esmaspäev, 25. veebruar 2019

Väide, et homopropagandat koolides ja lasteaedases ei tehta, on vale


Istanbuli konventsiooni sooerinevusi ja –rolle eiravad ning hägustavad hullused on jõudnud juba ka meie koolidesse. Eesti LGBT Ühingu eksperte kasutati näiteks juba 2013 aastal õppematerjalide koostamisel, mil nad panustasid 8. klassi inimeseõpetuse õpiku ja töövihiku "Tervis - minu valikud" ning „Kaasava noorsootöö käsiraamatu“ valmimisse. Ainuüksi 2013. aastal osales Eesti LGBT Ühingu õpetajate täiendkoolitusprogrammi raames koolitustel 150 õpetajat ja tugitöötajat (nt koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog). Siinkirjutajal puuduvad kahjuks andmed, kui paljud õpetajad on tänaseks vastava koolituse läbinud ja valmis seda enda õpilastele edastama. Samas võib nende kodulehelt näiteks lugeda, kuidas ühing korraldas üritusi, kus arutati polüamooria (moraalivaba seksuaalelu ükskõik kellega, ükskõik, mis soost – H.P.) üle kellegi norralase Fredrik Hossmann juhtimisel ning kujutati ette ja mängiti läbi tulevikku, kus enamik inimkonnast on polüamoorne ja monod (normaalsed heteroseksuaalsed inimesed – H.P.) saadetakse sundravile. Selline, traditsioonilise perekonna hävitamisele suunatud tegevus on vaid üks näide sotsiaal- ja haridusministeeriumi hea koostööpartneri LGBT Ühingu eesmärkidest, kelle rahastamiseks maksumaksja rahadega, läbi ministeeriumite, on sotsid suure panuse andnud. LGBT kodulehel on öeldud, et sotside juhitud sotsiaalministeerium on kaasanud neid seadusloomesse ja tehakse koostööd ka Eesti Lastekaitseliiduga. Pole siis imestadagi, et Lastekaitseliit ei ole mitte sõnagi öelnud homoideoloogia ja sooneutraalsusõpetuse koolidesse-lasteaedadesse viimise vastu.

Maailmas jõuliselt vasakliberaalseid „väärtusi“ toetava ja edendava miljardär George Sorose poolt finantseeritav mõttekoda Praxis alustas koostöös Tartu Ülikooliga ka Eesti koolijuhtidele ja õpetajatele sooneutraalse kasvatuse kursuste läbiviimist. 2015. aasta sügisel kutsus Eesti haridusministeerium õpetajaid osalema koolitusel “LGBT olukorrast koolis ja hariduses”, mille viis läbi Kanada homoõiguste eest seisev organisatsioon Egale. Koolituse põhirõhk oli sellel, kuidas suunata õpetajate hoiakuid viisil, et nad peaks homoseksuaalseid suhteid igati terveks, normaalseks ja moraalseks ning kannaksid seda hoiakut edasi ka koolilastele. 

See ei ole olnud aga ainus sarnane ettevõtmine. Sorose Avatud Eesti Fond rahastab massiimmigratsiooni toetavat Eesti Inimõiguste Keskust, Eesti LGBT Ühingut ja noorteühendust Avatud Vabariik, kus propageeritakse ka kõiki eelpoolkirjeldatud uusi „väärtusi“. Ühesõnaga, sihikule on võetud lapsed, noored, haridussfäär, koolid, õpetajad ja koolijuhid. Kuigi Eesti rahvas ei ole mitte kunagi heaks kiitnud nn soo- ja homoideoloogia propageerimist, levitamist ja juurutamist haridussüsteemis ja ühiskonnas, on kool taas muutumas ideoloogiliseks kasvatusasutuseks, mille ülesandeks on kujundada uut tüüpi põlvkonda. Seekord siis moraali, pere ja seksuaalküsimustes segadusse ja sassi aetud, väärtusnormideta põlvkonda.

Teise klassi Inimeseõpetuse töövihikus (kirjastus Maurus 2018) on peremudeleid tutvustavas osas kesksele kohale tõstetud homoseksuaalne „pere“, laps kahe „emaga“. Ka kuuenda klassi ühiskonnaõpetuse tunnis toimub homoseksuaalsuse kui uue normaalsuse esitlemine, kus Madis Somelari kirjutatud õpikus on nii lapsega lesbi- kui homopaar pärisperekonna staatusesse tõstetud. Tegemist on taas kirjastus Mauruse trükisega.

Vähe sellest, homoideoloogia pealetungi eest ei ole kaitstud isegi meie lasteaias käivad lapsed, kellele püütakse selgeks teha, et samasoolised paarid olevat täpselt sama normaalsed ja levinud kui päris perekonnad. Paljud lapsevanemad on protesteerinud, et lasteaedades, kus nende lapsed käivad, loetakse neile ette prantsuse homoseksuaalist lastekirjaniku Yann Walckeri raamatut „Siil Priidik tahab uut kodu“. Raamatu ühes episoodis sattub kodunt ära läinud väike Siil Priidik kahe suure homopulli juurde, kellel on, ei tea kust ja kuidas saadud väike poeg, kes Priidiku imestamise peale, et ta ei teadnudki, et see on võimalik, ütleb: „Muidugi on! Pealegi pole ma sinust kuigi erinev, sest ka minul on kaks vanemat“.

Olukord, kus isa võib olla ema ja keegi tädi hoopis onu ja nad kõik hoopis miskit muud ja omavahel paaris ning lapsed sunnitakse juba varakult selliseid vastuolulisi ja loomuvastaseid asju kirjeldama ning heaks kiitma, tekitavad lastele psüühikale negatiivseid mõjutusi ja pingeid ning normaalsete väärtushinnangute lõhkumisest tingitud identiteedikriise. Lastele perverssuste tutvustamine, homopaaride perekonnana presenteerimine ja igasuguse sarnasele loomuvastasele homoideoloogiale propaganda tegemine eeskätt laste- ja haridusasutustes peaks olema keelatud ja kriminaliseeritud täpselt samamoodi, nagu alaealiste seksuaalne ärakasutamine.

Täna aga väidetakse meile, et mingit homopropagandat lasteaedades ega koolides ei olevat. Kas eelpooltoodud tegevus lasteaedases ja koolides on homopropaganda, sellele annab ilmeka vastuse erinevatel valimistel toimunu. Alati on olnud juhuseid, kui on hukka mõistetud mõne erakonna valimisplakati asetsemist kuskil kooli läheduses - tegemist olevat valimispropaganda tegemisega koolis. Antud juhul ei ole aga tegemist mitte mingi tänaval oleva suvalise plakatiga, vaid aktiivse, otseselt lastele suunatud homoseksuaalsete suhete tutvustamisega ja selle võrdsustamisega normaalse peresuhete ja perekonnaga. Kui see ei ole homopropaganda, mis siis veel on?

Kirjanik ja luuletaja Ave Alavainu rõhutab, et lastele ja noortele tuleb selgitada just sugudevahelisi normaalsuhteid: poiss-tüdrul, mees-naine. „Praegusel ajal, mil omasooiharad riiklikku heakskiitu otsivad, on see isegi hädatarvilik. Noortele tuleks selgitada, et kuni nende eelistused pole välja kujunenud, on nad kõik, nagu on - poisid on poisid ja tüdrukud tüdrukud.“ Ta tõi näite, kuidas homokeskkonna mõju võib isegi loomad normaalsetest käitumisnormidest hälbima panna: „Ameerikas korraldati uuring, mis näitas, et homoselksuaalide koerad on sageli homoseksuaalid.“ Tema sõnul võiks lastele ja noortele rääkida sellest, et homokogukond on väga väike ja kogu see suur lärm homoabielude jms ümber on homode endi välja mõeldud, et oma ridu täiendada. Uuringud on näidanud, et homoseksuaale on elanikkonnast 2-3, kõige rohkem 5% ja oma kogukonna suurendamine on neile ellujäämise küsimus. „Kui olete tähele pannud, siis on samasoolise kultuuri propaganda suunatud just noortele ja noortekeskne. Ärgem nimetagem noorte rikkumist tolerantsuseks,“ rõhutab Alavainu.

Arengupsühholoog ja seksuoloog Tõnu Ots on homoseksuaalsete suhete normaliseerimise suhtes õpikutes väga kriitiline. Tema sõnul on inimvaenulik idealiseerida ja fetišeerida inimeses peituvaid või ilmnevaid, meile ebasoovitavaid, paratamatusi. „Nende juurdetekitamine on juba lausa kuritegelik,” on Ots resoluutne. Seksuoloogi sõnul on bioloogilise kalduvuse osakaal kõrvalekalletes kõigest 0,5–1,5%. Samuti ei saa rääkida pärilikust käitumismustrist. Inimese eelistuste kujundamisel lasub määrav vastutus meie igapäevaselt ühisloodaval kultuurikeskkonnal. Teisisõnu, vale rõhutamise ja kasvatuse tulemusena võib see suhtevorm muutuda sotsiogeneetiliseks – s.t saada järgmisele põlvkonnale tavapäraseks või isegi normiks. „Siis on see juba ühiskonna probleem. Me peame säilitama traditsioonilise perekonna kui ühiskonna algraku – ajalooliselt kõige efektiivsemaks osutunud uue ühiskonna kvantitatiivse ja kvalitatiivse taastootmise funktsiooni,“ rõhutab Ots.





Midagi sellist, nagu EKRE tõrvikurongkäik kogeb harva

Tõrvikurongkäik, millega tähistasime Eesti Vabariigi 101. aastapäeva ning avaldasime au Eesti vabaduse eest võidelnud ja rahvusriigi loonud esiisadele oli uskumatult vägev. Tõesti oli tunne, nagu Martin eile ütles, justkui jalad ei olekski maas. Inimeste rõõm Eesti Vabariigi aastapäevast, ülevad tunded, naerul näod, ühtekuuluvustunne ja säravad silmad olid fantastilised. Kogu enam kui tunni kestnud rongkäigul, mis oli mitme kilomeetri pikkune ja mis lõppes Tõnis Mäe esinemisega skandeerisid inimesed "Eesti eest!". Särav ja leegitsev tõrvikutemeri oli enneolematu ja tõestab, et eesti meel ja süda ei ole kuskile kadunud!
Palju küsitakse, et kui palju inimesi siis tõrvikurongkõigul osales. Kindlasti ei olnud see vaid "mitu tuhat", nagu Delfi väitis. Meie jagasime välja 4500 tõrvikut. Neid oli käes ehk igal teisel-kolmandal inimesel. Seega on minu hinnangul õige number kuskil 9000-13 500. Kui arvestada et paljud tulid ka oma tõrvikutega, siis võib see arv olla veelgi suurem. Kuus aastat tagasi alustasime vaid ca paari saja inimesega. Tänud kõikidele osavõtjatele!
Millest ma aga üldse aru ei saa on see, kuidas mingid äärmusfeministid, kelle ninamees kuulutab, et laste saamine on looduse reostamine, ja muud napakad tulevad sellisele üritusele vastumeeleavaldust tegema. Mille vastu see käputäis, kellest rongkäigul osalejad väljagi ei teinud, õieti olid? Selle vastu, et tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva? Ei saa ka sellest tühisusest aru, et mustade lippudega Maria Kaljuste, kelle kunagi valatamiste ja intrigeerimise tõttu EKREst välja viskasime, üritas tõrvikurongkäiku torpedeerida. Ei saa ma ka sellest väiklusest aru, kuidas keskide juhitud Tallinna linn korraldas tõrvikurongkäiguga ekstra samaks ajaks kontserdi sotside juhitud Välisministeeriumi ees, millel osalenud pooltsada inimest käis tervitamas isegi president. Ja kuidas meedia tegi sellest otseülekande, kuid tõelisest rahvapeost, tõrvikurongkäigust, libiseti lihtsalt üle. Ei saa ma aru ka sellest, kuidas Delfi, selle asemel, et koos rahvaga rõõmustada, püüdis tigedusest tilkuva Joosep Tiksi näol tõrvikurongkäiku ja inimeste rõõmu maha teha ja leidis sealt vaid bensiinilõhna, paramilitarismi ja vastumeelsust, kusjuures tegemist on täieliku valega, mitte midagi sellist seal ei olnud. Seda võivad kinnitada kõik vähemalt 10 000 tõrvikurongkäigul osalenud inimest. Ja ega me hullud pole, et tõrvikuid bensiiiniga täidaks, selleks on spetsiaalne lambiõli. Kuid EKRE vastased ja poliitilised oponendid on paanikas ja pole imestada, et nende vihkamisest krampis ajud ei näe toimunud ürituses rahvapidu ega Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist ning suudavad vaid selliseid totrusi genereerida.See kõik on nii madal ja häbiväärne! Seda enam näevad inimesed, et EKRE suunas pritsitavat soppa ei saa tõsiselt võtta.
Aga las koerad hauguvad. Meie ei tee sellest väljagi ja eesti rahvas läheb ja kestab kõige kiuste edasi. Ja kõik, kes sellele vastu tegutsevad pühitakse varem või hiljem rahva poolt kõrvale. Tegelikkuses olid ja on inimeste emotsioonid seoses tõrvikurongkäiguga laes ning justkui ühest suust rääkisid kõik, kuidas tunded olid samasugused ülevad, õnnelikud ja pühalikud, nagu ärkamisaegsetel öölaulupidudel. Et mitte midagi sellist ja nii võimsat pole sellele järgnevatel aastatel, va eelmised tõrvikurongkäigud, kogenud. Osalesime terve perega seal ja me ei kahetse abikaasaga mitte grammigi, et presidendi vastuvõtule ei läinud. Tõrvikurongkäik lõi selle mäekõrguselt üle. Igatahes!
Tore, et nii paljud inimesed sellest üritusest ja rõõmust osa said ja ma luban, et järgmisel aastal teeme veelgi vägevama tõrvikurongkäigu. Eesti eest!

kolmapäev, 20. veebruar 2019

SDE vastandub rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale


Katkend minu raamatust "Sotsid, interrinde teine tulemine". Tln. 2109

Põhiseaduse preambul sätestab, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatu enesemääramise õigusel ning tegemist on rahvusriigiga, mille eesmärk on eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Just nimelt säilitamine, mitte muutmine ega ümberkujundamine multikulturistlikuks ühiskonnaks. Nii on see olnud kõigis meie neljas põhiseaduses, sõnastatuna peaaegu 100 aastat tagasi. See on Eesti riigi eksistentsi alus, põhjus ja imperatiiv, mille järgimine on nii riigi, valitsuse, kui iga kodaniku ja erakonna vältimatu kohus. Igasugused teistlaadi poliitilised pürgimused on käsitletavad põhiseadusevastase tegevusena.

Sellele vaatamata kuulutas SDE esimees Jevgeni Ossinovski oma 2016. aasta kõnes, et „etniline rahvusriik on ohtlik ja ebainimlik düstoopia“ ning rahvuslased ksenofoobne okse. Tegemist on viimaste aastate ühe räigeima ja vaenulikuma rünnakuga nii eesti rahva kui Eesti põhiseadusliku korra vastu. „Etniline rahvusriik“ tähendab Eesti Vabariiki, mis loodi meie esivanemate vere hinnaga. Ilma selleta eestlasi täna ei eksisteeriks, me oleksime rahvusena nõukogude repressioonide ja venestamispoliitika käigus juba ammu hävitatud, nagu on seda kümned väikerahvad Venemaal. Ossinovski järgi on Eesti etnilise rahvusriigina ohtlik, ebainimlik, ängistav, fiktiivne ja totalitaristlik ülla ja inimliku utoopia kuri vastand, nagu seda kirjeldatakse George Orwelli romaanis „1984”, kus psühholoogilise ja kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma olemus. Sotsialistide arust tuleb rahvusriiklus ja rahvused kui sellised likvideerida. Varem või hiljem tähendab see ka eestlaste kui rahvuse likvideerimist.

Sotsid sammuvad täpselt Lenini jalajälgedes, kes vihkas rahvuslust kõigis tema ilmingutes. Lenini sõnul  seisab „proletaarne enesemääramine“ kõrgemal „rahvuslikust enesemääramisest“. Sotsid on lihtsalt „proletariaadi“ defineerinud ümber „vähemusteks“. Siinkohal tasuks ehk meenutada ka seda, kuidas Marju Lauristin ütles Rahvarinde ühe liidrina 1988. aasta sügisel, kui Lauluväljakul kutsuti üles seadma eesmärgiks iseseisev Eesti riik, et ta tundis, kuidas Lauluväljakul sündis fašism… Just sellise „fašismi“ vastu sotsiaaldemokraadid võitlevadki.

Et sotside seisukohad õigesse konteksti seada, tuletan meelde Eesti taasiseseisvumisele teravalt vastu seisnud vene impeeriumimeelse Eesti NSV Töötajate Internatsionalistliku Koordinatsiooninõukogu ehk Interrinde või internatside, nagu neid kutsuti, avaldust 1988. aasta oktoobrist. Selles süüdistati eestlasi natsionalismis ja enda rahvusliku eripära liialdamises, nõuti venestamisprotsessi käigus sissetoodud muulastele parlamendis (toona Ülemnõukogu) eestlastega võrdset esindatust ja vetoõigust, nõuti kodakondsuse tingimusteta andmist kõigile sisserännanuile ja kakskeelsuse sisseseadmist. Selge see, et sellistele nõudmistele alistudes ei oleks Eesti Vabariiki taastatud ja oleks olnud vaid aja küsimus kui enesemääramisõiguseta eesti rahvas oleks oma eksistentsi SRÜ „sõbralikus“ haardes lõpetanud. Täna näeme, et sotside seisukohad on justkui üks–ühele internatside agendast üle võetud. Mõiste internatsionalism, on asendatud vaid uue mõistega multikultuursus, SRÜ Euroopa Föderatsiooniga jne. Eestimeelseid inimesi ja patrioote kutsuvad nad aga ühtemoodi fašistideks, kelle vastu tuleb kõik relvad revolutsioonilise otsustavusega käiku lasta.

Orientoloog Peeter Espak näeb samuti selgeid paralleele sotside ja Interrinde tegevuses ning sihtides: „Meie „vasakmõte“ ei tegele praegu mitte ülioluliste ja just vasakpoolsele mõttele traditsiooniliste ühiskonna valupunktidega – vaesuse, tõeliselt eksisteeriva diskrimineerimise või ka haridus- ning teadusprobleemide lahendamisega –, vaid on loonud nähtuse nimega Interrinne 2.0. Propageeritakse hüpoteetilist internatsionaalset kõiki endasse hõlmavat ja lõpuni tolereerivat „euroopalikku“ lobjakat, kus kõik moslemid, geid (tõsiusklik moslem peaks seksuaalselt sättumuselt erineva surmama), venelased (kellele üldse ei meeldiks siia vähemuste ritta kuulumine), naised, mustanahalised ja muud „vähemused“ ning „allasurutud ja ahistatud“ täiuslikus harmoonias koos elavad. Kui analüüsida „vasakmõtte“ peamisi sihte ja eneseväljendusi avalikus diskussioonis, tuleb meelde ainult paar kitsast teemapüstitust: kooseluseadus ja pagulasteema eri variatsioonides – alustades islamofoobiasüüdistustest, lõpetades vajadusega tuua sisse võõrtööjõudu. Pagulasteemat serveeritakse nurga alt, nagu oleks kogu Eesti täis metsikut raevu ja vihkamist ükskõik milliste teistsuguste inimeste vastu. Meie tänavatel käivat teistsuguse nahavärviga isikute pidev mõnitamine ning paiguti olevat nende elu lausa ohus. Pimedat raevu või ükskõik millist foobiat vähemuste vastu meil aga päriselus peale paari väärastunud mõttemaailmaga indiviidi ei eksisteeri. Ometi on „vasakmõte“ võtnud need kaks ebaolulist teemat oma peamisteks sihtideks – vastanduse ja lõhe loomiseks, mida enne ei olnud. Kuna samalt mõttevoolult tuleb pidevaid sõnumeid rahvusriigi iganemisest ja „keskmise eesti maamehe“ alaväärseks (i.e. Foucault’d mittelugenud) klassiks kuulutamisest, on saanud neist kahest teemast just „riigi säilimise“ seisukohalt keskne probleem.

Vaadeldes tänast SDE interntsionalistlikku rahvusriikluse-vaenulikkust, siis on paralleeli toomine Interrindega igati kohane – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimi võiks vabalt ollagi Interrinne vol. 2.0. Eriti kui meenutada, et kõik see, mille eest me omal ajal niivõrd meele­heitlikult iseseisvuse taastamise ajal võitlesime – eesti rahva säilimine, eestlaste peremehestaatuse ja rahvusriikluse taastamine oma kodumaal, eestlaste kustumatu enesemääramisõiguse kehtestamine ja hoidmine, eesti keele, kultuuri ja identiteedi prevaleeriva positsiooni kindlustamine Eestis ja selle säilitamine jne - on sotside arust suletuse, ksenofoobia, rassismi ja natsismi sünonüümideks kuulutatud. Kuid algne Interrinne ei oleks kindlasti nõustunud sotside vikerkaarevärvilise homoagenda pealesurumise ega Euroopat tabanud massiimmigratsiooni toetamisega, seega on sotside Interrinne 2.0 mitmes mõttes oma vaimsest eelkäijast hullemgi veel.

Isegi multikultuursuse mõiste kui selline on suudetud ära solkida. Oma algupärases tähendus peaks see ju tähendama, et on palju erinevaid kultuure, religioone ja rahvaid ning me peaksime neid kõiki hoidma ja austama. Seal hulgas enda oma. See annabki maailmale värvid ja igale kontingendile oma näo. Euroopalik kultuur, kristlus ja eestlus on aga kuulutatud ksenofoobseks igandiks ning määratud ühtesulamisele Aafrikast, Lähis-Idast, Aasiast ja slaavi riikidest saabuvate kultuurtreegeritega. See on täpselt samasugune moonutus, nagu nõukogude ajal, mil internatsionalism tähendas „vabatahtlikku“ sulandumist suure vene rahvaga ja nõukogudeliku „kultuura“ omaksvõttu. Vaid tagurlikud ja kodanlik-natsionalistlikud rahvavaenlased ei mõistnud selle ideoloogia progressiivsust.

„Olukorda, kus kirume ise oma rahvust, häbeneme eestlust ja peame eesti keeles laulmist natsionalismiks, oleme me jõudnud vasakliberalistide sihikindla tegevuse tõttu. Eks nad ole nüüd saanud käia Euroopas õpetust saama ja tulevad tugevamana sealt tagasi ja siin pole seni sellist isamaalist jõudu vastukaaluks olnud. IRL-i selleks pidada ei saa, eriti peale ResPublicaga liitumist ja muutumist poliittehnoloogide jõuguks. Kohe kui tasakaal ühiskonnas paigast ära läheb, kasutab keegi seda ära ja hakkab avalikku ruumi oma agendaga täitma“, märkis muusik ja pedagoog Jaan Sööt.

Suureks võiduks enda jaoks peavad sotsid europarlamendis mitte millegagi silma paistnud ja seal padupunasesse roheliste fraktsiooni kuuluva Indrek Tarandi kandideerimist SDE nimekirjas 2019. aasta riigikogu valimistel. Aastaid ennast eksitavalt ideoloogiavaba protestikandidaadina esitlenud Tarand on jõudnud läbi kunagise Keskerakonna presidendikandidaadiks olemise sinna, kuhu ta on tegelikult algusest peale kuulunud – endistest nomenklatuurikommunistidest kubisevasse rahvusriiklusele kadu kuulutavasse neomarksistlikusse vasakparteisse. Olgu mainitud, et Tarandi fraktsioonikaaslaseks europarlamendis on kurikuulus  Läti Vene Liidu esindaja Tatjana Ždanoka, kelle kremlimeelsed seisukohad ja fanaatiline sõda Balti riikide vastu on üldtuntud.

mlimeelsed seisukohad ja fanaatiline võitlus Balti riikide vastu on ristatavad ja käsitletavad riigireetmisena.. on 1Väidetavalt olevat Jevgeni Ossinovski teinud Indrek Tarandile intellektuaalselt ahvatleva ettepaneku. Milles ahvatleva ettepaneku sisu seisneb, ei täpsustanud kumbki, kuid Tarand sõnul seob teda sotsidega euroopameelsus ja  ühine arusaam sellest, mis on Eestile järgmistel valimistel kaalul. „Mis on minu jaoks aga eriti tähtis: oleme täiesti ühel meelel selles, et Euroopa on meie kodu ning kõigile, kes tahavad meie kodu kahjustada, tuleb julgelt vastu seista, “ teatas ta. Millisena ta seda kodu näeb ja kes on need, kellele tuleb vastu seista, näeme allpool. Märgiline on aga, et oma sotsikarjääri alustas Tarand valetamisega. Ta kinnitas nimelt ajakirjandusele, et tema kaasamise vastu on riigikogu valimiste kontekstis tundnud huvi kõik suuremad erakonnad. Vaid Iseseisvuspartei ei olevat temaga ühendust võtnud. Tegelikult ei vasta see tõele. Tarand püüdis ennast ise innukalt Riigikogus esindatud erakondadele maha müüa, kuid soovijaid nappis. Kuna tema arusaamad ja seisukohad on täiesti vastuvõtmatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna omadele, siis ei võtnud EKRE piltlikult öeldes lihtsalt toru. Martin Helme avaldas ajakirjanduses veel imestustki, et kas leidub tõesti mõni erakond, kes Tarandi vastu huvi tunneks, sest tema parim enne on möödas. „Me ei ole Tarandist kopika eest huvitatud. Ta on globalist ja skandalist, lisaks laisk ja viinalembene“, põhjendas ta. SDE oli ainus, kes temast peale Vabaerakonna veel hoolis. Terava ninaga konjunkturistina valis Tarand SDE, kellel oli veidi rohkem lootust püsinma jääda kui Vabaerakonnal.

Tarandi äärmuslikud ja bolševistlikud vaated pole kellelegi saladuseks, seda enam, et ta on ähvardanud rahvuslasi avalikult nii põlema panna kui kuklalaskudega maha tappa. Ühes 2016. aasta FB postituses lubas ta korraldada massimõrva: „Kui vaid pyssi kätte saaks, laseks kõikidele kodanlikele natsionalistidele kuklasse augu“, lubas ta. On iseloomulik, et ei peavoolumeedia ega kõiksugu sallivuslased ja õiguslased ei pööranud sellisele eriti jõhkrale ja räigele avaldusele vähimatki tähelepanu. Eesti patrioote ehk rahvuslasi, keda nad tituleerivad nii natsionalistideks kui natsideks, ongi vist nende meelest õige kuklalaskudega vaigistada.

Juba ammu vasakideoloogiat kandnud Indrek Tarand on liitunud Spinelli grupiga, vihaste euroglobalistidega, kelle eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua rahvusriikideta Euroföderatsioon. Tema allkiri Spinelli grupi Euroopa Manifesti all koos Merkeli, Junckeri, Verhofstadti ja paljude teiste globalistiga, näitab hästi, mis ideoloogiat ta esindab ja millisena ta Eesti tulevikku visandab. Tarandi poolt allkirjastatud manifest lõppeb järgmiste sõnadega “Rahvuslikud lahendused on mineviku lahendused. Meie eesmärk on föderaalne ja rahvuste järgne Euroopa…” Seega, valides Tarandi või ükstapuha millise teise sotsi, saad neomarksistliku ja internatsionalistlikku Euroföderatsiooni, mitte aga eestlaste rahvuslike huvide, meie identiteedi ja suveräänsuse eest seisva Eesti või rahvusriikide Euroopa Liidu.

Spinelli grupi algatajateks olid ALDE – Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ning vasakpoolsete Roheliste ja Euroopa Vabaliidu poliitikud. ALDE-sse kuuluvad aga Eestist nii Reformi- kui Keskerakond ning Rohelistesse Indrek Tarand. Peale viimase ei ole Eesti saadikud teadaolevalt Manifesti allkirjastanud, kuid toetuse puudumises sellele enamikku neist süüdistada ei saa. Spinelli grupi eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua postrahvuslik Euroföderatsioon. Selleks kasutatakse föderaalset Euroopat toetavate kodanike, mõttekodade, MTÜ-de, akadeemikute, kirjanike ja poliitikute võrgustikku ning Euroopa Liidu ja liikmesriikide raha, võimustruktuure ja jõudu.

Mida siis kujutab endast sotsidele meelepärane rahvusriikide järgne Euroopa? Seda on võimalik lugeda sellesama, koos Tarandiga, Spinelli grupi manifestile allkirja andnud Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi kirjutatud "Euroopa manifestist". Selle bolševistlikus stiilis revolutsioonilise üleskutse tõlkis eesti keelde ja kirjastas Eesti Maailmavaate Sihtasutus. Kõnealuse MTÜ lõid Andres (SDE), Kaarel ja Indrek Tarand (SDE kandidaat) 2012. aastal. Indrek Tarandi sõnul moodustasid nad sihtasutuse selleks, et ulatada abikäsi kinnijooksnud mõttemootoriga riigikogu suurerakondadele. “Euroopa manifesti” peetakse üheks Euroopa föderaliseerimise (rahvusriikluse hävitamise ja nende suveräänsuse EL-i keskvõimu poolt ülevõtmise) projekti tüvitekstiks. Dokument on mahukas, kuid vaatame lühidalt millist mõtte- ja tegevussuunda perekond Tarandid riigikogu erakondadele soovitavad ja millist tulevikku nad Eesti sarnastele rahvusriikidele ootavad.
Euroopa manifest, mis algab sõnadega, „Parim kaitse on rünnak!“, kuulutab: „Eales varem pole Euroopa projekt olnud sellise surve all. Ealeski varem pole avalikult küsitud, kas Euroopa integratsiooniga on üldse mõtet jätkata. Ealeski varem pole inimesed nii massiliselt olnud Euroopa kontinendi ühendamise vastu. Ealeski varem pole olnud nii vähe poliitilisi liidreid, kes täielikult toetaks Euroopa projekti, kel oleks resoluutne Euroopa-visioon ja kes oleks kindlalt pühendunud oma riigi ning rahva tulevikule Euroopas. Nad on nurka surutud eurokriisi ja Euroopa vanima vastase – rahvusriigi – poolt ja paremal juhul kaitsevad üksnes status quo säilitamist…
Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning föderaalsele Euroopale…
Me vajame tõelist revolutsiooni. Tõelise Liidu rajamist, millel oleksid rahvusülesed institutsioonid. Ühenduse asutused, millel on võimu määratleda majandus-, eelarve-, ja maksupoliitika kogu eurotsooni jaoks. Asutusi, millel on vahendeid, et tõepoolest sundida kõiki reegleid täitma. Ilma liikmesriikideta, kes kaikaid kodarasse loobiksid. Konkreetsemalt öeldes peame muutma Euroopa Komisjoni nii kiiresti kui võimalik Euroopa valitsuseks. Ministritega, keda me täna nimetame volinikeks…
Pihustage Euroopa-vastaste valelik retoorika! Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna: natsionalism (rahvuslus), konservatiivsus ja populism. Natsionalistid tahavad, et iga rahvas elaks oma riigis. See oleks õudusunenägu…


neljapäev, 14. veebruar 2019

EKRE üritab peatada eesti rahva genotsiidi


Kõne ÜRO rändeleppe rahvahääletusele paneku eelnõu esimesel lugemisel 13.02.2019
Henn Põlluaas
EKRE fraktsiooni aseesimees 

Head kolleegid! Teema, millest me täna rääkida tahame, ja ettepanek on ääretult oluline: ÜRO rändelepe ja selle rahvahääletusele panek.
Ma teen väikese ülevaate, kuidas see teema meile üldse siia lauale on jõudnud. See saaga on ausalt öeldes ülimalt häbiväärne. Eelmise aasta märtsis käis välisminister Mikser väliskomisjonis seda teemat tutvustamas, jutumärkides, sellepärast, et ÜRO rändeleppe teema oli peidetud Euroopa Nõukogu teemapunktide vahele sugugi mitte ÜRO teemana, millest ta libises sujuvalt üle, väites, et tegemist on täiesti formaalse ja mitteolulise asjaga, millest Eestile mingeid kohustusi ei sünni. Ta kinnitas, et läbirääkimisi hakatakse alles pidama ja lubas väliskomisjoni ja Riigikogu hoida asjadega kursis.
Paraku järgnes sellele täielik vaikus, läbirääkimisi küll peeti, aga Riigikogu ei vaevutud sellest informeerima, kuni oktoobris võtsime EKRE fraktsiooni poolt teema Riigikogus üles ja hakkasime küsima, et teatavasti lepe olevat allkirjastatud juba suvel, aga millised on siis Eesti seisukohad. Tükk aega hämati, lõpuks oldi sunnitud tunnistama, et tõepoolest jah, kõik on kokku lepitud. Mikser väitis, et Riigikogu väliskomisjon on ju sellele heakskiidu andnud, tema käis isiklikult seda tutvustamas. Seda, mida tutvustamas käidi, seda polnud toona olemaski. Ja te mäletate kõik väga hästi, kuidas meile siin kinnitati ja ka Eesti avalikkusele, et tegemist ei ole absoluutselt millegi olulisega, et need punktid ei ole siduvad, mis selles leppes on.

Nii EKRE kui väliskomisjon nõudsid rändepakti eesti keelde tõlkimist ja selle avalikustamist. Sellega venitati, venitati väga pikalt, kuni lõpuks tehti see ära ja mis me sealt siis leidsime. Kui võrrelda originaaltekstiga, siis tegelikult oli toimunud täiesti selge võltsimine. Rändepakti nimi, mis ongi tegelikult rändelepe, oli väga häguselt eesti keelde tõlgitud – ränderaamistik. Üheski ÜRO ametlikuks keeles sellist nimetust ei ole. Leppes oli üle 20 commitment'i, kohustuse, mis oli eesti keelde tõlgitud: me võtame endale pühendumuse. Kõikides teistes keeltes on see täiesti selgelt tõlgitud kohustustena, aga meile väidetakse, et kohustusi ei ole võetud. 

Ja mida see lepe siis endast kujutab? Mul on siin väike kokkuvõte nendest erinevatest kohustustest, mis me siis võtame. Põhimõtteliselt kujutab kogu pakt endast salakavalat immigratsioonipumpa, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellel tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui inimõiguste deklaratsioon räägib inimesest ja Genfi pagulaskonventsioon pagulastest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant, kellele tagatakse pea samad õigused. Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile isikut tõendavad dokumendid, viisad, tagada perekondade taasühinemine ehk järgitulek ning kõik õigused: eluase, haridus, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaalsed toetused, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne. Vastuvõtvad riigid peavad suurendama migrantide mõjuvõimu ühiskonnas, mida see siis ka ei tähenda, ning nn mitmekesisuse aktsepteerimist. Kallale minnakse ka sõnavabadusele. Vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama ehk teisisõnu, kehtestama tsensuuri ja meelsuskontrolli. Kõik toetused tuleb ära lõigata lehtedelt, kes seda ei järgi. Soodustama peab teadusuuringuid, mis näitavad immigratsiooni positiivses mõttes. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Immigratsioon kuulutakse üdini positiivseks ja edasiviivaks nähtuseks, samal ajal aga ei tooda dokumendis välja mitte ühtegi massiimmigratsiooniga kaasnevat negatiivset tagajärge sihtriikidele ega samme selliste tendentside vältimiseks.
Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõpeb sõnadega "vastavalt rahvusvahelistele normidele", ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Pealegi öeldakse paktis, et tegemist on vaid verstaposti, mitte jõupingutuste lõpp-punktiga. See on vaid üks samm sellel teel. Ja me oleme näinud küll ja küll, kuidas Euroopa nii-ütleda rahvusvahelised normid on muutunud rahvusvahelisteks reegliteks ja kohustuseks, millest enam ei saa üle ega ümber mitte ükski riik, eriti need riigid, kes on nii-ütelda vabatahtlikult need kohustused endale võtnud. 

Meile räägitakse, et EKRE ja rahvuskonservatiivid õhutavad paanikat. Keegi ei tule, mis te räägite! Aga eelmine aasta näiteks vahendas Die Welt uuringut, mis viidi läbi 10 Sahara-taguses Aafrika riigis, kust on pärit enamik Euroopasse saabunuid Aafrika migrante. 75% Ghanas küsitletutest, Nigeerias 74, pooled vastanutest Keenias, Tansaanias, Senegalis ja Lõuna-Aafrikas soovivad oma kodumaalt lahkuda, emigreeruda Euroopasse. Ligi 40% Senegali, Ghana ja Nigeeria vastanutest soovivad teha seda juba järgmise viie aasta jooksul. Täna elab Aafrikas enam kui miljard inimest, aastaks 2050 elab seal juba enam kui 2 miljardit inimest ja kui pooled neist tahavad tulla Euroopasse, siis kujutage ette, Euroopa 500 miljoni vastu miljard ainuüksi Aafrikast ja kui palju siis veel mujalt. Ega Aafrika pole ainuke, kuhu siia tullakse. 

Nii et tegelikult on tegemist täiesti selgelt Eesti riigi ja rahva huve riivava leppega, mis on täiesti otseselt ka meie põhiseaduse vastane, sest tühistab sisuliselt sätte meie põhiseaduses, kus on öeldud, et Eesti riik loodi Eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks. Selles olukorras ei ole enam võimalik säilitada eesti keelt, rahvast ega kultuuri. 

Ja kõige piinlikum on see, et seda häma ja valet on aetud pidevalt, see viis ka valitsuskriisini. Kui valitsus ei olnud võimeline võtma ÜRO rändeleppega liitumise asjus otsust vastu, siis sokutati see n-ö Riigikogule. Me teame, kuidas see siin Riigikogus läbi suruti. Aga tegemist oli avaldusega, mitte Riigikogu otsusega ja avaldusel ei ole absoluutselt mitte mingisugust õiguslikku jõudu. Ja ka see avaldus võeti vastu ainult tänu Reformierakonna kahepalgelisele käitumisele, kes lihtsalt tõmbasid saba jalge vahele ja kadusid siit saalist nelja tuule poole.

Ainukene, kes tegelikult on valitsuse seisukohti toetanud, et tegemist justkui ei olevat kohustustega, on õiguskantsler Ülle Madise, kuid temast me teame kõik suurepäraselt, et ta ei anna mitte erapooletuid õiguslikke hinnanguid, vaid pigem poliitiliselt kallutatud, tellimuse peale tehtud analüüse ja vastuseid. 

Justiitsminister küsis väga mitmetelt Eesti rahvusvahelise õiguse asjatundjatelt ja büroodelt seisukohta selle kohta ja kõik jõudsid üheselt tulemusele, et ÜRO rändelepe on norme loov ja see on kohustuslik. Kõik need aspektid, mis ma siin ette lugesin teile, meil ei ole mitte mingisugust suveräänset õigust enam midagi muuta või vastu hakata, kui me oleme nendega leppinud ja heaks kiitnud. 

Kõige häbiväärsem on see, ma meenutan, et valitsuse otsus puudub, kes peaks välispoliitikaga tegelema ning Riigikogu avaldusel ei ole mingisugust õiguslikku alust, kuid sellele vaatamata andis välisminister Mikser korralduse meie ÜRO saadikule see lepe heaks kiita. 

Kogu selle hukatusliku protsessi taga on seisnud üliaktiivselt Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Aga siin ei ole ka midagi imestada, sest nende esimehe poolt väljaöeldud ametlik doktriin kõlab ju väga lihtsalt: rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia. Ja selle düstoopia ja ebainimlikkuse hävitamisega ongi siin tegemist. 

Põhiseadus ütleb, et kõrgeim võim Eestis on rahvas. Ja see on meile kõikidele kohustuseks, sellest ei saa üle ega ümber. Ja rahvas on täiesti selgelt ÜRO rändeleppega liitumise vastu, küsitluste järgi ligi 75% meie inimestest ei toeta seda. Sellega liitumine on kõige räigem demokraatia rikkumine, mis toob kaasa järjekordse sammu meie suveräänsuse ja meie rahva kadumise poole. Just selle tõttu ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tulnud välja eelnõuga, Riigikogu otsuse eelnõuga panna ÜRO globaalses rändepaktis osalemise küsimus rahvahääletusele.
Iga iseseisva demokraatliku riigi kodanike üheks kõige olulisemaks õiguseks on otsustada, keda ja mis tingimustel soovida oma kaasmaalasteks ja kodanikeks, see tähendab, keda lubada oma riiki ja kuidas välismaalasi kohelda. ÜRO globaalne rändepakt tekitab Eestile tulevikuks moraalseid ja poliitilisi suuniseid migratsiooni käsitlemiseks, riivates sellega otseselt Eesti Vabariigi suveräänsust. Seega on ÜRO globaalse rändepaktiga ühinemine või mitteühinemine ühtaegu väärtusküsimuseks, kuna mõjutab mitte ainult meie, vaid ka meie järeltulevate põlvede elu täiesti otseselt, aga ka põhiseaduse alusprintsiipide riive lubamise küsimus. Sedavõrd põhimõttelise küsimuse puhul ei tohi ühiskonda poliitilise otsuse tegemisest kõrvale jätta, nii nagu seekord järjekordselt tehti. Tegemist on väärtusotsusega, mille puhul ei ole vajalikud sügavad eriteadmised, vaid meie rahval on selleks olemas piisav küpsus, piisav ajalooline kogemus, piisav tarkus teada ja tunda, mis on meile hea, mis on meile ohtlik ja mis võib saada meie lastele, lastelastele täiesti fataalseks. 

Demokraatlikus ühiskonnas on rahva hoiak ja tahe poliitiliste lahenduste aluseks ja meie, kes me siin esindame rahvast, peame tegema seda ka tegudes, aga mitte ainult sõnades. Ja täiesti loogiline on, et siis kõrgeim riigivõim ehk rahvas teostab enda tahet läbi rändepakti referendumi. Ja seetõttu ongi meil ettepanek  korraldada rahvahääletus ÜRO globaalses rändepaktis ja hääletamissedelile kanda küsimus "Kas pooldate Eesti Vabariigi osalemist ÜRO globaalses rändepaktis?" ja lahtrid vastustega "jah" ja "ei". Midagi muud keerulist sellega ei ole. 

Aga üks väike aga on tõesti, mida ilmselt võib-olla keegi siin ka küsib. Meie eelnõu ettepanek oli viia rahvahääletus läbi koos Riigikogu valimistega 3. märtsil. Me esitasime selle eelnõu juba novembris ja see oleks andnud seaduse järgi, kui seda oleks menetletud, piisava aja, mis seaduses on ette nähtud, ehk kolm kuud referendumi korraldamiseni otsuse vastuvõtmisest. Paraku on aga seda eelnõu marineeritud siiamaani, seda ei ole lauale pandud. Nüüd lõpuks jõudis see ka komisjoni ja täna siia ning kolme kuud enam Riigikogu valimisteni ei ole. Sisuliselt ei ole seda referendumit võimalik selle tähtajaga läbi viia. Aga kuna sellel on kaks lugemist, siis vahepeal on võimalik viia sisse parandus, et mitte viia referendumit läbi 3. märtsil koos Riigikogu valimistega, vaid hoopistükkis Euroopa Parlamendi valimistega mai lõpuks, ja selleks on meil piisavalt aega, et see korraldada. 

Nii et ma loodan, et te tõepoolest näitate, kelle poolt te nii saadikutena kui erakondadena seisate. Kas te hoolite Eesti rahvast, meie tulevikust, meie lastest, lastelastest või jätkate lihtsalt endist teerulliga ülesõitmist omaenda rahvast, kas te peate kohaseks lihtsalt kellegi välismaise nõuandja ja jumal teab kelle heakskiitu, kes on liberaaldemokraatliku rahvusriikide hävitamise plaaniga kaasa läinud või sirgeselgsust ja otsustate, et meie oleme selle riigi peremehed, meie ise otsustame, meie ise teame, mis on meile hea. Ja kui me vaatame, et selle leppega ei ole mitte liitunud kõik riigid, vaid selle leppe on tagasi lükanud nii USA, Jaapan, Austraalia jne, siis on tegelikult täiesti naeruväärne eeldada, et nende riikide rahvusvahelise õiguse asjatundjad ei jaga mitte midagi, ei saa aru, et tegemist on ühe tühise paberiga, mis ei pane meile mitte ühtegi kohustust ja see on lihtsalt deklaratsioon. Ja et meie mõned tarkpead on targemad kui teiste riikide asjatundjad.
Mõelge sellele, sest tegelikult ka meie asjatundjad ütlevad, et me ei tohi rändeleppega ühineda. See on üks momentidest, mis tegelikult saab olema meie Eesti riigi saatuse juures ääretult oluline. Meil on läbi ajaloo olnud küll väga uhkeid ja võidukaid hetki, meil on olnud ka häbiväärseid ja inetuid hetki ja see, kui seda lepet ei saadeta referendumile, kui rahval ei lasta otsustada oma tuleviku üle, siis on see üks mustemaid, hirmsamaid, piinlikumaid ja häbiväärsemaid hetki, millesse kõik need, kes seda eelnõu ei toeta, on andnud enda osa. Mõelge, kuidas te enda lastelastele kunagi silma vaatate! Aitäh!


Põhiseaduskomisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Hääletustulemus oli 14:14, seega ei leidnud ettepanek toetust ja eelnõu läks teisele lugemisele. Saadikuid oli saalis vähe, vastu olid sotsid ja enamik keskerakondlastest. Reformierakond hiilis täies koosseisus lihtsalt minema.

pühapäev, 10. veebruar 2019

Mis on nende valimiste põhiküsimus?


Selle üle on viimasel ajal palju arutatud ning nii mõnigi kommentaator on jõudnud järeldusele, et nendel valimistel see puudub. Ometigi ei ole see tõsi. Koos EKRE-ga tulid maailmavaated ja aated Eesti poliitikasse tagasi. Põhiküsimus on, kas me soovime jätkata samamoodi kui seni või tahame muutusi. Meie majandusliku turvalisuse ja heaolu tõstmine, mis on võimalik vaid kodumaise ettevõtluse ja regionaalselt tasakaalustatud arengu läbi on loomulikult ülioluline. Kuid kõik see on seotud väärtushoiakute, Eesti suveräänsuse ning riigi ja rahva kestmise küsimusega, sest ilma suveräänsuse ja eesti rahvata ei ole Eesti riigil mõtet.

Neid küsimusi on püüdnud vältida erakonnad ja poliitikud, keda eestlus ja meie rahvuslik identiteet on ükskõikseks jätnud. Kui see ei ole õnnestunud, siis on asutud rahvus-konservatiive ründama ja sildistama või on hakatud valijaid enda „rahvuslikkuses“ veenma. Vale aga kotis ei püsi ja tühi kott kukub kokku, teadsid juba meie esivanemad.

Kõik, kes tahavad kandideerida Riigikokku, peavad andma rahvale aru enda tegelike eesmärkide kohta: kas lähtutakse Eesti Põhiseadusest, mis sätestab, et Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade või peetakse seda vaid ajale jalgu jäänud paberilipakaks ja rahva tahtest sõidetakse ka edaspidi punase teerulliga üle. Nii, nagu on tehtud kooseluseadusega, piirilepinguga, massiimmigratsiooni, ESM-i, ÜRO rändepakti ja kümnete muude küsimustega, kus rahva enamuse arvamus on võimulolijatele vaid kui tüütu kärbsepirin.

Me näeme, kuidas meie konservatiivsed immigratsiooni,- kodakondsus- ja keelepoliitika on liberaalide järjekindla rünnaku all ja meile surutakse liberaalse demokraatia sildi all sallimatult peale uut „euroopa identiteeti“ ning kõigele ja kõigile avatud uste poliitikat. Justkui valitud ei peakski olema ustavad põhiseaduslikule korrale ja kaitsma Eesti iseseisvust – ka euroföderatsiooni eest, kuhu Euroopa Liitu hiilivalt tüüritakse ja mille paratamatuks osaks on liikmesriikide suveräänsuse kadu. Uute pädevuste delegeerimine Euroopa Liidule peaks toimuma läbi rahvahääletuse.

Eesti tuleviku üle peab otsustama rahvas ja me peame saama seda teha just nende väärtuste ja kõlbeliste tõekspidamiste alusel, mida me ise peame õigeks. Seda ei saa dikteerida meile ei Brüssel ega Moskva, ammugi rahvusriiklust mittemillekski pidavad multikultiglobalistid, kes on rahvuse, iseolemise ja iseotsustamise õiguse kuulutanud 19. sajandist pärit igandiks.

EKRE on seisukohal, et oluliste riigielu küsimuste otsustamisel tuleb arvestada rahva tahtega. EKRE kavatseb taastada rahvaalgatuse õiguse, et inimesed saaksid ise esitada eelnõusid ja algatada referendumeid, mille otsused on valitsusele ja riigikogule siduvad. Kindlasti tuleb sisse viia ka presidendi otsevalimine rahva poolt. Me oleme ainus erakond, kellel on need asjad lisaks valimisplatformile sätestatud ka erakonna põhiprogrammis ja me ei lepi seletustega, et „rahvas ei ole selleks veel valmis“. Me lõime oma riigi, jäime ellu meid tabanud ajalootormides ja taastasime Eesti Vabariigi. Me oleme valmis! Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim võim riigis ja rahvale tuleb anda võimalus enda tahet kehtestada. Seda ka kohalikul tasandil, kus läbiviidavate referendumite tulemused tuleb muuta võimulolijatele siduvaks.

Nüüdseks on lisaks EKRE valimisplatformile avaldatud ka teiste erakondade programmid. Paraku sisaldavad need minimaalselt seda, mis elu edasi viiks, muudaks elu võimalikuks terves Eestis ja garanteeriks meie suveräänsuse. Kartellierakonnad on end vaimselt ammendanud ja uustulnukate lubadused pikast plaanist on osutunud lihtsalt multikultuurseks ja asjatundmatuks lobaks. Kõik, nii reform, sotsid, kesk kui isamaalased on juba aastaid võimul olnud, miks ei ole nad siis neid asju teinud, mida täna lubavad? 

EKRE valimisplatform on uuenduslik ja pakub lahendusi, mis lisaks meie peremehestaatuse kinnitamisele annavad hoo majandusele, tõstavad inimeste turvatunnet, majanduslikku heaolu ja toovad „kalevipojad“ koju. Alustasime sellega juba ammu, kaasates erinevate valdkondade teadlasi, tippspetsialiste ja praktikuid ning iga ettepanek on sisuliselt ja rahaliselt täpselt läbi kaalutud ja kalkuleeritud, samuti katteallikad.

Me muudame haridussüsteemi eestikeelseks, lõpetame homopropaganda lasteaedades ja koolides, toetame traditsioonilisi väärtushoiakuid ja noori peresid kodu loomisel, laste saamisel ja kasvatamisel. Tagame eakatele väärika elu. Paneme piirid massiimmigratsioonile ja võõrtööjõu sissetoomisele (2018. enam kui 20 000 inimest), mis paneb meid igaveseks odava palga lõksu. Vähendame käibemaksu, elektri-, kütuse,- gaasi aktsiise ja võrgutasusid. Kõik selleks, et tagada meie lastele ja lastelastele kindel tulevik iseseisvas ja suveräänses Eesti Vabariigis, kus meie ise otsustame millist Eestit me tahame. Rahvusriikluse, demokraatia, traditsiooniliste väärtuste, rahva heaolu ja turvalisuse üle ei kaubelda.

esmaspäev, 4. veebruar 2019

Reformierakonnal puudub majandusest elementaarnegi arusaam


Reformierakond on aastaid presenteerinud ennast kui suurima majanduskompetentsiga erakonda, kes seisab ettevõtluse arengu ja üldise jõukuse tõusu eest. Eesti lubati viia lausa viie rikkama riigi hulka Euroopas. Visates pilgu aga nende reaalsetele tegudele, siis avaneb meile hoopiski teistsugune ja üsnagi õõvastav pilt. Toon mõned näited.

2008. aastal tabas Eestit ülemaailmne majanduskriis. Turud kukkusid, ettevõtted pankrotistusid, töötus ja vaesus kasvas. Meie väiksusest ja odavale allhankele suunatusest tingituna mõjus see meile rängemini kui enamikele teistele riikidele. Reformierakond keeldus aga reaalsust tunnistamast ja nende peaminister Ansip lausus oma unustamatud ja täielikku empaatiavõime puudumist näitavad sõnad, et kui see on kriissiis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi. Ilmselt mõtles ta seda tõsiselt, sest kriisiolukorras valis Eesti hoopiski teistsuguse tee, kui ülejäänud riigid.

Erinevalt teistest ei panustanud valitsus majanduse stimuleerimisse, et peatada langust ja tagada tööhõivet vaid asus vastutustundetult hoopis majandust jahutama. 2009. aastal, selle asemel, et kriisi leevendamiseks kasutada just sel eesmärgil kogutud stabiilsusreservi, asuti kõige raskemal ajal reservi suurendama ja riiklikke projekte külmutama. Nn krokodillide komitee tõmbas kõikjalt kokku ja koondas inimesi, tehes seda aga vaid mehhaaniliselt, mitte otstarbekusest ja vajadusest lähtuvalt. Omavalitsuste tulubaasi vähendati ligi kolmandiku võrra, mis tingis ka nende arendustegevuse soikumise. Tagajärjeks oli katastroofiline kümnete tuhandete inimeste töötuks jäämine, üle-eestiline ettevõtete pankrotilaine ja tuhandete kodulaenuga hangitud kodude äravõtmine hättasattunud peredelt. Ettevõtted ja inimesed jäeti oma muredega üksi ja kui enam kui sada tuhat inimest ei oleks leidnud väljapääsu välismaale tööle minekus, figureeriksime me tänagi riikide töötuse edetabeli tipus.

Kõigele lisaks otsustas Ansipi juhitud Reformierakond hakata läbi EFSM-i ja ESM-i toetama välismaiseid, lennukilt laenuraha külvanud, eeskätt Prantsuse ja Saksa pankasid ja fonde ning seda raha laristanud meist oluliselt rikkamat Kreekat. Lisaks ca kolme miljardi euro suurusele garantiile andsime reaalselt välja ka ligi 300 miljonit eurot. Kõike seda tehti loomulikult meie maksumaksjate rahaga ja meie endi inimeste heaolu arvelt.

Jürgen Ligi sõnul pidi see olema Eestile kasulik investeering. Paraku pole me sellest sentigi võitnud ja on selge, et välja antud rahast peame igaveseks suu puhtaks pühkima, sest Kreeka „laene“ on miljardite kaupa maha kantud. Lisaks on Eesti maksumaksja arvelt kinni maksnud ka enam kui paarkümmend miljonit Kreeka riigi võetud laenudelt makstavat intressi. Vastupidiselt Eestist juhindusid Läti ja Leedu Euroopa Liidu alusdokumentides sätestatust, mille kohaselt: „Liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi“. Mis peaks küll juhtuma, et Reformierakond seaks lääne suurpankade ja meist rikkamate riikide heaolutaseme, kordades suuremate pensionite, palkade ja sotsiaaltagatiste säilitamise asemel prioriteediks meie enda rahva heaolu ja ettevõtluse arengu?
Jah, me tulime lõpuks kriisist välja, kuid seda mitte tänu reformierakondliku valitsuse tegevusele, vaid nende kiuste. Kuid enam kui sada tuhat inimest on aga endiselt võõrsil, sest ei leia siit elamisväärse palgaga tööd, millega oleks võimalik enda peret elatada. Ja mis kõige hullem, kriisist ei õpitud mitte midagi, piltlikult öeldes jäeti hea kriis Reformierakonna juhitud valitsuse poolt ära kasutamata. Me oleme ka täna samasugune odavat allhanget tegev ja toorainet (puit, teravili, piim jne) eksportiv riik, selle asemel, et toota kümneid kordi tasuvamat lõpp-produkti. Seitseteist aastat võimul olnud reformierakond ei vaevunud majanduse ümberstruktureerimisse panustama, nagu ka praegune vasakvalitsus, ja kui homme puhkeks uus majanduskriis, oleme me selleks täpselt samamoodi ette valmistumata kui toona.
Olles käivitanud massilise eestlaste väljarände, mille peatamiseks ei ole midagi tehtud, võeti järgmisena ette võõrtööjõu sisserände soodustamine, millest hakati rääkima juba 2003. aasta koalitsioonilepingus. Tänaseks on tehtud immigratsioonikvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, tervelt kaheksateist erandit ja sisuliselt pole sisserändel enam mingitki piiri. Ainuüksi 2018. aastal saabus Eestisse enam kui 20 000 võõrtöölist, lisaks sajad kolmandast maailmast pärit õppeviisa ärakasutajad, kes kasutavad seda sisserännuks, lisaks EL kodanikud, pagulased, illegaalid jne. 2015. aasta valimistel oli üks Reformierakonna põhilubadusi Eesti rahvaarvu kasvatamine. See ongi saavutatud ja sündimusstatistikat vaadates on rahvastiku kasv tingitud just nimelt välismaalaste sisserände tõusu teel. Ühesõnaga, Reformierakond käivitas koos teiste kartellierakondadega rahvastiku väljavahetamise protsessi, millele püütakse ka täna hoogu juurde anda selle asemel, et soodustada töökäte vajadust vähendava tehnoloogia arenguga kaasaskäimist, digitaliseerimist, robotiseerimist ja automatiseerimist. See paneb meid igavesti odava allhanke, madalate palkade ja jätkuva eestlaste väljarände lõksu ning paneb varsti eestlaste peremehestaatuse omaenda kodumaal küsimärgi alla.  

Kõige selle taustal terendab Kallase 10 miljoni dollari lugu ja Reformierakonna võtmeisikutega seotud VEB Fondi 32 miljonit euro vargus, millest joonistub väidetavalt välja Reformierakonna sünnilugu. Ka Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumi puhul viitas nii mõnigi Riigikogu uurimiskomisjoni, mille liige ma olin, ees käinud isik musta raha liikumisele Toompea võimuerakondade suunas. Kas see on ikka juhus, et Tallinna Sadama uurimine on veninud ja kohtuprotsess lükati edasi just nüüd, enne valimisi?     

Ei ole vist kedagi, kes poleks kuulnud Danske panga kolossaalsest rahapesuskandaalist, mille käigus liikust pangast läbi ca kakssada miljardit vene päritolu musta raha ilma, et Eesti vastavad ametkonnad oleks vaatamata korduvalt saadud signaalidele reageerinud. Selle taustal on märgiline, et nii mõnedki rahapesu puudutavad kuriteod muudeti 2014. aasta juunis kummalisel kombel väärtegudeks, mis tähendab, et rahapesuga seotud isikud võisid peale seda kergendatult hingata ja sisuliselt karistamatult tegutseda. See ei ole kindlasti mitte juhus. Danske Panga rahapesu toimus aastatel 2007 – 2015, mil Reformierakonna võim oli vankumatu. 2009 – 2014 täitis Rahandusministri ja Finantsinspektsiooni Nõukogu kohuseid Jürgen Ligi, kes kinnitab täna, et nemad olid hoopistükkis puu otsas kui pauk käis.

Reformierakond ei ole oma arrogantsuses kunagi suvatsenud asjatundjaid kuulata, meenutage või ühe Eesti parima majandusanalüütiku Ruta Arumäe juhtumit Rõivase valitsuse majandusnõunikuna kui temalt ei küsitud terve selle aja jooksul mitte kordagi nõu. Reformierakond käivitas enda asjatundmatute ja paikapidamatute prognooside alusel suuremahulise aktsiiside tõstmise, mis on tänaseks kahjustanud Eesti riiki ja majandust sadade miljonite eurode ulatuses ja mida tänane valitsus ignorantselt jätkab. Täna teeb Reformierakond süütut nägu, justkui ei puutuks tõstmised üldse nendesse. Juba 2015. aastal hoiatas EKRE aktsiiside tõstmisega seotud riskide ja sellest tingitud drastiliste tagajärgede eest nii Eesti majandusele kui inimeste heaolule. Just nii on läinudki – järgnes üleüldine hinnatõus, transpordiettevõtted asusid tankima väljaspool Eestit, algas viinaralli Lätisse, Lõuna-Eesti maapoodide sulgemine ning Soome turistide drastiline vähenemine. Aprilli lõpus 2015 kogunes rahvas EKRE kutsel Toompeale, et protesteerida aktsiiside tõstmise vastu. Reformierakond eiras hoiatusi ja tituleeris need järjekordselt populistlikuks rahva hirmutamiseks. Peaminister Rõivas teatas aga, et “aktsiis küll tõuseb, kuid kütuse hind võib sellegi poolest langeda.” Sellist rumalust ei pea ilmselt kommenteerimagi.
Reformierakonna võimu ajal kasvas Eestis üldine ebavõrdsus, suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Lisaks maapiirkondade tühjenemisele suurenes eriti maa- ja linnapiirkondades elavate inimeste sissetulekute ebavõrdsus. Statistikaameti teatel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk iga viies inimene. Tänu Reformierakonna hoolimatule majanduspoliitikale oli elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekute erinevus pea kuue kordne. Euroopa Komisjoni Eesti kohta välja antud raportis olid ja on need näitajad ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Numbrid näitavad hästi, milline on olnud Reformierakonna aetava „eduka ja stabiilse“ majanduspoliitika tulemus. Selle peale teatas aga Rõivas, et Eestis on kõik kõige paremas korras, riik on valmis ja ainus mida me veel vajame on peenhäälestus. Lennart Meri sõnu laenates, „No tule taevas appi!“.
Need on vaid üksikud näited, kuid reformierakondlased, kelle võimul oleku ajal Eesti majandus stagneerus, on aastaid käitunud nii, nagu vaid nemad teaksid, kuidas riigis asjad käima peavad, ja teised keegi ei tea midagi. Samal ajal läksid nii Läti kui Leedu meist mööda nii majanduskasvus kui investeeringute poolest. Ka täna puudub nende välja käidud majandusprogrammis igasugune innovatiivsus ja edasiviiv alge ning seda läbib punase joonena püüd lihtsalt taastada endine olukord. Reformierakonnal puudub tegelikult majandusest elementaarnegi arusaam ja kompetents ning nende valitsusse pääsemine oleks veskikiviks Eesti ühiskonna ja riigi kaelas.
Avaldatud Päevalehes 4.02.2019
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-reformierakonnal-puudub-majandusest-elementaarnegi-arusaam?id=85223471