Kes tegelikult õõnestavad Eesti parlamentarismi?

Reede, veebruar 11, 2011

(Panin siia veel ühe enda 2008. aastal avaldatud artikli, milles kajastasin muuhulgas Vahtre, Ojulandi ja Oviiri raevunud reaktsioone eelmises artiklis tehtud ettepanekute kohta muuta valimisseadust. Huvitav, kas nad ka nüüd, enne valimisi julgeks selliseid väljendeid tarvitada?)

Poliitikud on võõrandunud ja demokraatia vajab muutusi.

Viimasel ajal on ühiskonnas süvenenud rahulolematus poliitikute suhtes. Ajendiks on riigikogulaste kuluhüvitised ja palgatõus, kuid põhjuseks nende visioonipuudus, rahva arvamuse eiramine, kambakraatia ja üleolev karistamatuse tunne. On esitatud ettepanekuid olukorra muutmiseks uue palgakorralduse sisseviimisest kuni end diskrediteerinud valimisseaduse parandamiseni.

Hämmastav, kuid teisalt ootuspärane on olnud riigikogulaste vastureaktsioon. Selmet asuda dialoogi rahva ja valijatega või otsida lahendusi usalduse taastamiseks, on asutud vasturünnakule. Inimesi süüdistatakse kadeduses, mõistmatuses, pimedas ja enesehävituslikus kurjuses ning väidetakse, et hüvitised hoopiski lähendavat Riigikogu ja rahvast. Heakskiiduga võeti vastu Lauri Vahtre avaldus, et Riigikogu ei allu rahva diktaadile, unustades, et just nemad on seatud rahvast teenima, mitte vastupidi.

Lai kui hobuse tagumik

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland lubas endale Katariina II hoiakut ja teatas, et “…vanemahüvitise pikendamine, tulumaksu alandamine, pensionireform ei ole tulnud ei-tea-kust. Ikka Riigikogust.” (EPL, 27.03.). Jääb mulje, nagu teeks parlament rahvale kingitusi, ja kui ühiskond rahulolematust ilmutab, võib need ka tagasi võtta.

Ojulandi sõnul olevat käimas jõhker õigusriigi alustalade õõnestamine ja rünnak Eesti parlamentarismi vastu. Ta hurjutas valimissüsteemi muutmise ettepaneku teinuid (dr. Jaak Valge 19.03 PM ja Henn Põlluaas 24.03 Delfi), saamata arugi, mis muutusi pakutakse.

Ojulandiga ühines riigikontrolör Mihkel Oviir (ML, 3.04.), kes leidis arrogantselt, et soov parandada parlamendi töö- ja palgakorraldust ning leida parem valimissüsteem olevat tumedast ihast juhitud kobrutav, hüsteeriline, postsovetlik ja populistlik pseudoteema, mis sillutavat teed kõvakäelisele autokraatsele süsteemile.

“Mis puutub ühiskonna küpsusse kanda parlamentaarset riiki, siis oleme sellest veel väga kaugel,” kinnitas Oviir, justkui kuulukski parlamentarismi juurde kõik see, mis ühiskonna hukkamõistu on pälvinud. “Ennekõike on parlamendi kvaliteedi paranemise võti valijaskonna kvaliteedi paranemises,” kuulutas ta rahva haigeks nagu Päts ja teatas, et rahva maailmapilt on “niisama lai kui hobuse tagumik adra tagant vaadatuna”.

Ojulandi ja Oviiri sõnavõtust ei ole paremat tõestust väitele, et poliitikud on võõrandunud ning Eesti demokraatia mehhanism vajab kindlasti muutusi.

On paremaidki kui Eesti valimissüsteem

Debatt on tähtis ja teretulnud, sest valimisseadus ei ole midagi sellist, mis peaks muutusteta püsima. Eriti kui see ei võimalda esindusdemokraatia rakendumist. Vastupidiselt Ojulandi väitele on maailmas demokraatlikke valimissüsteeme mitmeid ja suurem osa neist on paremad kui Eestis kehtestatu.
Professor Rein Taagepera on praegust süsteemi nimetanud rosoljeks.

Eesti Rahvusliku Liikumise väljapakutud süsteem vastab põhiseadusele, on otsene ja proportsionaalne. Kandidaadid reastatakse nimekirjades tähestikulises järjekorras, valituks saadakse vastavalt saadud häältele, see tagab rahva tahte ja esindusdemokraatia teostumise. Nii erakondadele kui üksikkandidaatidele kehtib teatud künnis. Erakondade asemel, kes seda ei ületa, saavad proportsionaalsuse alusel sisse valimiskünnise ületanud erakondade liikmed vastavalt häälte arvule. Valitsusse või presidendiks läinu asemele saab sisse järgmine sama erakonna enim hääli saanud isik. Riigikogusse tööle mitteasunu või lahkunu asemel saab sisse järgmine enim hääli saanud isik.

Valimiskorralduse muudatus peaks olema Eesti poliitilise süsteemi demokratiseerimise esimene samm. Edaspidi peaks taastama süümevande, välja töötama saadikute tagasikutsumise korra, kehtestama presidendi otsevalimise ja rahvaalgatuse ning -hääletuse võimaluse.

Tahe stagneerunud süsteemi parandada ei ole parlamentarismi ründamine, vaid seda on võrreldud Tallinnaga – see ei saa iial valmis. Mõistagi ei meeldi muutused võimulolijatele. Kõnesolev valimisseadus oleks tänasest Riigikogust jätnud ukse taha kolmandiku, kes said sisse vaid tänu soojale kohale partei nimekirjas ja võõrastele häältele.

Parlamentarismi õõnestavad just need, kes küünte-hammastega hoiavad kinni vanast ja vastuvõetamatust, mis poliitikuid ja rahvast võõrandab, mitte need, kes positiivseid muutusi taotlevad.


Avaldatud Maalehes 24.04.2008
http://www.maakodu.ee/print.php?page=&grupp=artikkel&artikkel=12245

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...