esmaspäev, 24. juuni 2013

Minu kõne 2013. aasta Harju Maakaitsepäeva pidulikul pärgade panemise tseremoonial Eesti vabaduse eest langenute mälestuskivi juures Sauel

Head kohalviibijad! Tervitan teid ja soovin kõigile head Võidupüha!

Me mälestame täna kõiki neid mehi ja naisi, kes on võidelnud, verd valanud ja langenud meie vabaduse eest. Ilma nendeta ei oleks loodud Eesti riiki ja ilma selleta ei oleks ilmselt enam olemas ka eesti rahvast.

Marssal Mannerheim on öelnud, et kui üks rahvas loobub jalatäiestki oma maast, ei vääri see rahvas vabadust. Vabadussõda, Tartu Rahu, Teise Maailmasõja vabadusvõitlus, metsavendlus ja laulev revolutsioon tõestasid, et eesti rahvas väärib oma riiki ja vabadust.

Seda lubamatum  on tänase riigivõimu soov sõlmida Venemaaga uus piirileping ja anda vabatahtlikult ja tasuta ära Saaremaa suurune tükk meie maast ja lisaks veel nelisada ruutkilomeetrit Peipsi järvel ja üle tuhande ruutkilomeetri kalarikast merd Narva lahel.

Loobudes oma maast, tunnistame me Tartu rahulepingu kehtetuks ning seame kahtluse alla oma riigi õigusliku järjepidevuse. Ükski suveräänne ja iseseisev riik nii ei talita. Mitte keegi ei tohi hävitada seda, mille nimel meie eelmised põlvkonnad võitlesid.

Laulusalm ütleb: “Mats alati on tubli mees, ei tõmba küüru selga“. Ärgem siis unustagem, et meil on põhjust olla uhke oma rahva saavutuste üle - läbi ajaloo ei ole mitte üksi euroopa suurriik suutnud võita Venemaad. Napoleon löödi Moskva alt tagasi ja Hitleri Saksamaa purustati. Meie aga võitsime Vabadussõja suure Venemaaga ja panime aluse oma riigile.

Vabadus ei tulnud kergelt ja me oleme ajaloo jooksul pidanud korduvalt selle eest võitlema. Kui vaja, oleme selleks valmis ka tulevikus. Kui vaja, siis relv käes.

Suveräänse riigina peame me olema enesekindlad, käima sirge seljaga ja mitte kellegi ees küürutama. Ja meie kõigi ülesanne on hoida ja kaitsta seda maad ja anda see järeltulevatele põlvedele edasi veelgi paremana ja veelgi ilusamana.


Elagu Eesti Vabariik!

esmaspäev, 17. juuni 2013

Tartu Rahu piire ei muudaks ka referendum

Valitsuse poolt läbiviidav okupeeritud ja annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe taguste alade loovutamine Venemaale on põhiseadusevastane ja Eesti huve kahjustav. Sellest on piisavalt räägitud. Meenutan vaid kolme peamist põhiseaduse sätet, mis uue piirilepingu sõlmimise võimatuks teevad, kuid neid on veelgi: §2 Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik; §122 Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja §123 Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega. Põhiseaduse täitmine on kõikidele isikutele ja instantsidele kohustuslik, selle rikkumine on karistatav.

Võimulolijad ei ole esitanud ühtegi pädevat põhjust, miks rikutakse põhiseadust, miks uut piirilepingut vaja oleks või mis põhjusel on nad nii innukad kahjustama Eesti huve ja andma Venemaale tasuta ära Saaremaa suuruse maatüki, mille hind koos maavaradega on ligikaudu triljon eurot. Ei selgitata, miks peaksime loobuma sadadest kalarikastest ruutkilomeetritest Peipsi järvel, Narva veehoidlal ja ligi tuhandest ruutkilomeetrist Narva lahel. Eriti mõttetuks teeb loovutused asjaolu, et Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnul piirilepingu sõlmimine suhteid kahe riigi vahel ei paranda.   

Uut piirilepingut on võimalik sõlmida vaid ühel juhul – kui muudetakse eelpooltoodud põhiseaduse sätteid. Selleks on kolm võimalust: põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmine rahvahääletusel, Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt või kiireloomulisena Riigikogus, mis kestaks ajaliselt enam kui poolt aastat. 
PS §3 ütleb, et „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel“. Antud lause on üks PS keskseid sätteid, mis sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduses. „Põhiseaduse alusel“ tähendab seda, et kogu avaliku võimu tegevus peab olema PS-ga täielikus kooskõlas. Muuta põhiseadust sellega vastuolus oleva välislepingu sõlmiseks oleks vastuolus antud sättega, seda enam, et muutmise ainsaks põhjuseks oleks põhiseadusevastase tegevuse legaliseerimine.

Minu arvates saaks muudatuste tegemine toimuda ainult referendum teel, mille tulemusel rahvas kiidab heaks kõnealuste põhiseaduse sätete muutmise ja annab sellega valitsusele volituse loovutuslike läbirääkimiste pidamiseks ja stalinlike piiride seadustamiseks. Rahva tahet ei oleks võimalik vaidlustada. Praegu rikuvad võimulolijad aga põhiseadust, omamata legaalseid volitusi või rahvalt saadud mandaati.
Põhjus, miks kardetakse korraldada referendumit on lihtne. Rahvas ei ole nõus muutma põhiseadust ja Tartu rahu piire. Seda näitas hiljutine ETV Foorumi küsitlus, kus vastanutest ligi 90% oli vastu uue piirilepingu sõlmimisele.
Referendum ja arvamusküsitlus on aga kaks ise asja. Neil on suur ja olemuslik vahe. Referendum ehk rahvahääletus ei ole tavaline küsitlus, kus uuritakse lihtsalt mingi sihtgrupi arvamust. Referendum on üleüldine (üleriigiline) hääletus seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses. Osalemine on vabatahtlik, kuid kõigile hääleõiguslikele kodanikele peab olema garanteeritud võimalus osaleda ja arvamust avaldada. Reeglite ja seaduste järgi korraldatud referendumi tulemus on vaieldamatu ja kuulub täitmisele.

Kuid referendumi läbiviimisele tekib ülesaamatu takistus. Eesti taasiseseisvus nn esimese vabariigi õigusjärglasena kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud territoorium ja piirid. Eesti territoorium hõlmab ka Petserimaad ja Narva taguseid alasid ning referendum tuleb korraldada ka seal. Kõigile teisel pool nn. kontrolljoont Eesti territooriumil elavatele kodanikele tuleb tagada võimalus hääletada. Teist võimalust ei ole.
Kui kõikidele hääleõigusega kodanikele ei ole loodud võimalust referendumil osaleda ja osal riigi territooriumist ei viida seda isegi läbi, siis on referendum õigustühine ja tulemus kehtetu. Selge on, et Venemaa ei anna referendumi läbiviimiseks luba, nagu ei ole andnud seal elavatel eesti kodanikel korraldada küsitlust Eesti alla kuulumise kohta. Kui ka annaks, siis rahvusvahelise õiguse järgi ei oma okupeeritud territooriumitel läbiviidud referendumid ikkagi õiguslikku jõudu.

Seega ei ole võimalik viia referendumit läbi üldise ja õiguslikult pädevana ning kõigil hääleõiguslikel kodanikel pole võimalik oma hääleõigust teostada – eriti neil, keda küsimus otseselt puudutab. Nende arv ei ole sugugi väike. Venemaa andmetel elab ainuüksi Petserimaal kuni 15 000 eesti kodanikku. Nende ignoreerimine muudab referendumi õigustühiseks.

Võimalik, et lisaks rahva vastuseisule on ka see põhjuseks, miks võimulolijad on valinud põhiseaduse rikkumise tee, püüdes enneolematu küünilisusega väänata põhiseaduse mõtet ja musta valgeks rääkida. Näiteks väidetakse, justkui üheselt mõistetav säte “Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik” ei tähendakski seda. Sama absurdne on väide, et kui u. 400 km pikkusest idapiirist säilib Peipsi järvel vaid tühine jupike, vastab Eesti-Vene maismaapiir jätkuvalt Tartu rahulepingu ja põhiseadusega paika pandule.

Uue piirilepingu sõlmimine on põhiseaduse vastane ja kahjustab Eesti rahvuslikke huve. Seaduse järgi on territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevus kvalifitseeritud riigireetmiseks. Kui leping peaks sõlmitama, siis on see õigustühine sõlmimise hetkest alates.

Referendumi tingimuste täitmise võimatus tõstatab aga üles intrigeeriva küsimuse – kas Eesti liikmelisus Euroopa Liidus on legitiimne? 2003. aastal korraldatud referendum viidi läbi ainult umbes 95-l protsendil Eesti Vabariigi pindalast. Narvataguse ja Petserimaa eesti kodanikud sellel rahvahääletusel osaleda ei saanud. Vähe sellest, Eesti võimud ei astunud ühtegi sammu neile osalemise võimaluse loomiseks ega pöördunud sellel eesmärgil Vene Föderatsiooni poole. Asjaolu, et kõigile hääleõigusega kodanikele ei antud võimalust hääletada on tugev argument selle poolt, et referendum on kehtetu, mistõttu ka selle alusel sõlmitud liitumisleping võib olla kehtetu.

Avaldatud Õhtulehes 17.06.2013
Kursiivis olev lause on ajaleheartiklist välja jäänud,