Sooline võrdõiguslikkus on üks meie ühiskonna aluspõhimõtteid. Naistel ja meestel on võrdsed õigused, kohustused ja võimalused. Eestis said naised valimisõiguse juba 1917. aastal, Prantsusmaal alles 44-ndal. Üksikuid probleeme loomulikult on, kuid me liigume vaieldamatult positiivses suunas. Olukorrale võib tagasilöögi anda vaid massiimmigratsioon islamiriikidest, kus naisi peetakse meestest alamateks.
Valitsuses on võrdse kohtlemise küsimused antud sotsist tervise- ja tööministrile. Pole siis ime, et sotsid on nii soolise võrdõiguslikkuse, palgalõhe kui sookvootide kehtestamise teema oma propagandavankri ette rakendanud, väites, justkui naiste diskrimineerimine ületab Eestis igasuguse piiri.
Nüüd tuldi välja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmisega, mille järgi luuakse Tööinspektsiooni juurde soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus ja palgaregister. Sellele mõttetule, bürokraatlikule ja aastas sadu tuhandeid eurosid neelavale kavale on vastuseisu avaldanud paljud, sh nii Eesti Tööstus-Kaubanduskoda kui Eesti Naisteühenduste Ümarlaud.
Nende hinnangul toetub eelnõu ekslikule eeldusele, et sooline palgalõhe on tingitud naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest erineva palga maksmisest. Isegi kui meeste ja naiste töötasu samal ametikohal ei ole võrdne, siis see ei tähenda automaatselt, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Lisaks on uue andmebaasi ja üksuse loomine dubleeriv ja raha raiskav, sest juba praegu on nii tööandjatel kui Statistikaametil olemas kõik vajalikud andmed. Rõhutatakse, et valitud lähenemisviis ei võimalda lahendada probleemi, sest palgavahe ei ole tingitud soolisest diskrimineerimisest.
Jah, palga erinevus naiste ja meeste vahel on – Statistikaameti järgi lausa 20,9% –, kuid tuleb aru saada, millest räägitakse. On suur vahe, kas me räägime keskmisest palkade erinevusest või sama töö eest naistele vähem maksmisest, mis on loomulikult lubamatu. Need kaks asja pannakse aga palgalõhest rääkides ühte potti. Sestap arvaski turu-uuringute küsitluse põhjal koguni 34% vastanutest, et Eestis makstakse naistele sama töö eest palka palju vähem kui meestele. Tegelikult on vaid 2,6% naistest ja 1,2% meestest olnud olukorras, kus neile maksti sama töö eest vastassooga võrreldes vähem.
Statistikaameti andmetel on sama tööd tegevate meeste ja naiste palgavahe meil Euroopa Liidu keskmisest väiksem. Ja vahet ei põhjusta mitte eestlaste tagurlus, vaid naiste kõrgem tööhõive madalapalgalistel aladel, nagu teenindus, kaubandus, sotsiaalvaldkond jne.
Meil on välja kujunenud meeste ja naiste tööd, olgu siis ajaloolistel põhjustel, näiteks medõed, kasvatajad või on tegemist jõudu nõudvate ametitega, näiteks kaevurid. Mingi sundvõrdsustamine või kvootide sisseviimine siin ei aita.
Üheks palgalõhe põhjuseks on ka vanemapuhkus. Kuna puhkusel on peamiselt naised, siis teevad nad päevas tasulist tööd 18% vähem kui mehed. Statistika ilusamaks muutmise eesmärgil laste saamisest loobumine oleks ebanormaalne. Küll aga on iga aastaga kasvanud isapuhkusel olijate arv ja vahe seega läheb väiksemaks.
Deloitte XO Survey 2014. aasta uuring näitas, et juhtivtöötajate hulgas on Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide hulgas kõige väiksem. Kõige väiksem – 3,8% Saksamaa 16% vastu. Märgiti ära, et Eestis pole sookvoote ja et võrdse kohtlemise seisukohalt on kvoodid pigem takistuseks.
On tõsi, et naised nõustuvad töötama väiksema palga eest kui mehed. Näiteks kindlustus- ja finantsalal on palgavahe suurem. Samas on hulk erialasid, kus naised saavad rohkemad ja suuremat palka kui mehed. Näiteks reklaami- ja suhtekorralduse ala naisjuhid teenivad ligi 25% rohkem, toitlustusala naisjuhid 20% rohkem kui mehed; naisbussi- ja trammijuhid 12% enam; kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi- ja reklaamiagendid, oksjonipidajad 8% rohkem jne. Aga võib-olla on naised nendes ametites paremad.
Sotsid pakuvad nende endi poolt üles puhutud probleemi kaotamiseks palkade avalikustamist. Mujal on see kaasa toonud kasu asemel uusi probleeme, inimesed ei ole võrdsed, mõni teeb rohkem ja kiiremini kui teised, kuid paremal pole mõtet pingutadagi, sest tema palka pealekaebajate kartuses ei tõsteta. Sellega diskrimineeritaks tublimaid töötajaid, nii naisi kui mehi. Eestlastest ei soovi 68% palkade avalikustamist.
Inimesed eelistavad võrdsuse asemel ebavõrdsust, tõdes Yale'i ülikooli 2017. aasta uuring. Nad ei nõustu formaalse võrdsusega, kui näevad, et head tööd tegevad inimesed ei saa väärilist tasu ja seanahavedajad makstakse üle. See on loomulik, vastupidiselt vasakpoolsete katsetele sundida ühiskonnale peale ajaloos läbikukkunud võrdsust.
Lõpmatu debatt soolise palgalõhe üle ja inetud "tilliga ja tillita" kampaaniad, on näide nürimeelsest takerdumisest äärmusfeministlikku ja marksistlikku kategoriseerimisse, kus mehed on vereimejad ja naised vaesed rõhutud.
Rääkima peab hoopis palkadest kui sellistest, sest mitte ainult naiste, vaid ka meeste palgad on Eestis liialt väikesed. Rääkima peab, et üldine sissetulekute ebavõrdsus ja suhteline vaesus on suurenenud ning need näitajad on ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Et viiendik meie inimestest elab vaesuses ja kümned tuhanded lapsed saavad sooja sööki ainult koolides. Et meie tervena elatud aastate arv ja eluiga on Euroopa Liidu madalaimad ja et eurotsoonis oleme üks vaesemaid riike.
Miks need probleemid eelnõu esitajaid ei huvita? Miks Isamaa ja Keskerakond on selle sotside asendustegevusega valitsuses kaasa läinud? Miks Reformierakond taunib küll seda, aga läheb samamoodi totrusega kaasa? Seda enam, et seadust rikkudes, ei ole vaevutud eelnõule isegi väljatöötamiskavatsust koostada.
Seoses sellega ja toetades kõiki kriitikuid ja Eesti Naisteühenduste Ümarlauda, teeb Eesti Konservatiivse Erakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.
Kõne Riigikogus 26.09.2018
PS. Kahjuks eelnõud tagasi ei lükatud ja see läks järgmisele lugemisele.
Valitsuses on võrdse kohtlemise küsimused antud sotsist tervise- ja tööministrile. Pole siis ime, et sotsid on nii soolise võrdõiguslikkuse, palgalõhe kui sookvootide kehtestamise teema oma propagandavankri ette rakendanud, väites, justkui naiste diskrimineerimine ületab Eestis igasuguse piiri.
Nüüd tuldi välja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmisega, mille järgi luuakse Tööinspektsiooni juurde soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus ja palgaregister. Sellele mõttetule, bürokraatlikule ja aastas sadu tuhandeid eurosid neelavale kavale on vastuseisu avaldanud paljud, sh nii Eesti Tööstus-Kaubanduskoda kui Eesti Naisteühenduste Ümarlaud.
Nende hinnangul toetub eelnõu ekslikule eeldusele, et sooline palgalõhe on tingitud naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest erineva palga maksmisest. Isegi kui meeste ja naiste töötasu samal ametikohal ei ole võrdne, siis see ei tähenda automaatselt, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Lisaks on uue andmebaasi ja üksuse loomine dubleeriv ja raha raiskav, sest juba praegu on nii tööandjatel kui Statistikaametil olemas kõik vajalikud andmed. Rõhutatakse, et valitud lähenemisviis ei võimalda lahendada probleemi, sest palgavahe ei ole tingitud soolisest diskrimineerimisest.
Jah, palga erinevus naiste ja meeste vahel on – Statistikaameti järgi lausa 20,9% –, kuid tuleb aru saada, millest räägitakse. On suur vahe, kas me räägime keskmisest palkade erinevusest või sama töö eest naistele vähem maksmisest, mis on loomulikult lubamatu. Need kaks asja pannakse aga palgalõhest rääkides ühte potti. Sestap arvaski turu-uuringute küsitluse põhjal koguni 34% vastanutest, et Eestis makstakse naistele sama töö eest palka palju vähem kui meestele. Tegelikult on vaid 2,6% naistest ja 1,2% meestest olnud olukorras, kus neile maksti sama töö eest vastassooga võrreldes vähem.
Statistikaameti andmetel on sama tööd tegevate meeste ja naiste palgavahe meil Euroopa Liidu keskmisest väiksem. Ja vahet ei põhjusta mitte eestlaste tagurlus, vaid naiste kõrgem tööhõive madalapalgalistel aladel, nagu teenindus, kaubandus, sotsiaalvaldkond jne.
Meil on välja kujunenud meeste ja naiste tööd, olgu siis ajaloolistel põhjustel, näiteks medõed, kasvatajad või on tegemist jõudu nõudvate ametitega, näiteks kaevurid. Mingi sundvõrdsustamine või kvootide sisseviimine siin ei aita.
Üheks palgalõhe põhjuseks on ka vanemapuhkus. Kuna puhkusel on peamiselt naised, siis teevad nad päevas tasulist tööd 18% vähem kui mehed. Statistika ilusamaks muutmise eesmärgil laste saamisest loobumine oleks ebanormaalne. Küll aga on iga aastaga kasvanud isapuhkusel olijate arv ja vahe seega läheb väiksemaks.
Deloitte XO Survey 2014. aasta uuring näitas, et juhtivtöötajate hulgas on Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide hulgas kõige väiksem. Kõige väiksem – 3,8% Saksamaa 16% vastu. Märgiti ära, et Eestis pole sookvoote ja et võrdse kohtlemise seisukohalt on kvoodid pigem takistuseks.
On tõsi, et naised nõustuvad töötama väiksema palga eest kui mehed. Näiteks kindlustus- ja finantsalal on palgavahe suurem. Samas on hulk erialasid, kus naised saavad rohkemad ja suuremat palka kui mehed. Näiteks reklaami- ja suhtekorralduse ala naisjuhid teenivad ligi 25% rohkem, toitlustusala naisjuhid 20% rohkem kui mehed; naisbussi- ja trammijuhid 12% enam; kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi- ja reklaamiagendid, oksjonipidajad 8% rohkem jne. Aga võib-olla on naised nendes ametites paremad.
Sotsid pakuvad nende endi poolt üles puhutud probleemi kaotamiseks palkade avalikustamist. Mujal on see kaasa toonud kasu asemel uusi probleeme, inimesed ei ole võrdsed, mõni teeb rohkem ja kiiremini kui teised, kuid paremal pole mõtet pingutadagi, sest tema palka pealekaebajate kartuses ei tõsteta. Sellega diskrimineeritaks tublimaid töötajaid, nii naisi kui mehi. Eestlastest ei soovi 68% palkade avalikustamist.
Inimesed eelistavad võrdsuse asemel ebavõrdsust, tõdes Yale'i ülikooli 2017. aasta uuring. Nad ei nõustu formaalse võrdsusega, kui näevad, et head tööd tegevad inimesed ei saa väärilist tasu ja seanahavedajad makstakse üle. See on loomulik, vastupidiselt vasakpoolsete katsetele sundida ühiskonnale peale ajaloos läbikukkunud võrdsust.
Lõpmatu debatt soolise palgalõhe üle ja inetud "tilliga ja tillita" kampaaniad, on näide nürimeelsest takerdumisest äärmusfeministlikku ja marksistlikku kategoriseerimisse, kus mehed on vereimejad ja naised vaesed rõhutud.
Rääkima peab hoopis palkadest kui sellistest, sest mitte ainult naiste, vaid ka meeste palgad on Eestis liialt väikesed. Rääkima peab, et üldine sissetulekute ebavõrdsus ja suhteline vaesus on suurenenud ning need näitajad on ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Et viiendik meie inimestest elab vaesuses ja kümned tuhanded lapsed saavad sooja sööki ainult koolides. Et meie tervena elatud aastate arv ja eluiga on Euroopa Liidu madalaimad ja et eurotsoonis oleme üks vaesemaid riike.
Miks need probleemid eelnõu esitajaid ei huvita? Miks Isamaa ja Keskerakond on selle sotside asendustegevusega valitsuses kaasa läinud? Miks Reformierakond taunib küll seda, aga läheb samamoodi totrusega kaasa? Seda enam, et seadust rikkudes, ei ole vaevutud eelnõule isegi väljatöötamiskavatsust koostada.
Seoses sellega ja toetades kõiki kriitikuid ja Eesti Naisteühenduste Ümarlauda, teeb Eesti Konservatiivse Erakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.
Kõne Riigikogus 26.09.2018
PS. Kahjuks eelnõud tagasi ei lükatud ja see läks järgmisele lugemisele.
- kolmapäev, september 26, 2018
- 1 Comments
