Ukrainas käib sõda, mille käigus ründab Venemaa valimatult ka tsiviilobjekte, mõrvates süütuid inimesi ja lapsi. Iga riigi kohustus, sh Eestil, on pakkuda Ukrainale abi ja aidata seejuures sõja jalust põgenevaid inimesi. Me olemegi seda teinud andes Ukrainale otsest sõjalist abi varustuse näol, saates humanitaar- ja finantsabi, toetades neid kõikides rahvusvahelistes institutsioonides ja võttes lahkelt vastu kõik siia saabunud sõjapõgenikud. Oleme kõikides nendes asjades olnud suhtarvudes esimeste seas.

Kui mitte lugeda Ukraina naaberriike, siis oleme arvestades Eesti rahvaarvu, võtnud põgenikke vastu juba kordades rohkem kui rikkad lääneriigid. Väga palju rohkem kui ka Soome, Läti ja Leedu. Siin kerkibki üles küsimus meie võimekuses saada hakkama sellise enneolematu inimeste vooga.

Eestil on valitsuse analüüsi kohaselt võimekust igakülgselt aidata ca kümmet tuhandet sõjapõgenikku. Tänaseks on nende arv kasvanud üle kahekümne tuhande, läheneb varsti kolmekümnele tuhandele ja ennustatakse isegi ka selle arvu kahe-kolmekordistumist. Inimeste emotsioonid on laes ning põgenikke tuuakse Eestisse eraautodega, rääkimata nn pagulasabi organisatsioonide igapäevastest kümnetest bussitäitest. See ei ole jätkusuutlik.

Juba täna oleme probleemi ees, kuidas pakkuda põgenikele peavarju, kõike eluks vajalikku, lasteaia ja koolikohti, psühholoogilist tuge, haigekassa jm. teenuseid, töökohti jne. Kõik see paneb nii riigi kui omavalitsuste eelarvele tohutu koormuse, seda enam, et omavalitsused ei ole põgenikega toimetulemiseks saanud valitsuselt mitte sentigi. Olukorra jätkudes peame hakkama kärpima kõiki avalikke sh. haigekassateenuseid, planeeritud investeeringuid infrastruktuuri ja taristusse ning ka meie inimeste palkasid ja sotsiaalhüvesid. Võimuerakondade kuluaarides sosistatakse isegi maksude tõstmisest. Valitsuselt ei ole tulnud mitte ühtegi ettepanekut ega analüüsi, kuidas olukorda lahendada, kuigi võimalused selleks on vaid nende, mitte opositsiooni käes.

Juba kuuleme, kuidas mitmed ettevõtjad kasutavad põgenike abitust ära ja võtavad neid tööle kordades väiksema palga eest, mida nad seni maksid niigi madalapalgalistele Ukraina võõrtöölistele. Meil on ca 45 000 oma inimest töötuna arvel. Sellise hulga võõrtööjõu lisandumine tähendab palkade alanemist ja hüppelist töötuse kasvu. Tänases olukorras, kus energia ja kütusehinnad on laes, inflatsioon on üks suurimaid Euroopas ja valitsus nende küsimustega ei tegele, tähendab see nii majanduslikku kui sotsiaalset katastroofi. Kes aitab meie enda rahvast ja ettevõtlust?

Inimeste vedamine Eestisse tuleb peatada. Me peame kõigepealt hakkama saama juba siia saabunutega ning abi andmisel keskenduma Ukrainale, selle sisepõgenikele ja muidugi sõja lõpetamisele. Ka Lääne-Euroopa riigid peavad hakkama põgenikke vastu võtma. Meie võimete ülempiir on juba käes.

Et valitsusel puudub adekvaatne arusaam toimuvast, selle tagajärgedest ja vastutustunne Eesti tuleviku ees, näitab teisipäeval Riigikogus II lugemisel olnud seaduseelnõu, millega lisaks eelpooltoodule  kaotatakse piirangud ja avatakse kõik uksed odavale võõrtööjõule, mis süvendab veelgi probleeme ja teeb pikemas perspektiivis võimatuks ka meie jäämise enamusrahvuseks Eestis. Juba täna on enam kui kolmandik Eesti elanikest võõrpäritolu ja seniste tendentside jätkudes oleksime muutunud vähemusrahvuseks viiekümne aastaga. Nüüd siis ilmselt juba poole lühema ajaga. Reformierakonnal pole midagi selle vastu.

Tõeliselt skandaalne on eelnõus toodud valitsuse seisukoht, millega pisendati Ukrainas toimuv koletu sõda vaid konfliktiks. Riigikogu võttis hiljuti vastu Ukrainat toetava avalduse, milles initsiaatorid olid EKRE ja Isamaa, kus öeldi selgelt, et tegemist on Venemaa provotseerimata agressiooni ja sõjategevusega Ukraina vastu. Kaja Kallase valitsuse taganemine sellest seisukohast on otseselt Kremli narratiivi järgiv.

Selle taustal on hämmastav kuulata, kuidas Reformierakond süüdistab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda mingis väljamõeldud sümpaatias Putini vastu. Vastupidi, meie oleme olnud need, kes on alati seisnud Eesti suveräänsuse ja rahvusriikluse säilimise eest ja on juba aastaid püüdnud meie kaitsevõimet tõsta. Kahjuks on kõik see kõlanud vaid kurtidele kõrvadele ning vastu oleme kuulnud vaid valesid ja demagoogiat.

Me kõik teame, et varga peas põleb müts. Eks see tingibki Reformierakonna pideva teiste peale näpuga näitamise. Kuid just Reformierakond on see, kes toetas Vene kodanikele viisavabaduse andmist, ajateenistuse ära kaotamist, Eesti sõjaväeluure likvideerimist ja toetab tänagi äraandliku piirilepingu sõlmimist. Just Reformierakonna saadikud tegid aasta eest sõna otseses mõttes hullumeelsed ettepanekud NATO-st väljaastumiseks ja Vene Föderatsiooniga liitumiseks. Just Reformierakond on olnud see, kes kavatses vähendada eelarvestrateegias meie kaitse-eelarvet ca saja miljoni euro võrra ja kelle aseesimees Jürgen Ligi teatas hiljuti Riigikogus, et mingit kaitsealast lisaeelarvet, riigikaitselaenu ega kaitsevõime lünkade likvideerimist pole vaja. Nüüd küll nõustuti, peamiselt EKRE survel, teatud võimekusi arendama, kuid selleks eraldatud ebapiisav summa ja jätkuv keskmaa-õhutõrje vajaduse eitamine on Ukraina sõja kogemuste taustal lausa kuritegelik. Lisaks enneolematu ja sihikindel demokraatia lammutamine ja totalitaarse keeldude-käskude ühiskonna ülesehitamine Riigikogule esitatavate erinevate seaduseelnõude läbi.

Kui kõik see ei ole pesuehtne Putinism, mis siis veel on? Nagu näha, süüdistatakse teisi kõiges selles, milles tegelikult ise süüdi ollakse. Ma soovitan Reformierakonnal peeglisse vaadata ja hakata lõpuks ometi seisma Eesti riigi ja rahva eest. Vaid selleks ongi ju riigikogu ja valitsus seatud. Kui sellega aga hakkama ei saada, on alati võimalus tagasi astuda.

Avaldatud: EPL 23.04.2022, Pealkirja all: Vastulause / Henn Põlluaas: inimeste vedamine Eestisse tuleb peatada. Me oleme võtnud rohkem põgenikke kui Läti, Soome või Leedu

https://epl.delfi.ee/artikkel/96231591/vastulause-henn-polluaas-inimeste-vedamine-eestisse-tuleb-peatada-me-oleme-votnud-rohkem-pogenikke-kui-lati-soome-voi-leedu

 

Iga minut, kui me siin täna oleme, räägime, istume, arutame Ukraina sõja teemat, saab seal surma inimesi. Hukkuvad Ukraina sõdurid, hukkuvad tsiviilisikud, hukkuvad ka Vene sõdurid, kes on sinna tapale viidud, ja ma ei usu, et kõik neist oleksid valmis innuga teisele riigile, Ukrainale, kus nad parasjagu on, kallale tungima. 

Selle taustal on loomulikult väga tervitatav, et maailm on nüüd ärganud, silmad lahti teinud. Kui veel aasta lõpul käisime välisvisiidil – ma jätan selle riigi mainimata, see oli üks meie läänepartneritest –, siis vaadati meie peale, kes me rääkisime sellest, mis toimub Poola piiril, mis toimub Ukraina piiril, mis oli ju kõik teada ja näha, vaadati meile ikka otsa kui Ida-Euroopa ullikestele, kes pakatavad russofoobiast, ja öeldi, et kuulge, mis jutt see on. Täna ei ole õnneks ühtegi riiki, kes ei oleks jõudnud arusaamale, mida kujutavad endast Putini ja tema kamariljade ambitsioonid, imperiaalsed ihalused taastada kunagine impeerium oma suuruses ja piirides, ja kuhu need hullumeelsed ihalused viivad.

Kremli suuremahuline sõjaline invasioon Ukraina vastu on kuritegu inimsuse ja rahu vastu, mis ei saa jääda kõige karmima vastuseta. Agressoriga, kes on heitnud kõrvale kõik võimalused diplomaatilisteks lahendusteks, tuleb rääkida talle arusaadavas keeles. Venemaa, kes on valinud oma provotseerimata rünnaku algatamisega verevalamise ja hävituse tee, peab vastutama kõigi tagajärgede, surma ja kannatuste eest, mida tema alatu rünnak kaasa toob.

  

Putin on selgelt deklareerinud, et Ukraina riigi hävitamine ja „denatsifitseerimine“ ei ole tema ainus eesmärk. Järgmisena on kavas kirjutada ümber kogu Euroopa julgeolekustruktuur, hävitada NATO ja USA juhtiv roll, pesta maha Venemaa „ajalooline alandus“ ning kehtestada end maailma juhtiva jõuna. Venemaa geopoliitilise doktriini eesmärgiks nn Vene impeeriumi taastamine, mis tähendab nõukogude okupatsiooni alt vabanenud rahvaste taas alistamist. See kujutab endast suurimat ohtu kõikidele Baltimaadele, sh ka Eestile ja me peame tegutsema olukorrale vastavalt.

 

On suurepärane, et Venemaa vastastes sanktsioonides lõpuks kokku lepiti. Paraku on sellest vähe. Venemaa teadis kõiki neid samme ette, need ei olnud talle üllatuseks. Kreml on nendega arvestanud, nendeks valmistunud ja mis kõige olulisem - Venemaa jõhker sõjaline rünnak näitab, et ta on valmis ka kahju sisse võtma. Nad ei hooli sellest, pealegi hakkavad lõviosa sanktsioonide tagajärjed ilmnema alles mõne aasta pärast. SWIFT-i kasutuse piiramisel, Vene keskpanga välismaal olevate varade külmutamisel ja vene lennukitele Euroopas lennukeelu seadmisel Eesti, Läti, Leedu Poola, Tšehhi ja Slovakkia eeskujul on mõju kohene.

 

Kuid kõigest hoolimata arvan, et me peame Venemaa peatamisel ja Ukraina aitamisel minema veelgi kaugemale. Kehtestama nn kolmanda sanktsiooniringi, mille üks osa oleks täielik kaubaembargo Venemaaga. Selle sisse kuuluks kogu nafta ja gaasiostude lõpetamine Venemaalt. Loomulikult ei ole see lihtne, sest lääs on end teinud vene energiast sõltuvaks, kuid just nüüd on aeg see sõltuvus üle parda heita. Räägitud on G-20-st ja teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest välja heitmisest jne. Muidugi. Verehimulisele paariariigile tuleb koht kätte näidata ja muuta ta kõikide vahenditega võimetuks oma agressioone jätkama ja kordama.

 

Kuid sellestki on vähe. Me peame näitama, et Kremli ähvardused ja ka sõjaline kallaletung ei väära Ukraina enesemääramisõigust ega võimalust saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. NATO peab pakkuma Kiievile koheselt liikmelisuse teekaarti ja EL võtma Ukraina liikmekandidaadiks. Ukraina on selle ära teeninud. See näitab venelastele ja annab selge signaali, et agressioonil ei ole vähimatki mõtet. Nad ei suuda NATO-t mõjutada, terroriseerida ega sundida Kesk- ja Ida-Euroopast tagasi tõmbuma. Ükskõik, mida Kreml teeb, või õigemini kõige kiuste, mida Putin teeb, NATO uks ei sulgu vaid hoopis avaneb. NATO-ga ühinemise diskussioon on täiesti uuel toonil läinud käima ka Soomes ja Rootsis, keda venelased on samuti ähvardanud.

 

Täiesti selge on, et lisaks relvadele, mida nüüd lõpuks on hakatud Ukrainale pakkuma, vajavad nad ka otsest sõjalist abi. Ilma selleta on Ukraina väga suurtes raskustes ja võib hoolimata senisest uskumatult vaprast vastupanust hoolimata varem või hiljem endast oluliselt suuremale vaenlasele alla jääda. Euroopa ei tohi Ukrainat üksi jätta. Ärgem unustagem, et Ukraina sõdib ja ohverdab end praegu meie kõigi eest.

 

Et Venemaaale, Putinile ja tema kamariljale ei jääks vähimatki illusiooni, justkui oleks tal võimalik relvade jõul viia ellu oma räigeid imperiaalseid ambitsioone, siis tuleb astuda veelgi otsustavam samm edasi. NATO peab teatama valmisolekust kehtestada lennukeeld vene sõjalennukitele ja kopteritele tervel Ukraina territooriumil ja selle ka jõustama. NATO ei saa jääda lihtsalt kõrvaltvaatajaks, sest kui Putin peaks ukrainlasi võitma, on selge, et peale Ukrainat jõuab kord Balti riikide, Poola ja Soome kätte.

 

Nüüd kui Riigikogu koguneb teisipäeval arutama Venemaale kehtestatavaid sanktsioone, siis peame Eesti poolt lauale tõstma ka teised siin väljatoodud ettepanekud – NATO ja EL liikmelisus ja sõjalise abi andmine Ukrainale. Vaid NATO appi minek Ukrainale peatab hullunud agressori ja avab tee vene rahvale Kremlisse sulgunud isevalitsejast vabaneda.

Avaldatud Delfis 28.02.2022

https://epl.delfi.ee/artikkel/96035405/henn-polluaas-nato-peab-pakkuma-kiievile-koheselt-liikmelisuse-teekaarti-ja-el-votma-ukraina-liikmekandidaadiks