pühapäev, 27. veebruar 2011

Riigikogu valimised on ukse ees

Ajalehe Saue Sõna intervjuu Henn Põlluaasaga, üksikkandidaat nr. 887 Nõmmel ja Mustamäel

Miks otsustasite kandideerida Riigikogu valimistel?
Eesti tuleb välja tuua demokraatia- ja majanduskriisist. Tarvis on uut, värsket ja sõltumatut jõudu, kes oleks valmis seisma Eesti riigi, selle majanduse, kultuuri ja rahva, mitte ainult erakonna või isiklike huvide eest. Ausse tuleb taas tõsta sellised väärtused nagu ausus, moraal, aated ja isamaaarmastus. Olen poliitiliselt sõltumatu ja ei kuulu ühtegi erakonda. Seetõttu otsustasin kandideerida üksikkandidaadina. Olen kindel, et suudan anda olulise panuse, muutmaks Eesti inim- ja elamisväärseks riigiks. Eesti vajab positiivseid muutusi! Üksikkandidaadina esindan kõigi inimeste, mitte parteide huve.

Kui pääsete Riigikokku, siis milliste eluvaldkondadega tahaksite kõige enam tegeleda?
Tegeleda tuleb loomulikult kõigi valdkondadega, sest kõik teemad on olulised. Teistest enam pakub aga huvi välispoliitika ja riigikaitse küsimused. Eesti peab käituma iseseisva, suveräänse riigina, lähtuma väärtuspõhisest poliitikast ja rahvuslikest huvidest. Kui me ei panusta piisavalt enda kaitsevõime arendamisesse, siis võivad ka kõik muud pingutused osutuda asjatuks. NATO abi ei jõua meieni üleöö, senikaua peame suutma ennast ise kaitsta.

Millised on Teie valimiseelsed lubadused?
Muuta tuleb Riigikogu valimiskorda, kaotades ära häälte ülekandemehhanismi ja kehtestades saadikute tagasikutsumise võimaluse. Presidendi peab valima rahvas. Kodanik peab saama rahvahääletuse algatamise õiguse. Kohalikel valimistel olgu hääleõigus ainult Eesti kodanikel. Tuleb muuta erakondade rahastamise aluseid ja vähendada riiklike eraldisi.

Tööpuuduse ja hinnatõusu vähendamine ning sissetulekute ja sotsiaalsete tagatiste tõstmine pole võimalik, kui Eestis ei taastu kodumaine väike- ja keskmine ettevõtlus, pangandus ning maamajandus. Selleks peab riik looma rahvuslikule ettevõtlusele soodsa majandus- ja seaduskeskkonna, vähendama bürokraatiat ja põhjendamatuid piiranguid. Välisfirmade maksustamata kasumite väljakantimisele ja pankade vastutamatusele tuleb panna piir. Esmase leevendusena tuleb vähendada toiduainete käibemaksumäära ning kütuse- ja elektriaktsiisi.

Eesti on Eesti vaid juhul, kui eestlased ise peavad seda kõige elamisväärseimaks maaks maailmas. Toetades traditsioonilisi pereväärtusi, tuleb luua selliste sotsiaalsete tagatiste võrgustik, mis soosib sündimuse kasvu, tagab kodanikele hea ja kättesaadava arstiabi, tasemel hariduse ja mureta pensionipõlve ning katkestab massilise lahkumistrendi kodumaalt. Eesti peab jääma rahvusriigiks, kus eestlased, kui põlisrahvas, omavad vääramatut eelisõigust tagada tingimused oma keele, kultuuri ja rahvuse säilimiseks ja arenguks.

Mida ootate uuelt Riigikogult?
Eeskätt koostöövõimet ja seda, et Riigikogu oleks oma töös objektiivne, vastutustundlik ja parteideülene. Täna me seda ei näe. Riigikogu ei tohi olla seadusloomes ega otsuste vastuvõtmisel allutatud välisriikide survele ega kitsastele huvigruppidele, olgu need siis kodu- või välismaised. Loodan, et Riigikogu suudab end kehtestada suveräänse riigi kõrgeima võimu, Eesti rahva, esindajana.

Avaldatud:
Saue Sõna nr. 48, 25.02.2011

neljapäev, 24. veebruar 2011

Head Eesti Vabariigi 93. aastapäeva!


Vabadus on kui õrn ja habras jäälill, kuid seda kindlamini peame me teda hoidma! Elagu Eesti!

teisipäev, 22. veebruar 2011

Üksikkandidaadid Tallinna TV-s

Tallinna TV teeb Tallinna ja Harjumaa üksikkandidaatidest saated:
"Üksinda ja sõltumatud. Riigikogu valimised 2011". Ühinenud Üksikkandidaatidest esinevad:

Valimisringkond nr. 1 Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinn
Mart Helme
28.02 kell 21.00
kordus 01.03 kell 12.00

Valimisringkond nr. 2 Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita
Martin Helme
01.03 kell 21.00
kordus 02.03 kell 12.30

Valimisringkond nr. 3 Mustamäe ja Nõmme
Henn Põlluaas
02.03 kell 21.00
kordus 03.03 kell 12.00

Valimisringkond nr. 4 Harjumaa
03.03 kell 21.00
kordus 04.03 kell 12.00

Riigikogul palk petuga pooleks

Mäletatavasti tegime Ühinenud Üksikkandidaatidega hiljuti avalduse, et riigikogulaste palka tuleks poole võrra vähendada. Riigikogulaste pärmina kerkiva palga teemat, nagu paljut muudki, olen ülesse tõstnud aga ka varem. Panengi siia meeldetuletuseks veel ühe oma mõne aasta taguse artikli. Olgu see omamoodi vastuseks ühe raadiotegelase küsimusele - "kus te mehed varem olite?".

Palgatõus saab toimuda vaid käsikäes heade tulemuste ja eduka tööga, mis tagavad kasumlikkuse, ettevõtte arengu ja positsioonide kindlustamise nii sise- kui välisturgudel. Laias laastus samadele kriteeriumitele peaks tuginema ka riigiametnike ja rahva poolt valitud riigiesindajate tasustamine.

Kuivõrd „edukas ja tulemusrikas” on olnud Riigikogu ja valitsuse töö, ei vaja eraldi väljatoomist. President Ilves kulutas majanduskriisi kirjeldamisele terve Eesti Vabariigi aastapäevakõne. Samas püütakse meile päevast-päeva sisendada, et mitte keegi ei olevatki toimuvas süüdi. Eriti erakonnad ja poliitikud, kes riigi oma tegemiste ja tegematajätmisega tänasesse olukorda tüürinud on. Ometi on kriis tabanud riike erinevalt, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad eurotsooni või mitte. Küsimus on varem tehtud majanduslikes ja poliitilistes otsustes ja need ei ole sündinud iseenesest.

Ilmselt on meie võimulolijate töö olnud majanduslangusele vaatamata „edukas”, sest vaid päev peale Ilvese solidaarsusele kutsuvat kõnet kuulsime, kuidas riigikogulaste palk tõuseb 49 080 kroonilt 52 468 kroonini.

Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi lähtutakse palkade arvestamisel eelmise aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palga suurusest. Selle alusel arvutatakse riigikogu liikme palk käesoleva aasta 1. märtsist järgnevaks 12 kuuks. Riigikogu lihtliikme palk on neljakordne Eesti keskmine palk. Komisjonide ja fraktsioonide aseesimeeste palk on 4,5 korda suurem keskmisest palgast, esimeeste palk 5 korda, riigikogu aseesimeeste palk 5,5 ning riigikogu esimehe palk 6 korda suurem.

Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine brutokuupalk 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni. Tegemist on aritmeetilise keskmisega, millel ei ole tegelikkusega mitte midagi ühist. Aritmeetlise keskmise palga eksituslikkust illustreerib näide, kui keegi riigikogulastest koliks elama ühte Eesti külla. Külas elab koos temaga 20 inimest, kellest 5 saavad palka 3000 krooni, 3 saavad 4000 ja üks, kes käib tööl linnas saab 10 000 krooni. 10 inimest on hoopistükis töötud. Rahvaesindaja saab 52 000 krooni. Külaelanikud kurdavad, et raha ei ole ja nälg on majas. Valitsus aga vastab, et mis te kurdate, teie keskmine palk on ju 7900.- krooni! (Statistikaamet arvutab keskmist töötasu vaid reaalselt töötavate, mitte kõigi inimeste pealt.)

Tegelikult on keskmise palga arvestamiseks olemas märksa õigem statistiline keskmine: nn. mediaanpalk, mis tähistab summat, millest väiksemaid ja suuremaid väljamakseid on tehtud samal määral. See on töötasu, millest täpselt pooled inimesed saavad rohkem ja pooled vähem. Eestis on palju madalalt makstud inimesi ja väike hulk kõrgelt makstud inimesi ning keskmine palk on viimasel ajal tõusnud eeskätt just kõrgelt tasustatute arvelt.

Mediaanpalk on üsna erinev meile esitatavast, olles umbes neljandiku võrra väiksem aritmeetilisest keskmisest. 2008 aasta neljandas kvartalis oli selle suuruseks ca. 10 000 krooni bruto. Aritmeetiliselt on keskmine palk 13,1 tuhat, aga paraku saab keskmine palgasaaja 10 000, ehk teisiti öeldes: pooled Eesti töötajad saavad palka vähem kui 10 000 krooni bruto. Arvestada tuleks aga ka kümnete tuhandete töötutega. Sellisel juhul langeks nii aritmeetiline- kui ka mediaanpalk veelgi.

Kommenteerides riigikogulaste palgaküsimust, on nii endine kui praegune õiguskantsler öelnud, et palk peab olema õiglane ja õigustatud. Riigikohtu poolt senise jätkuva palgatõusu kinnitamine seda nende väitel ei ole.

Kus on siis väljapääs? Ükski seadus ei nõua keskmise palga arvestamist aritmeetilise keskmise järgi. See ei ole samuti õiglane ega õigustatud. Tegemist on järjekordse patuga pooleks ja põhjendamatu JOKK-iga. Olukorras, kus riiki on tabanud sügav majanduslangus, tuleb riigikogulaste palgakorralduse senised alused ümber muuta. Nende tasu tuleb hakata arvestama neljanda kvartali keskmise mediaanbrutopalga järgi.

Riigikogu ei ole seda võimalust aga arutanudki? Miks? Praeguse korra kohaselt sõltub kõrge riigiametniku palk tema enda palgast ja pole reaalne, et neist keegi aritmeetilisest keskmisest loobuda tahab. Riigikogulaste palk alaneks täna ca. 40 000-le kroonile. Ainuüksi lihtliikmete pealt tuleks säästu 14,5 miljonit krooni aastas, lisaks komisjonide, fraktsioonide, spiikeri ja kõigi palkade arvelt, mis sõltuvad riigikogulaste sissetulekutest. Tuleks kaotada ka kuluhüvitised, mis teeb täiendavad 15 miljonit ning ega kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvad eripensionidki püha lehm ole. Kõik see käib käsikäes Riigikogu vähenenud töökoormusega – tuleb ju täna 80% seadusandlusest Brüsselist, mitte Toompealt.

Oleks muutusi tehtud varem, ei oleks ažiotaaži antud teemal ega rahva pahameelt sündida saanudki. Küll oleks aga juba kokku hoitud sadu miljoneid kroone.
Seadus ei keela seda ning jääb ära ka vajadus muuta Põhiseadust. On vaja ainult head tahet võtta aluseks mediaanpalk. See oleks õiglane ja õigustatud ning räägiks võimulolijate soovist olla solidaarne oma rahvaga.

Avaldatud:
Delfi ja TMS 03.03.2009

teisipäev, 15. veebruar 2011

Valitsus jättis Eesti kodanikud saatuse hooleks

Kas teate riiki, mis ei hooli, kui vaenulikult käituv võõrriik kuulutab, et võtab tema kodanikelt ära nende kodud ja maa ning välisminister leiab, et asi pole kõneväärtki? Selline riik on Eesti. Välisministriks, kellel meelest ei vääri Petserimaal elavad Eesti kodanikud kaitset ega abi, on Urmas Paet. Kõne all on Venemaa kava sundvõõrandada piirialadel elavatele välismaalastele, sh eestlastele kuuluvad maad.

Enne sõda elas Petserimaal ca. 68 000 inimest. Sõda, repressioonid ja pagemine Eestisse on elanike arvu drastiliselt vähendanud. Kuigi Riigikogu võttis taasiseseisvudes vastu otsuse nõuda Venemaalt okupeeritud ja annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe taguste alade tagastamist, eirati seda ning Paet allkirjastas 2005. aastal Venemaaga uue piirilepingu, millega loobuti tingimusteta ja tasuta kõigist okupeeritud aladest. Riigikogu ratifitseeris leppe, kuid Venemaa mitte, põhjendades seda ratifitseerimisseaduses oleva viitega Tartu rahulepingule. Piirileping ei jõustunud ning ainsaks legaalseks Eesti-Vene riigipiiriks on endiselt Tartu rahulepingu ja Põhiseadusega määratud joon. Faktiline piir omab seaduse silmis vaid kontrolljoone staatust.

Hetkel elab okupeeritud Petserimaal (Pihkva oblasti FSB andmetel) ca. 10-15 000 eesti kodanikku, kellest suur osa on põliste talupidajate järeltulijad. Lisaks neile on tuhandeid inimesi mujal Eestis, kelle kinnisvara ja maad asuvad Petserimaal. Rahvusvahelise õiguse järgi on eraomand püha ja puutumatu ning kellelgi ei ole õigust seda omavoliliselt ära võtta. ÜRO Pinheiro printsiibi põhjal on riik, kes haldab territooriumi kus asub deporteeritute või pagulaste kinnis- ja vallasvara, kohustatud selle tagastama seaduslikele omanikele või nende pärijatele. Juhul, kui see pole võimalik (vara on hävinenud), siis kompenseerima selle täies ulatuses.

Venemaa ei ole iialgi rahvusvahelisest õigusest kinni pidanud. Sealse tsiviil- ja pärimisseadusega on okupeeritud aladele jäänud Eesti kodanikel keelatud pärandada oma kinnisvara Eestis elavatele lastele ja sugulastele. 2001. aastal hakkas kehtima Vene Föderatsiooni maakoodeksi regulatsioon, millega piirati välisriikide kodanike, kodakondsuseta isikute ja välismaise päritoluga juriidiliste isikute õigusi omandada Venemaal maad. K.a. 9. jaanuaril tegi Vene president Medvedjev korralduse «Piiriäärsete territooriumide määratlemine, kus välisriikide kodanikud, kodakondsuseta isikud ja välismaise päritoluga juriidilised isikud ei saa soetada omandiõigusi maatükkidele», milles täpsustas nimetatud keelualad. Petserimaa kuulub nende hulka.

Medvedjevi korraldus tähendab 2001. aasta seaduse, milles on selgelt öeldud, et välismaalastel ei ole lubatud maad omada, käimalükkamist. Autoriteetne Vene ajaleht „Delavoi Peterburg“ ( Peterburi Äripäev ) 13.01.2011 teatas, et säärased maatükid kuuluvad võõrandamisele. Kui välismaalasest omanik ei nõustu maatükki müüma kokkuleppe korras, kohaldatakse sundmüüki kohtuotsuse alusel. Tegemist on räige inimõiguste rikkumisega.

Territooriumi terviklikkuse, kodanike inim-, omandi- ja pärimisõiguse kaitsmine on riigi vältimatu ülesanne. Reformierakonna ja IRL-i koalitsioonivalitsus teeb aga näo, justkui ei olekski midagi lahti ning sotsiaaldemokraadist president Ilves ei tee suudki lahti. Medvedjevi ukaasil polevat tagasiulatuvat jõudu ning pealegi olevat Urmas Paeti sõnul Vene pool kinnitanud, et korraldus ei halvenda välisriikide kodanike, sealhulgas Eesti kodanike õiguslikku seisundit. Kuna välismaalaste maaomandit piirialadel ja pärimisõigust välistavad seadused eksisteerisid juba ammu, siis polegi võimalik nende õigusetut seisundit veelgi rohkem halvenda. Küll aga halveneb nende reaalne olukord, kui maid hakatakse ära võtma.

Eesti poliitiliste juhtide käitumine on häbiväärne. Eriti seetõttu, et tegemist pole üksikjuhtumiga, vaid aastakümneid kestnud süstemaatilise, enda põlisel kodumaal elavate Eesti kodanike tagakiusamise ja diskrimineerimisega, millel on ka selged genotsiidi tundemärgid. Piisab, kui meenutada siiani ainsa allesjäänud eesti kooli sulgemist Petseris, sealsetele eestlastele seatud keeldu müüa oma aiasaadusi turul, kohustust näidata isikuttõendavat dokumenti liinibussides jne. Lisaks taksodes ja mõnedes baarides olevaid silte, mille kohaselt eestlasi ja koeri ei teenindata.

Eesti võitleb inimõiguste eest Afganistaanis, nõuab Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamist, kuid enda territooriumist ei hooli ja oma kodanike tagakiusamisele ei reageeri. Tegemist pole lihtsa hoolimatuse, vaid ka topeltstandardite ja argusega nõuda Venemaalt üldtunnustatud normide täitmist.

Eesti peaks esitama protestinoodi Venemaale ning võtma küsimuse üles kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumites – ÜRO-s, Euroopa Liidus, OSCE ja selle demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ODIHR-s jne. Ja tegema seda üheskoos riikidega, kelle kodanikke Venemaa samamoodi represseerib. Eesti peaks olema siin algataja ja aktiivsem pool, näidates sellega maailmale, et oleme demokraatlik riik, kes ei tolereeri tagakiusamist ja inimõiguste jalge alla tallamist ühegi riigi poolt. Samas annaks see võimaluse teavitada maailma ka Venemaa poolt Eesti-vastaste süüdistuste alusetuses – pole ju ükski rahvusvaheline monitooring iialgi tuvastanud venelaste diskrimineerimist Eestis. Kremlit tuleks hoiatada, et vastukaaluks võime keelustada ka maa müügi Vene kodanikele.

See näitaks, et Eesti on siiski veel meie endi riik. Riik, kes hoolib kõigist eestlastest, ükskõik, kus nad ka elavad. Usk sellesse on niigi, nii itta kui läände koogutavate kartellipoliitikute poolt, kes riigi ja rahva huve teisejärguliseks peavad, kõikuma löödud. Kui riik ei kaitse oma kodanikke, kuidas saab siis kodanikelt nõuda, et nemad oma riiki kaitseks?

Pihkva oblasti Setu Rahvuskultuuri Seltsi esindajate sõnul Vene uudisteportaal „Regnumile“, ei jää okupeeritud aladel elavatel Eesti kodanikel muud üle, kui võtta endale Vene Föderatsiooni kodakondsus, sest: „Eesti riigile ei tasu loota “. Selliseid poliitikuid ja riigijuhte, kes rongaema kombel jätavad oma kodanikud saatuse hooleks, meil küll vaja ei ole.


Avaldatud: Delfi 16.02.2011
http://www.delfi.ee/news/rk/arvamused/henn-polluaas-valitsus-jattis-eesti-kodanikud-saatuse-hooleks.d?id=40316758

reede, 11. veebruar 2011

Kes tegelikult õõnestavad Eesti parlamentarismi?

(Panin siia veel ühe enda 2008. aastal avaldatud artikli, milles kajastasin muuhulgas Vahtre, Ojulandi ja Oviiri raevunud reaktsioone eelmises artiklis tehtud ettepanekute kohta muuta valimisseadust. Huvitav, kas nad ka nüüd, enne valimisi julgeks selliseid väljendeid tarvitada?)

Poliitikud on võõrandunud ja demokraatia vajab muutusi.

Viimasel ajal on ühiskonnas süvenenud rahulolematus poliitikute suhtes. Ajendiks on riigikogulaste kuluhüvitised ja palgatõus, kuid põhjuseks nende visioonipuudus, rahva arvamuse eiramine, kambakraatia ja üleolev karistamatuse tunne. On esitatud ettepanekuid olukorra muutmiseks uue palgakorralduse sisseviimisest kuni end diskrediteerinud valimisseaduse parandamiseni.

Hämmastav, kuid teisalt ootuspärane on olnud riigikogulaste vastureaktsioon. Selmet asuda dialoogi rahva ja valijatega või otsida lahendusi usalduse taastamiseks, on asutud vasturünnakule. Inimesi süüdistatakse kadeduses, mõistmatuses, pimedas ja enesehävituslikus kurjuses ning väidetakse, et hüvitised hoopiski lähendavat Riigikogu ja rahvast. Heakskiiduga võeti vastu Lauri Vahtre avaldus, et Riigikogu ei allu rahva diktaadile, unustades, et just nemad on seatud rahvast teenima, mitte vastupidi.

Lai kui hobuse tagumik

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland lubas endale Katariina II hoiakut ja teatas, et “…vanemahüvitise pikendamine, tulumaksu alandamine, pensionireform ei ole tulnud ei-tea-kust. Ikka Riigikogust.” (EPL, 27.03.). Jääb mulje, nagu teeks parlament rahvale kingitusi, ja kui ühiskond rahulolematust ilmutab, võib need ka tagasi võtta.

Ojulandi sõnul olevat käimas jõhker õigusriigi alustalade õõnestamine ja rünnak Eesti parlamentarismi vastu. Ta hurjutas valimissüsteemi muutmise ettepaneku teinuid (dr. Jaak Valge 19.03 PM ja Henn Põlluaas 24.03 Delfi), saamata arugi, mis muutusi pakutakse.

Ojulandiga ühines riigikontrolör Mihkel Oviir (ML, 3.04.), kes leidis arrogantselt, et soov parandada parlamendi töö- ja palgakorraldust ning leida parem valimissüsteem olevat tumedast ihast juhitud kobrutav, hüsteeriline, postsovetlik ja populistlik pseudoteema, mis sillutavat teed kõvakäelisele autokraatsele süsteemile.

“Mis puutub ühiskonna küpsusse kanda parlamentaarset riiki, siis oleme sellest veel väga kaugel,” kinnitas Oviir, justkui kuulukski parlamentarismi juurde kõik see, mis ühiskonna hukkamõistu on pälvinud. “Ennekõike on parlamendi kvaliteedi paranemise võti valijaskonna kvaliteedi paranemises,” kuulutas ta rahva haigeks nagu Päts ja teatas, et rahva maailmapilt on “niisama lai kui hobuse tagumik adra tagant vaadatuna”.

Ojulandi ja Oviiri sõnavõtust ei ole paremat tõestust väitele, et poliitikud on võõrandunud ning Eesti demokraatia mehhanism vajab kindlasti muutusi.

On paremaidki kui Eesti valimissüsteem

Debatt on tähtis ja teretulnud, sest valimisseadus ei ole midagi sellist, mis peaks muutusteta püsima. Eriti kui see ei võimalda esindusdemokraatia rakendumist. Vastupidiselt Ojulandi väitele on maailmas demokraatlikke valimissüsteeme mitmeid ja suurem osa neist on paremad kui Eestis kehtestatu.
Professor Rein Taagepera on praegust süsteemi nimetanud rosoljeks.

Eesti Rahvusliku Liikumise väljapakutud süsteem vastab põhiseadusele, on otsene ja proportsionaalne. Kandidaadid reastatakse nimekirjades tähestikulises järjekorras, valituks saadakse vastavalt saadud häältele, see tagab rahva tahte ja esindusdemokraatia teostumise. Nii erakondadele kui üksikkandidaatidele kehtib teatud künnis. Erakondade asemel, kes seda ei ületa, saavad proportsionaalsuse alusel sisse valimiskünnise ületanud erakondade liikmed vastavalt häälte arvule. Valitsusse või presidendiks läinu asemele saab sisse järgmine sama erakonna enim hääli saanud isik. Riigikogusse tööle mitteasunu või lahkunu asemel saab sisse järgmine enim hääli saanud isik.

Valimiskorralduse muudatus peaks olema Eesti poliitilise süsteemi demokratiseerimise esimene samm. Edaspidi peaks taastama süümevande, välja töötama saadikute tagasikutsumise korra, kehtestama presidendi otsevalimise ja rahvaalgatuse ning -hääletuse võimaluse.

Tahe stagneerunud süsteemi parandada ei ole parlamentarismi ründamine, vaid seda on võrreldud Tallinnaga – see ei saa iial valmis. Mõistagi ei meeldi muutused võimulolijatele. Kõnesolev valimisseadus oleks tänasest Riigikogust jätnud ukse taha kolmandiku, kes said sisse vaid tänu soojale kohale partei nimekirjas ja võõrastele häältele.

Parlamentarismi õõnestavad just need, kes küünte-hammastega hoiavad kinni vanast ja vastuvõetamatust, mis poliitikuid ja rahvast võõrandab, mitte need, kes positiivseid muutusi taotlevad.


Avaldatud Maalehes 24.04.2008
http://www.maakodu.ee/print.php?page=&grupp=artikkel&artikkel=12245

kolmapäev, 9. veebruar 2011

Ühinenud üksikkandidaadid: vähendame saadiku palka poole võrra

Valimiste eel ühisdeklaratsiooniga liitunud üksikkandidaadid on seisukohal, et järgmine riigikogu koosseis peaks vähendama saadikute palku kuni poole võrra, täielikult tuleks kaotada aga niinimetatud kuluhüvitiste süsteem.

“Kuigi riigieelarve mahtude juures on saadikutele kuluv raha koos parteidele makstava riikliku toetusega väike, on tegu summadega, mis ilmselgelt riivavad kodanike õiglustunnet ja mille kaudu väljendub praeguste võimurite upsakus, omakasu ja hoolimatus rahva suhtes,” selgitab ühinenud üksikkandidaatide nimel Martin Helme.

“Riigikogu liikme palgasüsteem muutub peale valimisi, aga mitte paremuse poole. Meie hinnangul on saadiku palga oluliseks vähendamiseks vähemalt neli väga mõjuvat põhjust: esiteks riivab praegune suurusjärk väga paljude inimeste õiglustunnet. Teiseks ei ole saadikuil mingit vastutust, seda nii sisuliselt kui vormiliselt. Enamus saadikuid ei mõtle oma peaga vaid täidavad partei tagatoa nupulevajutaja rolli. Ja ta võib hääletada kuidas tahes, oma tegevuse tagajärgede eest ei kanna ta vähimatki vastutust. Kolmandaks ei ole saadikuil praegusele tasule vastav töökoormus, rääkigu nad ise mida tahavad oma raske elu kohta. Ja neljandaks ei ole millegagi põhjendatud praegune kuluhüvitiste süsteem. Igas normaalses töökohas on sinu töö ja vaeva hüvitamiseks palk,” selgitab Helme. "Praeguse palga ja kuluhüvitissüsteemi kohta võib vabalt öelda, et tegu on legaliseeritud korruptsiooniga - inimesed kasutavad oma võimupositsiooni omakasu eesmärgil, andes sellele seaduse nime."

Ühinenud üksikkandidaadid leiavad, et just enne valimisi peaks rahvasaadikute töötasu määramise süsteem läbi vaieldud saama, et kõigil kandidaatidel tekiks võimalus ja vajadus oma seisukoht välja öelda ning valijatel oleks võimalik pärast talt sõna pidamist nõuda.

Ühinenud üksikkandidaadid:

Mart Helme, Martin Helme, Henn Põlluaas, Eugen Veges, Aivar Koitla, Ingvar Tžišikov, Sten-Hans Vihmar

PS. Ükskõik millises ettevõttes, ka riigiettevõttes saaks töötajad, kes kohal ei käi, pikema jututa vallandamisteate. Aga mitte Riigikogus! Alustame siis palga ja töökoormuse vastavusse viimisest.

pühapäev, 6. veebruar 2011

Eesti vajab uut valimisseadust

Panin siia lugemiseks ühe oma 2008. aastal avaldatud artikli Eesti valimissüsteemi kohta. Nagu näha, on teema täpselt sama aktuaalne ja ka täna tuleb samamoodi tõdeda - Eesti vajab uut valimisseadust!


Demokraatia ja usaldus riigikogu suhtes on sügavas kriisis. Riigikogu on vastandunud rahvale. Seda näitab rahva huvide ja tahte pidev eiramine, riigikogu elukaugus, koalitsiooni ja opositsiooni koostöösoovimatus, madal valimisaktiivsus — ligi pool valijaskonnast on ühiskonnaelu kujundamisest pettunult kõrvale jäänud.

Inimeste õiglustunnet riivavad riigikogulaste palgatõusud, „majoneesihüvitised” ja korruptsioon. 12.03.08 ETV “Foorumi” küsitlusel avaldas riigikogule umbusaldust 95% vastanutest. Normaalses ühiskonnas viiks see parlamendi tagasiastumiseni.

Olukord on süvenenud aastatega. Iga uus võimueliit käitub nii, nagu enne poleks olnud midagi ja pärast tulgu või veeuputus. Riigijuhtimine ühise kasu nimel on asendunud isiklike ja klikihuvide tagaajamisega. Jutt aadetest, moraalist ja rahva teenimisest on lausa kohatu, ometi puudub nende väärtusteta Eestil tulevik.

Võimueliidi eesmärk on võimu põlistamine. Selle nimel on lubatud kõik seaduslikud ja halduspoliitilised jokk-võtted ning põhiseaduseväänamised, mida takistada pole rahval võimalust. Peamiseks võimu põlistamise vahendiks on kehtiv valimissüsteem, mis on ilus paberil, kuid groteskne tegelikkuses.

Põhiseadus ütleb: „Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed.” Tänane valimisseadus ei vasta nendele nõuetele ja välistab rahva tahte teostumise võimaluse. Puudub võimalus valida ja vaagida isikuid nende tegelike kavatsuste järgi. Otsestest valimistest ja esindusdemokraatiast ei saa rääkidagi.

Põhiprobleem on häälte ümberjagamine parteide nimekirjades. Suurt osa kohtadest Toompeal ei jagata mitte saadud häälte alusel, vaid kompensatsioonimandaatidena. Valimistulemused sõltuvad häälepüüdjatest, kes tõmbavad kaasa teisi kandidaate, kellel muidu lootustki poleks. Prominentide kasutamisega häälepüüdjatena hävitatakse võimalus teadlikult valida ja külvatakse sihilikult segadust valijate seas.

Riigikogusse saamine ei sõltu rahvast, vaid neist, kes kandidaadi valimisnimekirjas etteotsa sätivad. Tõelised valijad ja valitsejad istuvad parteide tagatubades. Kartes järgmine kord tahapoole jääda, saavad riigikogulastest nende truud käetõstjad-marionetid. Rahva tahe on vaid „lumpeni” ja „värdjate” tüütu pirin.

Näiliselt toimuvad isikuvalimised, sest valida saab vaid isikut. Häältelugemisel muutuvad isikuvalimised aga erakondlikuks ja hääled jaotatakse valija tahet arvestamata erakondade poolt reastatud kandidaatidele. Nii võidabki Pärnus 3000 häält saanud isiku Tartus 300 häält saanud kandidaat, kuigi lõpptulemus ei kajasta selle erakonna tugevust samas ringkonnas.

Olukord, kus enim hääli saanu ei pruugi saada valituks, on kaugel demokraatiast. Pärast 1995. aasta valimisi oli riigikogus vaid 12 isiku- ja 30 ringkonnamandaadiga saadikut. 59 riigikogu liiget sai Toompeale tänu võõrastele häältele ja süsteemile, kus ühed ei tea, kes on nende valijad, ja teised ei tea, kes on nende saadikud. Sellisel taustal mõjuvad kõik jutud erakondade ja valitute vastutusest eriti õõnsalt.

Hiljem on püütud süsteemi parandada ning sätestatatud kord, et hääled kanduvad üle vaid teatud künnise ületanuile, kuid see ei ole olukorda parandanud. Tänase riigikogu moodustasid isikud, kellest 26% ei oleks otsevalimistel sisse saanud. Arvestades riigikogus tööle asumata jätnud häälepüüdjate ja valitsuseliikmete asendusliikmeid, on selliste hulk umbes 40%.

Vähima häältearvuga sisseveetu sai ise vaid veidi üle 400 hääle — mis rahvaesindaja säärane on?! Rahva valitud riigikogulasi on umbes 60 protsenti ja on ainult juhus, et see arv väiksem ei ole. Otseste valimiste puhul erineks riigikogu tänane koosseis oluliselt. Seega tuleb tunnistada, et riigikogu koosseis ei ole rahva tahte väljendus ja tema legitiimsuseski võiks kahelda.

Eesti jagunemine valimisringkondadeks annab põhjuse nuriseda, et ühed ringkonnad on üle- ja teised alaesindatud, et rahvasaadikud ei kaitse oma ringkonna huve jne. Ometi ei olegi riigikogu saadik seotud mandaadiga ja tema pädevuses polegi kohaliku ringkonna esindamine. Riigikogu volitused on täpselt reglementeeritud ja seal ei otsusta mitte ühegi bussipeatuse asukoha või koolimaja remondi küsimusi. Riigikogu liikmed esindavad tervet riiki.

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) leiab, et tuleb algatada riigikogu valimisseaduse muutmine eesmärgiga kaotada põhiseadusega vastuolus olev ja esindusdemokraatiat kitsendav süsteem. Valimised peavad olema otsesed, üheringkonnalised ja läbipaistvad.

Erakondade kandidaadid reastatakse nimekirjades tähestikulises järjekorras, valituks saadakse vastavalt isiklikult saadud häältele. Erakondadele ja üksikkandidaatidele peaks kehtima erinev valimiskünnis. Erakondade asemel, kes valimiskünnist ei ületa, saavad proportsionaalsuse alusel sisse künnise ületanud erakondade liikmed vastavalt häälte arvule. Valitsusse läinud riigikogulase asemele saab sisse järgmine sama erakonna enim hääli saanud isik. Riigikogusse tööle asumata jätnu või lahkunu asemel saab sisse järgmine üldjärjestuses enim hääli saanud isik. Kõik on lihtne ja arusaadav.

Saadikud tuleks siduda mandaadiga ning kehtestada nende tagasikutsumise võimalus. Taastama peaks süümevande ning nomenklatuurikommunistide kandideerimiskeelu. Kommunistlik partei on kuulutatud kuritegelikuks, kuidas võivad siis kuritegeliku organisatsiooni liikmed kuuluda riigikokku ja valitsusse?

Üks üleriigiline valimisringkond muudab valimised ausamaks ning kaotab võimaluse lollitada inimesi omavalitsuse valdkonda kuuluvate lubadustega, nagu täna kombeks. Kandidaadil ei oleks võimalik iga kord valida ka uut ringkonda, kus uusi „ohvreid” mesijutuga ära meelitada.

Kehtiv valimisseadus ei ole vastuvõetav. Kui soovime, et valitsejad oleksid valija nägu ja valimistulemused lähtuksid valija tahtest, tuleb kehtestada otsesed üheringkonnalised valimised. Et järgmistel valimistel poleks valimised ja häältelugemine enam eri asjad. Kui rahvas on andnud hääled Jaanile, siis valituks saab Jaan, mitte Jüri nagu nüüd.


www.DELFI.ee
24. märts 2008
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eesti-vajab-uut-valimisseadust.d?id=18500892

teisipäev, 1. veebruar 2011

Riik peaks kaotama lähiaastateks käibemaksu peamistele toiduainetele

Ühinenud üksikkandidaadid
Tallinn, 20.01.2011
Riik peaks kaotama lähiaastateks käibemaksu peamistele toiduainetele

Ühinenud üksikkandidaadid tegid avalduse, milles teevad ettepaneku lähiaastateks kaotada peamistele toiduainetele käibemaks, et tasakaalustada kiiret toiduhindade tõusu.

Selline soodustus peaks olema kindlasti piiritletud ajaliselt näiteks kolme aasta peale, mitte tähtajatu, aitamaks inimesi just lähiaastatel, mil Eesti majandus on veel masu tingimustes. Samuti peaks toiduainete nimistu olema piiratud. Toiduained on meil juba praegu pea sama kallid kui näiteks Soomes, aga sissetulekute võrdlemisest pole mõtet rääkidagi. Kõige valusamini puudutab kallis toit aga kõige vaesemaid inimesi, sest isegi töötu peab ju sööma.

Euroopas on riike, kus peamistel toidukaupadel ei olegi üldse käibemaksu. Käibemaksu ajutise kaotamise puhul peaks iga toidukaup odavnema kohe 20 protsenti(selle tagamiseks ja kontrollimiseks tuleb sätestada vastav regulatsioon). Tegemist on arvestatava rahaga, inimesed vaadaku oma poetšekkidelt, kui palju nad sellega säästaks.

Maksusoodustusega kaasneva eelarveaugu peaks Eesti täitma kärbetega avalikus sektoris ning vajadusel leppima lähiaastatel pisut suurema eelarvedefitsiidiga. Olukorras, kus Eesti on Euroopas pea ainus riik, kes püsib laia varuga Maastrichti eelarvedefitsiidi piirides ei ole meil peale euroalaga liitumist vaja selle pärast väga muretseda.