Istanbuli konventsiooni sooerinevusi
ja –rolle eiravad ning
hägustavad hullused on
jõudnud juba ka meie
koolidesse. Eesti LGBT Ühingu „eksperte“
kasutati näiteks juba 2013 aastal õppematerjalide
koostamisel, mil nad panustasid 8. klassi inimeseõpetuse õpiku ja
töövihiku "Tervis - minu valikud" ning „Kaasava noorsootöö
käsiraamatu“ valmimisse. Ainuüksi 2013. aastal osales Eesti LGBT Ühingu õpetajate
täiendkoolitusprogrammi raames
koolitustel 150 õpetajat ja tugitöötajat (nt koolipsühholoog,
sotsiaalpedagoog). Siinkirjutajal puuduvad kahjuks andmed, kui paljud õpetajad on tänaseks
vastava koolituse läbinud ja valmis seda enda õpilastele edastama. Samas võib nende kodulehelt näiteks
lugeda, kuidas ühing korraldas üritusi, kus arutati
polüamooria (moraalivaba seksuaalelu ükskõik kellega, ükskõik, mis soost –
H.P.) üle kellegi norralase Fredrik Hossmann juhtimisel ning
kujutati ette ja mängiti läbi tulevikku, kus enamik inimkonnast
on polüamoorne ja monod (normaalsed heteroseksuaalsed
inimesed – H.P.) saadetakse sundravile. Selline, traditsioonilise
perekonna hävitamisele suunatud tegevus on vaid üks näide sotsiaal- ja
haridusministeeriumi hea koostööpartneri
LGBT Ühingu eesmärkidest, kelle rahastamiseks
maksumaksja rahadega, läbi ministeeriumite, on sotsid suure panuse andnud. LGBT kodulehel on öeldud, et sotside juhitud sotsiaalministeerium
on kaasanud neid seadusloomesse ja tehakse koostööd
ka Eesti Lastekaitseliiduga. Pole siis imestadagi, et
Lastekaitseliit ei ole mitte sõnagi öelnud homoideoloogia ja
sooneutraalsusõpetuse koolidesse-lasteaedadesse viimise vastu.
Maailmas
jõuliselt vasakliberaalseid „väärtusi“ toetava ja edendava miljardär George
Sorose poolt finantseeritav mõttekoda Praxis alustas
koostöös Tartu Ülikooliga ka Eesti koolijuhtidele ja õpetajatele sooneutraalse
kasvatuse kursuste läbiviimist. 2015. aasta sügisel
kutsus Eesti haridusministeerium õpetajaid osalema koolitusel “LGBT olukorrast
koolis ja hariduses”, mille viis läbi Kanada homoõiguste eest seisev
organisatsioon Egale. Koolituse
põhirõhk oli sellel, kuidas suunata
õpetajate hoiakuid viisil, et nad peaks homoseksuaalseid suhteid igati terveks,
normaalseks ja moraalseks ning kannaksid seda hoiakut edasi ka koolilastele.
See
ei ole olnud aga ainus sarnane ettevõtmine. Sorose Avatud Eesti Fond rahastab massiimmigratsiooni toetavat Eesti
Inimõiguste Keskust, Eesti LGBT Ühingut ja noorteühendust
Avatud Vabariik, kus propageeritakse ka kõiki eelpoolkirjeldatud uusi „väärtusi“. Ühesõnaga, sihikule on võetud lapsed, noored,
haridussfäär, koolid, õpetajad ja koolijuhid. Kuigi Eesti rahvas ei ole mitte
kunagi heaks kiitnud nn soo- ja homoideoloogia propageerimist, levitamist ja
juurutamist haridussüsteemis ja ühiskonnas, on kool taas muutumas
ideoloogiliseks kasvatusasutuseks, mille ülesandeks on kujundada uut tüüpi
põlvkonda. Seekord
siis moraali, pere ja seksuaalküsimustes segadusse ja sassi aetud,
väärtusnormideta põlvkonda.
Teise klassi Inimeseõpetuse töövihikus (kirjastus
Maurus 2018) on peremudeleid tutvustavas osas kesksele kohale tõstetud homoseksuaalne
„pere“, laps kahe „emaga“. Ka kuuenda klassi ühiskonnaõpetuse tunnis toimub
homoseksuaalsuse kui uue normaalsuse esitlemine, kus Madis Somelari kirjutatud
õpikus on nii lapsega lesbi- kui homopaar pärisperekonna staatusesse tõstetud.
Tegemist on taas kirjastus Mauruse trükisega.
Vähe sellest, homoideoloogia pealetungi eest ei ole
kaitstud isegi meie lasteaias käivad lapsed, kellele püütakse selgeks teha, et
samasoolised paarid olevat täpselt sama normaalsed ja levinud kui päris
perekonnad. Paljud lapsevanemad on protesteerinud, et lasteaedades, kus nende
lapsed käivad, loetakse neile ette prantsuse homoseksuaalist lastekirjaniku Yann Walckeri
raamatut „Siil Priidik tahab uut
kodu“. Raamatu ühes episoodis sattub kodunt ära läinud väike Siil Priidik kahe suure
homopulli juurde, kellel on, ei tea kust ja kuidas saadud väike poeg, kes
Priidiku imestamise peale, et ta ei teadnudki, et see on võimalik, ütleb:
„Muidugi on! Pealegi pole ma sinust kuigi erinev, sest ka minul on kaks
vanemat“.
Olukord, kus isa võib olla ema ja keegi tädi hoopis
onu ja nad kõik hoopis miskit muud ja omavahel paaris ning lapsed sunnitakse
juba varakult selliseid vastuolulisi ja loomuvastaseid asju kirjeldama ning
heaks kiitma, tekitavad lastele psüühikale negatiivseid mõjutusi ja pingeid
ning normaalsete väärtushinnangute lõhkumisest tingitud identiteedikriise. Lastele
perverssuste tutvustamine, homopaaride perekonnana presenteerimine ja igasuguse
sarnasele loomuvastasele homoideoloogiale propaganda tegemine eeskätt laste- ja
haridusasutustes peaks olema keelatud ja kriminaliseeritud täpselt samamoodi,
nagu alaealiste seksuaalne ärakasutamine.
Täna aga väidetakse meile, et mingit homopropagandat
lasteaedades ega koolides ei olevat. Kas eelpooltoodud tegevus lasteaedases ja
koolides on homopropaganda, sellele annab ilmeka vastuse erinevatel valimistel
toimunu. Alati on olnud juhuseid, kui on hukka mõistetud mõne erakonna
valimisplakati asetsemist kuskil kooli läheduses - tegemist olevat valimispropaganda
tegemisega koolis. Antud juhul ei ole aga tegemist mitte mingi tänaval oleva suvalise
plakatiga, vaid aktiivse, otseselt lastele suunatud homoseksuaalsete suhete
tutvustamisega ja selle võrdsustamisega normaalse peresuhete ja perekonnaga.
Kui see ei ole homopropaganda, mis siis veel on?
Kirjanik ja
luuletaja Ave Alavainu rõhutab, et lastele ja noortele tuleb selgitada just
sugudevahelisi normaalsuhteid: poiss-tüdrul, mees-naine. „Praegusel ajal, mil
omasooiharad riiklikku heakskiitu otsivad, on see isegi hädatarvilik. Noortele
tuleks selgitada, et kuni nende eelistused pole välja kujunenud, on nad kõik,
nagu on - poisid on poisid ja tüdrukud tüdrukud.“ Ta tõi näite, kuidas homokeskkonna
mõju võib isegi loomad normaalsetest käitumisnormidest hälbima panna:
„Ameerikas korraldati uuring, mis näitas, et homoselksuaalide koerad on sageli
homoseksuaalid.“ Tema sõnul võiks lastele ja noortele rääkida sellest, et
homokogukond on väga väike ja kogu see suur lärm homoabielude jms ümber on
homode endi välja mõeldud, et oma ridu täiendada. Uuringud on näidanud, et
homoseksuaale on elanikkonnast 2-3, kõige rohkem 5% ja oma kogukonna
suurendamine on neile ellujäämise küsimus. „Kui olete tähele pannud, siis on
samasoolise kultuuri propaganda suunatud just noortele ja noortekeskne. Ärgem
nimetagem noorte rikkumist tolerantsuseks,“ rõhutab Alavainu.
Arengupsühholoog
ja seksuoloog Tõnu Ots on homoseksuaalsete suhete normaliseerimise
suhtes õpikutes väga kriitiline. Tema sõnul on inimvaenulik idealiseerida ja fetišeerida
inimeses peituvaid või ilmnevaid, meile ebasoovitavaid,
paratamatusi. „Nende juurdetekitamine on juba lausa kuritegelik,” on Ots
resoluutne. Seksuoloogi sõnul on bioloogilise kalduvuse osakaal kõrvalekalletes
kõigest 0,5–1,5%. Samuti ei saa rääkida pärilikust käitumismustrist. Inimese eelistuste kujundamisel lasub määrav vastutus
meie igapäevaselt ühisloodaval kultuurikeskkonnal. Teisisõnu, vale rõhutamise
ja kasvatuse tulemusena võib see suhtevorm muutuda sotsiogeneetiliseks – s.t
saada järgmisele põlvkonnale tavapäraseks või isegi
normiks. „Siis on see juba ühiskonna probleem. Me peame säilitama
traditsioonilise perekonna kui ühiskonna algraku – ajalooliselt kõige
efektiivsemaks osutunud uue ühiskonna kvantitatiivse ja kvalitatiivse
taastootmise funktsiooni,“ rõhutab Ots.
- esmaspäev, veebruar 25, 2019
- 3 Comments