laupäev, 17. november 2018

Mikser püüdis väliskomisjoni petta ja rändepakti varjata


Viimase nädala jooksul on väga suurt tähelepanu saanud ÜRO rändepakt, mis on kavas kiita heaks Marocos, Marrakeschis 10-12. detsembril. Sotsist välisminister Mikseri sõnul ei olevat leppes midagi hullu, pealegi olevat Riigikogu väliskomisjon seda 2018. aasta 13. märtsis toimunud istungil arutanud ja heaks kiitnud.
See ei vasta tõele. Leppest oli küll möödaminnes juttu, kuid see polnud esitatud isegi mitte eraldi päevakorrapunktina. Tegelikult üritas Mikser Väliskomisjoni alatul kombel ära petta ja oli selle küsimuse peitnud samal kuul toimunud Euroopa Liidu välisnõukogu istungi teemapunktide vahele, kuhu see mitte ühegi loogika järgi ei kuulu, ja libises sellest üle kui mitteolulisest, kuid igas mõttes positiivsest asjast. Mingit arutelu ega seisukohtade heakskiitmist ei toimunud, sest lepet ennast polnud toona veel olemaski. Minister esitas lihtsalt põgusa ülevaate hetkeseisust, rõhutades, et leppe valmides polevat see Eestile siduv. Info võeti lihtsalt teadmiseks.
Oskan ministri pretsedenditut käitumist ja küsimuse sellisel moel Väliskomisjoni ette toomist seletada vaid üheselt - tema eesmärgiks oli kogu protsessi varjatud läbiviimine ja hilisema vahele jäämise korral endale alibi saamine. Nüüd saigi ta ju öelda, et viis leppe Riigikogusse, kuigi see ei nõuagi Riigikogu heakskiitu. Loomulikult ei osanud keegi sellele siis suuremat tähelepanu osutada, sest ÜRO-s pidid läbirääkimiste voorud alles algama. Mingist heakskiitmisest ei olnud juttugi. Läbirääkimistest ega seal kokku lepitust Väliskomisjoni aga ei teavitatud, ammugi avalikkust. Kuigi tagantjärgi on selgunud, et tegemist on äärmiselt olulise, Eesti välis-, sise-, kui ka suveräänsust puudutava ja riivava küsimusega, jäeti Riigikogu edasisest protsessist täielikult kõrvale. Välisministeerium tegutses omapäi, ilma Riigikogu volitusteta ja haudvaikuses.
Õnneks suutsime teema siiski päevavalgele tuua. Nii mina kui teised EKRE saadikud pärisid  selle kohta korduvalt aru.  Mikser oli sunnitud tunnistama, et: „erakond, kelle positsioonid on kõige diametraalsemalt minule vastanduvad, ehk EKRE, on seda küsimust riigikogu infotundides tõstatanud mitu korda ja küsinud selle kohta nii minult kui ka peaministrilt. See näitab, et seda protsessi pole sugugi toimetatud avalikkuse eest varjatult.“ Ma parandaks teda – tal lihtsalt ei õnnestunud seda protsessi avalikkuse eest varjatult toimetada. Lõpuks haarasid sellest kinni ka teised erakonnad ja meedia.
Leppe tekst esitati ingliskeelsena väliskomisjonile alles nüüd, 12. novembril, kui rändepakti teema oli avalikuks ja aktuaalseks muutunud ning me nõudsime välisministrit komisjoni ette aru andma. Minu küsimuse peale, miks tekst ei ole eesti keeles kättesaadav ja miks seda ei ole avalikustatud, vastas Mikser: „Ma kardan, et lepingu teksti eesti keelde tõlkimine võib selles elektrilises õhustikus tekitada pingeid“. Ehk siis teisisõnu, välisminister kardab avalikkust ja on seisukohal, et rahvast tulebki hoida pimeduses. Tõenäoliselt ei tõlgitud lepingu teksti eesti keelde seetõttu, et kellelgi ei tekiks tõsist huvi sellega tutvuda. Kes ikka hakkab ÜRO kodulehelt mingit ingliskeelset juriidilist lepet otsima. Loodeti ilmselt, et selle sisu ei leviks enne, kui leppele oleks Marocos Eesti heakskiit antud. Siis oleks juba hilja olnud vastuväiteid esitada. 
ÜRO rändelepe, mida salamisi ja pettuse teel üritati Eestile kaela määrida, on tõeline viitsütikuga pomm, mille juured ulatuvad mitme aasta taha ja sellegi tagant paistavad loomulikult välja sotside kõrvad. Aga ka Reformierakonna omad. Nimelt võeti 2016. aastal New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu New Yorgi deklaratsioon. Toona esindasid Eestit ja kiitsid selle heaks president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Jürgen Ligi, kes nüüd teeb kahepalgeliselt näo, justkui tema ei puutuks asjassegi. Ka siis ei toimunud Riigikogu kaasamist ega mingit avalikku arutelu. Deklaratsiooniga võtsid riigid endale kohustuse alustada läbirääkimisi, mis viivad 2018. aastal rahvusvahelise konverentsi ja ülemaailmse raamkokkuleppeni rände osas. Antud näpunäiteid järgides ongi kõnealune ÜRO rändepakt koostatud.
Tegemist on uue ja salakavala immigratsioonipumbaga, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellele tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui Inimõiguste Deklaratsioon räägib inimesest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant. Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile kõik õigused, eluaseme, hariduse, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaaltoetusi, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne. Kallale minnakse ka sõnavabadusele - vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Jne. Lisaks tuleb aidata majanduslikult migrantide lähteriike.
Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõppeb sõnadega - vastavalt rahvusvahelistele normidele. Ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Tegelikult käib jutt kümnetest ja sadadest miljonitest inimestest, kes pannakse liikuma, kui selgub, millised külluslikud privileegid neile ja rängad kohustused sihtriikidele pannakse. Sisuliselt on see üleskutse enneolematuks rahvaste rändeks, millesarnast ei ole ajaloos nähtud. Rändesuundasid ja ka tagajärgi me aga teame.
Mikseri väide, et ÜRO rändepakt ei ole meile siduv, ei vasta tõele. Jah, juriidiliselt ehk mitte, kuid seda enam poliitiliselt ja moraalselt. Leppe kahekümne kolmes punktis öeldakse selgelt, et alla kirjutanud riigid võtavad endale nimetatud eesmärgid ja kohustused. Nende täitmise kontrollimiseks ja riikide survestamiseks luuakse ka spetsiaalne järelvalvemehhanism. Pealegi, kui Eesti kiidaks rändepakti Marocos kõige kõrgeimal võimalikult tasandil, ehk presidendi poolt heaks, kuidas oleks veel võimalik väita, et see meile kohustuslik ega siduv pole.
Isegi Mikser oli sunnitud lõpuks ajakirjanduses tunnistama, et „kui avaldame toetust dokumendile ja eesmärkidele, siis kahtlemata nii meie ise kui ka teised eeldavad, et lähtume nendest põhimõtetest“. Väliskomisjoni ees märkis ta teisipäeval, et „Päriselt ei ole võimalik deklareerida, et sellest ei saa rahvusvahelise õiguse osa“. Tõepoolest, oleme varasemast ÜRO praktikast korduvalt näinud, kuidas mittesiduvad normid on ajapikku siduvateks ja vastuvaidlematuteks muutunud, nagu näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioon. Ka justiitsminister leiab, et lepe võib muutuda rahvusvahelise tavaõiguse osaks ja seega meile siduvaks.
Hoolimata suurest vastuseisust ei ole sotsid oma meelt muutnud. Neljapäeval toimub valitsuse istung, kuhu Mikser läheb sooviga leppele heakskiit saada. Terve hulk riike on keeldunud juba leppega ühinemast – USA, Austraalia, Poola, Tšehhi, Ungari, Austria, Bulgaaria jne, kes on deklareerinud, et see rikub nende suveräänsust ja kujutab endast otsest ohtu riiklikule julgeolekule.  Nimekiri pikeneb üha. Eesti ei tohi mitte mingil juhul seda hukatuslikku lepet heaks kiita, seda enam, et see on vastuolus ka meie põhiseadusega.
Mis aga Mikseriga teha? Arvan, et ta on ületanud viimase piiri ja ta peab tagasi astuma. Selliseid Eestile hävingut külvavaid, vassivaid ja valetavaid ministreid ei tohi Eestil olla!



Avaldatud Uutes Uudistes 14.11.2018. Delfi/Päevaleht keeldus avaldamast. 


reede, 19. oktoober 2018

Kõne Riigieelarve kohta 17.10.2018



Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mis ütelda selle eelarve kohta? Ega suurt väga ei olegi. Me võime ju siin istuda ja kuulata, kuidas koalitsioonipoliitikud ja rahandusminister ülistavad seda taevani. Samas, kui me vaatame faktidele näkku, millises olukorras me oleme, siis optimismiks põhjust ei ole. Majandusareng on täiesti selgelt allakäiguteed minemas, inflatsioon ja elukallidus läheb üles, investeeringuid Eestisse ei tule. Ja kui me vaatame seda eelarvet, mille eesmärk peaks olema saada meie riik ja majandus käima, siis tegelikult midagi sellist me sealt ei leia, mis lubaks meile edukat majandusarengut.
Vastupidi, näeme igasuguseid rumalused, kaasa arvatud aktiisitõus, millest on väga palju räägitud ja milles mitte mingisugust muutust ei toimu. Mingit soovigi seda ümber pöörata, et riigikassasse rohkem raha voolaks, ei ole ja tulemust me teame. EKRE juba hoiatas 2015. aastal aktsiisitõstmiste kõikide negatiivsete tagajärgede eest ja näete, nüüd me siis olemegi nendega kimpus ja oleme kimpus ka järgmise eelarveaasta jooksul. 
Täna on juba hulk tunde esitatud küsimusi rahandusministrile, kes meile seda eelarvet tutvustas. Ja paraku ma pean ütlema, et nendele mitmetele kümnetele või võib-olla ka sadadele küsimustele me suuremas osas kahjuks vastust ei saanud. Kõigele lisaks on ka õiguskantsler täiesti selgelt tõdenud, et eelarve on läbipaistmatu, sellest on võimatu aru saada ja isegi seletuskiri on selline, mis ei anna mingisugust selget ülevaadet. Ja paraku me olemegi tunnistajad sellele protsessile, et aasta-aastalt lähebki eelarve üha segasemaks, üha keerulisemaks, üha raskemini arusaadavaks. 
Me ei peagi minema tagasi esimese Eesti Vabariigi aegadesse, kus eelarve oli tõesti väga lihtne: tulud, kulud, plussid, miinused, kõik ministeeriumite ja erinevate kulude kaupa lahti toodud. Ka peale taasiseseisvumist oli eelarve oluliselt hoomatavam, oluliselt arusaadavam, selleks ei olnud vaja enam mingisugust raamatupidajaharidust. Aga täna me näeme, et üha enam ja enam liigutakse just sinnapoole, et keegi ei oskaks midagi enam küsidagi. Ilmselt see ongi eesmärk.
Kas te, koalitsiooni lugupeetud saadikud, olete kursis kõikide nende nüanssidega selle telliskivi juures, pluss veel siis iga ministeeriumi lahti kirjutatud teiste samasuguste telliskividega? Ma ei näe mitte kedagi, kes noogutaks ja ütleks, et teiegi olete kursis.
Opositsiooni poolelt me kindlasti uurime ja püüame sealt teie varjatud rahastusi, katuserahasid ja lihtsalt häälte äraostmisi veelgi rohkem välja tuua, kui siiamaani seda on tehtud. Ma olen täiesti veendunud, et see ligi 30 miljonit, millest on meedias juttu olnud, mis enne valimisi on täiesti selgelt häälte ostmise eesmärgil sisse pandud, on oma võimupositsiooni ärakasutamine, ma ütleks, lausa kuritarvitamine. Lisaks sellele on erinevate ministeeriumite all see jõuluvana eelarve, kuidas seda võiks nimetada ja iseloomustadagi, veelgi suurem: kõikvõimalikele MTÜ-dele, sihtasutustele jumal teab mis eesmärgil raha andmine.
Kõik see  võtab raha ära olulistelt asjadelt, just nendelt teemadelt, küsimustelt, millega peaks tegelema. Täna toodi siin ju väga palju selliseid valdkondi esile, kus tegelikult raha väheneb. Nii et tunda siin rõõmu, et meie eelarve kasvab ja kõik on hästi, samas, kui me teame, et suur osa sellest läheb lihtsalt raiskamisele, läheb lihtsalt mõttetustele, läheb lihtsalt häälte ostmisele enne valimisi, ei ole põhjust. 
Konservatiivne Rahvaerakond sellise eelarvega rahul ei ole ja ei ole ka minu arusaamist mööda ükski teine opositsioonierakond. Eravestluses, mis siin salata, on ka väga paljud koalitsioonipoliitikud seda välja öelnud, kuigi siin puldis loomulikult mitte ükski seda ei ütle. Nii et eelarve vajab väga tõsist ümbertegemist, tõsist mõtlemist, väga suuri muutusi. Ma loodan, et ilmselt vist Eesti ajaloos esimest korda on praegu olukord selline, et võib-olla see isegi õnnestub, sest koalitsioon on üsna kenasti pudenenud ja oodata seda, et kõik inimesed, kes on lahkunud koalitsioonierakondadest, ka jäägitult toetavad seda eelarvet, ilmselt ei tasu. Meie praktikas ei ole veel seda kogemust olnud, et üksainuski meie ettepanek oleks nende varasemate kolme eelarve puhul sisse läinud. Me väga loodame, et seekord see ehk nii juhtub ja ka opositsiooni häältega ja soovidega mingilgi määral – loodan, et täiel määral – arvestatakse.


teisipäev, 16. oktoober 2018

Koalitsioon pudeneb, kuid hoiab küünte ja hammastega võimust kinni


Tiina Kangro lahkumine Riigikogu Isamaa fraktsioonist muutis jõujooni Riigikogus. See tähendab, et koalitsioonil puudub riigikogus häälteenamus, mis oli juba enne sedagi ülinapp – vaid ühe hääleline. Kindlasti halvendab see koalitsiooni tervist, kuid tekitab lootust senise opositsiooni eirava ja ebademokraatliku teerullipoliitika vähenemise suhtes.
Tähelepanuväärne on Kangro poolt sotsiaalmeedias edastatud selgitus, mis langeb kokku sellega, mida on ka EKRE rõhutanud. Kangro kirjutas, et Isamaa keskseks rolliks on muutunud  Keskerakonna ja sotside maailmavaatelise poliitika elluviimine enda maailmavaate arvelt: „Võimu juures olemisest lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või erakonna ladvik Riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest dokumentidest. Viie vastutusrikka ministrikohaga ei ole selles koalitsioonis osalev konservatiivne partei suutnud anda piisavat tooni, et muuta või vähemalt tasakaalustada praeguse valitsuse vasakpopulistlikke, sekka omakasupüüdlikke suundumusi, mis väga paljudele Eesti inimestele meelehärmi valmistavad“.
Peaminister Ratas ja teised valitsuspartnerid on väitnud, et koalitsiooni tervis on hea vaatamata sellele, et SDE-st, Keskerakonnast ja Isamaast on lahkunud juba kuus inimest. See ei takistavat nende kavade elluviimist, kuna mitmed saadikud olla lubanud ka nö akna alt oma endisi erakondi teotada. Tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline, sest erakondadest ja koalitsioonist ei lahkutud ju mitte selleks, et neid toetada. Lahkutud on nii maailmavaateliste erimeelsuste, erakondade antud lubaduste rikkumiste kui ka isiklike vastuolude ja tülide tõttu. Neist kaks on liitunud juba uue erakonnaga – Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ja Marko Mihkelson Reformierakonnaga.
Opositsiooni ja ühiskonna seisukohalt on tegemist positiivse muutusega, sest lähiajal tuleb arutuse alla rida olulisi küsimusi. Näiteks riigieelarve, mis tuleb Riigikogu menetlusse järgmisel nädalal. Tegemist on selgelt vasakpoolsest ideoloogiast kantud nn Jõuluvanaeelarvega, mis jagab enne valimisi lahkelt raha küll asjalikele, kuid kahjuks suures osas ka täiesti läbimõtlematutele ja isegi mitteeksisteerivatele asjadele ning majanduse arengule hoo andmise asemel tõmbab hoopis käsipidurit. Kõikide nende lubaduste täitmine nõuab katet. Selleks kasutatakse häbenematult nii stabiliseerimisreservi, mis on mõeldud kriisiaegade üleelamiseks, kui ka otseselt seadust rikkudes haige- ja töötukassa rahasid, mis kahanevad kiiresti. Lisaks ähvardavad meid selle äraostmismaigulise lusikaga andmise ja kulbiga võtmise poliitika tõttu mitmed maksutõusud, samal ajal kui sadadel miljonitel eurodel lastakse endise hooga Lätti voolata, kuhu Reformierakond selle kunagi aktsiisitõusude algatamisega suunas. Vasakpoolne majandus- ja riigipoliitika kahjustab riigi majanduskeskkonada ja konkurentivõimet ning peaks panema inimesed kõva häälega küsima, kas nad soovivad jäädagi vaeseks, või tahame me elada jõukas, edukas ja areneva riigis.
Ma ei ole veendunud, et koalitsioonil õnnestub järgmise aasta eelarve sellisena läbi suruda. Ei ole ju isegi kindel see, kas koalitsioonierakondade distsipliin ja ühtsus hääletamisel püsib. See võimaldaks teha opositsioonil erinevaid muudatusettepanekuid ja täiendusi, mille suhtes on lootust, et need sisse lähevad. Kahjuks ei ole meie senise praktika jooksul arvestatud mitte ühegi opositsiooni ettepanekuga. Samas nõuab eelarve lihthäälteenamust ja kui koalitsiooni distsipliin püsib ning opositsioonist juhtub keegi puuduma, siis peab järgmisel aastal valitav uus valitsus hakkama tööle sellesama, äärmiselt halva, eelarvega. Muidugi on järgmisel koosseisul võimalik riigieelarve lisaeelarvega ka ümber teha.
Sisevastuolud koalitsioonierakondades, valitsusliikmete omavahelised hõõrumised, hääleenamuse kaotus Riigikogus, saabuvad valimised ning ka fakt, et opositsioonierakondade toetus rahva seas on suurem kui koalitsioonil, on tekitanud koalitsioonierakondades ja seeläbi Riigikogus üsna närvilise õhkkonna. Kahjuks ei ole see toonud kaasa suuremat arvestamist ei  opositsiooni ega kõikide neile hääled andnud valijatega, ja selge on see, et võimust püütakse küünte ja hammastega kinni hoida.
Endiselt viljeletakse teerullipoliitikat ja püütakse enda tahet kehtestada. Kohati jääb arusaamatuks, kelle tahe see on, sest tehakse asju, mida ei ole ükski võimuerakond lubanud ja ebatavaline ei ole ka lihtsalt teineteise või ministeeriumite ametnike peale näpuga näitamine. Näiteks kolmapäeval teise lugemise läbinud hasartmängumaksu nõukogu likvideerimine ja erinevate toetusrahade jagamise andmine ainuisikuliselt ministrite kätte, mis kahjustab selgelt õigusriikluse ja avatuse printsiipe. Kahtlused, et Jüri Ratas on peaminister sotside valitsuses, ei ole ilmselt alusetud. Liialtki paljudel asjadel on neomarksistliku vasakliberalismi maik man, millega ka Isamaa on kaasa lohisenud.
Kui valimised lähedal ei oleks, peaks mõtlema valitsusele umbusaldusavalduse esitamist, kuid sellel puudub hetkel sügavam mõte. Keegi ei taha õieti selles kaootilises olukorras vastutust üle võtta, sest suuri muutusi ei jõuaks enam niikuinii teha. Las võimulolijad vastutavad ise enda poolt kokku keeratu eest. Valimised on juba märtsis. Aga ära iial ütle iial.
Avaldatud Harju Elus 12.10.2018, UU 16.10.2018

kolmapäev, 26. september 2018

IRL ja Reformierakond ühinesid vasakäärmuslastest sundvõrdsustajatega

Sooline võrdõiguslikkus on üks meie ühiskonna aluspõhimõtteid. Naistel ja meestel on võrdsed õigused, kohustused ja võimalused. Eestis said naised valimisõiguse juba 1917. aastal, Prantsusmaal alles 44-ndal. Üksikuid probleeme loomulikult on, kuid me liigume vaieldamatult positiivses suunas. Olukorrale võib tagasilöögi anda vaid massiimmigratsioon islamiriikidest, kus naisi peetakse meestest alamateks. 

Valitsuses on võrdse kohtlemise küsimused antud sotsist tervise- ja tööministrile. Pole siis ime, et sotsid on nii soolise võrdõiguslikkuse, palgalõhe kui sookvootide kehtestamise teema oma propagandavankri ette rakendanud, väites, justkui naiste diskrimineerimine ületab Eestis igasuguse piiri. 

Nüüd tuldi välja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmisega, mille järgi luuakse Tööinspektsiooni juurde soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus ja palgaregister. Sellele mõttetule, bürokraatlikule ja aastas sadu tuhandeid eurosid neelavale kavale on vastuseisu avaldanud paljud, sh nii Eesti Tööstus-Kaubanduskoda kui Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. 

Nende hinnangul toetub eelnõu ekslikule eeldusele, et sooline palgalõhe on tingitud naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest erineva palga maksmisest. Isegi kui meeste ja naiste töötasu samal ametikohal ei ole võrdne, siis see ei tähenda automaatselt, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Lisaks on uue andmebaasi ja üksuse loomine dubleeriv ja raha raiskav, sest juba praegu on nii tööandjatel kui Statistikaametil olemas kõik vajalikud andmed. Rõhutatakse, et valitud lähenemisviis ei võimalda lahendada probleemi, sest palgavahe ei ole tingitud soolisest diskrimineerimisest.
 
Jah, palga erinevus naiste ja meeste vahel on – Statistikaameti järgi lausa 20,9% –, kuid tuleb aru saada, millest räägitakse. On suur vahe, kas me räägime keskmisest palkade erinevusest või sama töö eest naistele vähem maksmisest, mis on loomulikult lubamatu. Need kaks asja pannakse aga palgalõhest rääkides ühte potti. Sestap arvaski turu-uuringute küsitluse põhjal koguni 34% vastanutest, et Eestis makstakse naistele sama töö eest palka palju vähem kui meestele. Tegelikult on vaid 2,6% naistest ja 1,2% meestest olnud olukorras, kus neile maksti sama töö eest vastassooga võrreldes vähem. 

Statistikaameti andmetel on sama tööd tegevate meeste ja naiste palgavahe meil Euroopa Liidu keskmisest väiksem. Ja vahet ei põhjusta mitte eestlaste tagurlus, vaid naiste kõrgem tööhõive madalapalgalistel aladel, nagu teenindus, kaubandus, sotsiaalvaldkond jne. 
Meil on välja kujunenud meeste ja naiste tööd, olgu siis ajaloolistel põhjustel, näiteks medõed, kasvatajad või on tegemist jõudu nõudvate ametitega, näiteks kaevurid. Mingi sundvõrdsustamine või kvootide sisseviimine siin ei aita. 

Üheks palgalõhe põhjuseks on ka vanemapuhkus. Kuna puhkusel on peamiselt naised, siis teevad nad päevas tasulist tööd 18% vähem kui mehed. Statistika ilusamaks muutmise eesmärgil laste saamisest loobumine oleks ebanormaalne. Küll aga on iga aastaga kasvanud isapuhkusel olijate arv ja vahe seega läheb väiksemaks. 

Deloitte XO Survey 2014. aasta uuring näitas, et juhtivtöötajate hulgas on Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide hulgas kõige väiksem. Kõige väiksem – 3,8% Saksamaa 16% vastu. Märgiti ära, et Eestis pole sookvoote ja et võrdse kohtlemise seisukohalt on kvoodid pigem takistuseks. 

On tõsi, et naised nõustuvad töötama väiksema palga eest kui mehed. Näiteks kindlustus- ja finantsalal on palgavahe suurem. Samas on hulk erialasid, kus naised saavad rohkemad ja suuremat palka kui mehed. Näiteks reklaami- ja suhtekorralduse ala naisjuhid teenivad ligi 25% rohkem, toitlustusala naisjuhid 20% rohkem kui mehed; naisbussi- ja trammijuhid 12% enam; kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi- ja reklaamiagendid, oksjonipidajad 8% rohkem jne. Aga võib-olla on naised nendes ametites paremad. 

Sotsid pakuvad nende endi poolt üles puhutud probleemi kaotamiseks palkade avalikustamist. Mujal on see kaasa toonud kasu asemel uusi probleeme, inimesed ei ole võrdsed, mõni teeb rohkem ja kiiremini kui teised, kuid paremal pole mõtet pingutadagi, sest tema palka pealekaebajate kartuses ei tõsteta. Sellega diskrimineeritaks tublimaid töötajaid, nii naisi kui mehi. Eestlastest ei soovi 68% palkade avalikustamist. 

Inimesed eelistavad võrdsuse asemel ebavõrdsust, tõdes Yale'i ülikooli 2017. aasta uuring. Nad ei nõustu formaalse võrdsusega, kui näevad, et head tööd tegevad inimesed ei saa väärilist tasu ja seanahavedajad makstakse üle. See on loomulik, vastupidiselt vasakpoolsete katsetele sundida ühiskonnale peale ajaloos läbikukkunud võrdsust. 

Lõpmatu debatt soolise palgalõhe üle ja inetud "tilliga ja tillita" kampaaniad, on näide nürimeelsest takerdumisest äärmusfeministlikku ja marksistlikku kategoriseerimisse, kus mehed on vereimejad ja naised vaesed rõhutud. 

Rääkima peab hoopis palkadest kui sellistest, sest mitte ainult naiste, vaid ka meeste palgad on Eestis liialt väikesed. Rääkima peab, et üldine sissetulekute ebavõrdsus ja suhteline vaesus on suurenenud ning need näitajad on ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Et viiendik meie inimestest elab vaesuses ja kümned tuhanded lapsed saavad sooja sööki ainult koolides. Et meie tervena elatud aastate arv ja eluiga on Euroopa Liidu madalaimad ja et eurotsoonis oleme üks vaesemaid riike. 

Miks need probleemid eelnõu esitajaid ei huvita? Miks Isamaa ja Keskerakond on selle sotside asendustegevusega valitsuses kaasa läinud? Miks Reformierakond taunib küll seda, aga läheb samamoodi totrusega kaasa? Seda enam, et seadust rikkudes, ei ole vaevutud eelnõule isegi väljatöötamiskavatsust koostada. 

Seoses sellega ja toetades kõiki kriitikuid ja Eesti Naisteühenduste Ümarlauda, teeb Eesti Konservatiivse Erakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. 

Kõne Riigikogus 26.09.2018

PS. Kahjuks eelnõud tagasi ei lükatud ja see läks järgmisele lugemisele.

Reformierakonna topeltkodakondsuse ettepanek esindab Kremli huve

Topeltkodakondsuse lubamise ettepanekuid on ka varem tehtud. Need on alati tagasi lükatud. Nüüd ollakse siis uuel katsel, olles toppinud selle kahepalgeliselt eelnõusse, mille muud osad on ju suhteliselt mõistlikud. 

2013. aastal koostas Siseministeerium topeltkodakondsuse mõjuanalüüsi, mille lõppjäreldus oli ühemõtteliselt negatiivne, sest see kätkeb endast otsest julgeolekuohtu. Protsessi oli kaasatud Välisministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet ning kapo. 
Minu ettekanne põhineb sellele analüüsile. 
Jah, täna kasutavad topeltkodakondsust mitmed riigid, samas toimub see aga valdavalt piiratud juhtudel, näiteks kui see tuleb erineva kodakondsusega vanematelt. Topeltkodakondsus pole üldlevinud ja sellel on selged põhjused. Näiteks, Holland on halva kogemuse järel muutnud topeltkodakondsuse uuesti mittelubatuks. 
Kodakondsuse seadus ütleb, et Eesti kodanik ei tohi olla samaaegselt muu riigi kodakondsuses. Meie kodakondsuspoliitika on alates iseseisvuse taastamisest muutunud vähe ja on lähtunud seisukohast, et selle põhimõtteid ei muudeta. Eelnõu, mis meil täna laual on, pöörab meie kodakondsuspoliitika täiesti pea peale. 
Topeltkodakondsusele lubatud riikide nimekirja kehtestamine ei takista seda, et meie kodanikest võivad saada ka mõne kolmanda, meile vaenuliku riigi kodanikud. Euroopa Liidu liikmesriikide või teatud muude riikide topeltkodakondsuse lubamisel tuleb arvestada, et mitmed neist lubavad topeltkodakondsust ka kolmandate riikidega, näiteks Venemaaga. 
Andes sünnijärgsetele Eesti kodanikele õiguse olla ka mõne muu riigi kodanik, tekib olukord, kus need isikud on avatud teiste riikide poliitilistele ja sotsiaalsetele mõjutustele, kuivõrd lojaalsus riigile on reaalsuses jagamatu, tekib vääramatult lojaalsuskonflikt, eriti kui teisel riigil on teistsugused huvid. Kuidas tagada näiteks Eesti kodanikele kohustusliku ajateenistuse täitmine, mida mujal pole jne. Topeltkodakondsus suurendab julgeolekuriske, välisriikide oluliselt suurema mõju tekkimisega parlamendivalimistel ja muudes poliitika-, ühiskonna- ja majandusvaldkondades. 
Põhiseadus näeb ette Eesti Vabariigi eesmärkidena rahvusriigi säilimise ning avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise. Topeltkodakondsusega isikul on aga kohustused mitme riigi suhtes. Võimaldades topeltkodakondsust, anname teiste riikide kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu teostamisele. Küsimus on, millise riigi huve esindab näiteks Riigikogu liige hääletamisel, minister või diplomaat, kui ta peab läbirääkimisi teise riigiga, kelle kodakondsus tal samuti on. Keda kaitseb selline kindral või kapo agent? Isegi kui on tegemist meile sõbraliku liitlasriigiga, on igal riigil omad huvid. Kellele sellised isikud on lojaalsed? Kelle huvides siin topeltkodakondsust tahetakse? 

Põhiseadus sätestab, et Eesti kaitseb oma kodanikke ka välisriikides, topeltkodakondsus võib tekitada pingeid riikidevahelistes suhetes. Näiteks, kui isik soovib diplomaatilist kaitset teise riigi vastu, olles mõlema kodanik, siis väheneb Eesti võimalus kaitsta oma kodanikku välisriigis. Topeltkodakondsuse seadustamisega tekib kohustus hallata isiku identiteeti oluliselt laiemalt. See paneb Politsei- ja Piirivalveametile, kapole, Välisministeeriumile ja Kaitseministeeriumile suure töökoormuse. Tekivad probleemid, kuidas saada ja kontrollida infot isiku teiste kodakondsuste kohta, ja samas ei taga riikidevaheline koostöö ikkagi täit teavet, kas kodanik on lisaks ka kolmanda riigi kodanik või mitte. 
 
Topeltkodakondsuse üle arvestuse pidamine nõuab ka suuri ja kulukaid infotehnoloogilisi arendusi. Tuleb teha muudatusi andmekogudes, näiteks rahvastikuregistris, isikut tõendavate dokumentide andmekogus, sissesõidukeeldude registris ja kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogus jne. Tuleb sõlmida leping paljude riikidega andmete vahetamiseks isikute kodakondsuse kohta. Kuid isegi täna meil ei ole seda riikide täiel määral, kellega meil on isikuid, kellel on topeltkodakondsus. Tuleb ... 2013 hinnati ühekordseks kuluks kuni kolm miljonit eurot ja püsikuludena kuni miljon eurot aastas, täna on need summad kahtlemata oluliselt suuremad. 
Meil on isikuid, tõepoolest, kellel on topeltkodakondsus, ebaseaduslik topeltkodakondsus, ka siinsamas Riigikogus. Seaduse rikkumise tulemusel saadud topeltkodakondsuse omamine ei saa olla legitiimne alus selle seadustamiseks. Meie kohus on seista Eesti, mitte üksikute isikute või välisriikide huvide eest. Pikas perspektiivis kannab see eelnõu otseselt Kremli huve. 
Analüüsi lõppjäreldus kõlab järgmiselt. "Kuivõrd topeltkodakondsuse seadustamiseks puudub rahvusvahelisest õigusest ja põhiseadusest tulenev vajadus, see oleks vastuolus järjepideva kodakondsuspoliitikaga ja tooks kaasa olulised nii laiapõhjalised kui otsesed julgeolekumõjud, siis puudub mõistlik põhjus Eestis topeltkodakondsuse seadustamiseks." 
Ja täna ei ole selles suhtes mitte midagi muutunud. See analüüs on täpselt sama adekvaatne, kui ta alles mõni aasta tagasi tehti. 
Seetõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. 
Kõne Riigikogus 25.09.2018
Reformierakonna ettepanek lükati tagasi. Teistest erakondadest toetas seda Vabaerakond.

laupäev, 15. september 2018

Spioonidest ja vastutamatuse sündroomist


Vene Föderatsiooni luure- ja õõnestustegevus nii naaberriikides kui üle maailma, eriti NATO riikide seas, on saavutanud enneolematud mõõtmed. Sellisel tasemel infiltratsiooni ja mõjutustegevusega ei saadud hakkama isegi Kurjuse Impeeriumi ehk Nõukogude Liidu aegadel, kuigi täna on Vene luureorganisatsioonide tööpõld toonasest laiem. Lisaks lääneriikidele tegutsetakse ka endistes sotsialismileeri maades ja taasiseseisvunud Balti riikides, kes kõik üheskoos on NATO liikmeteks astunud.
Just nõukogude ikke alt vabanenud maades ja endises idablokis, mis olid sovjettide kontrolli all, on Venemaal lihtsam enda inimesi olulistele kohtadele ja positsioonidele sokutada või neil juba olevaid inimesi värvata.  Eriti Balti riikides, kus oma punase mineviku, kunagise KGB seotuse või muude pattude tõttu šantažeeritavate arv on ilmselt märkimisväärne ja kuhu okupatsiooni ajal asustati arvukas vene diasporaa, kes suhtusid ja kellest paljud suhtuvad ka täna nende riikide iseseisvusesse negatiivselt.
Läbi meie pääseb ligi NATO ja teiste lääneriikide sõjalistele saladustele ning seetõttu pole imestada, et Venemaa ajab oma nn kaasmaalaste poliitikat, mida nad ei püüa varjatagi, eriti aktiivselt. KAPO aastaraamatud kubisevad hoiatustest ja näidetest siinsete, eriti vene rahvusest inimeste värbamiskatsete kohta FSB, GRU jt luureorganisatsioonide poolt.
Avalikkusel on hästi teada „staarspioonid“ Simm, Dressen ja mõned veel, kuid tegelikult on vahele jäänud agente kordades rohkem. Ligi kolmveerand neist on vene rahvusest. Viimasel kolmel aastal kinni võetud riigireeturid on olnud kõik sajaprotsendiliselt vene rahvusest. Saja protsendiliselt! Siin ei ole midagi vaielda, tegemist on täiendava riskifaktoriga ja -grupiga, millega tuleb kindlasti arvestada. Kuid seda ei tehta. Riigireetur, kelle vanaisa oli hävituspataljonlasest punane terrorist ja isa KGB-s teeninud piirivalveohvitser, kelle imeilusat ja patriootlikku renomeed rikkuvaid fakte leidis meedia vaid mõne päevaga, sai integratsiooni musternäidisena kõik talle vajalikud juurdepääsuload ilma, et KAPO-l oleks aastate jooksul kordagi häirekelluke helisema hakanud. 
Vaenulike elementide infiltratsiooni välistamine eeldab väga tiheda sõela ja regulaarse taustakontrolli kasutamist kõikide olulistel kohtadel ja erinevate riigisaladustega tegelevate, eriti võõrpäritolu inimeste suhtes. Midagi eriskummalist selles pole, sest kõik kontrollitavad on selleks ju ise loa andnud. Kuid nagu näeme, murravad vene eriteenistused rahvuskaaslasi kasutades tulemüürist läbi ning teated riigireeturite ja vene spioonide tabamise kohta on muutunud juba vaat, et regulaarseks. Veri on paksem kui vesi ja selle tõsiasja ees silmade kinnipigistamine integratsioonimuinasjuttu uskudes ja poliitkorrektsuse huvides, on äärmiselt rumal ja ignorantne. Tagajärgi arvestades on see tegelikult kuritegelik ja kohutav, sest sõja süttides maksab see kümnete tuhandete meie poegade ja inimeste elu. Kas seda me tahamegi? Kas tõesti kaalub mingi võltsvaga riskigruppide olemasolu ignoreerimine selle üle?
Oluline on, et kontroll oleks tõhus ja järjepidev ning me suudaksime riigireetmist ennetada või siis vähemalt koheselt takistada. Täna itsitavad GRU ja FSB pihku, sest toimiva agendi tegutsemise aeg on piisavalt pikk, et saada vägagi olulist teavet. Aastaid pikem, kui on nende reedetud meeste, rühmade, kompaniide või pataljonide eluiga lahingus.
Peale iga spiooni paljastamist oleme nii meie kui meie liitlased pidanud ümber tegema lugematuid plaane, kavasid, muutma olemasolevaid struktuure, lahendusi, protseduure jne. See röövib tohutult aega, raha ja muid ressursse, mis kahjustab meid samuti kui vaenlase luuraja tegevus. Meile peale sunnitud uued kavad ja tegevused ei pruugi olla alati nii head ja efektiivsed kui eelmised. Need võivad nõuda meie poolt senisest veelgi suuremat ohvrit. Selle vältimise nimel muidugi tegutsetakse, kuid iga järgnev riigireetur lööb kõik jälle uppi.
Ühtepidi on paljastused tunnustuseks meie vastuluureorganitele ja -töötajatele, kuigi terve rida „mutte“ on avastatud hoopis meie liitlastelt tulnud signaalide peale. Teiselt poolt näitab aga asjaolu, et terve hulk riigireetureid ja spioone on saanud aastaid takistamatult tegutseda, edastada ülisalajast informatsiooni, tegeleda kahjurluse ja sabotaažiga ning samal ajal karjääriredelit mööda üles ronida, olemasoleva kontrolli ebatõhusust ning seda teostavate organite ja isikute ebaprofessionaalsust. Samuti nende struktuuride juhtide sinisilmsust ja ebakompetentsust, kus vaenlased on tegutsenud.  See on hämmastav, seda enam, et spioonid ei ole olnud mitte kitsekasvatajate ühingus ega Kultuuriministeeriumis, vaid Sise- ja Kaitseministeeriumi haldusalas, KAPO-s, Kaitsejõudude peastaabis jne.
Muidugi ei saa mingeid rahvuslikke piiranguid sisse seada, kuigi näiteks Soome Kaitsejõududes seda praktiseeritakse. Saladustele ja olulistele kohtadele ligipääs on suletud vene topeltkodakondsust omavatele isikutele. Meil siin pole aga isegi õrna aimu kui paljudel siinsetel venelastel on vene topeltkodakondsus. Võimalik, et see on kõikidel vahelejäänud riigireeturitel. EKRE ei ole kunagi rääkinud venelaste väljarookimisest kaitsejõududest, kaitseliidust, politseist või mujalt. Kaitseliitlasena tunnen isiklikult mitmeid seal tegutsevaid venelasi ja suhtun neisse väga hästi. Oleme kamraadid ja head kaasvõitlejad. Jutt käib hoopis riskigruppi kuuluvatele olulisel kohtadel riigisaladustega tegelevatele isikutele kõrgendatud taustakontrolli sisseviimisest. See on vajalik. Süüdistused demokraatia õõnestamises ja inimõiguste rikkumises on vaid hale katse tegematajätmisi ja valvsuse puudumist õigustada. Pealegi ei ole riigisaladusele ligipääs mitte kellegi põhiseaduslik õigus. Vastupidi, seda tulebki kahju tekkimise vältimiseks piirata.
Olen ka ise riigisaladuste loa saamise kadalipu läbi teinud. Tundub, et mõnede meelest sellest piisabki ning jooksvat ja täiendavat kontrolli pole vajagi - paber olemas, kõik korras. Sellise mõtteviisi tagajärjed on meil käes ja see näitab, et ilmselgelt ei ole riskirühmade profileerimine ega esmane ja jooksev kontroll piisavalt põhjalikud olnud. Muidu ei oleks riigireeturitel olnud võimalik aastaid takistamatult tegutseda.
Kui meie sõjaväeluure hakkas kunagi Simmile ligi pääsema, siis selle asemel, et nende tegevust toetada, likvideeriti terve luureamet ettekäändel, et sõjaväeluurel puuduvat õigus luurata omasid. Kahtlemata andis see väga suure löögi meie vastuluurevõimekusele ja oli oluliseks võiduks Venemaale. Keegi ei tea kuipalju rohkem sai Simm seetõttu saladusi Venemaale reeta või muid välisagente seetõttu tabamata jäi. Või äkki toonane kaitseminister Ligi teab?
Kuid kes vastutab kõige selle eest? Tuleb välja, et mitte keegi. Meil on võtnud vastutuse ja tagasi astunud kitsekasvatajast põllumajandusminister, kultuuriminister oma alluva hasartmängusõltuvuse pärast ja riigihaldusminister, kes teatas, et ei poolda NATO-t,  kuid võrreldamatult tõsisemate riigireetmis- ja spiooniskandaalide pärast mitte keegi. Ei sise- ega kaitseminister, ei KAPO ega Kaitsejõudude juhataja, kuigi nad kõik on otseselt vastutavad oma haldusalas ja alluvuses toimuva eest. Peale igat riigireeturi tabamist oleme olnud tunnistajaks hoopis enesekiitmisele ja teineteisele õlalepatsutamisele koos kiituskirjade, autasude ja ülendamistega. Vastutust ei ole kandnud ei riigireeturite vahetud ülemad, edutajad, neile riigisaladuste loa andjad, kontrollijad, mitte keegi. Sellest isegi ei räägita.
Nii ka seekord, kuigi huvitaval kombel toimusid edutamised ajal, mil riigireetur tegutses veel täie hooga. Kui paduvaenulikust perekonnast pärit Metsavas reetis peastaabis riigisalaladusi, mõjutas tegevusi ja kaitseväehankeid vaenlasele soodsas suunas, pikendati Kaitseväe juhataja Riho Terrase ametiaega aasta võrra ja ülendati ta täiskindraliks. Kaitseminister Jüri Luik tegi ettepaneku kinnitada tema asemele Kaitseväe juhatajaks peastaabi ülema Martin Heremi, mille valitsus heaks kiitis. Herem asub kaitseväe juhataja kohale detsembris. Tegemist on pretsedenditu sammuga, sest kunagi ei ole uut Kaitseväe juhatajat juba pea aasta enne eelmise lahkumist paika pandud. Tänases valguses poleks neid ülendamisi saanud teha. On küsitud, kas riigireetmisskandaali teemal pressikonverentside ja intervjuude andmise asemel poleks Terras ja Herem võinud hoopis oma õlakud ära anda?
Riigi vastu suunatud luuretegevuse ennetamise, tõkestamise ja kaitseväelaste tausta- ja rutiinse kontrolliga tegeleb KAPO. Ilmselgelt ei ole osatud riskigruppe profileerida ega oma tööga piisavalt hästi hakkama saanud. Kas oma ameti möödalaskmisi õigustavad KAPO peadirektor Arnold Sinisalu ja asedirektor Martin Arpo võtavad vastutuse ja astuvad tagasi? Kas siseminister Andres Anvelt ja kaitseminister Jüri Luik võtavad vastutuse ja astuvad tagasi? Kas valitsus võtab skandaali tõttu midagi ette ja kutsub ministrid tagasi?
Ma kardan, et mitte, sest Putini parteiga koostöölepet omavast erakonnast pärit peaminister Jüri Ratas teatas, et nõue teostada julgeolekukaalutlustest lähtuvalt riigisaladustega tegelevatele vene keelt rääkijatele põhjalikumat kontrolli olevat Eesti riigi õõnestamine. Äkki peaks ka tegelikkuse eest silmad kinni pigistav peaminister tagasi astuma? Senikaua aga, kuni midagi ei muutu ja mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, tegutseb Vene luure takistamatult edasi, õõnestab Eesti riiki ja itsitab rõõmust pihku. 


Avaldatud Eesti Päevalehes 14.09.2018 pealkirja all: Henn Põlluaas: Kas riigireetmisskandaali teemal pressikonverentside ja intervjuude andmise asemel poleks Terras ja Herem võinud hoopis oma õlakud ära anda? 
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-kas-riigireetmisskandaali-teemal-pressikonverentside-ja-intervjuude-andmise-asemel-poleks-terras-ja-herem-voinud-hoopis-oma-olakud-ara-a?id=83673383

reede, 24. august 2018

Kuidas Kommunismiohvrite Memoriaali avamisel rahvale näkku sülitati

Ma ei tahtnud eile ühele tõrvatilgale osutada, et mitte rikkuda ära paljude inimeste rõõmu, kes seda ei pruukinud märgatagi. Seetõttu kirjutan sellest täna.
Osalesime nimelt 23.08.2018 Kommunismiohvrite Memoriaali avamisel, mida on juba kakskümmend viis aastat pikisilmi oodatud. Memoriaal on vägev, tseremoonia oli ilus, kuid midagi läks kas meelega või kogemata üritusel vägagi nihu.
Mingil arusaamatul põhjusel olid korraldajad otsustanud näkku sülitada kõigile neile, kes soovisid lisaks presidendile, justiitsministrile ja paarile muule tähtsale tegelasele asetada samuti pärja kommunismiohvrite mälestuseks. Ma ei saa seda pehmemalt kui näkkusülitamiseks nimetada, sest toimunu oli tõesti äärmiselt inetu.
Olen läbi aastate käinud paljudel erinevatel mälestusüritustel. Kõikidel neil, küll Vabaduse platsil või mujal, asetavad pärjad kõigepealt tähtsamad tegelased ja see on igati OK. Seejärel palutakse aga kõiki teisi soovijaid pärgi panema ja alles selle järel kuulutatakse üritus lõppenuks. Eile aga, niipea kui võimulolijad olid oma kõnede lõpus pärjad kenasti ja pidulikult ära pannud, kuulutati mäletusüritus valjul häälel ametlikult lõppenuks. Ja seejärel lubati, et kõik need, kes tahavad, võivad siis nüüd kah oma pärjad ära panna.
Algas suur sebimine, tähtsad tegelased läksid kõik minema, rahvas tõusis pinkidelt. Sigin ja sagin oli suur, sest seinaesine, kuhu pärgi pandi, oli paksult täis seal olevaid raudmesilasi imetlevaid inimesi. Kõik pärjapanijad, keda oli üpris palju - erinevad veterandide ja represseeritute organisatsioonid jne seisid rumalate nägudega ega ei saanud arugi mis toimub.
Mõned üritasid pärgadega rahvamassis läbi trügida, teised ootasid, millal lahedamaks läheb ja ruumi tekib. Ka meie ootasime tükk aega, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt pärg asetada. Ei mingit tseremooniat ega pidulikkust, ei mingit väärikust, ei mingit ilu, mis oleks pidanud asja juurde kuuluma.
Ma ei ole mitte kunagi, mitte midagi sellist näinud. See oli ülim lugupidamatuse väljendamine kõikide nende inimeste ja organisatsioonide suhtes, kes soovisid samuti oma astust ja leina avaldada ning kommunismiohvreid mälestada.
Kas tõesti ei oleks Kaljulaid, Reinsalu ja Terras võinud veel kümme minutit oodata, et ka kõik teised mälestusüritusel osalejad oleks saanud kenasti ja pidulikult oma pärjad asetada? Ja alles seejärel tseremoonia lõppenuks kuulutada. Kas ainult nemad on tähtsad ja kõik ülejäänud tühine pööbel, kellega ei olegi tarvis arvestada? Kas see ei olnudki siis kogu rahva asi, mitte vaid nende võimalus TV kaamerate ees särada?
Tuleb välja, et vaid võimulolijate lein (oli see siis tõeline või teeseldud) on oluline, kõikide ülejäänute oma ei maksa nende silmis aga mitte punast krossigi. Selline arrogantne ja hoolimatu käitumine on mitte ainult häbi- vaid ka põlastust väärt.
Huvitav, et sellised asjad juhtuvad tihtipeale just üritustel, kus osaleb ka president. Näiteks aastavahetusel ei lauldud traditsiooni rikkudes Eesti hümni, taasiseseisvumispäeval esinesid Kadriorus vene räpparid ja hümni loeti kui lihtlabast luuletust, ilma viisita. Eks sääraseid asju on veelgi. Ja nüüd siis see. Kas selles võib näha mingit mustrit, mis presidendi meelsust ja hoiakuid avaldab?

Avaldatud: Õhtuleht 24.08.2018 https://www.ohtuleht.ee/893522/ekrelane-henn-polluaas-kommunismiohvrite-memoriaali-avamisel-sulitati-inimestele-nakku

laupäev, 18. august 2018

Eestlaste asendamine võõrtööjõuga on üks genotsiidi vorme


Enam kui kaks aastakümmet on Eestis sihikindlalt suletud maakoole, lasteaedu, apteeke, haiglaid, postkontoreid, pankasid, kauplusi, bussi- ja rongiliine, politsei- ja päästeameti komandosid jne. Kõige selle tagajärjeks on olnud drastiline töökohtade vähenemine maal, maapiirkondade tühjenemine ja massiline väljaränne välismaale. Täna on Eestist tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud enam kui sada tuhat inimest, 10 protsenti meie töövõimelisest elanikkonnast. Mitte ükski valitsus ei ole üritanudki kuidagimoodi neid protsesse peatada, ümber pöörata ega tagada elu võimalikkust kõikjal Eestis.
Mida ulatuslikum on  väljaränne, seda raskem on jõukamatele riikidele järele jõuda ja seda enam lahkutakse. IMFi hinnangul on see üks põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud aastatel 1995-2012 olla majanduskasv aastas ca 0,9% kõrgem ehk teisisõnu jäi kokkuvõttes 15,3% väiksemaks. Arvestades Eesti kiiremat arengut, võinuks majanduskasv siin veelgi suurem olla.
Meie inimeste tagasikutsumise, tagasituleku aitamise või toetamisega aga ei tegeleta. See pole kellegi asi. Oleme oma haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Valitsustel on puudunud igasugune regionaal- ja tagasirändepoliitika, kui mitte just eelpooltoodut teadlikuks regionaalpoliitikaks pidadagi. Põhjust selleks oleks küllaga.
Küll aga tegeletakse üliaktiivselt siit lahkunud eestlaste asendamisega võõrtööjõuga. Eriti viimase aasta jooksul on võimendunud propaganda võõrtööjõu vajalikkusest, sest Eestis on töökätest puudus, elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastetaseme. Valitsuse poolt on üksteise järel riigikogusse saadetud seaduseelnõusid, millega avatakse üha uusi ja uusi uksi nii välistööjõule, kes tulevat siia meile pensionit teenima, kui immigratsioonile. Eriliselt paistavad võõrtööjõu soosimises SDE ja nende siseminister Anvelt ja ettevõtlusminister Palo. Kuid ega ka ülejäänud erakonnad,  REF, Kesk, IRL ja EVE neist ei erine.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes näeb lahendusena hoopis muid asju, jääb Riigikogu arutlustel ja hääletustel kahjuks hüüdjaks hääleks kõrbes. Seda enam, et Siseministeerium teatas vastuseks ühele minu artiklile, et Eestis demograafilist kriisi polegi ning ajutine sisseränne ei mõjuta Eesti rahvastikku mingilgi kombel. Mis on siis tõde?
Aasta-aastalt on sisseränne kasvanud, saades eriti suure hoo sisse peale Ukrainaga viisavabaduse sõlmimist. 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt ja Ukrainast. 2017. aastal tuli juba ca 9000 välismaalast. Lõplikku arvu me tegelikult ei teagi, sest Eesti lõuna- ja merepiiril puudub kontroll ning statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi varem olnud Eestis elukoht. Politsei hinnangul on Eestis ca 5000-10 000 illegaalset töötajat või enamgi ja nn. renditööjõu üle, kelle arv üha kasvab, puudub igasugune kontroll ja arvestus. 
ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt peaks Euroopasse töötajate arvu samal tasemel hoidmiseks aastani 2050 sisse tooma vähemalt 161 miljonit immigranti ja Euroopa Komisjoni Pagulasfondi arvates mahub Eestisse lausa 7,6 miljonit pagulast. Eesti Inimarengu aruanne räägib küll väiksematest numbritest, kuid ka see on absurdne, arvestades, et eestlasi on vaid ca üheksasada tuhat. Selle prognoosi põhjal tuleks Eestis tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks 25 aasta jooksul vastu võtta umbes 170 000 sisserändajat, tulevikus aga hoopis rohkem. Juba tänaste sisserändetendentside jätkudes moodustavad uussisserändajad kümne-viieteist aastaga  Tartu suuruse linna jagu peamiselt vene keelt kõnelevaid inimesi. See on juba võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega, mida viidi läbi samuti töökäte puuduse sildi all, kuid mille eesmärk oli eesti rahva venestamine ja likvideerimine, ehk genotsiid.

Sisserände kvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, on kehtestatud tervelt kaheksateist erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi (kelle siinviibimise aega pikendati aastani, justkui maasikaid korjataks ja heina tehtaks ka talvel), lapsehoidjaid-koduabilisi (kes millegipärast makse ei pea maksma), ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse või hooajalisele tööle tuleval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta jne.
Riigikogus on vastu võtmisel järjekordse erandi tegemine nn spetsialistidele. Eriti naeruväärseks teeb selle tõik, et eesti keele oskust nõutakse neilt alles siis, kui nad viie aasta pärast pikendavad oma elamisluba. Siis peavad nad oskama eesti keelt tasandil A2, mis tähendab oskust väljendada enda elementaarseid vajadusi. Ehk siis – fraasidest mul on kõht tühi, ma tahan pissile, piisab. Mis spetsialistid need sellised on? Sotsist majandusministri haldusalasse kuuluv EAS peab aga sedagi nõuet liialt karmiks (sic!). Meile räägitakse spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli võõrtöötajatest vaid ca. kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad inimesed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale lahkunud inimesed.
Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25 aasta jooksul väheneb töökäte vajadus ligi poole võrra. Välistööjõudu kasutamine takistab majandusel aga minna kaasa tehnoloogia arenguga. Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua.  Eesti keskmine töötasu jääb euroala keskmisest ligikaudu kaks korda alla, ning on väiksem ka reast Ida-Euroopa riikidest. Vähekvalifitseeritud odava tööjõu kasutamine Eestis pidurdab palgakasvu ja innovatsiooni majanduses. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab eestlaste väljarännet veelgi. See tähendab, et me jäämegi venestuvaks ja odavat allhanketööd tegevaks vähearenenud piirkonnaks.

Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei ole. Vabu töökohti oli 2017. aastal ca 13 000. Töötuna on registreeritud ca 31 000 inimest. Täiesti kasutamata ressurss on töötud ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, tööhõivet on võimalik oluliselt tõsta. Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika korral õppimise kõrvalt töötada. Eesti inimesi, kes on enamasti parimas tööeas ja võiksid Eestisse naasta on üle saja tuhande inimese.  Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt 100-200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui Eestis on täitmata töökohti ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt. Töökäte puudus on tingitud eeskätt ettevõtjate poolt pakutavas madalas ja väljarännet soodustavas palgas.

Rahvastikuteadlaste hinnangul puudub Eesti sündimuse tõstmisest nn rahvastiku taastootmise tasemele vaid veerandi kuni poole lapse sünnist perekonna kohta. Poliitilise tahte olemasolul on mõtestatud ja tõhusa perekonnapoliitikaga võimalik saada sündimus tõusuteele. Selleks tuleb tagada lastega peredele kindlustunne ja algatada pereväärtuste ja laste sündimise positiivse toetamise riiklik programm. Tõestavad ju nii 2011. aasta rahvaloenduse andmed kui sündimusuuringud, et traditsiooniline perekond on rahvastiku säilitamise ja kasvu suhtes võtmepositsioonil: abielus olevatel paaridel on rohkem lapsi, kui nn vabaabielus olevatel ja üksikemadel. Abielus paaridel on keskmiselt 1,9, vabaabielupaaridel 1,6 ja üksikemadel 1,4 alla 18-aastast last.

Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid vastavusse, Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt ja odavalt allhanketöölt üleminek lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne. Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja välisturgudele mineku toetamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Kuid kindlasti peab ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia, riik andku ja tehku, ei toimi.

Siseministeeriumi väide, et ajutine tööjõud ei mõjuta Eesti püsielanikkonda ei pea paika. Neil on kõigil õigus taotleda püsivat elamisluba. Ka sisserännanud vananevad ning varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Jutt, et võõrtööjõud tuleb siia meie vananevale rahvastikule pensioni teenima ei vasta tõele. Nad tulevad endale palka ja pansionit teenima, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab esimesena just välispäritolu rahvastikku ja nad jäävad meie sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele. Ärgem unustagem, et meil on niigi juba kolmandik elanikkonnast võõrpäritolu, kellest suur osa juba on pensionil.

Võõrtööjõu massilise sissevooluga kasvavad lõimumisprobleemid ja kuritegevus.  Juba täna on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud ja me ei saa kõikjal enam riigikeeles asju aetud. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna hulgas vaid 44%. Pole teada mitte ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal kui Eestis. Lõimumisprobleemidele osutab ka asjaolu, et muulastest vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes on 59%, ehk siis nende seas on karistust kandvaid kurjategijaid 1,9 korda rohkem kui eestlaste seas. Kahtlemata tõusevad ka julgeolekuriskid, sest 77% siinsetest mitte-eestlastest jälgivad vaid Venemaa propagandat edastavaid telekanaleid, vaid 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid ning enamus neist toetavad Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu. Vene presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Putinit. Need on kõnekad faktid.

Nende hoiatustega on välja tulnud ka rida majandusteadlasi ja demograafe, kuid see kõlab kurtidele kõrvadele. Ainsad, keda kuulatakse, on peamiselt väliskapitalile kuuluvate ettevõtete esindajad, kellel on sügavalt ükskõik, kes neil kassas või tööpingi taga on, peaasi, et kasum kasvaks.

Kokkuvõttes on selge, et kvoodisüsteemist ei tohi loobuda ja tehtud erandid tuleb üle vaadata. Probleemid lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.

Palo kureeritava "Work in Estonia" programmi eelarvesse on järgmiseks kolmeks aastaks eraldatud 10 miljonit eurot, mille eest värvatakse võõrtööjõudu, luuakse Eestit tutvustavaid materjale, parandatakse neile avalike teenuste kättesaadavust, aidatakse välisspetsialistide peredel sisse elada jne. Palo soovib, et riik hakkaks maksma iga võõrtöölise pealt ettevõtjatele toetust 2000 eurot. Ma küsin, miks on meie enda inimesed kui tööjõuressurss üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise, tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel tuuakse sisse hoopis võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri, ei soovi, et ka meie lapselapsed saaks eesti keelega hakkama ja et neil oleks kodumaal tasuvat tööd?

Vägisi meenub olukord Nõukogude okupatsiooniaja lõpus, kus Eestisse oli juba toodud pool miljonit umbkeelset migranti ja fosforiidikaevandamise sildi all taheti tuua lisaks üle saja tuhande võõrtöölise, mis oleks fataalselt muutnud Eesti rahvastiku koostist. Kui eestlased on muudetud vähemuseks omaenda kodumaal või kadunud sootuks, ei saa enam rääkida rahvusriiklusest ja ka Eesti riigi olemasolu ei oma enam mingit tähendust. Sotsidele ei oma see muidugi mingit tähendust juba täna, sest nende esimehe sõnul on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis tuleb likvideerida. Kuid meie oleme risti vastupidisel seisukohal. Vaid rahvusriiklus tagab meie rahvuse säilimise ja tuleviku meie lastele.

ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti on ühinenud sätestab, et genotsiid on ka „üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesuru­mist, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist“. Üksus on rahvus või rahvakild. 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks. Elukvaliteedi alla ei kuulu mitte ainult aineliste vajaduste rahuldamine, vaid see on laiem mõiste, mis hõlmab väärtus- ja kultuurihinnanguid, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja hariduslikke aspekte, turvalisustunnet, kindlust kestlikkuse suhtes jne. Eesti rahvas ja kultuur ei saa säilida, kui meil pole enam omaenda identiteedile tuginevat ja seda toetavat elukeskkonda ja -kvaliteeti.

Kuidas hinnata nendes dokumentides sätestatu taustal tegevust, mis vähendab järjekindlalt eestlaste enesemääramisõigust ja muudab meid vähemuseks omaenese kodumaal? Seda, mis toimub, viidi läbi ka vene okupatsiooni ajal, nüüd tehakse seda aga hiilivalt, ilusate loosungite all ja „meie endi“ kätega. Kuid asja sisu on sama – eesti rahva vastu on käimas jõhker ja kuritegelik genotsiid.

Avaldatud ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna, juuni 2018

Vasakvalitsus käivitab uusvenestamisprogrammi


SA Innove on teatanud, et nad töötavad koostöös Haridusministeeriumiga välja riiklikku programmi ametlikuks üleminekuks nn kahesuunalisele keelekümblusele Eesti üldhariduskoolides. Esimesed koolid lähevad omal soovil kahepoolsele keelekümblusmudelise juba 2019. aastal, järgmised 2020 aasta septembrist.
Kahepoolne keelekümblus tähendab, et pool ajast toimub õppetöö eesti keeles, pool ajast aga vene keeles, ehk siis teisisõnu - koolidesse viiakse sisse ametlik kakskeelsus. Tuleb välja, et integratsioon ei tähenda enam muukeelsetele eesti keele õpetamist ja nende lõimimist Eesti keele- ja kultuuriruumi, vaid hoopiski eesti laste uusvenestamise programmi käivitamist, mille käigus on meie lapsed sunnitud hakkama omandama haridust vene keeles. See on enam kui absurdne. Nii hulluks ei läinud olukord isegi sügaval okupatsiooni ja venestamisajal, mil eestikeelsetes koolides antav haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, oli puhtalt eestikeelne.
Lõimumine viisil, nagu seda on tehtud viimased 25 aastat, ei tööta. Vene keele kasutusruum on Eestis üha kasvanud. Seda ilmselt nii tahtlikult ebaõnnestunud integratsiooniprotsessi, mida on tehtud vaid loosungite tasemel, kui saabunud kümnete tuhandete sisserändajate ja võõrtööliste tõttu, peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Samuti aastaid kestnud, lausa kuritegeliku tahtmatuse tõttu minna üle riigikeelsele kooliharidusele, nagu see on teistes riikides.
Kuigi keeleoskajateks loetakse meil väga elementaarse tasemega isikuid, oli 2000/2001. aasta rahvaloenduse järgi eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna seas vaid 38%, 2011. aasta rahvaloenduse järgi aga 44%. Siinkirjutajal pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal, isegi Lätis on vastav näitaja kõrgem. Slaavi riikidest pärit uusisserändajad panevad oma lapsed reeglina venekeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse ning eesti keele kasutajate arv langeb jätkuva trendina. Näiteks Ida-Virumaal on eesti emakeelega inimeste osakaal langenud 18 protsendilt 16 protsendini ja Lasnamäel 33 protsendilt 26 protsendini. 
Keeleinspektsioon kontrollis 2014. aastal 725 arsti, meditsiiniõe ja hooldustöötaja eesti keele oskust ning leidis, et 519 neist ei osanud keelt piisavalt. See on täiesti katastroofiline olukord, millele valitsus aga vilistab. Kas lahendusena nähaksegi mitte muukeelsetele eesti keele õpetamist, vaid eesti laste õppimist vene keeles? Kas eesti keelega varsti üldse arsti juurde, poodi või kuskile mujale asja on? Aastast 2017, peale võõrtööjõule uste avamist, on uue tendentsina ja üha kasvavalt lisandunud kümneid ja kümneid kaebusi ka ingliskeelse teenindamise kohta, kusjuures tihtipeale ei oska teenindaja õieti inglise keeltki. Eestis ei saa eesti keelega enam paljudes kohtades hakkama.
Kõik see räägib teravalt eestikeelse õppe kohese sisseviimise vajaduse poolt juba lasteaiatasemel, koolidest rääkimata, seda enam, et senine eesti keelele üleminek koolides on toonud kaasa positiivseid tagajärgi. Kahepoolne keelekümblusmudel, ehk sisuline kakskeelsus, vähendab aga venelaste seas eesti keele õppimise ja kasutamise motivatsiooni, sunnib eestlasi veelgi rohkem kasutama vene keelt ja aitab seeläbi kaasa teatud piirkondade jätkuvale venestumisele. Kas me seda tahamegi?
Seda kummastavam on kuulda Eesti 200 ettepanekuid üleüldise kahepoolse keelekümblusmudeli toetuseks, millele sisseviimisele töötavad innukalt kaasa nii Mailis Repsi juhitav Haridusministeerium kui haridusprogrammide elluviija SA Innove. Keskerakondliku taustaga, peamiselt vene valijaid esindav minister peaks endale teadvustama, et sellega astub ta otsesesse vastuollu Eesti Põhiseadusega. Samuti SA Innove, kes on ennegi silma paistnud kaheldavate ja skandaalsete ettepanekutega. Aga ka Keskerakonna valitsuspartnerid sotsid ja Isamaa, kelle heakskiidul seda ilmselgelt tehakse.
Eesti keelel on Eesti Vabariigis ametliku riigikeele staatus. Nii oli, on ja peab ka jääma. Kakskeelsuse sisseviimine Eesti haridussüsteemi ja eesti laste panemine vene keeles õppima, näiliselt õilsa keelekümbluse sildi all, on sellest möödahiilimine, põhiseaduse vastane ja lubamatu. Kes ja kus on andnud selleks mandaadi? Väited, et koolid seda soovivad, ei maksa. Pealegi, kes on need koolid? Kas need, kes ei ole seni tahtnud üle minna eestikeelsele õppele ning on taotlenud selles suhtes erandeid? Või multikultiglobalistidest direktorid, kellele eesti keele, rahvuse ja meie rahvusliku identiteedi jätkumine on sügavalt ükskõik? Rahvas kindlasti mingit uusvenestamist ei soovi.
Eesti riigi ülesanne ja kohustus on tagada eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine. See on põhiseaduslik imperatiiv ja ka meie haridussüsteemi otsene kohustus. Selle põhimõtte eiramine ning eesti keele positsiooni nõrgestavate ettepanekute tegemine ja nende rakendamise eesmärgid saavad arusaadavaks Eesti välisluureameti juhi sõnade taustal Kremli mõjuagentidest ja kasulikest idiootidest. On need ju imbunud sisse pea kõikidesse struktuuridesse, kaasa arvatud riigijuhtimisse. Varjatud kakskeelsuse sisseviimine, vene keelele sisuliselt teise riigikeele staatuse andmine ja eesti laste venestamise katsed tuleb lõpetada juba eos.

Avaldatud: Eesti Päevaleht 13.08.2018, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-kas-eesti-keelega-varsti-uldse-arsti-juurde-poodi-voi-mujale-asja-on-vasakvalitsus-kaivitab-hiiliva-sundvenestusprogrammi?id=83313619