Viimasel ajal on tõstatunud üles amortiseerunud ja kohati juba ohtlikus seisukorras oleva nõukogude ajal ehitatud Maarjamäe memoriaali küsimus. Laialdast ja tõsist diskussiooni sellel teemal ei ole kahjuks tekkinud, kuid tahan siinkohal oma seisukoha siiski välja tuua.

Tegemist on arhitektuurselt kõrgetasemelise ja kauni objektiga, mille on loonud tuntud eesti arhitektid, kunstnikud ja insenerid.  Obelisk valmis 1960. aastal ja selle autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Kompleksis on kahel pool tribüünid, keskel tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi. Kahju oleks sellisel asjal laguneda lasta või see hoopiski maha lammutada. Samas ei tule selle algsel, kommunistlikust ideoloogiast kantud kujul, taastamine kõne allagi. Kuid taastada see kahtlemata tuleks. Kuidas ja millisena?

Meil on Vabaduse platsil Vabadussõja ausammas ja Maarjamäel uus, suurejooneline kommunismiohvrite memoriaal, kuid puudub Eesti vabadusele pühendatud keskne mälestusmärk. Memoriaali on üsna lihtsalt võimalik korda teha ja ümber kujundada vabadusmemoriaaliks, kus elegantne obelisk kujutaks endast vabadussammast ning kus oleks võimalik korraldada ka üritusi ja riiklikke tseremooniaid. Objektidele uue tähenduse ja sisu andmine ei ole ajaloos midagi ennekuulmatut, see rõhutaks just meie võitja-, mitte kannatajaoreooli, ja Maarjamäe memoriaali puhul on selle teostamine üsnagi lihtne. Väga hästi on küsimust käsitletud Anni Martini magistritöös, milles keskendutaksegi Maarjamäe memoriaali tähendusväljadele ja nende muutmise võimalikkusele.

1975. aastal rajatud memoriaali juures õnnestus toonastel autoritel vältida traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust, sümboolikat ja figuraalseid kompositsioone. Memoriaali ehitus jäi omal ajal pooleli ja seda ei võetudki okupatsioonivõimude poolt püsivalt kasutusele. Toimusid vaid mõned üksikud väiksemad üritused. Seetõttu puuduvad sellel avalikkuses kinnistunud negatiivsed seosed okupatsiooniaja kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga. Möödasõitjatele oli ja on ta pigem kaunis maastikuarhitektuuriline objekt ja Pirita tee kujunduselement. Rahvasuus kutsuti mere ääres kahel pool teed olevaid objekti nähtavaid osi Soome silla ehituse alustuseks.

Huvitaval kombel ei üritanudki nõukogude okupatsioonirežiim siduda Maarjamäe memoriaali, mis oli mõeldud kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest"  mingi konkreetse sovjetliku sündmuse või isikutega. Maarjamäele oli peale sõda küll toodud Naissaarelt nõukogude mereväelaste ja fabritseeritud kangelase Nikonovi sargad, kuid need olid täidetud suvalise rämpsu ja loomakontidega ning nende monumentaalse afišeerimiseni ei jõutudki.

See-eest on aga memoriaali asukohta maetud 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendureid, metsavendi ning Erna rühma liikmeid. Seal asub ka saksa sõdurite kalmistu, millest osa jäi ehitise alla. Memoriaali taga, uue ja vana vahel, on langenud vabadusvõitlejate mälestuskivi, kus korraldatakse igal aastal mälestusüritusi ja viiakse pärgi. Sisuliselt kannab vana memoriaal ja selle asukoht seetõttu hoopiski teist sõnumit – ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi vastu ning tõeliselt Eesti vabaduse eest võidelnuile.

Vähemalt korra üritati peale taasiseseisvumist võtta memoriaal kasutusele ka meie endi tähtsündmuste tähistamise kohana. 31. augustil 1994 tähistati memoriaalis Vene vägede väljaviimist Eestist. Kõne pidasid president Lennart Meri ja piiskop Einar Soone. Piduliku tseremoonia lõpetuseks laulis Tõnis Mägi oma võimsa laulu „Looja kaitse Maarjamaad“. Juba ainuüksi see mälestusväärne üritus andis memoriaalile uue narratiivi, kuid millegipärast ei kujundatud sellest uut tseremoniaalkohta ega traditsiooni. Mille või kelle taha see jäi, ei ole siinkirjutajale teada.

Maarjamäele uue, kommunismiohvrite ja represseeritute memoriaali avamisega on Eestis koht, kus meil on võimalik mälestada stalinlike repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks. Repliigina mainin, et vahetult selle kõrvale jalgpallihalli rajamine on kohatu ja sobimatu. Kahjuks puudub meil aga koht, kus meenutada ja tähistada meie riikliku iseseisvust, vabadust, laulvat revolutsiooni ja meie imelist taasiseseisvumist. Vana memoriaali kasutuselevõtmisega saaksime sellise koha luua üsnagi mõistlike kulutustega.

Võrreldes teiste riikidega, kasvõi Soome, Läti ja Leeduga, oleme selles suhtes erandlikud. Eesti on üldse üks väheseid riike maailmas, kus puudub Vabadusemonument. Viimatimainitutest on kõige võimsam monument Riias, mis jäi imekombel isegi vene ajal puutumata. Enne sõda korraldati Eestis küll mitmeid konkursse, kuid Vabadussammas jäi kahjuks püstitamata. 2009. aastal Tallinnas, Vabaduse platsil avatud Vabadussõja võidusammas on  mälestusmärk Eesti Vabadussõjas saavutatud võidule. Selle juures viiakse läbi küll erinevaid tseremooniaid, kuid oma konkreetse tähenduse tõttu ta Vabadusesammast asenda ei saa ega ole selleks mõeldudki.

Teeme Maarjamäe vana memoriaali korda ja kujundame selle ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt Vabadusememoriaaliks ning ühendame selle uue memoriaaliga, sidudes need nii kunstiliselt kui maastikuliselt ühte. Kokku moodustuks tõeliselt võimas, kaunis ja suurejooneline kompleks, mis ühendaks endas kõik selle, mida me vajame oma mineviku, oleviku ja tuleviku meelespidamiseks, austamiseks, tähistamiseks ja kõige selle üle uhked olemiseks. Vägagi sobivalt asub selle kõrval, Maarjamäe lossis, ka Ajaloomuuseum.

Teeme ära! Eesti väärib ja vajab Vabadusemonumenti.

Avaldatud Postimehes 08.09.2020 pealkirja all Henn Põlluaas: Vabadussammas Maarjamäele

https://arvamus.postimees.ee/?_ga=2.187791585.833290145.1599459936-319103029.1554892045

 

Viimasel ajal on taas üles kerkinud perevägivalla teema. See on probleem, millega tuleb jätkuvalt tegeleda. Iga selline juhtum on lubamatu ja ühiskonna hukkamõistu osaline. Selles pole kahtlustki. Ometigi suudavad kultuurimarksistid ka selle tõsise teema muuta ideoloogiliselt kallutatuks ja traditsioonilise perekonna vastase demagoogia ja rünnakute tallermaaks.

 

Hiljuti kuulutas üks paadunud viha- ja vaenuõhutaja, kelle meelest võiks kõik üle viiekümnesed inimesed maha surra, kelle meelest laulupidu on vaid natsibakhanaal ning kelle tavaleksikasse kuulub räige ropendamine ja temaga mittenõustuvate inimeste p---i saatmine, et "traditsiooniline perekond on lapsele (ja naistele) kõige ohtlikumaks kohaks". Irooniline on, et sõnad, millega ta normaalseid perekondi demoniseeris ja alandas, kõlasid üritusel, kus president autasustas teda vägivallatuse eest.

 

Ei pea vist pikemalt rääkima, kui valed, häbematud ja alusetud sellised väited on. Üksikute negatiivsete näidete laiendamine kõikidele normaalsetele perekondadele on absurdne ja lubamatu. Piinlik on, et enamik Eesti meediast ja ajakirjanikest suhtuvad sellistesse pahatahtlikesse väidetesse ja väljendusviisi lausa imetlusega ning loovad taolistele äärmusliberaalsetele ja psühhopaatsetele avaldustele positiivset fooni. Ei vähimatki nördimust ega raevukat hukkamõistu, nagu siis, kui keegi konservatiivide leerist mõne ütlemisega vääratab. Siinkohal polnud aga tegemist isegi mitte sõnavääratusega, vaid teadlikult räigete valeväidete ja libaväärtushinnangute esitamisega.

Mis puutub lähisuhtevägivalda, siis on märksa tõsisem riskirühm tegelikult hoopiski teistsugune - need on homopaarid. Kahjuks on igati ootuspärane, et nn. sooneutraalsuse eestseisjad ja valge keskealise heteromehe demoniseerijad ei räägi mitte kunagi koduvägivalla inetust köögipoolest nende seas, vaid annavad mõista, justkui vägivald oleks iseloomulik vaid heteropaaridele. Tegelikkus on hoopiski teine.

 
Michigani Ülikooli poolt Atlantas, Bostonis ja Chicagos läbi viidud ning 2018. aastal avaldatud uuringu andmetel kannatavad ligi pooled (46%) homoseksuaalidest oma samasoolise partneri poolt põhjustatud koduse vägivalla käes. Protsent on suurem, kui normaalsetes, traditsioonilistes perekondades ja võib tegelikkuses olla veelgi suurem, sest hirm teisese ohvristumise ees ühiskonnas takistab homoseksuaalsetel inimestel teatada vägivallakogemusest (Gosselin 2005). Ega Eestiski olukord teine pole, ükskõik kui kena ja vahvana sellist seksuaalkäitumist näidatakse ja kui palju gay-paraade korraldatakse. Naerul näo, paksu meigi ja provokatiivsete kostüümidega peidetakse pisaraid, valu ja sinikaid.

 

Mõnele see ilmselt meeldibki. Pärnits pani enda sõnul autasustamisele selga roosa kleidi ja jalga tikkkontsad, sest soovis teha end „haavatavaks, mõnitatavaks ja naeruväärseks“, nagu naisi tihti nähtavat. Andke andeks, kuid mina küll ei kuulu nende sekka, kes peavad normaalseks masohhistlikku soovi saada haavatud, mõnitatud ja naeruvääristatud. Teiseks tuleb siit aga selgelt välja Pärnitsa tegelik, sildistav ja halvustav suhtumine naistesse. Ükski normaalne inimene ei näe naisi sellisena. See ei kuulu meie kultuuriruumi.

 

Ilmselgelt ei vasta homoseksuaalide enda kohta kasutusele võetud moderne nimetus gay (inglise keeles rõõmus) oma tegelikule sisule, vaid varjab lähisuhtevägivalda, frustratsiooni ja valu, mida nad teineteisele ja nende „peredes“ elavatele lastele põhjustavad. Vägivald ei mõjuta mitte üksnes vägivalla osapooli – kannatanut ja toimepanijat - vaid ka teisi pereliikmeid. Vanemate vaheline vägivald avaldab seda pealt näinud lastele tõsist psühholoogilist mõju, luues niiviisi soodsa pinnase vägivallamustri edasikandumiseks põlvest põlve. Ka depressioonid, alkohol, HIV ja narkootikumid käivad samasooliste paaridega kaasas märksa tihedamalt kui traditsioonilises perekonnas. Miks sellest ei räägita ja probleemiga ei tegeleta?

 

Miks ei räägita sellest lasteaedades ja koolides, kus lastele sooteadlikuse avardamise ja koolikiusamise vältimise sildi all homopropagandat tehakse? Kas homovägivalla mahavaikimine tähendab, et taoline käitumine on loomulik ja aksepteeritav? Just vaikimise tõttu jääb suur osa kurjusest koduseinte vahele. Vaikimine ja samasooliste propagandaorganisatsioonide toetamine sotsiaalministeeriumi poolt on sisuliselt hoopis nn sooneutraalse vägivalla vaikiv heakskiit. Kui veelgi otsesemalt, siis kiidulaul peksmisele. See ei ole aktsepteeritav.

 

Arusaadav, et sellistele kooselupaaridele ei saa lapsi adopteerida. Oht langeda samasooliste vanemate vägivalla, ahistamise ja tagakiusamise alla oleks äärmiselt suur. Tegemist oleks sisuliselt teadliku ja hoolimatu laste lähisuhtevägivalla kätte suunamisega, võimalus on ju fifty-fifty.  Ja isegi kui lapsed ei sattu vägivaldse paari juurde, on vägagi võimalik, et nad hüljatakse. Lisaks vägivallale on lahkuminek, truudusetus ja seksuaalpartnerite vahetamine sellistes kooseludes oluliselt suurem kui tavaperekondades. Kas laste heaolu, tervis ja psüühika ei maksa midagi? Rääkimata sellest, et igal lapsel peab olema õigus normaalsele perekonnale, ehtsale emale, isale, mitte sookonstruktsioonidele, ja turvalisusele. Lapselt tema adopteerimisel selle võimaluse äravõtmine on räige laste õiguste rikkumine.

 

Nii Eesti 2011. aasta rahvaloendus kui teiste riikide statistika tõestab, et just traditsioonilises abielus olevate paarides sünnib lapsi rohkem kui vabaabielus või üksikemadel, viljatutest hedonistlikest homopaaridest rääkimata. Juba ainuüksi seetõttu, lisaks moraalsetele ja eetilistele kaalutustele, peab riik kaitsma traditsioonilist perekonda ja abieluinstitutsiooni, eriti Eestis, kus sündimus on negatiivne. Kui just võimul ja meediakraanide juures ei ole need, kes arvavad, et lapsed on keskkonnareostus, nagu äärmusfeministid kuulutavad. Kõige turvalisem koht on ikkagi traditsiooniline perekond ning abielu defineerimine põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna on õigustatud ja vajalik.

Avaldatud: Uued Uudised 01.09,2020