Tartu Rahu piire ei muudaks ka referendum
esmaspäev, juuni 17, 2013
Valitsuse poolt läbiviidav okupeeritud ja annekteeritud
Petserimaa ja Narva jõe taguste alade loovutamine Venemaale on
põhiseadusevastane ja Eesti huve kahjustav. Sellest on piisavalt räägitud. Meenutan
vaid kolme peamist põhiseaduse sätet, mis uue piirilepingu sõlmimise võimatuks
teevad, kuid neid on veelgi: §2 Eesti
riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik;
§122 Eesti
maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga
ja §123 Eesti ei sõlmi välislepinguid,
mis on vastuolus Eesti põhiseadusega. Põhiseaduse
täitmine on kõikidele isikutele ja instantsidele kohustuslik, selle rikkumine
on karistatav.
Võimulolijad
ei ole esitanud ühtegi pädevat põhjust, miks rikutakse põhiseadust, miks uut
piirilepingut vaja oleks või mis põhjusel on nad nii innukad kahjustama Eesti
huve ja andma Venemaale tasuta ära Saaremaa suuruse maatüki, mille hind koos
maavaradega on ligikaudu triljon eurot. Ei selgitata, miks peaksime loobuma
sadadest kalarikastest ruutkilomeetritest Peipsi järvel, Narva veehoidlal ja
ligi tuhandest ruutkilomeetrist Narva lahel. Eriti mõttetuks teeb loovutused
asjaolu, et Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnul
piirilepingu sõlmimine suhteid kahe riigi vahel ei paranda.
Uut
piirilepingut on võimalik sõlmida vaid ühel juhul – kui muudetakse
eelpooltoodud põhiseaduse sätteid. Selleks on kolm võimalust: põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmine rahvahääletusel,
Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt või kiireloomulisena Riigikogus, mis kestaks ajaliselt
enam kui poolt aastat.
PS §3
ütleb, et „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas
olevate seaduste alusel“. Antud
lause on üks PS keskseid sätteid, mis sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduses.
„Põhiseaduse alusel“ tähendab seda, et kogu avaliku võimu tegevus peab olema
PS-ga täielikus kooskõlas. Muuta põhiseadust sellega vastuolus oleva
välislepingu sõlmiseks oleks vastuolus antud sättega, seda enam, et muutmise
ainsaks põhjuseks oleks põhiseadusevastase tegevuse legaliseerimine.
Minu arvates
saaks muudatuste tegemine toimuda ainult referendum teel, mille tulemusel rahvas kiidab heaks kõnealuste põhiseaduse
sätete muutmise ja annab sellega valitsusele volituse loovutuslike
läbirääkimiste pidamiseks ja stalinlike piiride seadustamiseks. Rahva tahet ei
oleks võimalik vaidlustada. Praegu rikuvad võimulolijad aga põhiseadust,
omamata legaalseid volitusi või rahvalt saadud mandaati.
Põhjus,
miks kardetakse korraldada referendumit on lihtne. Rahvas ei ole nõus muutma
põhiseadust ja Tartu rahu piire. Seda näitas hiljutine ETV Foorumi küsitlus,
kus vastanutest ligi 90% oli vastu uue
piirilepingu sõlmimisele.
Referendum
ja arvamusküsitlus on aga kaks ise asja. Neil on suur ja olemuslik vahe.
Referendum ehk rahvahääletus ei
ole tavaline küsitlus, kus uuritakse lihtsalt mingi sihtgrupi arvamust. Referendum
on üleüldine (üleriigiline) hääletus
seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses. Osalemine on vabatahtlik, kuid kõigile hääleõiguslikele kodanikele peab olema
garanteeritud võimalus osaleda ja arvamust avaldada. Reeglite ja seaduste järgi korraldatud referendumi
tulemus on vaieldamatu ja kuulub täitmisele.
Kuid
referendumi läbiviimisele tekib ülesaamatu takistus. Eesti taasiseseisvus nn
esimese vabariigi õigusjärglasena kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud territoorium
ja piirid. Eesti territoorium hõlmab ka Petserimaad ja Narva taguseid alasid
ning referendum tuleb korraldada ka seal. Kõigile teisel pool nn. kontrolljoont
Eesti territooriumil elavatele kodanikele tuleb tagada võimalus hääletada. Teist
võimalust ei ole.
Kui
kõikidele hääleõigusega kodanikele ei ole loodud võimalust referendumil osaleda
ja osal riigi territooriumist ei viida seda isegi läbi, siis on referendum
õigustühine ja tulemus kehtetu. Selge on, et Venemaa ei anna referendumi
läbiviimiseks luba, nagu ei ole andnud seal elavatel eesti kodanikel korraldada
küsitlust Eesti alla kuulumise kohta. Kui ka annaks, siis rahvusvahelise õiguse
järgi ei oma okupeeritud territooriumitel läbiviidud referendumid ikkagi
õiguslikku jõudu.
Seega
ei ole võimalik viia referendumit läbi üldise ja õiguslikult pädevana ning
kõigil hääleõiguslikel kodanikel pole võimalik oma hääleõigust teostada – eriti
neil, keda küsimus otseselt puudutab. Nende arv ei ole sugugi väike. Venemaa
andmetel elab ainuüksi Petserimaal kuni 15 000 eesti kodanikku. Nende
ignoreerimine muudab referendumi õigustühiseks.
Võimalik,
et lisaks rahva vastuseisule on ka see põhjuseks, miks võimulolijad on valinud
põhiseaduse rikkumise tee, püüdes enneolematu küünilisusega väänata põhiseaduse
mõtet ja musta valgeks rääkida. Näiteks väidetakse, justkui üheselt mõistetav säte
“Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed
ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik”
ei tähendakski seda. Sama absurdne on väide, et kui u. 400 km pikkusest
idapiirist säilib Peipsi järvel vaid tühine jupike, vastab Eesti-Vene maismaapiir
jätkuvalt Tartu rahulepingu ja põhiseadusega paika pandule.
Uue
piirilepingu sõlmimine on põhiseaduse vastane ja kahjustab Eesti rahvuslikke
huve. Seaduse järgi on territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevus
kvalifitseeritud riigireetmiseks. Kui leping peaks sõlmitama, siis on see õigustühine
sõlmimise hetkest alates.
Referendumi
tingimuste täitmise võimatus tõstatab aga üles intrigeeriva küsimuse – kas Eesti
liikmelisus Euroopa Liidus on legitiimne? 2003. aastal korraldatud referendum viidi
läbi ainult umbes 95-l protsendil Eesti Vabariigi pindalast. Narvataguse ja
Petserimaa eesti kodanikud sellel rahvahääletusel osaleda ei saanud. Vähe
sellest, Eesti võimud ei astunud ühtegi sammu neile osalemise võimaluse
loomiseks ega pöördunud sellel eesmärgil Vene Föderatsiooni poole. Asjaolu, et kõigile hääleõigusega
kodanikele ei antud võimalust hääletada on tugev argument selle poolt, et referendum
on kehtetu, mistõttu ka selle alusel sõlmitud liitumisleping võib olla kehtetu.
Avaldatud Õhtulehes 17.06.2013
Kursiivis olev lause on ajaleheartiklist välja jäänud,
0 kommentaari