Kõne Riigikogus 23.01.2023

Eesti Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks on järjekordne näide sellest, kuidas süsteemis olevate probleemide lahendamise asemel tegeletakse Reformierakonna valitsuskoalitsioonis mõttetu asendustegevusega.

Tervisekassa olevat parem kui Haigekassa. Mis poolest? See ei paranda mitte midagi, see ei too kaasa kokkuhoidu, kvalitatiivseid ja positiivseid muudatusi süsteemi töös ega toimimises.

Suur hulk raha, aega ja energiat kulutatakse sõna otseses mõttes lollustele. Ja seda valitsuse ja koalitsioonipoliitikute toel. Kas mõne aja möödudes võiks nime muuta juba Rõõmukassaks? Äkki see on Tervisekassast veelgi parem? Igatahes ägedamalt kõlab küll. Saaks jälle raha raisata. Kaitseministeerium saagu Rahuministeeriumiks, Sotsiaalministeerium Õnneministeeriumiks jne, jne. Tööd rahva hüvanguks jätkuks küll.

Sarnaseid asendussõnu kasutatakse juba igas eluvaldkonnas – invaliidi asemel on puudega inimene, surma asemel siit ilmast lahkumine, vanuri asemel seenior, purjus inimene on ebakaine, relva asemel relvataoline ese, pedofiili asemel mõne meelest fotohuviline jne.

Nimevahetus Tervisekassa kasuks on vaid üks näide eufemismide reas, millest ei muutu mitte miski. Ammugi paremaks. Kas sellele peab ikka tõesti kulutama aega ja rahva raha, kui me kõik teame suurepäraselt, et haigus jääb ikka haiguseks ja seda tuleb ravida.

Nimevahetust on püütud läbi suruda juba aastaid. Minule ei ole teada, kes on ümbernimetamise idee autor. Varem on õnnestunud see totrus siiski tagasi tõrjuda. Nüüd on nimevahetus jälle kuskilt kapinurgast välja imbunud ja tahetakse kõikide muude tõsiste teemadega tegelemise asemel uuesti läbi suruda.

Me teame, et tegelikult on uut nime omavoliliselt kasutatud juba mitu aastat, ilma, et seaduseandja oleks kõnealust nimevahetust heaks kiitnud. Selleks on kulutatud juba sadu tuhandeid eurosid. 2018. arvestas Sotsiaalministeerium nimemuutmiseks 865 000 eurot. Toodetud on uue nimega reklaame, meeneid ja pusasid, kujundatud logo, blanketid, pastakad ja jumal teab mis veel, ostetud domeen. Justkui tegemist oleks äriühinguga, mis peab teistega konkureerima ja ennast reklaamima. Kas tõesti ei ole kogu selle rahaga mitte midagi paremat ja targemat ette võtta? Näiteks ravida inimesi?

Haigekassal ei olnud neljasadat tuhandet eurot, et Põlva haigla sünnitusosakonda lahti hoida, nüüd laristatakse, justkui viimnepäev oleks tulemas. Või tahetakse koalitsiooni poolt lihtsalt omavolitsejad ja raviraha raiskajad ning sellest seaduserikkumisest kasusaajad sellega legaliseerida?

Miks peab maksumaksja sisuliselt haigete raviks mõeldud raha riisumise kinni maksma? Isikud, kes on taolise lubamatu ja otstarbetu raiskamise eest süüdi tuleb päevapealt lahti lasta ja vastutama panna. Las maksavad omast taskust kõik kinni. Siis teame vähemalt, et teine kord mõeldakse enne tõsiselt järele, kui millegi sarnasega välja tullakse.

See puudutab ka poliitikuid, kes nimevahetuse üles soojendasid ja selle eest seisavad. Teie koht ei ole Riigikogus ega valitsuses. Te olete nagu rotid katku ajal rahva rahakoti või viljasalve kallal. Kas te olete hetkekski peatunud ja mõelnud, kui paljud inimesed seetõttu vajalikust ravist ilma on jäänud või veel jäävad? Kui paljud surnud? See on kriminaalne!

Kas nimetame ka haiglad tervisemajadeks, suremise lõplikuks tervenemiseks ja valetamise tõerääkimiseks? Kui meenutada seda, kuidas Eesti Euroopa suurima inflatsiooni ja hinnatõusu põhjused püütakse kõige muu ja kõigi teiste kui Reformierakonna valitsuse tegematajätmiste ja hoolimatuse süüks ajada, on valetamine juba igapäevaseks praktikaks kujunenudki.

Kui Reformierakond veel kauaks võimule jääb, siis näeme varsti ka orwelliliku Tõeministeeriumi loomist, mis defineerib nende enda ideoloogiast lähtuvalt, mis on tõde ja vale ning asub jõuliselt vaigistama ja represseerima neid, kes teisel seisukohal on. Tõtt öelda, seda me näeme juba tänagi.

Ükskõik, mis uus nimi Haigekassale pannakse, lõviosa kassa eelarvest võtab ikkagi haigete ravi ja sellega seotud kulutused. Haigused on seotud valu ja kannatusega ning haigeid tuleb ravida. Terved inimesed seda ei vaja. Terved inimesed ei vaja ka mingit kassat. Me ei olnud Haigekassat luues nii rikkad ega ole praegugi nii rikkad, et anda tervete tervist tugevdavatele abinõudele eelisrahastust.

Me peame töötama selle heaks, et haiged ei peaks kuude kaupa ravi ootama, et perearsti- ja operatsioonijärjekorrad kaoksid, et arste, õdesid ja sanitare jätkuks, et ravimid oleks saadavad ja süsteem ise inimestele mõeldud ravirahasid ära ei sööks. Tundub aga, et see ei huvita mitte kedagi peale rahvuskonservatiivide.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni algatatud seaduseelnõu järgi peaks Haigekassa hakkama uut nime kandma 1. aprillist. Ma loodan südamest, et Eesti Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks ongi varajane aprillinali. Terve mõistus ütleb, et teisiti see olla ei tohiks.

Seda enam, et nimevahetuse hoos tahetakse teadmata põhjusel ära kaotada ka sõna Eesti. Ei oleks enam ei Eesti Haigekassat ega Eesti Tervisekassatki. Oleks lihtsalt Tervisekassa. Kas selleks, et harjutada meid, et tänase valitsuse mahitatud enneolematu massiimmigratsiooni tingimustes ei ole varsti enam ka Eesti Vabariiki. Saab olema vaid mingi võõraste vabariik, mis ei pruugi olla ka mitte isegi vaba. Meie sellega ei nõustu!

Seega head kolleegid, lõpetame selle mõttetu asendustegevuse ja unustame kogu nimevahetuse jandi ära. Loomulikult ei pea ma siin silmas omavolilist raharaiskamist. Õiguserikkumist ei tohi unustada. Selle kordasaatjad peavad vastutama.

Las Haigekassa jääb selleks, milleks ta on loodud - Eesti Haigekassaks ja tegelegu ta edasi haigetega ja nende raviga. Paremini kui siiamaani! Palju paremini. Just seda on meil ja eesti inimestel vaja!

Kõike eelpooltoodut arvestades teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Remargiks: Nagu arvata, lükati meie ettepanek tagasi ja kolossaalse raharaiskamise legaliseerimisprotsess jätkub.

 Kõne Riigikogus 11.01.2032

 

Olles küll NATO liige asub Eesti oma asukoha tõttu ohutsoonis. Meil on agressiivne ja vaenulik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on vastuvõetamatud ja kes peab sõda Ukrainas. Eesti iseseisvus olevat Kremli sõnul vaid ajutine nähtus.

 

Sellises olukorras ei saa jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii preventatiivseks kui otseseks tegutsemiseks. Selle aluseks on aga seaduslik baas.

 

Ühelt poolt on meil demokraatlik tsiviilriik ja -ühiskond. Teiselt poolt peame garanteerima julgeoleku ka kriisi ja eriolukordades. Kõiki neid aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem - kokku viia on keeruline. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku, kuid see on võimalik.

 

Aastaid on diskuteeritud, milline peab olema riigi õigussüsteem kriitilises olukorras ja sõjaseisukorral. Riigikaitsekohtute teemal on peetud arutelusid, konverentse ja esitatud vastavaid eelnõusid. Kahjuks ei ole riigikogu seni pidanud riigikaitsekohtute loomist vajalikuks. Täna on geopoliitiline olukord teine ja palju ohtlikum.

 

Miks on riigikaitsekohtut vaja? On ju väidetud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja- ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta tõele.

 

Õigussüsteem peab olema valmis kiirelt reageerima ja toimima erinevates olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele kõrgendatud nõuded, mis erinevad rahuaja tingimustest. Meil peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi. Vaatamata keerulisele geopoliitilisele olukorrale puudub aga Eesti õigussüsteemis erandlike olukordade, riigikaitse küsimuste ja sõjaseisukorda puudutavate seaduste loogiline ja ühtne süsteem.

 

Me peame arvestama Gruusia ja Ukraina kogemust. Mõlemal juhul on Venemaa okupeerinud ja annekteerinud nende riikide territooriume, kasutades ära ka sealseid vaenulikke elemente. Meil endal on vastav kogemus Pronksiööst, mis õnneks nii drastiliste tagajärgedeni ei viinud.

 

Eriolukordade seadused eksisteerivad enamikes riikides. Ka Teise Maailmasõja eelses Eestis. Vastu oli võetud Sõjaväljakohtute seadus (1919) ja Sõjaväekohtute seadustik (1938). 1938. aasta Põhiseadus sätestas, et erakorralised kohtud on lubatud sõja ajal, kaitseseisukorra piirkondades ja sõjalaevadel.

 

Sõjakohtute kui erikohtute all peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis mõistavad üldjuhul kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes ja muudes süütegudes. Erandjuhtudel võivad sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. See on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoht.

 

Eesti põhiseadus ei takista erikohtute loomist. Pöördusin muuseas 2016. aastal riigikaitsekohtu küsimuses õiguskantsleri poole. Ka tema soovitas algatada vastav eelnõu.

 

Erinevates riikides on erinevaid eriolukordade ja sõjakohtute seadusi, sest riigid on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht ja riskid ei ole üks-ühele samad. Antud seadusemuudatus lähtub põhimõttest, et Riigikaitsekohus on küll rahu ajal moodustatud erikohus, kuid ei täida tavaolukorras pidevat õigusmõistmise funktsiooni. Riigikaitsekohus täiendab kohtusüsteemi kaitseolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal.

 

Eesti vastava valdkonna kohtueksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome, aga ka Ungari vastavat seadusloomet.  Lätigi on juba Eestist ette jõudnud. Nemad muutsid oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme me naabritega võrreldes maha jäänud. Ka meil tuleb vastav seadusloome loogilise lõpuni viia.

 

Kriisis ja sõjaseisukorras võib tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ning karistada süüdlasi kogu karmusega. Näiteks riigivastased massirahustused ja nende organiseerimine, marodööritsemine, desertöörlus, sabotaaž, diversiooniaktid, vaenuliku propaganda ja paanika levitamine jne.

 

Viienda kolonni ja nn. roheliste mehikeste kasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie ohustsenaariumitesse. Võimalik on vaenulike isikute infiltreerumine meie kaitsejõududesse. Kiired ja karmid karistused on hoiatuseks teistele. Ammugi massimõrvade ja genotsiidi puhul, mida näeme Ukrainas.

 

Eelnõu juures on arvestatud kõiki sõjategtevusega kaasnevaid probleeme. Ka selliste suveräänsust ja julgeolekut kahjustavate tegevuste osas, nagu hübriid ja kübersõda, varjatult palgasõdurite kasutamine jne.

 

Meil on Erakorralise seisukorra seadus ja Riigikaitseseadus, kuid neis ei ole erisusi kriminaalasjade menetlemiseks sõjaseisukorra ajal. Karistusseadustik ütleb, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal ning loetleb süüteod rahu vastu ja sõjasüüteod. Samas pole seadused ega kohtusüsteem valmis nende korrarikkumistega operatiivseks võitlemiseks ega kiireks karistamiseks.

 

Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja kohtumenetluse seaduse muudatus (753 SE) on küll samm õiges suunas, kuid piisamatu ja pigem kosmeetilise iseloomuga.

 

Sääraste süü- ja kuritegude menetlemine rahuaegsetes tsiviilkohtutes ummistaks meie kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal aastate pikkuseks. See ei ole sõja- ja kriisiolukorras võimalik! Eriti, kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal, et riik ei kavatsegi teatud tegevusi sallida ja neile järgneb vältimatult karm karistus.

 

Lahenduseks ongi riigikaitsekohtute loomine tsiviilkohtute raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine. Samuti neile tegutsemiseks vajalike eelduste ja normide kehtestamine. Seadused ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis ootamatuteks ja erinevateks stsenaariumiteks.

 

Riigikaitsekohtute käivitamine on väga oluline samm meie julgeoleku, turvalisuse ja ka iseseisvuse tagamisel. Seda tuleb teha võimalikult kiiresti, kriisi tekkides oleme juba lootusetult hiljaks jäänud.

 

Kuna Reformierakond ja Sotsid on arusaamatul kombel Riigikaitsekohtu loomise vastu ja Keskerakond käitub kui kult rukkis, seisukohta ei võta, siis rõhutasin ma veel kõne lõpus, et EKRE eelnõu tagasilükkamine Riigikaitsekohtu loomisest teenib vaid Venemaa huve. "Seda me ju ei taha. Loodetavasti!"

Kahjuks pidin pettuma, sest seaduse eelnõud toetasid vaid EKRE ja Isamaa ning see kukutati Refi ja sotside häältega läbi. Keskerakond jättis hääletamata. See tähendab meie kohtu ja kinnipidamisasutuste umbejooksmist kriisi ajal. Qui Bono.

 Järjekordse Brüsselis genereeritud totruse kohaselt, millele valitsus takka kiidab, peavad bensiinijaamad lisaks kütuse liitrihinnale hakkama näitama ka seda kui palju maksab keskmiselt saja kilomeetri läbimine. Selle kohustuse täitmine pidavat enneolematul kombel tõstma inimeste teadlikkust selle kohta kui palju nad loodust reostavad.

Keskmine! Ei loe, et kõik autod kulutavad kütust erinevalt. See võib ulatuda kahest liitrist saja liitrini ning olla isegi sama klassi autodel kordades erinev. Lisaks mootori kubatuurile mõjutab keskmist tugevalt ka sõidustiil ja see, kas sõidad asfaldil, kruusateel või lumes. Mingit mõistlikku ja ülevaatlikku keskmist ei ole olemas. Lihtsalt ei ole! See aga ei loe!

Nagu ei loe vähematki ka see, et porgand ja rabarber pole tegelikult puuviljad, üks on juurvili ja teine aedvili. Meil teab seda iga laps, kuid Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon teavad oma piiritus tarkuses palju paremini. Puuvili, ja jutul lõpp!

Paneme aga sääreväristaja ja hiiglasliku buldooseri kütusekulu kokku ja inimeste teadlikkus kasvab kohe mäekõrguseks. Ja tahtmine rohepööret läbi viia (loe: istuda pimedas, külmas ja näljas) muutub lausa põletavaks. Nii, et tegemist on äärmiselt progressiivse asjaga. Kuidas te aru ei saa?

Mina nii progressiivne kahjuks pole ja imestan, kuidas terve Euroopa peab kellegi rohepöörase eurotibi poolt välja mõeldud järjekordset totrust täitma hakkama, kuigi see tekitab vaid segadust ja lisakulu, mille maksab kinni loomulikult tarbija, ehk siis meie kõik. Ja kuidas Eesti on alati esirinnas totrustega nõus olema. Õnneks pole selle totruse hinnasilt mitte väga kõrge, aga asi on põhimõttes. Miks üldse selliste totrustega välja tullakse?

Selle asemel, et järjekordne totrus tagasi lükata või sellest lihtsalt mitte välja teha on Reformierakondlik valitsus, eesotsas Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumiga agaralt eurototrust õigustamas ja ellu viimas. Nimelt olla nemad selliselt alternatiivkütuste direktiivi tõlgendanud. Tule taevas appi! Tõlgendage siis teist moodi, kas raasukestki tervest mõistusest pole enam alles? Ilmselt mitte.

Reformierakonna valitsuse MKM-s on kaks ministrit. Üks vist ei saa hakkama, aga nagu näha ei saa kaks ka! Esimene on sotsist majandus ja taristuminister Liina Sikkut, kes, olgem ausad, ei jaga ei majandusest ega taristust ( ja kas üldse millestki) midagi. Teine on Isamaa Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan, kes pole mitte üks gramm parem, ei hooli ettevõtlusest, ettevõtjatest ega inimestes ja igatseks ilmselt oma kosjasobitamistöö juurde tagasi kui sellega ka nii palju eputada saaks.

Pole siis imestada, et Eesti majandus läheb allamäge ja hinnad ülesse. Peaminister Kallas kuulutab siiamaani, et mis te virisete, kõik saavad suurepäraselt hakkama, vaadake kasvõi tema kümnemiljonidollari riigikogu liikmest pensionärist isa. Virisege, meie teeme, mis tahame. Nüüd kehtestame teile kütuse keskmise saja kilomeetri hinna!

Kogu see totrus teeb nõutuks. Või tullaksegi selliste asjadega välja, et inimeste igapäevastelt olmemuredelt tähelepanu kõrvale lükata? Tsirkust ja leiba! Kui leiba pole, siis leppigu tsirkusega.

Ma ei oska kokkuvõtteks midagi muud öelda, et kui tahate vähegi normaalset elu elada ja mitte sääraste idiootsustega tegeleda või lasta neil oma elu mõjutada, siis valige EKRE-t.

Meie saadame kõik sellised taevast kukkunud totrused Kuu peale tagasi. Las rohepöörased äärmusliberaalid vallutavad kosmost, meie inimesed jätku aga rahule. Meil, eestlastel on endalgi tarkust, et aru saada palju kütus maksab ja kui palju sellega sõita saab.