teisipäev, 30. mai 2017

E-valimiste turvalisus ei ole usu asi

Minu meelest see diskussioon on läinud siin – kui seda diskussiooniks saab nimetada – täiesti jaburaks. Kas see on diskussioon, kui oponente sildistatakse idioodiks, lollakaks, lapiku maailma pooldajaks? No kuulge, andke andeks, saage täiskasvanuks!

Küsimus ei ole mitte selles, kas me usume, et e-valimissüsteem on turvaline, vaid küsimus on selles, kas ta on seda tõepoolest. Jutt, et me oleks justkui mingisugused pioneerid, kes sammuvad kogu maailma e-arengu esiridades ja terve maailm longib meil kaugel-kaugel seljataga ei pea paika. No vaadake ümber, vaadake ringi maailmas, mis toimub! Me ei ole ammu enam eesrindlased, vaid meie oleme varsti need, kes longivad maailmal sabas. Mujal maailmas tehakse uudseid e-arendusi, meie kirjutame maha, kuigi üht-teist me suudame muidugi ka ise teha, kuid me ei ole enam eelkäijad.

Terve maailm ei kasuta e-valimisi. Ja seda mitte sellepärast, et nad oleksid maha jäänud, vaid vastupidi sellepärast, et teised riigid on aru saanud, et e-valimiste turvalisust ei ole võimalik antud hetkel ja sellisel kujul tagada. Ainult meie oleme need rumalad, kes usuvad, et see on turvaline, ja kes sunnivad ka teisi, kes kahtlevad selles, kuna mitte ühtegi tõestust ega tõendit selle kohta ei ole, turvalisusesse uskuma.

Andke andeks! Kui see on turvaline, siis miks karta rahvusvahelist auditit, rahvusvahelisi asjatundjaid ja eksperte, kes tuleksid ja vaataksid üle meie rakendused, valimissüsteemid, ja kinnitaksid meile, et tõepoolest, see on turvaline.

Ma olen kahe käega e-valimiste poolt. Mul ei ole midagi selle vastu, see on tõesti kiire, mugav, kaasaegne, aga senikaua kuni ma pean lihtsalt uskuma seda, et see on turvaline, niikaua ma seda ei usu, ma tahan selleks konkreetseid tõendeid. 

Mul on endal isiklikust kogemusest olemas konkreetne tõend, et see ei ole turvaline, et selles rakenduses, mis pärineb ju aastast 2005 – see on iseenesest täiesti absurdne tänapäevase IT-arengu juures –, on vead, selles on apsud. 2011. aastal kandideerisin üksikkandidaadina Riigikokku. Mis te arvate, kas mulle sai e-häält anda? Ei saanud! Valijad pöördusid minu poole, et mis lahti, miks teile ei saa häält anda. Pöördusin valimiskomisjoni poole, asi läks lõpuks Riigikohtusse välja. Mis öeldi? Sellest ei ole midagi, lihtsalt ühele härra Põlluaasa-nimelisele kandidaadile ei saa hääli anda. Kes tahab, võib ju ka paberil minna hääletama. See on absurdne! Kui oleks Reformierakonna, sotside või teiste erakondade liikmete nime taha võimatu plussikest panna ja teda valida, kas te siis oleksite rahul sellega? Kindlasti ei oleks. Ja põhjusi kahelda e-valimiste turvalisuses on ülipalju, rääkimata sellest, et täiesti otseselt on see ka põhiseadust riivav.

Kogu kaklus tähtaja üle, kas pikendame kolm päeva või lühendame viis päeva, see on mõttetu. Kui seda e-valimise jampsi ei oleks, siis ei peaks me siin omavahel kaklema, õiendama, püüdma veenda teineteist, püüdma panna uskuma seda, et maakera on lapik ja e-valimine on turvaline, kuna keegi ütleb seda, et ta on turvaline.

Selleks on vaja konkreetseid tõendeid, konkreetset auditit. Ja kui me selle läbi teeme, palun väga, ma arvan, et siin saalis ei ole siis mitte ühtegi inimest e-valimistele vastu. Ka need, keda siin idiootideks ja ma ei tea kelleks sõimatakse, uskmatuteks Toomasteks, ka nemad hääletaks kahe käega e-valimiste poolt. Nii et alustame sellest, et tõestame, mitte ei usu sellesse, et e-valimised on turvalised.


Kõne Riigikogus 30.05.2017