Täna, 29. septembril kiideti Riigikogus, EKRE vastuseisust hoolimata, heaks utoopiline plaan, et Eesti peab 2030. aastaks olema sajaprotsendiliselt üle läinud taastuvenergiale. Olukorras, kus pool aastat ei ole ei tuult ega päikest ning mingeid muid uusi tehnoloogiaid, millele üle minna pole olemas. Pidasin selle puhul järgmise kõne:

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kõik, kes kuulavad seda debatti! Algatuseks ma tahan ära mainida, et inimesi, kes elavad utoopias ja kes on mingisugustest fanaatilistest ideedest haaratud, ümber veenda on praktiliselt võimatu. Aga sellele vaatamata teen ma ikkagi katset.

Seesama eelnõu, mis meil siin laual on ja mille järgi Eesti peaks aastaks 2030 minema sada protsenti üle taastuvenergiale, on ju utoopiline. See on tõeline fantaasiamaailm. Seda näitab eelnõu juures olev seletuskirigi, mis samas sedastab, et kui seda taastuvenergiat ikkagi ei ole, siis loomulikult kasutame seniseid juhitavaid energia saamise viise, fossiilkütusega elektrijaamu. See tõmbab ju kogu sellele utoopiale kriipsu peale. Aga seda utoopiat on Euroopas aetud aastaid ja aastaid, täpselt samamoodi ka siin nende rohepööraste äärmusliberaalsete fanaatikute poolt.

Kui me vaatame natuke tagasi, siis me mäletame kõik, kuidas see diskussioon kunagi hakkas. Meile räägiti mingitest uutest tehnoloogiatest, millele me läheme kohe-kohe üle, ja selle nimel pandi kinni kivisöeelektrijaamu, gaasielektrijaamu, tuumajaamasid. Nüüd olemegi selles olukorras, kus mitte mingisugustki uut tehnoloogiat, millele üle minna, ei ole. Küll aga on meil sellest rohepöörasusest tingitud tohutu energiapuudus ja loomulikult hinnatõusud. Enam ei kuule eriti juttu uutest tehnoloogiatest. Ja mis on väga huvitav – kui me loeme seda eelnõu, mis on täiesti utoopiline, nagu ma juba mainisin, siis huvitaval kombel ei leia me ka siit enam ühtegi, poolt sõnagi, viidet sellele, et me peaksime minema üle uutele tehnoloogiatele. 

Nii et mingisugune arusaam hakkab kellelegi ikkagi kohale jõudma. Sellest eelnõust ei leia me ka mitte sõna "rohepööre". Nii et on aru saadud, et rohepööre on tegelikult rohepöörasus, aga sellele vaatamata pea käib ringi ja joostakse ikkagi vastu seina, sest kasu ja tolku sellest ei ole.

Meile korrutatakse, kuidas fossiilkütustel töötav elekter või selle alusel toodetud elekter on ülikallis võrreldes taastuvenergiaga, samas ei räägita sellest, et ülikalliks teeb selle ju kunstlikult lisatud CO2‑komponent. Muidu ei oleks probleemi. Ja kui räägitakse odavast taastuvenergiast, siis ei räägita meile sellest, et lisaks tuulikutele, mis jahvatavad elektrit, tuleb laiendada elektrivõrku, luua salvestusvõimalused, alajaamad, sellel samal süsteemil peab kõrval olema juhitav elektrijaam, sest pool ajast ei ole ju päikest, ei ole tuult. Seda justkui hinna sisse ei arvestata. 

Piltlikult öeldes on see umbes sama, kui meil on üks vorstivabrikant, kellel riik maksab kõik kulud kinni, tooraine ja transpordi ja energia ja masinad, ja tema vorsti kilo tuleb siis võib‑olla 3 senti, kuid konkurendid, kellel kõikidel need kulud on sees, peavad küsima näiteks 3 eurot. Ja siis kuulutataksegi, et näete, on võimalik odavalt teha. See on ju absurd! 

Me peame arvestama kõiki komponente, ja põhiline on see, et me peame arvestama, et kõik see raha tuleb tarbija taskust, mitte kuskilt mujalt. Valitsuse jagatav raha, kaasa arvatud taastuvenergia tasu, mis on kolossaalne ja mida võetakse ka täna meie tarbijatelt olukorras, kus tegelikult taastuva energia tootjad saavad niigi kõrge elektrihinna tõttu megakasumeid. See on ju absurd!

Täpselt samamoodi, kui need suured pargid tulevad, siis riik on ju korraldanud elektri vähempakkumise. Jah, pakuti suhteliselt normaalset hinda, aga riik kohustus maksma ikkagi ju märksa suuremat hinda, kui temalt küsiti. Kelle arvelt see tuleb? Tuleb ikka jälle meie tarbija arvelt.

Kui me vaatame, visualiseerime seda, kuhu tahetakse selle eelnõuga jõuda, siis laias laastus tähendaks see Mandri-Eestisse umbes 150 tuulikut ja merre teist samapalju. Kas te kujutate ette, et igaüks neist on Oleviste kiriku suurune? Ehituskulud, kogu see keskkonna saastamine, kõik need materjalid, pärast nende utiliseerimine – millise saastatuse see kõik kaasa toob, millised kulud see kõik kaasa toob. Aga seda ei arvestata absoluutselt. 

Räägitakse ainult sellest elektrist, mis tootmishetkel tuleb, selle hinnast. Nii et see on kõik üks suur rahva petmine, häma ajamine. Eriti küüniline on see meie valitsuse poolt, seetõttu et kui rohepöörased Euroopas, selle suur apologeet Timmermans, arvestab ikkagi näiteks enda rahva, Hollandi rahvuslike huvidega - gaas kuulutati taastuvenergiaks – ja tuumaenergia, see on neile kasulik. Aga ei arvestata Poola, Tšehhi, Ungari ja Eesti huvidega, kes me peame fossiilkütuste eest maksma hullumeelset CO2 hinda.

Nii et kogu selle rohepöörasuse juures on meil ju ka täielik arvestamatus reaalsusega, täielik kahepalgelisus ning erinev riikide ja rahvaste kohtlemine. Valitsuse, Eesti valitsuse kohus ja ka Riigikogu kohus peab olema seista ikkagi eesti rahva ja meie heaolu eest ja minna edasi normaalsete sammudega, mitte püstitada mingeid utoopilisi, hullumeelseid loosungeid ja hakata nende põhjal lihtsalt mürinal põhja minema. Aitäh!

Ukraina, kes võitleb praegu vapralt oma vabaduse ja iseseisvuse eest, on korduvalt esitanud üleskutse, et Venemaa peaks kuulutatama terroristlikuks riigiks.

 Postimees küsis minult 08.09.2022, kas ja kuidas valitsus peaks toetama ka Eesti ettevõtlust. Vastasin:

Otsus eemaldada Eesti avalikust ruumist nõukogude okupatsiooni ülistavad mälestusmärgid ja Riigikantselei juurde loodud vastava temaatikaga tegeleva komisjoni moodustamine on muidugi kiiduväärne. On ütlematagi selge, et sellised ausambad, mälestusmärgid ja -kivid, mida üle Eesti on tublisti enam kui kakssada, on eestlastele alandavad, vastuvõtmatud ja tegelikku ajalugu võltsivad ning tuleb viivitamatult maha võtta. Selliste olemasolu ei ole juba iseenesest.

Kõike seda oleks pidanud tegema juba kolmkümmend aastat varem. Nii Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui selle eelkäija, Eesti Rahvuslik Liikumine, on seda nõudnud juba pea kaks aastakümmet, kuid kahjuks maeti meie vastavad ettepanekud maha ja meile vastati vaid russofoobia ja äärmuslussüüdistustega. Täpselt samasugune asi juhtus pronkssõduri või õigemini pronksokupandi puhul, mis lõpuks, kui selle ümber Kremli mahitusel toimuv oli ületanud juba igasugused piirid, siiski minema viidi.

Toona oleks lõpuks pidanud ette võtma ka kõik ülejäänud punamonumendid. Aga võta näpust – ilmselt mõtlesid ka täna võimul olijad eelolevatele valimistele, kus muulaste hääled nii magusad tundusid.

Hea, et nüüd, mil Venemaa on taas paljastanud oma agressoriku ja ebainimlikku pale, sellega tegeletakse. Paraku on tänane Reformierakonna juhitud valitsus ka siin näidanud on ülimat käpardlikkust. Arusaamatuks jääb, miks keerutati, miks endiselt venitatakse Narva punatanki eemaldamisega, miks lasti selle kaitseks tekkida Kremlist orkestreeritud vastasseisul, miks sotsist siseminister Läänemets püüdis teha tankist mingit kauplemise objekti jne. Tank oleks pidanud kohe ära viidama. Ja kindlasti mitte selleks, et seda edaspidi hakata avalikult eksponeerima Narva linnas.

Pronkssõduri üleviimine Sõjaväekalmistule näitas, et sellest ei muutunud mitte midagi. Meie iseseisvusesse vaenulikult suhtuvad isikud jätkavad selle juures Kremli võidu ja Eesti okupeerimise tähistamist. Mitte ükski selgitus, et eestlaste jaoks on tegemist vallutaja, rüüstaja, mõrtsuka, vägistaja ja küüditajaga, ei ole arusaamist leidnud. Täpselt samasuguseks šovinistlikuks Kremlimeelsuse manifestatsiooni objektiks jääks punatank edasi ka Narva muuseumi õuel. Tank tuleb Narvast ära viia. Selle võib tõesti anda mõnda muuseumi, miks mitte näiteks Laidoneri muuseumi, kus on olemas märkimisväärne militaarekspositsioon, kuid Narvasse see ei tohi jääda.

Küsimusi tekitab ka otsus, mille järgi monumendikomisjon ei tegele surnuaedades olevate monumentidega. Mitte ühtegi adekvaatset vastust ei ole valitsus sellele küsimusele andnud. Eesti surnuaedades on kümneid ja kümneid punamonumente, millel on täpselt samasugused „surematud“ okupatsiooniarmee sõdureid ülistavad ja ajalugu võltsivavad Stalini sõnad kui ülejäänutel – „Au ja kuulsus kangelastele, kes langesid lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest“.

Punaarmee pole ealeski meid vabastanud! Vastupidi! Enamike sääraste kivide juurde pole mitte kedagi maetud. Mille poolest sellised mälestuskivid neist, mis ei paikne surnuaedades, paremad on?

Sõltumata sellest, kas nende juurde on keegi maetud või mitte, tuleb punamonumendid ka surnuaedadest koheselt eemaldada, paigaldades vajadusel nende asemele tõesed ja selgitavad tahvlid. Praegusel juhul tekib paratamatult õigustatud küsimus – kas sellise otsusega ei taheta hoopiski kaitsta ja põlistada Pronkssõdurit, kelle koht ei ole kindlasti mitte meie Kaitseväe kalmistul. Asukoht Lihula kalmistul „Eesti meestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest ja bolševismi vastu“ püstitatud ausammast ei kaitsnud. Siis ei loodud mingeid komisjone ei peetud diskussioone, ega arvestatud eesti rahva tunnetega. Tuli punane kraana koos K-Komandoga ja asi ants. Kas monumendikomisjoni liikmete salastamisega ei taheta hoopis varjata nende isikute nimesid, kes oma otsusega tegelikult surnuaedades stalinlikke punamonumente kaitsevad?

Tallinna Kaitseväe kalmistul kestab nõukogude okupatsioon edasi ja valitsust see ei häiri. Nõukogude ajal tehti sealsed Eesti ohvitseride hauad barbaarselt maatasa ja meie vabaduse eest langenud kangelaste peale maeti okupatsiooniarmee ohvitserid. 90-tel aastatel osa Vabadussõjas ja II MS langenud eesti sõdurite haudu küll taastati, lõviosa, sh Eesti Vabadusristi kavalerid  on aga endiselt vene okupantide pealematmiste ohvrid. Pronkssõdur ja selle juures toimuvad manifestatsioonid Kaitseväe kalmistul on suurimaks mõnituseks meie iseseivuse ja vabaduse eest võidelnud ja langenud eesti patriootide mälestusele ja muidugi kogu meie rahvale. Kalmistu tuleb ennistada ja pronksokupant peab sealt kaduma.

Vene saatkond on aastaid takistamatult hooldanud ja taastanud punamonumente üle Eesti. Selline tegevus tuleb keelustada. Tuleb lõpetada monumenditeemaga venitamine ja lõputute monumendikomisjoni koosolekute pidamine. Teame ju hästi, et kui mõni teema tahetakse maha matta, siis tuleb moodustada komisjon. Meil pole tegelikult rohkemat vaja, kui valitsuse kindlat otsust, et kõik okupatsioonivõimude punamonumendid tuleb tervel Eesti territooriumil koheselt maha võtta. Otsus tuleb viivitamatult ellu viia. Jah, mil on küll valitsuse tegevusetuse tõttu elektrikriis, kuid kraanade ja veoautode kriisi meil pole.

Avaldatud: EPL 09.08.2022

Rääkides Eesti tulevikuvisioonist läbi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna silmade, ei saa mööda minna meie põhiseadusest. Põhiseadus sätestab üheselt, et Eesti on rahvusriik, mis on loodud eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel selleks, et tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine läbi aegade.

Just ja ainuüksi selleks loodi Eesti riik, ning just ja ainult sellest lähtub oma tegevuses Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Eesti riik loodi selleks, et meil eestlastel, oleks siin hea ja turvaline elada, et meie lapsed ja lapselapsed tunneksid end siin hästi, et kõlaks eesti keel ja õitseks eesti kultuur. Et meie rahvas jääks kestma ning võiks õnneliku ja lootusrikka pilguga vaadata tulevikku.

Kahjuks näeme me igal sammul, kuidas meie riiki ja rahvast viiakse üha kiirenevas tempos just vastupidises suunas. Eestist luuakse multikultuurset ja globalistlikku euroföderatsiooni provintsi. Traditsioonilised, euroopalikud ja kristlikud väärtused, mis on meid läbi aegade kandnud, püütakse asendada uute, „euroopalike“ libaväärtusega, millel pole tõeliste väärtustega mitte mingit pistmist.

Kuigi eesti keel on riigikeel, lokkab siin muukeelne keeltepaabel, eesti keeleruum väheneb. Eesti kultuuri arendamise asemel toetatakse võrdväärselt ka kõiki teisi siia sisse pressinud võõrkultuure. Eesti rahvuse säilimisest ei saa liberaalsete erakondade loodud piiramatu massiimmigratsiooni tingimustes enam rääkida.

Ühelegi rahvastikuteadlasele ei ole saladuseks, et kui sisserännanute koguarv moodustab enam kui 11-12% elanikkonnast, siis võib unustada integratsiooni ja assimileerumise. Meil on see näitaja juba üle 30% ja kasvab kordades kiiremini kui nõukogude ajal. Tänase enneolematu muulaste sisserände ja hoogustunud eestlaste väljarände jätkudes muutume vähemusrahvuseks juba paarikümne aastaga ja pea siis see viimane eestlane enda tagant ka tule kustutab.

Sellest polevat aga midagi. Eelmise presidendi sõnul olevat ju kõik, kes siia tulevad, eestlased. Eesti 200 juhi meelest ei peaks üldse Eesti riigi ülesandeks olema eestlaste heaolu tagamine ega nende identiteedi ja keele toetamine – las eestlastele jäävad vaid nende pastlad ja kannel. Sotside meelest on rahvusriiklus ohtlik ja ebainimlik düstoopia ning Reformierakond tegeleb eestlaste väljavahetamisega, hävitades ilusate sõnade varjus meie riiki ja rahvust. Kas see on tõesti eestikeelsele haridusele üleminek, kui näiteks lasteaiad, kus vaid pool õppetööst käib eesti keeles, olevatki juba eesti, mitte vene lasteaiad? Aga just seda Reformierakond tahtis.

Ja pange tähele – kõik toimub kenasti sallivalt, avatult ja vabatahtlikult. Mis sest, et kõik see on karjuvas vastuolus meie põhiseadusega. EKRE ei nõustu sellega. Me ei ole siin selle nimel, et tekiks mingisugune umbmäärane Eesti riik, millel ei ole eesti rahvusega enam mitte mingisugust seost.

See ei ole riik, mille eest meie esivanemad sõdisid. Ajaloodoktor Jaak Valge kirjutas juba viisteist aastat tagasi, et kui meie riigi rajajad sattuksid tänasesse Eestisse, siis saaksid nad šoki. Täna on olukord veelgi hullem. Läbi juba lasteaias ja põhikoolis algava multikulti ja soopimeduse ajupesu püütakse meile selgeks teha, et normaalne on ebanormaalne ja vastupidi. Ema võib olla isa ja vastupidi ning üleüldse on olemas vaid vanem üks ja vanem kaks ning sugu on voolav ja vulisev. Ka meedia töötab sellele nõdrameelsusele kõigest väest kaasa.

Propaganda- ja infosõda on saanud märksa suurema tähenduse ja mõju kui kunagi varem ning just viimaste aastatega on see märkimisväärselt hoogustunud. Liberaal-globalistide sallimatu retoorika, sihikindel soov suukorvistada oma rahvuskonservatiividest poliitilised ja ideoloogilised vastased, kaotada põhiseadusega tagatud sõnavabadus ja kehtestada tsensuur niinimetatud vihakõne kriminaliseerimise läbi, kõneleb ihalusest stalinliku kõva käe järele. Oleme tunnistajaks, kuidas Reformierakonna valitsus ehitab läbi erinevate seadusealgatuste sihikindlalt üles politseiriiki.

Rahvusriiklus ja -meelsus on taunitav ning meelevaldselt tembeldatud ksenofoobseks sallimatuseks. Ka normaalse traditsioonilise perekonna kaitsmine ning massiimmigratsiooni negatiivsetest aspektidest rääkimine on lubamatu. Neile, kes seda teevad, kleebivad sallivuslased diskussiooni või vastuargumentide esitamise asemel sallimatult külge sildid „äärmuslane“, “rassist”, “vihaõhutaja” ja täiesti ebaloogilisel moel üheaegselt nii „nats“ kui „putinist“. Muuseas, omal ajal, kui sõdisime Reformierakonna kava vastu kehtestada Venemaale viisavabadus, tembeldati meid hoopis russofoobideks.

Sildikleepimine oli nõukogude propaganda üks põhivõtteid, mis on teinud läbi jõulise taassünni. Kas tõesti tähendab see, kui Konservatiivne Rahvaerakond ja meie inimesed armastavad oma maad ja riiki ning seisavad meie rahva kestmise eest, et teisi rahvaid vihatakse? See on räige ja meelevaldne vale. Armastamine ei tähenda teiste vihkamist. Küll aga tähendab armastus massiimmigratsiooni kohest peatamist. Sest odav võõrtööjõud võtab meie inimestelt töö, viib palgad alla ja teeb meid vaeseks.

Meile surutakse peale liberaalset demokraatiat, kuid nagu me näeme, tegelikkuses seda pole olemas. Demokraatia kas on, või teda pole. Kõiksugused eesliited rahvademokraatia, juhitav demokraatia, liberaalne demokraatia, tähendavad tõelisest demokraatiast eemaldumist. Oleme ajaloos seda korduvalt näinud.

EKRE seisab vankumatult normaalsuse ja tõelise demokraatia eest, kus rahvas otsustab, kuidas ja mida me tahame ning rahval on õigus algatada referendumeid ja rahvaalgatusi, mille tulemus on võimulolijatele siduv. Seni on meie vastavad algatused tagasi tõrjutud, kuid demokraatia ja rahvas võidavad niikuinii.

See riik on meie rahvuskodu, meie oleme siin peremehed. Me peame tegema kõik, et eestlastel ja meie järeltulevatel põlvedel oleks siin hea elada. Et eestlaste väljaränne peatuks ja meie võõrsile läinud inimesed tuleksid koju.

See tähendab tuginemist end läbi aegade tõestanud väärtustele, aadetele ja ideaalidele, millele tuginesid meie esivanemad luues Eesti Vabariiki. Selles peitub meie elujõud, seal on meie juured.

Me peame tegema kõik, et hoida ja kaitsta oma rahvusriiklust, vabadust ja iseseivust. Vajadusel peame olema valmis tegema seda relv käes, ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Me peame hoidma kokku ja hoidma oma silme ees Eestit. Tõelist Eestit!

See tähendab ka meie rahva jõukuse kasvamist ning selle saavutamiseks kodumaise ettevõtluse toetamist ja selle konkurentsivõime tõstmist valitsuse poolt. Tuleb lõpetada rahva heaolu ja kodumaise majanduse kahjustamine rohepöördest tingitud kunstlike ja hullumeelselt kõrgete energiahindade ja sellest tuleneva inflatsiooniga. EKRE on esitanud selleks konkreetse kava.

Unustada tuleb ka pöörased põllumajanduse 30 protsendilise piiramise kavad, mis viiks niigi lubamatult kõrged toiduainete hinnad kosmosesse ja jätaks põllumehed tööta. Jäägem kahe jalaga maa peale ja kasutagem eestlase tervet talupojatarkust.

Riik ja valitsus peab seisma alati ja eeskätt meie endi inimeste heaolu eest. Nii majanduses, hariduses, sise- ja välispoliitikas, kui ükskõik millises muus valdkonnas. Riigikogu, president, valitsus, ministeeriumid ja kõik ülejäänud institutsioonid, erakondadest rääkimata, peavad täitma põhiseaduses sätestatud kohustust seista Eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilima jäämise eest. EKRE teeb seda.

Vaid nii saab Eesti tulevik olema ilus ja selline, nagu me oma vaimusilmas näeme ja millisena me tahame teda oma järeltulevatele põlvedele jätta.

Lõpetan oma kõne Anton Hansen Tammsaare sõnadega. Need kõlavad täna sama aktuaalselt, kui toona:

„Sellepärast, kui tahame end tõeliselt aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri ja oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“

Meie ja eesti rahvas ei kavatse olla suits, mis hajub. Meie seisame Eesti tuleviku eest! Nüüd ja alati!

Arvamusfestivalil 12.08.2022

Kallis eesti rahvas, kallis sõbrad!

Kätte on jõudnud pööripäev, aasta valgeim öö, Jaanipäev, kus koit ja hämarik ulatavad teineteisele käe. See päev ja öö on maagilised. Meie esivanemad on seda päeva tähistanud aastatuhandeid.

Täna süütame jaanituled igas Eesti külas, igas linnas ja see kandub iga meie inimese südamesse. See on meie vabaduse ja võidutuli. Jaanipäev on ka meie Võidupüha.

Täna öösel, jaaniööl, lehvib sini-must-valge lipp ehast koiduni. See on meie rahvuslipp ja ka meie võidulipp, mis tähistab meie võitu Vabadussõjas.

Me võitsime Vabadussõja ja panime aluse oma riigile. Meil on põhjust olla uhke oma rahva saavutuste üle. Neid peab tundma ja edasi andma järgmistele põlvedele. Kui me ei tunne enda ajalugu, kui puudub rahvuslik iseteadlikkus ja uhkus, siis muutume juuretuteks. Ja juurteta puu hääbub.

Tähtis on tahe – vabaduse tahe, isamaa kaitsmise tahe, tahe olla ja jääda peremeheks omaenda kodumaal. Meil on see tahe ja ka armastus oma isamaa üle!

Meie ülesanne on hoida ja kaitsta seda imeilusat maad ja anda see oma lastele edasi veelgi paremana ja veelgi ilusamana. Et meil, meie lastel ja kõigil järeltulevatel eesti põlvedel vabaduse pirrud lõõmaksid.

Tähistagem seda päeva üheskoos. Koos oma pere, sõprade, tuttavate ja kogu eesti rahvaga. Las lipud lehvivad, lõkked lõõmavad ja rõõm täitku meie südamed!

Head Võidupüha ja toredat Jaanipäeva!

Elagu Eesti!

Henn Põlluaas

EKRE aseesimees, Riigikogu liige