Viimasel ajal on taas üles kerkinud perevägivalla teema. See on probleem, millega tuleb jätkuvalt tegeleda. Iga selline juhtum on lubamatu ja ühiskonna hukkamõistu osaline. Selles pole kahtlustki. Ometigi suudavad kultuurimarksistid ka selle tõsise teema muuta ideoloogiliselt kallutatuks ja traditsioonilise perekonna vastase demagoogia ja rünnakute tallermaaks.

 

Hiljuti kuulutas üks paadunud viha- ja vaenuõhutaja, kelle meelest võiks kõik üle viiekümnesed inimesed maha surra, kelle meelest laulupidu on vaid natsibakhanaal ning kelle tavaleksikasse kuulub räige ropendamine ja temaga mittenõustuvate inimeste p---i saatmine, et "traditsiooniline perekond on lapsele (ja naistele) kõige ohtlikumaks kohaks". Irooniline on, et sõnad, millega ta normaalseid perekondi demoniseeris ja alandas, kõlasid üritusel, kus president autasustas teda vägivallatuse eest.

 

Ei pea vist pikemalt rääkima, kui valed, häbematud ja alusetud sellised väited on. Üksikute negatiivsete näidete laiendamine kõikidele normaalsetele perekondadele on absurdne ja lubamatu. Piinlik on, et enamik Eesti meediast ja ajakirjanikest suhtuvad sellistesse pahatahtlikesse väidetesse ja väljendusviisi lausa imetlusega ning loovad taolistele äärmusliberaalsetele ja psühhopaatsetele avaldustele positiivset fooni. Ei vähimatki nördimust ega raevukat hukkamõistu, nagu siis, kui keegi konservatiivide leerist mõne ütlemisega vääratab. Siinkohal polnud aga tegemist isegi mitte sõnavääratusega, vaid teadlikult räigete valeväidete ja libaväärtushinnangute esitamisega.

Mis puutub lähisuhtevägivalda, siis on märksa tõsisem riskirühm tegelikult hoopiski teistsugune - need on homopaarid. Kahjuks on igati ootuspärane, et nn. sooneutraalsuse eestseisjad ja valge keskealise heteromehe demoniseerijad ei räägi mitte kunagi koduvägivalla inetust köögipoolest nende seas, vaid annavad mõista, justkui vägivald oleks iseloomulik vaid heteropaaridele. Tegelikkus on hoopiski teine.

 
Michigani Ülikooli poolt Atlantas, Bostonis ja Chicagos läbi viidud ning 2018. aastal avaldatud uuringu andmetel kannatavad ligi pooled (46%) homoseksuaalidest oma samasoolise partneri poolt põhjustatud koduse vägivalla käes. Protsent on suurem, kui normaalsetes, traditsioonilistes perekondades ja võib tegelikkuses olla veelgi suurem, sest hirm teisese ohvristumise ees ühiskonnas takistab homoseksuaalsetel inimestel teatada vägivallakogemusest (Gosselin 2005). Ega Eestiski olukord teine pole, ükskõik kui kena ja vahvana sellist seksuaalkäitumist näidatakse ja kui palju gay-paraade korraldatakse. Naerul näo, paksu meigi ja provokatiivsete kostüümidega peidetakse pisaraid, valu ja sinikaid.

 

Mõnele see ilmselt meeldibki. Pärnits pani enda sõnul autasustamisele selga roosa kleidi ja jalga tikkkontsad, sest soovis teha end „haavatavaks, mõnitatavaks ja naeruväärseks“, nagu naisi tihti nähtavat. Andke andeks, kuid mina küll ei kuulu nende sekka, kes peavad normaalseks masohhistlikku soovi saada haavatud, mõnitatud ja naeruvääristatud. Teiseks tuleb siit aga selgelt välja Pärnitsa tegelik, sildistav ja halvustav suhtumine naistesse. Ükski normaalne inimene ei näe naisi sellisena. See ei kuulu meie kultuuriruumi.

 

Ilmselgelt ei vasta homoseksuaalide enda kohta kasutusele võetud moderne nimetus gay (inglise keeles rõõmus) oma tegelikule sisule, vaid varjab lähisuhtevägivalda, frustratsiooni ja valu, mida nad teineteisele ja nende „peredes“ elavatele lastele põhjustavad. Vägivald ei mõjuta mitte üksnes vägivalla osapooli – kannatanut ja toimepanijat - vaid ka teisi pereliikmeid. Vanemate vaheline vägivald avaldab seda pealt näinud lastele tõsist psühholoogilist mõju, luues niiviisi soodsa pinnase vägivallamustri edasikandumiseks põlvest põlve. Ka depressioonid, alkohol, HIV ja narkootikumid käivad samasooliste paaridega kaasas märksa tihedamalt kui traditsioonilises perekonnas. Miks sellest ei räägita ja probleemiga ei tegeleta?

 

Miks ei räägita sellest lasteaedades ja koolides, kus lastele sooteadlikuse avardamise ja koolikiusamise vältimise sildi all homopropagandat tehakse? Kas homovägivalla mahavaikimine tähendab, et taoline käitumine on loomulik ja aksepteeritav? Just vaikimise tõttu jääb suur osa kurjusest koduseinte vahele. Vaikimine ja samasooliste propagandaorganisatsioonide toetamine sotsiaalministeeriumi poolt on sisuliselt hoopis nn sooneutraalse vägivalla vaikiv heakskiit. Kui veelgi otsesemalt, siis kiidulaul peksmisele. See ei ole aktsepteeritav.

 

Arusaadav, et sellistele kooselupaaridele ei saa lapsi adopteerida. Oht langeda samasooliste vanemate vägivalla, ahistamise ja tagakiusamise alla oleks äärmiselt suur. Tegemist oleks sisuliselt teadliku ja hoolimatu laste lähisuhtevägivalla kätte suunamisega, võimalus on ju fifty-fifty.  Ja isegi kui lapsed ei sattu vägivaldse paari juurde, on vägagi võimalik, et nad hüljatakse. Lisaks vägivallale on lahkuminek, truudusetus ja seksuaalpartnerite vahetamine sellistes kooseludes oluliselt suurem kui tavaperekondades. Kas laste heaolu, tervis ja psüühika ei maksa midagi? Rääkimata sellest, et igal lapsel peab olema õigus normaalsele perekonnale, ehtsale emale, isale, mitte sookonstruktsioonidele, ja turvalisusele. Lapselt tema adopteerimisel selle võimaluse äravõtmine on räige laste õiguste rikkumine.

 

Nii Eesti 2011. aasta rahvaloendus kui teiste riikide statistika tõestab, et just traditsioonilises abielus olevate paarides sünnib lapsi rohkem kui vabaabielus või üksikemadel, viljatutest hedonistlikest homopaaridest rääkimata. Juba ainuüksi seetõttu, lisaks moraalsetele ja eetilistele kaalutustele, peab riik kaitsma traditsioonilist perekonda ja abieluinstitutsiooni, eriti Eestis, kus sündimus on negatiivne. Kui just võimul ja meediakraanide juures ei ole need, kes arvavad, et lapsed on keskkonnareostus, nagu äärmusfeministid kuulutavad. Kõige turvalisem koht on ikkagi traditsiooniline perekond ning abielu defineerimine põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna on õigustatud ja vajalik.

Avaldatud: Uued Uudised 01.09,2020