Reformierakonnal puudub majandusest elementaarnegi arusaam

esmaspäev, veebruar 04, 2019


Reformierakond on aastaid presenteerinud ennast kui suurima majanduskompetentsiga erakonda, kes seisab ettevõtluse arengu ja üldise jõukuse tõusu eest. Eesti lubati viia lausa viie rikkama riigi hulka Euroopas. Visates pilgu aga nende reaalsetele tegudele, siis avaneb meile hoopiski teistsugune ja üsnagi õõvastav pilt. Toon mõned näited.

2008. aastal tabas Eestit ülemaailmne majanduskriis. Turud kukkusid, ettevõtted pankrotistusid, töötus ja vaesus kasvas. Meie väiksusest ja odavale allhankele suunatusest tingituna mõjus see meile rängemini kui enamikele teistele riikidele. Reformierakond keeldus aga reaalsust tunnistamast ja nende peaminister Ansip lausus oma unustamatud ja täielikku empaatiavõime puudumist näitavad sõnad, et kui see on kriissiis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi. Ilmselt mõtles ta seda tõsiselt, sest kriisiolukorras valis Eesti hoopiski teistsuguse tee, kui ülejäänud riigid.

Erinevalt teistest ei panustanud valitsus majanduse stimuleerimisse, et peatada langust ja tagada tööhõivet vaid asus vastutustundetult hoopis majandust jahutama. 2009. aastal, selle asemel, et kriisi leevendamiseks kasutada just sel eesmärgil kogutud stabiilsusreservi, asuti kõige raskemal ajal reservi suurendama ja riiklikke projekte külmutama. Nn krokodillide komitee tõmbas kõikjalt kokku ja koondas inimesi, tehes seda aga vaid mehhaaniliselt, mitte otstarbekusest ja vajadusest lähtuvalt. Omavalitsuste tulubaasi vähendati ligi kolmandiku võrra, mis tingis ka nende arendustegevuse soikumise. Tagajärjeks oli katastroofiline kümnete tuhandete inimeste töötuks jäämine, üle-eestiline ettevõtete pankrotilaine ja tuhandete kodulaenuga hangitud kodude äravõtmine hättasattunud peredelt. Ettevõtted ja inimesed jäeti oma muredega üksi ja kui enam kui sada tuhat inimest ei oleks leidnud väljapääsu välismaale tööle minekus, figureeriksime me tänagi riikide töötuse edetabeli tipus.

Kõigele lisaks otsustas Ansipi juhitud Reformierakond hakata läbi EFSM-i ja ESM-i toetama välismaiseid, lennukilt laenuraha külvanud, eeskätt Prantsuse ja Saksa pankasid ja fonde ning seda raha laristanud meist oluliselt rikkamat Kreekat. Lisaks ca kolme miljardi euro suurusele garantiile andsime reaalselt välja ka ligi 300 miljonit eurot. Kõike seda tehti loomulikult meie maksumaksjate rahaga ja meie endi inimeste heaolu arvelt.

Jürgen Ligi sõnul pidi see olema Eestile kasulik investeering. Paraku pole me sellest sentigi võitnud ja on selge, et välja antud rahast peame igaveseks suu puhtaks pühkima, sest Kreeka „laene“ on miljardite kaupa maha kantud. Lisaks on Eesti maksumaksja arvelt kinni maksnud ka enam kui paarkümmend miljonit Kreeka riigi võetud laenudelt makstavat intressi. Vastupidiselt Eestist juhindusid Läti ja Leedu Euroopa Liidu alusdokumentides sätestatust, mille kohaselt: „Liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi“. Mis peaks küll juhtuma, et Reformierakond seaks lääne suurpankade ja meist rikkamate riikide heaolutaseme, kordades suuremate pensionite, palkade ja sotsiaaltagatiste säilitamise asemel prioriteediks meie enda rahva heaolu ja ettevõtluse arengu?
Jah, me tulime lõpuks kriisist välja, kuid seda mitte tänu reformierakondliku valitsuse tegevusele, vaid nende kiuste. Kuid enam kui sada tuhat inimest on aga endiselt võõrsil, sest ei leia siit elamisväärse palgaga tööd, millega oleks võimalik enda peret elatada. Ja mis kõige hullem, kriisist ei õpitud mitte midagi, piltlikult öeldes jäeti hea kriis Reformierakonna juhitud valitsuse poolt ära kasutamata. Me oleme ka täna samasugune odavat allhanget tegev ja toorainet (puit, teravili, piim jne) eksportiv riik, selle asemel, et toota kümneid kordi tasuvamat lõpp-produkti. Seitseteist aastat võimul olnud reformierakond ei vaevunud majanduse ümberstruktureerimisse panustama, nagu ka praegune vasakvalitsus, ja kui homme puhkeks uus majanduskriis, oleme me selleks täpselt samamoodi ette valmistumata kui toona.
Olles käivitanud massilise eestlaste väljarände, mille peatamiseks ei ole midagi tehtud, võeti järgmisena ette võõrtööjõu sisserände soodustamine, millest hakati rääkima juba 2003. aasta koalitsioonilepingus. Tänaseks on tehtud immigratsioonikvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, tervelt kaheksateist erandit ja sisuliselt pole sisserändel enam mingitki piiri. Ainuüksi 2018. aastal saabus Eestisse enam kui 20 000 võõrtöölist, lisaks sajad kolmandast maailmast pärit õppeviisa ärakasutajad, kes kasutavad seda sisserännuks, lisaks EL kodanikud, pagulased, illegaalid jne. 2015. aasta valimistel oli üks Reformierakonna põhilubadusi Eesti rahvaarvu kasvatamine. See ongi saavutatud ja sündimusstatistikat vaadates on rahvastiku kasv tingitud just nimelt välismaalaste sisserände tõusu teel. Ühesõnaga, Reformierakond käivitas koos teiste kartellierakondadega rahvastiku väljavahetamise protsessi, millele püütakse ka täna hoogu juurde anda selle asemel, et soodustada töökäte vajadust vähendava tehnoloogia arenguga kaasaskäimist, digitaliseerimist, robotiseerimist ja automatiseerimist. See paneb meid igavesti odava allhanke, madalate palkade ja jätkuva eestlaste väljarände lõksu ning paneb varsti eestlaste peremehestaatuse omaenda kodumaal küsimärgi alla.  

Kõige selle taustal terendab Kallase 10 miljoni dollari lugu ja Reformierakonna võtmeisikutega seotud VEB Fondi 32 miljonit euro vargus, millest joonistub väidetavalt välja Reformierakonna sünnilugu. Ka Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumi puhul viitas nii mõnigi Riigikogu uurimiskomisjoni, mille liige ma olin, ees käinud isik musta raha liikumisele Toompea võimuerakondade suunas. Kas see on ikka juhus, et Tallinna Sadama uurimine on veninud ja kohtuprotsess lükati edasi just nüüd, enne valimisi?     

Ei ole vist kedagi, kes poleks kuulnud Danske panga kolossaalsest rahapesuskandaalist, mille käigus liikust pangast läbi ca kakssada miljardit vene päritolu musta raha ilma, et Eesti vastavad ametkonnad oleks vaatamata korduvalt saadud signaalidele reageerinud. Selle taustal on märgiline, et nii mõnedki rahapesu puudutavad kuriteod muudeti 2014. aasta juunis kummalisel kombel väärtegudeks, mis tähendab, et rahapesuga seotud isikud võisid peale seda kergendatult hingata ja sisuliselt karistamatult tegutseda. See ei ole kindlasti mitte juhus. Danske Panga rahapesu toimus aastatel 2007 – 2015, mil Reformierakonna võim oli vankumatu. 2009 – 2014 täitis Rahandusministri ja Finantsinspektsiooni Nõukogu kohuseid Jürgen Ligi, kes kinnitab täna, et nemad olid hoopistükkis puu otsas kui pauk käis.

Reformierakond ei ole oma arrogantsuses kunagi suvatsenud asjatundjaid kuulata, meenutage või ühe Eesti parima majandusanalüütiku Ruta Arumäe juhtumit Rõivase valitsuse majandusnõunikuna kui temalt ei küsitud terve selle aja jooksul mitte kordagi nõu. Reformierakond käivitas enda asjatundmatute ja paikapidamatute prognooside alusel suuremahulise aktsiiside tõstmise, mis on tänaseks kahjustanud Eesti riiki ja majandust sadade miljonite eurode ulatuses ja mida tänane valitsus ignorantselt jätkab. Täna teeb Reformierakond süütut nägu, justkui ei puutuks tõstmised üldse nendesse. Juba 2015. aastal hoiatas EKRE aktsiiside tõstmisega seotud riskide ja sellest tingitud drastiliste tagajärgede eest nii Eesti majandusele kui inimeste heaolule. Just nii on läinudki – järgnes üleüldine hinnatõus, transpordiettevõtted asusid tankima väljaspool Eestit, algas viinaralli Lätisse, Lõuna-Eesti maapoodide sulgemine ning Soome turistide drastiline vähenemine. Aprilli lõpus 2015 kogunes rahvas EKRE kutsel Toompeale, et protesteerida aktsiiside tõstmise vastu. Reformierakond eiras hoiatusi ja tituleeris need järjekordselt populistlikuks rahva hirmutamiseks. Peaminister Rõivas teatas aga, et “aktsiis küll tõuseb, kuid kütuse hind võib sellegi poolest langeda.” Sellist rumalust ei pea ilmselt kommenteerimagi.
Reformierakonna võimu ajal kasvas Eestis üldine ebavõrdsus, suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Lisaks maapiirkondade tühjenemisele suurenes eriti maa- ja linnapiirkondades elavate inimeste sissetulekute ebavõrdsus. Statistikaameti teatel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk iga viies inimene. Tänu Reformierakonna hoolimatule majanduspoliitikale oli elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekute erinevus pea kuue kordne. Euroopa Komisjoni Eesti kohta välja antud raportis olid ja on need näitajad ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Numbrid näitavad hästi, milline on olnud Reformierakonna aetava „eduka ja stabiilse“ majanduspoliitika tulemus. Selle peale teatas aga Rõivas, et Eestis on kõik kõige paremas korras, riik on valmis ja ainus mida me veel vajame on peenhäälestus. Lennart Meri sõnu laenates, „No tule taevas appi!“.
Need on vaid üksikud näited, kuid reformierakondlased, kelle võimul oleku ajal Eesti majandus stagneerus, on aastaid käitunud nii, nagu vaid nemad teaksid, kuidas riigis asjad käima peavad, ja teised keegi ei tea midagi. Samal ajal läksid nii Läti kui Leedu meist mööda nii majanduskasvus kui investeeringute poolest. Ka täna puudub nende välja käidud majandusprogrammis igasugune innovatiivsus ja edasiviiv alge ning seda läbib punase joonena püüd lihtsalt taastada endine olukord. Reformierakonnal puudub tegelikult majandusest elementaarnegi arusaam ja kompetents ning nende valitsusse pääsemine oleks veskikiviks Eesti ühiskonna ja riigi kaelas.
Avaldatud Päevalehes 4.02.2019
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-reformierakonnal-puudub-majandusest-elementaarnegi-arusaam?id=85223471

You Might Also Like

1 kommentaari

  1. Eesti elukeskkonna maapiirkondadesse viimiseks s.o. Eesti elukeskkonna loodusesse viimiseks kus on tervislik elukeskkond tuleb fokusseerida tasuta transpordile ja tasuta elektrile,Maslowi pyramiidi loomisele jpms.

    VastaKustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...