Kõne Riigikogu 100 aastapäeval 23.04.2019
Just
neil minuteil sada aastat tagasi oli Estonia kontserdisaali kogunenud 117 naist
ja meest, kes võisid end õigusega pidada Eesti esimesteks rahvaesindajateks.
Esimestel
demokraatlikel valimistel kandideeris kümme erakonda. Rahvas valis Asutavasse
Kogusse kaheksa. Nii, nagu ka tänases riigikogus, polnud täielikult esindatud
Petserimaa. Käisid Vabadussõja lahingud ja seal polnud valimisi võimalik läbi
viia.
Asutav
Kogu tegutses 19 kuud ja 28 päeva, pidades viie istungjärgu vältel 170
koosolekut. Asutava Kogu tegevus oli laiahaardeline. Peamiselt keskenduti aga
kahele teemale – teha teoks olulisim majanduslik ja sotsiaalne reform - võtta
vastu maaseadus ning teiseks luua põhiseadus, meie riikluse vundament, millele
ehitada üles Eesti riik ja kindlustada meie rahva igipõline unistus - olla
peremees omaenda maal.
Asutav
Kogu kujundas esimese esinduskoguna Eesti arengusuunad. Deklareeriti, et Eesti
rahvas tahab elada iseseisvat riiklikku elu rahvusriigina. Igavesti, nagu
kinnitab ka tänane põhiseadus.
Neil
julgetel meestel ja naistel polnud oma keeruliste ülesannete lahendamisel,
erinevalt meist, võimalik tugineda välistele eeskujudele. Häid eeskujusid ei
olnud lihtsalt võtta. Euroopa alles toibus laastavast maailmasõjast.
See
oli vapustanud mitte ainult neid, keda kirjandusest tunneme kadunud sugupõlvena
- sõjas osalenud, invaliidistunud ja moraalselt muserdatud noori, vaid ka
intellektuaale, arvamusliidreid ja poliitikuid. Kõiki! Keegi ei teadnud,
milline saab olema uuesti üles ehitatav Euroopa.
Kuid
oli ka teine väliste eeskujude puudumise põhjus. Asutava Kogu koosseis oli
noor, keskmine vanus oli 36 aastat. Nad olid oma otsustes julged ja iseseisvad.
Nad ei mõelnud, mida arvatakse meist mujal. Nad mõtlesid sellele, millised
peavad olema otsused, et need teeniksid Eesti riigi ja rahva huve. Tugineti
omaenda rahvale, suurimale võimalikule toele. Ja seda õigustatult, sest
eestlased olid toona üks Euroopa kõrgeima kirjaoskusega rahvas.
Täna
esitletakse Valges saalis Jaak Valge raamatut parlamendi ajaloost. Selles on
Asutava Kogu ja järgnevate parlamendikoosseisude tegevust põhjalikult
valgustatud.
Ma
meenutan aga ühte tänagi väga aktuaalset teemat. Rahvaalgatuse ja
rahvahääletuse kehtestamist Eesti Vabariigis.
Me
teame, et ajalugu ei ole muinasjutt. Ajalugu on reaalsete sündmuste, mõtete ja
tegude jada. 20. sajandi üks olulisemaid ajaloofilosoofe Robin George
Collingwood on väljendanud mõtet: "et teada seda, milleks me oleme
võimelised, tuleb teada seda, mida me oleme teinud".
Asutav
Kogu tegi suuri tegusid. Juba homme sada aastat tagasi moodustati Asutava Kogu
komisjon, mille ülesandeks oli ajutise põhiseaduse koostamine.
Selle
kohaselt kuulus kõrgeim võim rahvale, kelle nimel ja volitusel pidi seda
teostama Asutav Kogu. Kodanikel oli õigus algatada seaduste kehtestamist,
muutmist ja kehtetuks tunnistamist. Seaduse saatus pidi sõltuma rahvahääletuse
tulemustest. Ka Asutava Kogu vastu võetud seadused pidi esitatama
referendumile, kui seda nõudsid 25 000 kodanikku või kolmandik Asutava Kogu
liikmetest.
Ajutise
põhiseaduse arutelul toetasid seda pea kõik. Kõige entusiastlikumalt kõnelesid
rahvaalgatuse poolt, erinevalt tänapäevast, just vasakpoolsed
sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased. Vastu olid vaid seitse Moskva-meelset
sotsialistlikku revolutsionääri. Nemad leidsid, et valijate tahtega
manipuleeritakse ning klassikaliselt mõistetud demokraatia, ehk enamuse võim,
ei taga progressi.
Rahvaalgatuse
poolt olid ka liberaalsed ja parempoolsed erakonnad. Jaan Tõnisson ütles, et
Rahvaerakond peab kõige tarvilikumaks, et rahvas saaks otse oma tahtmist
avaldada. Ta jätkas: "Meie usume, et kui rahvas asja otsustamise oma kätte
võtab, siis tõesti ainult niisugused seadused ja määrused maksma pääsevad, mis
tõesti rahva elu nõuetele ja laialiste rahvahulkade tarvidustele
vastavad."
Rahvaalgatust
ja -hääletust käsitleti demokraatia instrumendina, mitte erakondade vahendina
oma agenda teostamiseks. Nagu on see kõikides riikides, kus otsedemokraatia
esindusdemokraatiat täiendab.
Asutavas
Kogus ei arvatud, et Eesti ühiskond ei ole küps ise otsuseid tegema, et Eesti
ühiskond teeks referendumitega vähemustele liiga või et rahvahääletused
lõhestavad ühiskonda. Vastupidi, rahvaalgatust nähti ühiskonda sidustavana.
Vabadussõda
alles käis. Ajutine põhiseadus võeti vastu 9. juulil 1919. Samal sügisel võeti
vastu ka rahvaalgatuse ja -hääletamise seadus. Rahvahääletuse algatamiseks oli
vaja 25 000 kodaniku allkirja ning selle tulemus oli siduv.
1920.
aastal vastu võetud põhiseaduses, mis oli üks maailma demokraatlikumaid,
muudeti veidi süsteemi. Põhimõtted, millest rahvaalgatuse ja -hääletuse
mehhanism lähtus, jäid samaks. Selleks oli sügav austus ja usaldus oma rahva
vastu. Teadvustamine, et esinduskogu ei ole mitte ühiskonna peremees, vaid
sulane. Valmisolek arvestada ühiskonna enamuse hoiakuid ja tegutseda sellele
vastavalt.
Rahvas
on ka tänase põhiseaduse järgi kõrgeim võim riigis. Käesoleva aasta jaanuaris
läbi viidud küsitlusest selgus, et 79 protsenti vastajatest soovib põhiseadust
muuta nii, et rahval oleks taas õigus algatada rahvahääletusi. See näitab, et
eesti rahvas on saja aasta jooksul säilitanud enda demokraatliku hoiaku. See on
tarkuse ja küpsuse märk. Mõelgem selle peale!
Me
oleme üle elanud hävitavad ajalootormid, me jäime kestma ja taastasime oma
riigi. Meil on, mille üle uhke olla. Ma tahan väga, et ka meie, tänase
riigikogu liikmed, ei unustaks Eesti riigi loojate ja Asutava Kogu
demokraatlikke ja üllaid põhimõtteid.
Jõudu meile selleks! Vaatame lootusrikka pilguga
tulevikku! Elagu Eesti!
- teisipäev, aprill 23, 2019
- 1 Comments
