On õige aeg ajada selg sirgu

reede, jaanuar 25, 2019


Henn Põlluaasa kõne ja küsimused EKRE esitatud Eesti-Vene piirilepingu denonsseerimise eelnõu lugemisel, 22.01.2019 Riigikogus.

Lugupeetud Riigikogu asespiiker! Lugupeetud riigikogulased! Ma olen sellelsamal teemal selles koosseisus rääkimas juba mitmendat korda. Mulle tundub, et täna on teid siin saalis rohkem kui varasematel kordadel. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et lähenevate valimiste tõttu soovite näidata, justkui oleksite te aktiivsemad ja tegeleksite tõsisemalt Eesti huvide kaitsmisega, või on see lihtsalt laiskus, et te ei viitsi praegu siit ära minna. Sest kõikidel eelnevatel kordadel on kõik teised erakonnad, va Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, hääletanud sellele eelnõule vastu.
 
Ma ei tea, kas on mõtet teile üle rääkida ajalugu, neid sündmusi, mille tõttu me oleme tänases olukorras, sest ma olen sellest ka varem rääkinud ja teid justkui see ei huvitaks, teid justkui Eesti huvid ei huvitaks, teid justkui ei huvitaks Eesti territoriaalne terviklikkus. Seetõttu on mul tunne, et võib-olla ma ei räägigi mitte teile – kuigi ma loodan, et te kuulate –, vaid ma räägin hoopis Eesti rahvale ja kõigile neile, kes peaksid seda kas praegu kuulama, vaatama või hiljem seda tegema.

Ma olen kirjutanud muuseas sellel teemal ka raamatu. Siin on Eesti piiri lugu kirjas alates Eesti riigi loomisest kuni tänapäevani. Kõik, mis on toimunud, kõik, mis on tehtud, mida keegi on öelnud ja isegi mida keegi on mõelnud. Võtke see raamat raamatukogust kuskilt, sest poodidest seda enam ammu ei leia, ja lugege. Ma loodan, et te mõtlete ka sellele, et sellele raamatule ju tuleb järg, sest see piirisaaga ei ole lõppenud. Ja ma loodan, et te ei taha siia negatiivsete näidetena sisse tulla.

Aga Eesti piir – selline, nagu ta täna on – või teisisõnu ajutine kontrolljoon, see kujunes välja ju juba siis, kui Eesti ei olnud isegi mitte okupeeritud. Venemaa kuulutas 1944. aasta augustis ühepoolselt Petserimaa ja Narva-tagused alad endale kuuluvaks. See oli räige rahvusvahelise õiguse rikkumine, täpselt samamoodi, nagu täna Venemaa käitub teiste naaberriikide suhtes, nii Gruusia kui ka Ukraina suhtes – on vallutanud, okupeerinud, annekteerinud nendelt alasid. Ja mitte mingisugust vahet Eesti alade okupeerimisega ei ole, ainukene vahe on ajaline – meie alad okupeeriti varem, Krimm ja Gruusia Osseetia alad hiljem. Ja see ongi ainukene vahe.
 
Teie siin, Eesti erakonnad, on väga vapralt võidelnud ja võtnud sõna teiste riikide territoriaalse terviklikkuse eest, mõistnud hukka Venemaa agressioonid, aga see on ainult silmakirjalik mulliajamine, sellepärast, et te unustate ära ja sulete silmad selle ees, mis Eestis toimub, selle ees, et Eesti 5,2% meie territooriumist on täpselt samamoodi okupeeritud ja annekteeritud. Kogu teie jutt sellest, et venelased peaksid vaid Krimmist välja minema, on silmakirjalik. See näitab teie sügavat hoolimatust Eesti riigist suhtes, meie esivanemate võitlusest ja ohverdusest, meie tulevikust.

Järgmisena olete te valmis ehk ära andma Kirde-Eesti ja ma ei tea mida. Kas te mõtlete, mis te teete? Kuidas te vaatate enda isadele-vanaisadele silma, kuidas te enda lastele-lastelastele seletate, et oh ei, meil ei ole midagi vajagi, tühja meil sellest Eesti territooriumist? Mis sest, et see on põhiseaduse järgi ja ka kõikide moraalsete ja eetiliste kaalutluste järgi püha ja puutumatu.

Teie olete kõik andnud vande selle eest, et seda kaitsta. Te peaksite olema valmis kaitsma seda surmani. Aga selle eest ajab Eesti riik ja valitsus ja Riigikogu enamus poliitikat, mille ainukene eesmärk on mängida Venemaa pilli järgi. Kes on siin need putinistid tegelikult, kes Kremli soove täidavad? 

Kuni 1994. aastani seisis Eesti vapralt nende eesmärkide eest, et saaksime tagasi Tartu rahu alad, aga peale seda enam mitte. Muuseas, esimesena tulid sellega välja sotsid (Andres Tarand), siis järgnes Lennart Meri samade soovidega. Ja vapper läbirääkimine ja enda huvide eest seismine asendus täieliku lömitamisega, allaheitlikkusega, saba jalge vahele tõmbamisega ning loovutusliku piirilepingu sõlmimisega, millesse ei ole mitte ühtegi Eesti-poolset soovi ega eesmärki sisse viidud. Kõikides küsimustes on alla antud ja järele antud Venemaale, kes läbirääkimisi sidus igasuguste muude teemadega, ja kõikidega oldi nõus. Kõikidega oldi nõus – andke andeks! – nagu prostituut, aga mitte iseseisev suveräänne väärikas riik, mida me peaksime olema. 

Piirileping rikub otseselt meie põhiseadust, mis ütleb, et Eesti riigi territoorium on ühtne ja jagamatu. Jüri Uluots on 1937. aastal seletanud seda paragrahvi, et see tähendabki just nimelt sõna-sõnalt seda Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, sellest ei või mitte jupikestki ära anda. Paragrahv 122 ütleb, et Eesti ja Vene maismaapiir on määratud Tartu rahuga. Ja seda see tähendabki – Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, kus on täpselt ära öeldud, kuskohas piir jookseb. Tartu rahuleping on ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris ja kehtib ka täna. Ajutine kontrolljoon, mis on olude sunnil paika pandud, see toimib riigipiirina, toimib suurepäraselt. 

Ja siit me jõuame nende valedeni, mida on siis esitatud selle Eesti huve riivava või räigelt rikkuva piirilepingu õigustamiseks. Kunagi räägiti meile, et Eesti ei saa Euroopa Liidu ega NATO liikmeks muidu, kui me peame sõlmima uue piirilepingu. Me teame, et see on vale. Me oleme nii Euroopa Liidus kui NATO-s. See, et uut piirilepingut ei ole, ei lugenud. Siis räägiti meile, kuidas meie suhted paranevad peale seda, kui me selle loovutuse ära teeme ja Saaremaa-suuruse tüki enda isamaast agressorile ja okupandile kingime. Läti tegi 2005 täpselt samasuguse leppe juba ära – andis enda okupeeritud Abrene alad venelasele. Kas keegi saab väita, et suhted oleksid grammivõrdki paremad? Ei ole. 

Vaatasin läbi siin eelmiste kordade erinevate erakondade vastuväited sellele allkirja tagasivõtmisele. Seal oli sellised põhjendused – neid põhjendusi on ka varem esitatud, aga seal olid sellised – kui me oleme juba korra võtnud selle suuna, siis ei tohi teist suunda võtta ja ümber mõelda. Riigi järjepidevus on oluline. No kuulge – andke andeks! –, kui kapten näeb, et laev sõidab karile, siis on kapteni kohustus rooli pöörata ja öelda meestele, et me peame tegema kõike, et mitte põhja minna. Mis jutt see on, et riik ei saa endale kahjulikust leppest tagasi astuda? Loomulikult saab. Siis on räägitud veel, et täna ei ole õige aeg. Millal siis on õige aeg? Just nimelt täna, kui Venemaa on näidanud, et ta sülitab rahvusvahelistele lepetele ja rahvusvahelisele õigusele, kus Venemaa on näidanud, et ta on meile varjamatult vaenulik riik, tema eesmärk on taastada impeerium, nüüd, kus ta on korduvalt meie iseseisvuse ajal teatanud, et Tartu rahuleping on vaid paber, millega tasub vaid kemmergusse minna. Millal on veel siis õigem aeg? Just täna on õige aeg ajada lõpuks ometigi selg sirgu ja ütelda, et me seisame oma isamaa eest, me seisame enda riigi territoriaalse terviklikkuse eest ja me astume tagasi sellest leppest.
 
Väliskomisjonis, kui eelnõud arutati, siis leidis ka Isamaa esindaja, et ainukene põhjus, miks me leppele allkirja tagasivõtmisega nüüd välja tuleme, on lähenevad valimised. Sugugi mitte. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on erakond, kes seisab Eesti riigi ja rahvuse huvide eest. Ja me oleme selle teemaga ka varem välja tulnud. Ja me tuleme – kui te peaksite selle täna tagasi lükkama – uuesti ja uuesti, sest me tahame, et Eesti oleks tõesti väärikas riik, mitte mingi Kremli jalanarts. Aga selles suhtes on tõesti õigus, et praegu, enne valimisi on väga hea aeg selleks, et kõik te saate näidata enda tegelikku palet.
Ma ei ole mitte ühegi erakonna programmist lugenud, ei valimisprogrammist ega põhiprogrammist, et teie eesmärk oleks loovutada need alad Venemaale. Seega, ma loodan, et teie, kes te siin täna istute ja kes siia veel hääletama tulevad, julgete hääletada kui saadik, julgete seista tõesti enda valijate ja Eesti rahva eest. Ja me teeme selle ära, täpselt samamoodi, nagu 2005 Venemaa teatas, et nemad on taganenud piirilepingust, kuna Eesti pool pani preambulisse sisse viite Tartu rahule.

See näitab ju seda, et tegelikult – kuigi Venemaa väidab, et Tartu rahu ei maksa mitte midagi, see on ainult ajalooline dokument – et, kui preambulisse, millel ei ole seaduslikku sisu ega kohustaks Venemaad mitte millekski, pandi viide Tartu rahule, tundsid nad, et see annaks Eestile õiguse esitada hiljem Venemaale territoriaalseid pretensioone. Nii et tegelikult nad tunnustavad Tartu rahu – nad teavad, et see on kehtiv ja niisama sellest ei pääse. Aga kui me sõlmime selle piirilepingu, siis – meie õigusteadlased on korduvalt kinnitanud – sellega me tühistame Tartu rahulepingu ka omalt poolt. Sellepärast, et piiriküsimus oli rahulepingu üks olulisemaid punkte lisaks sellele, et Venemaa lubas rahulepingus tunnustada Eesti puutumatust igaveseks ajaks ja loobuda kõikidest nõuetest meie vastu. 

Kui me ise tühistame selle piirileppega Tartu rahulepingu, kas te annate endale aru, millega te hakkama saate? Meie Teabeameti ja kapo juhid on korduvalt tähelepanu pööranud küll sellistele asjadele ja isikutele, keda kutsutakse kasulikeks idiootideks – nendele, keda kutsutakse mõjuagentideks. Me teame kõik, millega sellised inimesed tegelevad, mida need terminid tähendavad, kelle huve sellised inimesed esindavad. Mina tooks siia juurde veel ühe aspekti ja astuks sammu edasi, tuletaks teile meelde selliseid isikuid nagu Simm, Dressen, Metsavas, Puusepp jne, jne. Riigireetur on nende ühine nimetaja – nad ei olnud lihtsalt kasulikud idioodid ega mõjuagendid, nad olid riigireeturid.
 
Ja kui me vaatame, et piirileping, see uus piirileping on otseselt meie põhiseaduse vastane – meie karistusseadustik ütleb, et Eesti territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud teod on riigireetmine –, siis ma soovitan teil mõelda, kes te siiamaani olete toetanud seda piirilepingut, mida see samm tähendab, kui teie heakskiidul antakse Venemaale ära 5,2% meie territooriumist. Ja ilma, et keegi nõuaks või sooviks kompensatsiooni või oleks küsinud Venemaalt meie Tartu Ülikooli varasid tagasi, mis on Venemaale viidud, või oleks nõudnud meie presidendi ametirahagi tagasi. Oh ei! täpselt samamoodi mitte keegi ei küsi mitte punast krossigi nende maavarade eest, mis meil Venemaale jäävad. Narva jõe tagustes põlevkivimaardlates on umbes 400 miljonit tonni põlevkivi, millest valmistatud diiselkütus kataks meie vajadused 70 aastaks. Kujutate ette, mis selle väärtus on! Meil ei ole seda vaja. Meid ei huvita klaasiliiv Petserimaal, meil ei ole seda vaja. Meid ei huvita keraamikasavi Petserimaal, meil pole seda vaja. Meil ei ole vaja ka kümnete tuhandete inimeste vara, mis Petserimaale on jäänud. Me sülitame umbes 10 000 Eesti kodanikule, kelle me jätame Petserimaale. Meil pole neid vaja, meil pole midagi vaja.
 
Mis riik see on? Mis valitsus see on, mis Riigikogu liikmed need on, kes on valmis sülitama enda riigi ja rahvuse peale, põhiseaduse peale, meie huvide peale? Selles suhtes on tõesti hea, et valimised on tulemas. Jah, me oleme taas kord selle teema ülesse tõstnud, sest nendel inimestel, kellest muuseas 2005. aasta küsitluse järgi, kui see piirileping esimest korda sõlmiti või allkirjastati, oli 82,5% Eesti alade loovutamise vastu, oleks selge pilt, kelle poolt tasub häält anda, kelle poolt mitte, kes seisavad Eesti eest, kes mitte ja millised erakonnad kannavad seda aadet, eestluse aadet, meie iseseisvuse ja suveräänsuse aadet südames. Kõik muu, mis te siin räägite ja võite välja tuua peale minu esinemist, need põhjendused, see on tühi õhk. See on kui kärbsepirin meie kõrvus. Sel pole mingisugust sisu, see on ainult hale eneseõigustamine, et näidata, justkui oleks mingigi mõtestatus teie lömitamises. Aga ei ole. Meie kohus on seista Eesti eest. Ja selleks ma teid üles kutsungi.

Aseesimees Enn Eesmaa 
Austatud ettekandja, kas te lõpetasite? Paragrahv 67 kohaselt oleks te võinud ka lisaaega küsida, kuid nüüd on see otsus juba tehtud. Küsimused. Palun, Martin Helme!

Martin Helme 
Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus, et kui me sellest piirilepingust loobuksime, kui Eesti võtaks oma allkirja sellelt tagasi, siis mis edasi saaks. Keerame taksomeetri nulli või mis on meie plaan või mis peaks olema Eesti plaan oma suhetes Venemaaga ja eriti vaidluses territooriumi üle? Aitäh!

Henn Põlluaas 
Väga lihtne: Tartu rahulepingu järgne piir kehtib siiamaani rahvusvahelise õiguse järgi, need on meie territooriumid. Kokkuleppeliselt Venemaaga ja vastavalt ka meie piirilepingule on meil kehtestatud ajutine kontrolljoon, mis toimib riigipiirina. Selles suhtes ma ei usu, et mingit muutust oleks lähipäivil või lähiaastatel tulemas. Venemaa on need alad meilt jõuga võtnud, jõuga meie neid tagasi võtma ei lähe loomulikult. Aga me ootasime 50 aastat enda taasiseseisvumist ja võime oodata veel ja veel. Äkki saame kunagi need alad tagasi. Puuduvad igasugused moraalsed, majanduslikud, poliitilised, mis iganes põhjendused, miks me peaksime tasuta loovutama need alad Venemaale, kes on agressor, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kes on varjamatult näidanud enda vaenulikkust meie vastu. 
Nii et selles suhtes mitte mingisuguseid muutusi suhetes ei tule. Suhted ei lähe paremaks ega halvemaks. Läti näide näitab seda suurepäraselt. Head suhted sõltuvad ainult Venemaast. Me võime kasvõi pea peal käia või tegelikult astuda SRÜ liikmeks – vaat see oleks võib-olla ainukene asi, mis suhteid parandaks. Aga muu mitte. 

Nii et mingi aja kindlasti okupatsioon meie aladel ja anneksioon jätkub, aga me saaksime ikkagi näidata, et me oleme tõesti iseseisev ja väärikas riik, kes seisab enda huvide eest ja ei muutu terve maailma ees naeruväärseks. Riigiks, kes rahu ajal, ilma et agressor ähvardaks kuidagi sõjaliselt või ma ei tea mis kombel, annab enda alad ära.
 
Venemaa võttis 2005. aastal enda leppelt allkirja tagasi. Nüüd, 2019 võiks Eesti võtta tagasi oma allkirja. Ja kui tõepoolest leidub neid, kes ikkagi tahaksid meie aladest loobuda, siis on ju võimalik alustada uusi läbirääkimisi ja lähtuda just nimelt sellest, et Venemaa maksab kinni kõik tekitatud okupatsioonikahjud, maksab kinni kõik eraisikute ja firmade okupeeritud aladele jäänud varad, maksab kinni Eesti riigile kõik sinna jäävad maavarad ja kõik muu. Selle üle me võime ju arutada, aga mitte lihtsalt nii, et me anname kõik niisama tasuta ära ja ütleme, et meil polegi mitte midagi vaja. See on nõdrameelne. 

Ja pealekauba me peame selle teema panema rahvahääletusele – sellepärast et kõik need põhiseaduse punktid, mis ma teile ette lugesin, ütlevad üheselt, et piirilepingut ei ole võimalik sõlmida, see on põhiseadusvastane ja põhiseadus ütleb, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Selleks, et piiri muuta, on vaja teha rahvahääletus, referendum, muuta põhiseadust. Need on võimalused muuta piiri, aga mina ei näe selleks absoluutselt mitte mingisugust põhjust ega vajadust. Seda enam, et tegelikult Eesti taasiseseisvumisel kuulutas isegi Ülemnõukogu, et me tahame tagasi Tartu rahulepingu järgseid alasid, seda kuulutas Eesti Komitee, seda kuulutas ka Riigikogu. See on olnud meie jätkuv suund, vahepealseid võib lugeda lihtsalt nende kolme kategooria, keda ma enne loetlesin, sisse viidud vimpkaks, mille me peame sirgeks ajama.
 
Aga me ei ole ka olnud üksi läbi terve okupatsiooniaja. Ma loeks teile ette mõned kuupäevad ja tähtpäevad, kus terve maailm on seisnud meie selja taga ja nõudnud meie iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamist. 1975. aastal kinnitati Helsingis Euroopa koostöö ja turvalisuse konverentsi lõppaktis, et sõjajärgse Euroopa riikide piire ei tohi vägivaldselt muuta. Kuidas muudeti Eesti piiri – vägivaldselt! USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja teised lääneriigid deklareerisid, et ei tunnusta NSV Liidu toime pandud Balti riikide okupeerimist ega nende vägivaldselt muudetud piire. 1983. aastal võttis Euroopa Parlament vastu otsuse, millega mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. 1983. aastal tegi USA president Reagan avalduse, et Balti riikide jätkuva ebaseadusliku okupeerimisega rikub Nõukogude Liit rahvusvahelist õigust, nagu see on välja kuulutatud ÜRO hartas ja ÜRO Peaassamblee järgnevates resolutsioonides. 2005 võttis Euroopa Parlament vastu teise maailmasõja alase resolutsiooni, mis mõistis hukka kommunistliku okupatsiooni Ida-Euroopa riikides. 2005 võttis USA Kongressi Esindajatekoda vastu resolutsiooni, milles kutsuti Venemaad Balti riikide okupeerimist tunnistama, selle eest vabandust paluma ning ebaseaduslikku annekteerimist hukka mõistma. 2006 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, mis mõistis hukka totalitaarsete režiimide sooritatud kommunismikuriteod ja nõudis nende tagajärgede likvideerimist. Mida muud on meie alade okupeerimine ja annekteerimine kui kommunismikuritegu! Ja Eesti riik tahab seda legaliseerida, tahab anda sellele seadusliku aluse. See on häbiväärne. 

Raivo Põldaru 
Lugupeetud aseesimees! Hea Henn! Jätkaks just sinu viimasest lausest, et miks me siis oleme sinna jõudnud, et Eesti riik tahab legaliseerida olukorda, mida Nõukogude Liit, mida Venemaa on tekitanud. Ometi siit saalist on ju tihti kõlanud ka see, et tegelikult suhted, meie ja Venemaa vahelised suhted, olenevad ainult Venemaast ja tema tahtest. Nii et siin ilmselt ei ole põhjust, et keegi arvaks, et nüüd riigipiirileping aitaks neid asju parandada. Kui tahet on, paranevad, kui tahet ei ole. Mis siis ikkagi selle taga võib olla, et me oleme nii kaugele jõudnud, et seal allkirjad tõepoolest all seisavad? Mis asi see võib olla? Aitäh! On sul mõtteid?

Henn Põlluaas 
Ma arvan, et see ei ole mitte isegi miljoni dollari küsimus, vaid see on miljardite, sadade miljardite dollarite või eurode küsimus, sest minul selle jaoks vastust ei ole. Küll loobume me selle leppega tõesti sadadest miljarditest, mida me kingime Venemaale.

Miks seda tehakse? Ma ei oska öelda. Üks põhjus on võib-olla selles, et Eestis ei toimunud lustratsiooni peale Eesti taasiseseisvumist: endised võimuesindajad, endised kvislingid, kollaborandid jäid võimule. Ja võib-olla see, et need kõik olid nabanööri pidi seotud küll Kremli, KGB, GRU ja jumal teab millega. Ja see nabanöör jätkus peale Venemaa n-ö iseseisvumist Nõukogude Liidust FSB jm nabanööridega. See on üks põhjus. 

President Arnold Rüütel on öelnud muuseas, et Eesti esimeses Riigikogus peale taasiseseisvumist oli enam kui 30% KGB agente, kaastöötajaid ja koputajaid. Ma ei kahtle selles numbris, aga see võib-olla annab ühe seletuse, miks peale seda, kui Eesti tõesti vapralt võitles endale iseseisvuse kätte, miks mõne aasta pärast hakkasid toimuma sellised kummalised lood, kus läbirääkimised Venemaaga muutusid kõigeks muuks kui läbirääkimiseks. Need muutusid allaheitlikuks kapitulatsiooniks. Ja kuigi täna on olukord teine, kui oli esimestes Riigikogudes, aga siiski ma näen, et tahet seista Eesti riigi eest ei ole. Ja need, kellel seda tahet ei ole, peaksid väga sügavalt mõtlema, kas nende koht on Eesti riigi tüüri juures või hoopiski mujal.
 
Nii et minul ei ole seda vastust sulle, hea Raivo, kahjuks anda, miks tahetakse nii järjekindlalt, nii sihikindlalt Eesti riigi huve kahjustada ja seda piirilepingut ikkagi sõlmida. See ei ole ühele iseseisvale ja suveräänsele riigile kohane, sest seda ei nõua meilt mitte keegi, nagu ma ka varem ütlesin. Seda ei nõua Euroopa Liit, seda ei nõua meie NATO liitlased. Seda ei nõua meie rahvas. Seda ei nõua mitte keegi peale mingite kummaliste renegaatlike seltskondade ja Kremli ja Venemaa, kelle huvides see leping otseselt on.

Nii et kui täna peaks juhtuma, et järjekordselt lükatakse see eelnõu tagasi, siis ma tahaks näha, kuidas need tagasilükkajad suudavad ennast puhtaks pesta sellest häbist, otsesest Venemaa toetamisest või tagasi lükata väiteid ja süüdistusi, et tegemist on putinistliku sammuga, mida see kahtlemata on, ja kuidas nad veel suudaksid teisi – neid, kes seisavad Eesti eest – süüdistada putinismis või Kremli huvide järgimises.

Rainer Vakra 
Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Erinevalt teist on minu vanaisa tõepoolest, püss käes, Eesti vabaduse eest seisnud, kaks korda ka Konstantin Pätsil kätt surunud ja temal on küll tõsine mure seda juttu kuulata. Ta palus mul teilt küsida, miks te tõepoolest soovite neid Venemaa kodanikke siia Eesti riiki. Ta palus ka küsida ja täpsustada, et näiteks Petseri rajoonis on ainult 2% eestlasi ja ta tõsiselt on selle idee vastu. Ärge rääkige kõigi nende nimel, kes tõepoolest on pannud oma elu ohtu selleks, et Eesti oleks vaba. Mis te ütleksite mehele, kes on 1925 sündinud ja kes seda tõepoolest peab valeks otsuseks? Mis ma oma vanaisale ütlen, hea Henn? Ja palun lühidalt ja ilma solvamata! Aitäh!

Henn Põlluaas 
Hea Rainer! Erinevalt sinust on minu kaks vanaisa vabadussõjas sõdinud, relv käes. Erinevalt sinust oli minu vanavanaisa Eesti esimene sõjaväetervishoiu ülem vabadussõja ajal. Erinevalt sinust oli minu tädimees Andres Larka esimene sõjaminister Eesti Vabariigis. Erinevalt sinust sõdis ka minu isa, relv käes, Eesti Vabariigi eest – ta oli soomepoiss, tuli 1944 koos teistega tagasi ja võitles siin edasi. Nii et ära tule mulle neid jutte palun rääkima!

Ja kui ma esindan siin rahvast, siis mul on täiesti selge mandaat selleks olemas. Nagu ma ennegi mainisin, erinevate küsitluste järgi, mida on aastate jooksul läbi viidud, on 70–80% ja üle sellegi inimestest täiesti selgelt olnud Eesti alade loovutamise vastu ja uue piirilepingu vastu. See on rahva hääl, millest teie tahate punase teerulliga järjekordselt üle sõita.
 
Aga mis puudutab neid Petserimaal olevaid eestlasi, siis tegelikult Petserimaal elab Venemaa andmetel kuskil 20 000–25 000 inimest. See on viimastel aastatel natukene muutunud, sest noored lähevad linnadesse ära, nii et elanike arv väheneb. Venemaa andmetel on neist 10 000–15000 Eesti kodanikku. Pluss veel Jaanilinn, kus on umbes 10 000 inimest. Nii et tegelikult rääkida justkui meile tuleb 100 000–200 000 venelast – see on täiesti tühi jutt, see on absoluutne vale ja demagoogia. 

Kui me vaatame, kui palju tuli eelmisel aastal, 2018, meile sisse võõrtöölisi, siis see oli 20 000 ja üle selle. Lisaks need, kes tulid siia õppima, neid on sadu. Nad tulevad õpiviisaga siia ja siis vahetavad endal siin elamise alust, küsides alalist elamisluba. Pluss muu maailm, mis on meile avatud: Euroopa Liit, USA, Kanada, Jaapan jne. Nii et sisseränne on tegelikult on mitmekordistunud igal aastal. Järgmine aasta tuleb võib-olla 30 000, Siseministeerium on ennustanud, et 33 000. See mis tuleb meie enda alade tagasisaamisega juurde, on köömes selle kõrval. Ja pealekauba sa võid kindel olla, et kõik nad ei sooviks mitte Eestisse tulla.

Olga Ivanova 
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, mul vedas, et te vist minuga küll vaidlusesse ja demagoogiasse ei lasku, kes on rohkem eestlane, eks. Nii et minul on isegi nagu kaks küsimust. Esimene: olles Riigikogu liige, olete tutvunud ka Riigikogu töökorraga ja te hästi teate, et need eelnõud, mis ei läbinud kolmandat lugemist Riigikogu koosseisu jooksul, langevad niikuinii menetlusest välja, eks ju. See ootab ka sedasama piirilepingu seaduse eelnõu. Nii, sellest lähtuvalt kaks küsimust. Olete mitu korda öelnud, et Eesti territoorium on okupeeritud. Öelge palun, mis nipiga ikkagi saab Eesti Vabariik vabaks. Lihtne vastus. Ja teine küsimus on see, et te olete mitu korda ka rääkinud kasulikest idiootidest. Vaadates seda eelnõu, mul on küsimus, kes on see kasulik antud hetkel, kes flirdib Kremli propagandaga. Aitäh!

Henn Põlluaas 
Aitäh! Näiteks 1980. aastal, kui oleks küsitud, mis nipiga saab Eesti vabaks, kas keegi siin saalis olijatest oleks osanud öelda seda. Mitte keegi, 1985. aastalgi veel ei oleks osanud. Ei oska ka mina sulle öelda, kuidas need okupeeritud alad saavad vabaks. Aga täiesti selge on see, et meil puudub igasugune põhjus ja ka isegi õigus neid lihtsalt niisama ära kinkida. Selleks ei ole mingisugust põhjust. Nagu ma ütlesin, me ootasime meie taasiseseisvumist, vabaks saamist 50 aastat. Me võime oodata ka nüüd. See ei võta meilt tükki küljest ära, absoluutselt. Ootame, vaatame. Jumal teab, mis maailmas juhtub. Nõukogude Liidu lagunemist ei oodanud mitte keegi, see juhtus. Võib-olla ühel päeval juhtub ka niimoodi, et Venemaa muutub demokraatlikuks riigiks, kes tõepoolest soovib enda naabritega heanaaberlikke suhteid ja head läbisaamist. Kõige võimatumad asjad on maailmas juhtunud. Ootame, vaatame. Ega mingit muud nippi ei olegi vaja. Ainult ootame ja vaatame ja loodame ja palvetame. 

Ja mis see teine küsimus oli? Aa, küsimus siis Kremli huvide eest seismises. Täiesti selge on ju, mis on Kremli huvides – kas saada endale üks jupp maad juurde või on see meie huvides, et me loovutaksime enda territooriumi. Siin ei ole mingisugust kahtepidi mõtlemistki. Loomulikult, Kremli huvide eest seisavad need, kes tahavad rikkuda meie põhiseadust, meie territoriaalset terviklikkust, meie puutumatust, kes tahavad sellega tõmmata kriipsu peale ka Tartu rahulepingule, mis on meie Eesti Vabariigi sünnitunnistus. Aitäh!

Jevgeni Ossinovski 
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul jäi kõrva teie ettekandest viide sellele, et 90-ndate keskpaigas need inimesed, kes Eesti nimel pidasid piirilepingu läbirääkimisi, et nad piisavalt ei seisnud Eesti rahvuslike huvide eest. Ja te viitasite, et sellel võib olla seost siis nende kommunistliku minevikuga, et nad olid mingil viisil Kremli käsilased. Nüüd ma vaatan, et teie erakonna esimees Mart Helme on töötanud Eesti Raamatu marksismi-leninismi osakonnas, siis olnud pioneeriorganisatsiooni ajakirja Pioneer toimetuses tööl ja siis 90-ndate keskpaigas oli Eesti suursaadik Venemaal ja osales loomulikult ka selle küsimuse arutelu juures. Kas te oma sõnavõtuga andsite hinnangu Mart Helme tegevusele Eesti suursaadikuna tol ajal, et ta ei seisnud piisavalt Eesti rahvuslike huvide eest? Aitäh!

Henn Põlluaas 
Aitäh! Tüüpiline sotsilik sildistamine ja demagoogia, millel puudub igasugune sisu. Jah, vene ajal oli tõepoolest igasugustel asutustel ja osakondadel mida imelikumad nimed. See ei tähenda mitte midagi, toimetaja on ikkagi toimetaja, kui ta raamatu toimetamisega tegeleb jne.

Ja sa peaksid suurepäraselt teadma seda, mis on ühe Eesti Vabariigi suursaadiku ülesanded, kohustused, kuidas diplomaat käib ja milliste juhendite järgi. Kas meie diplomaadid ajavad iseseisvat välispoliitikat kuskil riigis, Ameerikas, Venemaal, ükskõik kus? Kui sa seda väidad, siis oled sa ääretult naiivne ja sa ei ole siiamaani saanud aru Eesti riigi ega üleüldse poliitika ega diplomaatia toimimisest, kuigi sa oled olnud ka minister. "Istu, kaks," võiks selle kohta öelda. Diplomaat täidab talle pandud suuniseid, kohustusi ja ülesandeid. Täpselt nii. Aga küsimus on selles, kes neid ülesandeid annab, kes on need otsused teinud. Ja siin on see veelahe, mis läheb kasulike idiootide, mõjuagentide, riigireeturite ja lihtsalt muidu lollide vahel. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa 
Suur aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole.

Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 14 saadikut, vastu 51. Eelnõu 767 OE ei leidnud Riigikogu toetust ja langes menetlusest välja.

Share This Story

Tags:
Henn Põlluaas

Riigikogu esimees, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees. Õppisin Nõmme Gümnaasiumis ja lõpetasin Tallinna Ülikooli (TPedI) magistrina. Olen õnnelikus abielus ja kahe toreda lapse isa. Alates 2005. aastast Saue linnavolikogu liige, olnud ka volikogu fraktsiooni esimees. Aastatel 2012-2015 olin Saue linnapea, kuni mind valiti Riigikogusse.2015-2019 olin Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees ja väliskomisjoni liige. Olen mitmete ühiskondlike organisatsioonide liige, Soomepoiste Pärimusühingu juhatuses. Olen olnud ka EKRE volikogu ja Harju-Raplamaa ringkonna esimees. Kaitseliitlane, reservohvitser, Keila malevkonna pealiku abi. Publitsist ja analüütik. Olen kirjutanud suure hulga artikleid sise-, välispoliitika- ja teistelgi teemadel, mida on avaldatud nii Eestis kui välismaal. Avaldanud kolm monograafiat: üks Eesti-Vene piirilepingu teemal, teine: Lennart Meri-st ja kolmas SDE tegevusest. 2018. aastal kandis Vene Föderatsioon mind ilma vähimagi põhjenduseta musta, nn russofoobide nimekirja, kellel ei ole lubatud riiki siseneda. Eestist lülitati sellesse nimekirja kokku 20 ühiskonnategelast, neist kolm olid Riigikogu liikmed.

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...