Miks ma kirjutan sellest raamatust? See artikkel ei ole raamatu arvustus, vaid ühe meie lähiajaloo häbiväärseima seiga allakriipsutamine ja terve hulga „seltsimeeste" Eesti ajaloo häbiposti naelutamine.

Henn Põlluaas kirjutab oma raamatus lehekülgedel 98-102 Eesti Vabariigi 1992. aasta presidendivalimiste kampaaniast, kus Meri valimiskampaania põhitegelane Tiit Pruuli (sai eriti tuntuks rublamüügiafääriga) korraldas Eesti "kõige skandaalsema ja efektiivsema suhtekorraldustriki" (õigem on seda nimetada kõige räpasemaks ja inimvaenulikumaks „suhtekorraldustrikiks").

Tiit Pruuli - suurepärane mahhinaator

„Teatud isikutele" oli teada, et siinkirjutaja 1992. aasta septembrikuu artiklit, mis käsitles Georg-Peeter Meri seotust NKVD ja KGB-ga, Eesti Päevaleht ei avaldanud ja et siinkirjutaja kavatses artikli avaldada hoopis Eesti Ekspressis.

Artikkel ilmuski 4. septembril 1992 Eesti Ekspressis pealkirjaga „Sädeleva ilukirjandustõlkija Georg Meri poliitiline minevik" tegelikult kaks nädalat enne presidendivalimisi, aluseks autentsed NKVD ja KGB materjalid. Sellel teemal esines siinkirjutaja ka Eesti Raadios, kus „Georg-Peeter Meri ja sealkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis Eesti päevateemaks number üks". Nii on vähemalt raamatus kirjas.

Põlluaas kirjutab oma raamatus: „Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Hillar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri." (lk. 101-102)

Põlluaasa raamat jätkub Pruuli meenutusega: „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossaadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud, meenutas Pruuli."

Siinkirjutaja arvates on päris selge, et valed ja vassimine on ka täna Eesti poliitika lahutamatu osa. Võrrelda võiksime seda näiteks XI Riigikogu valimiste ja e-hääletusega.

Jätkan Põlluaasa raamatu tsiteerimist: "Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täiemõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad," avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem."

Meri sõnad ja teod ei läinud kokku

Lugupeetud lugeja, pea need nimed hästi meeles, sest nagu meie lähiajalugu on näidanud, ei võtnud Lennart Meri, olgu siis välisministrina või hiljem presidendina, oma lähikonda kunagi kedagi väljastpoolt oma „aatekaaslaste" ringi.

Siinkirjutaja on jätkuvalt seisukohal, et TRÜ NSV Liidu ajaloo kateedri pikaaegse õppejõu professor Sulev Vahtre (lõpetas 1952. a. TRÜ ajaloolasena) loosung „Plats puhtaks!" oli vaid „grupi seltsimeeste" poolt kuritahtlikult üles ehitatud hästivarjatud pettus, et tegelikult jääksid nõukogudeaegsed avalikud ja varjatud valitsejad taasiseseisvunud Eesti Vabariigis valitsejateks edasi, nii nagu see juhtus Lennart Meriga (lõpetas 1953. a. TRÜ ajaloolasena).

Põlluaasa raamatus lk. 99 võime lugeda järgmist: „Kuna Isamaaliidu loosung oli „Plats puhtaks!", sai see ka Isamaa presidendikandidaadi Meri loosungiks. Meri kuulutas järgnenud presidendivalimistel nomenklatuurile ja kollaborantlikele tegelastele (kelle hulka ta ise kuulus! - Ando Lepsi repliik) kindlat kadu. Ta kinnitas: „Ükski endine kommunistlik funktsionäär ei tohiks töötada valitsusametis", ja lubas endise võimueliidi esindajad jätta kõrgetesse riigiametitesse nimetamata. „Pööratas selja endistele võimukandjatele, pöörame oma näo tuleviku suunas.""

„Paraku ei läinud Meri sõnad ja teod kokku," seisab Põlluaasa raamatus.

Olen korduvalt kirjutanud, et Lennart Meri ei oleks tohtinud Eesti Vabariigis kehtivate juriidiliste seaduste järgi mitte kunagi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi kõrgele ametipostile.

Lõpu asemel

Kõige hämmastavam on asjaolu, et istuva presidendi Toomas Hendrik Ilvese iidoliks on Lennart Meri!?

Piisas mul vaid kirjutada, et meedia vaikib minu Lennart Merist kõnelevast raamatust, kui Postimees avaldas 05.11.2011 Olev Remsu arvustuse pealkirja all "Varemilmunu kokkuvõte". Käisin ja ostsin endalegi selle lehe, sest veebiväljaandest ei õnnestunud mul kõnealust artiklit leida.

Vastupidiselt minu seni saadud tagasisidele arvukatelt lugejatelt ja Lennart Merit tundnud ja temaga nii töös kui eraelus kokku puutunud inimestelt, ei ole tegemist kuigi positiivse arvustusega.

Lugesin seda suure huvi, aga ka teatud üllatusega. Mitte kriitika negatiivse võtme, vaid ilmselge kallutatuse ja tõele mittevastavuse suhtes. Remsu kirjutis on kaugel objektiivsusest, see on eelarvamuslik ja sildistav. Ta on pannud mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud ja väitnud ning siis kritiseerinud asju, mida raamatus polegi. Konstruktiivse kriitikaga, sellest võiks midagi õppida, ma lepiks, kuid mitte säärase lahmimisega.

Remsu lemmikteesiks, mida ta etteheitvalt üha ja üha kordab on, et raamat olevat kirjutatud kõiketeadja, tõeteadja positsioonilt. Ometi kinnitan raamatus, et ma ei pretendeeri sugugi lõplikule tõele, et Meri mitmekülgne ja laiahaardeline tegevus väärib kahtlemata edasist tähelepanu ja lahtimõtestamist. Samas jääb arvustusest mulje, et Remsu on raamatut vaid sirvinud või siis lugenud diagonaalis, kirjutatusse süvenemata.

Kuidas muidu on tekkinud sellised alusetud väited et teose allikaline baas on kitsas ja koledasti kreenis, osundatakse ainult radikaalsemaid tekste (?), teised on kõrvale jäetud, teos on kirjutatud marurahvusluse, russofoobia ja Nõmme valitsuse positsioonidelt, suurimateks autoriteetideks olevat radikaalid non plus ultra. Piisab vaid visata pilk raamatu allikviidetele ja mahukale nimeregistrile nägemaks, et need väited on absoluutselt valed ja pahatahtlikud. Kas tõesti Eesti ja välisriikide poliitikud, ajaloolased, ajakirjanikud, diplomaadid, saadikud jne, k.a. president Arnold Rüütel ja Meri kaastöötajad, keda olen osundanud, on kõik marurahvuslikud ja russofoobsed radikaalid? Kuid eks Remsu ole ilmselt oma aja laps, mil kriitika tähendaski mitte teose sisu vaid hoopis autori ründamist ja materdamist mida jaburamate väidete ja solvangutega. Selline lahmimine kahandab tema kriitika tõsiseltvõetavust tublisti. Kirjanikuna oskaks ehk Remsu ise kirjutada marurahvusluse ja russofoobia positsioonilt Meri kinnisvaraskandaalist, riigi rahaga ümberkäimisest, suhetest alluvatega ja personali valikust, murtud rukkilille märgist, oma võimupiiride ületamisest, salapiiitusetragöödiast, valedest ja manipuleerimistest, riigikontrolli ja õiguskantsleri määramisest jne. Mina ei oska ja ei üritagi.

Mis puutub aga (väidetavalt publitsistikale mittesobivale) allikate rohkesse viitamisse, mida Remsu mulle samuti üllatuslikult ja kohatult ette heidab, siis on see teadlik ja taotluslik. Vastasel juhul oleks kindlasti oponendid, k.a. lugupeetud Remsu ise, süüdistanud mind allikviidete puudumises ja väljamõeldiste levitamises. Vähemalt otseselt jäid sellised süüdistused nüüd ära, kuigi Remsu püüab väita, justkui ma mõistaks järelekaalumatult hulga inimesi süüdi KGB seotuses. Ei mõista, edastan vaid allikviidetega varustatud kahtlustused, mis Meri ja temaga seotud inimeste kohta on ühel või teisel viisil esitatud. Kui Remsu ei kahtle Lennart Meri ja tema isa koostöö võimalikkuses "kolmetähelise saatanaga", miks kahtleb ta siis võimaluses, et kõik Meri teod polnud sugugi kantud Eesti huvidest. Pealegi ei ole Remsu suutnud ümber lükata mitte ühtegi minu raamatus toodud fakti ega asjaolu.

Minu väidetava naiivsuse ja lihtsameelsuse tõestamiseks toob Remsu millegipärast ära hoopiski Hellar Grabbi sõnad, kes kirjutas, et kindral Einseln oli Kremlile kõva pähkel juba oma tausta tõttu, sest oli alati elanud territtooriumil, mida ei ole kontrollinud Moskva võimuaparaat ja on seetõttu väga suure tõenäosusega mittemõjutatav ja šantažeerimata isik. No tõesti ei saa aru, kuidas Grabbi öeldu peaks mind lihtsameelsena iseloomustama, kuigi samas usun ka mina, et Einseln oli ja on aus eestlane. Ilmselt ei saanud Remsu arugi, et tegemist oli tsitaadiga, mis oli ka kenasti, nagu kord ja kohus, jutumärkide ja allikviitega tähistatud.

Kuidagi ei saa ma ka nõusse jääda, et paljudest asjadest poleks pruukinud rääkida ja näiteks skandaal, mis sai rahvusvahelised mõõtmed ja kus välisminister Meri süüdistas ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit CIA agendiks olemises, oli teisejärguline asi ning poleks väärinud mainimisest rohkemat. No mis siis veel tähelepanu väärib? Merist loodud anekdoodid? Neist on juba raamat kirjutatud.

Remsu väidab arvustuses, et üsna tihti olevat teksti ülesehitamisel kasutatud sellist printsiipi, et on pikalt tsiteeritud näiteks mõnd Meri kõnet, siis see katkestatud, vahele materdatud ainuõigsuse seisukohalt, seejärel kõne osundamisega edasi mindud, kuniks taas on tulnud koht nüpeldada. Mõtlesin, et kust ta sellise väite küll on võtnud ja meenus, et tõesti midagi sarnast on ühes kohas, kus kirjeldan, kuidas Meri hirmutas tõrksaid riigikogu fraktsioonide juhte järgneva verepulma ja Eesti linnade maapealt pühkimisega, kui need ei nõustu tema sõlmitud juulileppeid ratifitseerima. Kuid loomulikult pole tegemist mingi minupoolse materdamisega vaid Meri absurdsete väidete ümberlükkamisega. Ilmselt sattus just see osa Remsu silmade alla ja ta tegi sellest kiire ja laest võetud järelduse, justkui oleks terve raamat niiviisi üles ehitatud. Ei ole. Remsu võiks teinekord arvustuse kirjutamiseks siiski terve raamatu läbi lugeda.

Ka tema ebaõnnestunud püüd lükata ümber või seada kahtluse alla minu kirjutatut seoses Meri juulilepingute ja Eesti-Vene piirilepinguga annab märku sellest, et ta pole kirjutatusse süvenenud, või kuna ta viitab ka minu eelmisele raamatule, siis üldse lugenudki. Muidu oleks tal oma tõstatatud küsimustele ammendavad vastused olemas. Remsu oleks teadnud, et Venemaa oli erakordselt tugeva rahvusvahelise surve all, hoolimata Kremli retoorikale vägede lahkumine juba toimus ning selle peatamine oleks tähendanud Venemaale kümnete miljardite dollarite ulatuses abirahade mittesaamist. See ei tulnud kõne allagi. Eestil polnud vähimatki vajadust sõlmida juulilepinguid, millega Meri andis legaalse aluse okupatsioonivägede Eestis viibimisele, lasi siia jääda paarkümnel tuhandel sõjaväe ja KGB ohvitseril koos perekonnaliikmetega, loobus Eesti poolsest okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest jne. Väide, justkui räägiks ma kogu okupatsiooniväe (130 000 sõduri) siiajätmisest on lihtsalt väljamõeldis. Samuti oleks Remsu teadnud, et NATO liikmekssaamise eelduseks ei olnud mitte uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine vaid pidava ja korrastatud piiri olemasolu. Ajutine kontrolljoon e. majanduspiir täitis selle ülesande eeskujulikult. Meri poolt algatatud vabatahtlik ja tasuta loobumine Venemaa poolt annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe tagustest aladest, kuhu meil jäi näiteks 400 miljonit tonni põlevkivi, millest toodetud diiselkütus oleks katnud kogu Eesti vajaduse u. 80 aastaks, polnud sugugi vajalik ega vältimatu. Remsu peaks teadma, et uut piirilepingut ei ole meil ka täna, Eestil pole seda vajagi, kuid oleme siiski endiselt NATO liikmed ja meie taevas lendavad NATO hävitajad.

Remsu kirjutab, et tal jäänud mulje, justkui igatsenuks ma, et Jeltsin oleks tegutsenud Eesti huvides. Miks mitte, see olnuks igati tervitatav, kuid Jeltsin tegutses Venemaa huvides ja tegi seda "tänu" Merile vägagi edukalt. Oleksin igatsenud hoopis, et Meri oleks rohkem Eesti, kui enda edevuse ja välismaiste nõuandjate huvides tegutsenud.

Koomiline on, et Remsu seab kahtluse alla isegi minu öeldu, et kahjuks ei jätnud Meri endast maha ei oma päevikut ega mälestusteraamatut - tema poleks üllatanud kui see kuskilt välja ilmuks. Ometi kinnitas Meri oma viimases presidendikõneski, et "Võib-olla te ootate minult poliitilist testamenti. Niisugust testamenti ei tule." Ja ei tulnudki. Süüdistades mind, langeb ta hoopis ise spekulatsioonidesse. Kas oleksin pidanud need päevikud tema rõõmuks välja mõtlema? Kas siis oleks raamat parem ja objektiivsem olnud? Mõni kirjanik, näiteks Remsu ise, võiks need ju kokku kirjutada ja krossilikult põneva ajalooromaani luua. Ainest oleks kindlasti.

Ilmselt oleks raamat Remsu täieliku heakskiidu saanud vaid siis, kui tõe asemel oleksin Merit glorifitseerinud ja temast panegüürilist müüti loonud, nagu Meri ka Remsu sõnul ise oma eluajal tegi ja mida temast kirjutatud kuus raamatut edukalt jätkavad. Õukonnalaulikuks ei ole ma loodud ja seda ei tasu minult oodata. Olen seisukohal, et veel ühte samasugust raamatut kirjutada pole vähimatki mõtet ning inimestel on õigus teada ka asjadest ja Meri sammudest, millest nendes raamatutes vaikitakse või mille tegelikku tähendust varjata ja muuta tahetakse. Ja üldse käsitleb Remsu kriitika vaid murdosa minu raamatus toodud asjaoludest ja episoodidest. Seega tuli tal ilmselt ülejäänuga leppida kui tõega. Nii vastumeelne kui see temale ka oli. Raamatu põhiküsimust, kas Meri ikka oli eesti rahva Mooses, nagu ta ennast nimetas ja kuhu Eesti tema seatud suunal on jõudnud, pole Remsu julgenud puudutada. Tunnistan, et ega vastus minulegi ei meeldi. Lihtne on rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.

Üks märkus on aga küll õige, mille Remsu tegi. Tõepoolest ei ole raamatu impressumis millegipärast toimetajat kirjas, märkasin seda ka ise alles nüüd. See ei tähenda aga, justkui poleks teda olnudki. Toimetaja tegi ära suure töö, kontrollides nii raamatu sisulist poolt kui keelelist külge. Ilmselt on aga mõned üksikud ebaolulised pisiapsud siiski sisse lipsanud, millele Remsu varmalt ka tähelepanu juhtis.

Lõpetuseks tahan siiski Olev Remsut kirjutamisevaeva eest tänada, kuigi tundub,et ta kritiseerib enamalt jaolt mingeid iseenda fantoomväiteid. Teatud inimeste ja ringkondade teravat reageeringut Lennart Meri tegevuse käsitlemisele teises, mittetavapärases võtmes, oli ju oodata. On ta ju sarnaselt Pätsiga kõige enam nii poolt- kui vastukirgi üles kütnud isik Eesti poliitikas. Seetõttu ei hakka ma polemiseerima ühe kõrge riigitegelase arvamuse üle, kes oletas, et Remsu ründava kriitika näol oli tegemist tellimustööga. Fakt, et Postimees minule vastulauseks mingitki võimalust ei andnud, räägib iseenda eest. Minu kirjale ei suvatsetud isegi vastata.

Kuid muuseas, Remsu meenutas ka Meri sõnu - ükskõik, mis minust räägitakse, peaasi et räägitakse. Millest kõigest mina oma raamatus räägin, see selgub vaid seda lugedes.

Apollo TOP 1


Rahva Raamat TOP 1

Minu veidi enam kuu aega tagasi ilmunud raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" kogu tiraaž haarati lennult ja sai otsa rekordilise ajaga. Juba on kirjastus "Kunstil" tehtud ja müügile paisatud ka kordustrükk. Kui välja arvata Delfi, kes enne raamatu ilmumist avaldas sellest mõned valitud lõigud, siis valitseb nii trüki- kui virtuaalmeedias absoluutne (kohkunud ja kokkulepitud) vaikus - kuidas ometi julges keegi välja öelda, et keiser on alasti. Kas tõesti loodetakse, et kui raamatust ei räägita ja see maha vaikitakse, siis teda polegi olemas? Positiivne tagasiside, mida olen arvukatelt lugejatelt saanud, räägib hoopistükis teist keelt ja mul on mõistagi raamatu edu üle äärmiselt hea meel. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et: "Tõde kotis ei püsi".