures olla passiivne pealtvaataja, vaid peab aktiivselt sekkuma ning protsesse juhtima.

- Eesti on Eesti vaid juhul, kui eestlaste kriitiline mass peab seda kõige elamisväärsemaks maaks maailmas. Toetades traditsioonilisi pereväärtusi on meie eesmärgiks luua järk-järgult seesuguste sotsiaalsete tagatiste võrgustik, mis soosib sündimuse kasvu, tagab kodanikele hea ja kättesaadava arstiabi ning koolihariduse ja katkestab inimeste üha massilisemaks muutuva lahkumistrendi meie ajalooliselt kodumaalt.

Kinnitame, et ka peale valimisi jätkame koostööd sõltumatu ja ühtse jõuna ega liitu Riigikogus olemasolevate kartelliparteide või nende fraktsioonidega.

Rohkem Eestit!

Ühinenud üksikkandidaadid:

Mart Helme, Martin Helme, Henn Põlluaas, Ingvar Tšižikov, Eugen Veges, Sten-Hans Vihmar, Aivar Koitla


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/martin-helme-meie-uksikkandidaadid-lubavad-oigust-riigikogulane-tagasi-kutsuda.d?id=38417201

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Kandideerin üksikkandidaadina

Saatsin täna ajakirjandusele järgmise pressiteate:

Teatan käesolevaga, et kandideerin üksikkandidaadina eelolevatel Riigikogu valimistel .

Eestis valitseb demokraatia kriis, millega kaasneb sügav majanduslik langus. Olukord on süvenenud aastatega. Riigijuhtimine ühise kasu nimel on asendunud isiklike ja klikihuvide tagaajamisega. Demokraatia on muudetud poliitkartelli poolt fiktsiooniks, kus valijale on jäetud vaid statisti roll. Aated, moraal, riigi ja rahva teenimine on parteidele teisejärgulised, ometi puudub nende väärtusteta Eestil tulevik. Olemasolevad parteid ei taha ega ole suutelised olukorda muutma ning üleüldine rahulolematus korrumpeerunud erakondliku poliitika suhtes üha kasvab.

Tarvis on uut, värsket ja sõltumatut jõudu, kes oleks valmis seisma Eesti riigi, selle majanduse, kultuuri ja rahva, mitte ainult oma erakonna või isiklike huvide ja heaolu eest.

Seetõttu olen otsustanud kandideerida eelolevatel Riigikogu valimistel üksikkandidaadina, kuuludes parteidevälisesse nn ühinenud üksikaandidaatide nimekirja koos Mart Helme, Martin Helme ja teistega. Ülejäänud kandidaadid avalikustatakse lähiajal ning siis esitatakse ka ühisdeklaratsioon.

Olen kindel, et suudan Riigikogu liikmena anda olulise panuse, muutmaks Eesti inim- ja elamisväärseks riigiks, kus eesti rahvas ja iga kodanik tunneb end kindlalt ja hästi ning tekib taas lugupidamine ja heatahtlikkus teineteise suhtes. Eesti vajab positiivseid muutusi!


Lugupidamisega,

Henn Põlluaas

Publitsist ja analüütik
Saue linnavolikogu liige
Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoja esimees.


http://www.postimees.ee/?id=370892
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahvuslane-henn-polluaas-purib-uksikkandidaadina-riigikokku.d?id=38280145

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Kahepalgeline hukkamõist

Nüüd on ka president Savisaare Venemaalt rahahankimise teemal sõna võtnud. Võõrriikide mahitusel ja rahastamisel teostatav muumeelne poliitika on tõesti lubamatu ja väärib kõige karmimat hukkamõistu. Eriti kui seda püütakse ellu viia ka seadusandlikul tasandil.

Rääkides Kremli katsetest mõjutada Eesti sise-ja välispoliitikat läbi meie endi poliitikute, mõjukatel positsioonidel olevate isikute ja muulaste, siis kirjutab KAPO aastaraamat sellest juba aastaid. Näiteks kinnitas KAPO, et Konstitutsioonierakond on Vene salaluure poolt organiseeritud ja rahastatud Eesti-vaenulik õõnestusorganisatsioon. Imestama paneb, et midagi ei võetud ette selle takistamiseks ja neil lasti osaleda isegi Riigikogu valimistel. Miks?

Kuid mis seal imestada – on ju Eesti kohtutelt saanud õigeksmõistvad otsused kõik meie rahva ja riigi vaenlased, alates Rozhokist ja lõpetades linterite-klenskite ja Johan Bäckmanniga. Kui täna julgetakse tulla välja süüdistustega Savisaare ja Keskerakonna vastu, siis ei tohiks jääda poolele teele ega piirduda pelga näpuviibutamisega.

Savisaare suhtes pole olnud saladuseks, et ta on aastaid ajanud rahvusriigile vaenulikku ja idameelset poliitikat ning omab kahtlustäratavaid sidemeid vene võimuerakondade ja isikutega. Pronksiöö sündmustes positsioneeris Savisaar ennast selgelt Eesti-vaenulike vene šovinistide ja impeeriumimeelsete poolele. Mäletatavasti kogus Eesti Rahvuslik Liikumine 2007. aastal, peale pronksiööd pooleteise nädalaga tervelt sada tuhat allkirja petitsioonile, milles nõuti Savisaare tagasiastumist. Rahva tahe oli aga kui hane selga vesi.

Pööraksin erilist tähelepanu ühele lõigule president Ilvese avalduses: "See on halb, kui varjatud rahastamine tuleb siseriiklikult, aga see on palju halvem, kui see tuleb väljaspoolt riiki. Iga selline rahastamine eeldab vastuteeneid. Kui siseriiklike annetuste puhul on need vastuteened korruptiivse maiguga, näiteks toetatakse ühte või teist seadust, siis kui see tuleb välismaalt, on see juba julgeolekuoht," kinnitas Ilves, rõhutades, et ükski president ei tohi lasta sellisel parteil ega isikul, kes välismõjutustele allub, valitsust moodustada.

Olen presidendiga igati nõus. Ida rahaga ei tohi „Eesti poliitikat“ teha. Aga muu välisrahaga? Ilves on ilmselt unustanud, et igal mündil on teine pool ning lisaks idale eksisteerib ka lääs. Ajast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga on üle 80% meie seadusandlikest aktidest tulnud välismaalt. Koos piitsa - poliitilise surve ja trahvidega, ning präänikuga - struktuurifondide rahade ja EL ametnike hüperpalkade ja soodustustega. Eesti seadusandlikul kogul on olnud nende seaduste vastuvõtmisel vaid statisti roll - kohapealsetel „omavalitsustel“ pole õigust tekstides komakohtagi muuta.

Meie seadusandlust on kujundatud aga välise tahte järgi algusest peale. Juba enne liitumist Euroopa Liiduga taganeti välisorganisatsioonide ja –riikide survel järjepidevalt meie Põhiseaduslikest normidest ja suveräänsest otsustusõigusest. Mäletame hästi, kuidas president Lennart Meri keeldus Venemaal erahuvisid omanud OSCE erikomissar Max van der Stoeli ja teiste „meie sõprade“ otsesel mõjutusel välja kuulutamast välismaalaste seadust ja keeleseadust, mis olid kantud põhiseaduslikust rahvusriikluse ideest ning kuidas Riigikogu survele järgi andis. Mäletame hästi, kuidas EL andis enam kui sada miljonit krooni avaliku arvamuse ja meeleolude mõjutamiseks ning liitumispropaganda tegemiseks.

Eesti on tõrkumatult vastu võtnud EL seadusi, mis näevad ette banaani lubatud kõveruse, liigitavad porgandi puuviljaks jne. Brüsselist tulnud ettekirjutised ja tihtipeale absurdsed euronormid on välja suretanud lugematuid külapoode, väiketootjaid, turismitalusid, põllumajandust jm. Tänane kriis on suuresti nende kümnete tuhandete ettekirjutiste ja keeldude vili, mis on viinud tootmiskulud ja tarbijahinnad lakke, põhjustavad töötust, vaesust ja parimas eas inimeste pagemist välismaale, kuid mille järgimist meie enda riiklikud instantsid nõuavad. Kas keegi julgeb väita, et tegemist ei ole julgeolekuriskiga?

Iga riik peab lähtuma enda riiklikest ja rahvuslikest huvidest. On selge, et oma huve peame kaitsma ka läänes ja nii mõnigi lääne soovitus ja samm kujutab endast vaid Kremli kellade kaja. Piisab, kui meenutada viisavabaduse sõlmimise kavasid ja Mistralite müüki Venemaale. Toompea erakonnad teevad näo, justkui oleks unustanud, et maakera on ümmargune ja ka lääne suund võib viia itta.

President, peaminister jt, kellele Meri eeskujul on „meie lääne sõprade“ huvid primaarsed, ei räägi aga muudest riskidest sõnagi. Oli ju Ilves euroläbirääkimiste põhitegija, keda ei huvitanud lepingute sisu ja võimalikult heade liitumistingimuste saamine Eestile, vaid peatükkide sulgemise kiirus. Vaid tänu Poolale ja mõnele teisele riigile laiendati nende väljakaubeldud soodustusi osaliselt ka meile. Ka Brüsseli poolt pealesurutud eurole üleminekule, millele eesti rahvas olla EL referandumil jah öelnud (kuigi sellest tollal isegi ei räägitud), on osatud vaid emotsioonidest kantud põhjendusi tuua. Seni on vankuvale eurole ülemineku pingutused tõuganud Eestit vaid sügavamale majanduskriisi. Lisaks kaob viimanegi võimalus iseseisvat ja meie endi huvidest lähtuvat rahanduspoliitikat ellu viia. Julgeolekurisk? Loomulikult.

Nüüd, kui ida rahaga „Eesti poliitika“ tegemise on hukka mõistnud kogu poliitiline ladvik, tuleks panna piir ka teistele väliskatsetele mõjutada Eesti poliitikat. Vastasel juhul on hukkamõist kahepalgeline. Rahvuslikke huvide eest seismine ja julgeoleku tagamine ei saa piirduda ainult ühe ilmakaarega.


Avaldatud Delfis, 04.0I.20II, Pealkirja all: Savisaare kahepalgeline hukkamõist.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-savisaare-kahepalgeline-hukkamoist.d?id=37763825