Täna, 29. septembril kiideti Riigikogus, EKRE vastuseisust hoolimata, heaks utoopiline plaan, et Eesti peab 2030. aastaks olema sajaprotsendiliselt üle läinud taastuvenergiale. Olukorras, kus pool aastat ei ole ei tuult ega päikest ning mingeid muid uusi tehnoloogiaid, millele üle minna pole olemas. Pidasin selle puhul järgmise kõne:

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kõik, kes kuulavad seda debatti! Algatuseks ma tahan ära mainida, et inimesi, kes elavad utoopias ja kes on mingisugustest fanaatilistest ideedest haaratud, ümber veenda on praktiliselt võimatu. Aga sellele vaatamata teen ma ikkagi katset.

Seesama eelnõu, mis meil siin laual on ja mille järgi Eesti peaks aastaks 2030 minema sada protsenti üle taastuvenergiale, on ju utoopiline. See on tõeline fantaasiamaailm. Seda näitab eelnõu juures olev seletuskirigi, mis samas sedastab, et kui seda taastuvenergiat ikkagi ei ole, siis loomulikult kasutame seniseid juhitavaid energia saamise viise, fossiilkütusega elektrijaamu. See tõmbab ju kogu sellele utoopiale kriipsu peale. Aga seda utoopiat on Euroopas aetud aastaid ja aastaid, täpselt samamoodi ka siin nende rohepööraste äärmusliberaalsete fanaatikute poolt.

Kui me vaatame natuke tagasi, siis me mäletame kõik, kuidas see diskussioon kunagi hakkas. Meile räägiti mingitest uutest tehnoloogiatest, millele me läheme kohe-kohe üle, ja selle nimel pandi kinni kivisöeelektrijaamu, gaasielektrijaamu, tuumajaamasid. Nüüd olemegi selles olukorras, kus mitte mingisugustki uut tehnoloogiat, millele üle minna, ei ole. Küll aga on meil sellest rohepöörasusest tingitud tohutu energiapuudus ja loomulikult hinnatõusud. Enam ei kuule eriti juttu uutest tehnoloogiatest. Ja mis on väga huvitav – kui me loeme seda eelnõu, mis on täiesti utoopiline, nagu ma juba mainisin, siis huvitaval kombel ei leia me ka siit enam ühtegi, poolt sõnagi, viidet sellele, et me peaksime minema üle uutele tehnoloogiatele. 

Nii et mingisugune arusaam hakkab kellelegi ikkagi kohale jõudma. Sellest eelnõust ei leia me ka mitte sõna "rohepööre". Nii et on aru saadud, et rohepööre on tegelikult rohepöörasus, aga sellele vaatamata pea käib ringi ja joostakse ikkagi vastu seina, sest kasu ja tolku sellest ei ole.

Meile korrutatakse, kuidas fossiilkütustel töötav elekter või selle alusel toodetud elekter on ülikallis võrreldes taastuvenergiaga, samas ei räägita sellest, et ülikalliks teeb selle ju kunstlikult lisatud CO2‑komponent. Muidu ei oleks probleemi. Ja kui räägitakse odavast taastuvenergiast, siis ei räägita meile sellest, et lisaks tuulikutele, mis jahvatavad elektrit, tuleb laiendada elektrivõrku, luua salvestusvõimalused, alajaamad, sellel samal süsteemil peab kõrval olema juhitav elektrijaam, sest pool ajast ei ole ju päikest, ei ole tuult. Seda justkui hinna sisse ei arvestata. 

Piltlikult öeldes on see umbes sama, kui meil on üks vorstivabrikant, kellel riik maksab kõik kulud kinni, tooraine ja transpordi ja energia ja masinad, ja tema vorsti kilo tuleb siis võib‑olla 3 senti, kuid konkurendid, kellel kõikidel need kulud on sees, peavad küsima näiteks 3 eurot. Ja siis kuulutataksegi, et näete, on võimalik odavalt teha. See on ju absurd! 

Me peame arvestama kõiki komponente, ja põhiline on see, et me peame arvestama, et kõik see raha tuleb tarbija taskust, mitte kuskilt mujalt. Valitsuse jagatav raha, kaasa arvatud taastuvenergia tasu, mis on kolossaalne ja mida võetakse ka täna meie tarbijatelt olukorras, kus tegelikult taastuva energia tootjad saavad niigi kõrge elektrihinna tõttu megakasumeid. See on ju absurd!

Täpselt samamoodi, kui need suured pargid tulevad, siis riik on ju korraldanud elektri vähempakkumise. Jah, pakuti suhteliselt normaalset hinda, aga riik kohustus maksma ikkagi ju märksa suuremat hinda, kui temalt küsiti. Kelle arvelt see tuleb? Tuleb ikka jälle meie tarbija arvelt.

Kui me vaatame, visualiseerime seda, kuhu tahetakse selle eelnõuga jõuda, siis laias laastus tähendaks see Mandri-Eestisse umbes 150 tuulikut ja merre teist samapalju. Kas te kujutate ette, et igaüks neist on Oleviste kiriku suurune? Ehituskulud, kogu see keskkonna saastamine, kõik need materjalid, pärast nende utiliseerimine – millise saastatuse see kõik kaasa toob, millised kulud see kõik kaasa toob. Aga seda ei arvestata absoluutselt. 

Räägitakse ainult sellest elektrist, mis tootmishetkel tuleb, selle hinnast. Nii et see on kõik üks suur rahva petmine, häma ajamine. Eriti küüniline on see meie valitsuse poolt, seetõttu et kui rohepöörased Euroopas, selle suur apologeet Timmermans, arvestab ikkagi näiteks enda rahva, Hollandi rahvuslike huvidega - gaas kuulutati taastuvenergiaks – ja tuumaenergia, see on neile kasulik. Aga ei arvestata Poola, Tšehhi, Ungari ja Eesti huvidega, kes me peame fossiilkütuste eest maksma hullumeelset CO2 hinda.

Nii et kogu selle rohepöörasuse juures on meil ju ka täielik arvestamatus reaalsusega, täielik kahepalgelisus ning erinev riikide ja rahvaste kohtlemine. Valitsuse, Eesti valitsuse kohus ja ka Riigikogu kohus peab olema seista ikkagi eesti rahva ja meie heaolu eest ja minna edasi normaalsete sammudega, mitte püstitada mingeid utoopilisi, hullumeelseid loosungeid ja hakata nende põhjal lihtsalt mürinal põhja minema. Aitäh!