esmaspäev, 29. september 2014

Karmid päevad 70 aastat tagasi

Tänavu möödus 70 aastat sellest, kui vene okupatsiooniarmee vallutas Eesti ja algas meie rahvale suurimaid kannatusi toonud kommunismiike. Kuna kaitselahingud toimusid ka Saue linna ümbruses, siis on meil põhjust neid meelde tuletada. Kumna ja Keila lahingutest on meedias rohkem räägitud, seetõttu puudutan peaasjalikult Pärnu maanteel toimunud sündmusi.

20.09.1944 kuuluti välja Otto Tiefi valitsus. Reaalset kontrolli Eesti territooriumi üle paraku ei saavutatud, kuid Eesti kuulutati sõjas neutraalseks ja nõuti kõigi võõrvägede viivitamatut lahkumist; admiral Pitka alustas Eesti Vabariigi väeosade organiseerimist, et osutada vastupanu Punaarmeele ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp.

Kuid juba 22. septembril vallutasid vene üksused Tallinna. Sini-must-valge lipp Toompeal lasti kuulipildujavalanguga puruks ja kisti maha. Punase laskurkorpuse leitnant Lumiste, kes olevat hiljem oma meeste poolt maha lastud, heiskas Pika Hermanni tippu kommunistide punalipu.

Tänaseni korrutatav Vene propaganda põhitees, mille järgi Tallinn olevat vabastatud Saksa fašistide küüsist on puhas vale. Tallinn „vabastati“ Eesti Vabariigi seaduslikust riigivõimust, Saksa väed olid linnast juba lahkunud. Siin olid ainult vähesed Eesti üksused, keda üleüldises segaduses ei olnud veel ühise juhtimise alla jõutud organiseerida.

Viimase kaitselahingu Tallinna eest pidas grupp soome- ja pitkapoisse koos Eesti Diviisi meestega, kokku umbes 20 võitlejat, maha Pääskülas, tänase raudteedepoo kohal. Seal rünnati linna poolt tulevat tankikolonni, mille igal masinal istus hulk punaarmeelasi. Kogupauguga pühiti esimeste tankide pealne puhtaks. Laskemoona ja meeste vähesuse tõttu oldi sunnitud siiski õige pea üle raudteetammi Vanamõisa poole taanduma. Hävitati mitukümmend punaarmeelast. Kaitsjatest langes kaks, neil olevat venelased hiljem vihaga pead maha raiunud. Toimunut jäi Vabaduse puiesteele meenutama tankirusikaga hävitatud Punaarmee soomusmasin. Lahing, kuigi lühike, peatas vaenlase edasiliikumise tükiks ajaks. Üks Pääsküla lahingus osalejatest oli tänase Saue linnapea isa, Gunnar Põlluaas.

Järgmine kaitsepositsioon asus Tõdva jõe ääres. Kaitsjad üritanud silda õhku lasta, kuid see ei õnnestunud. Kella kümne paiku õhtul ilmusid Pääsküla poolt vene tankid, mille pihta avati tuli. Üks tank olevat tankirusikast põlema lastud, teised tõmbusid tagasi. Paari tunni pärast algas aga juba tõsisem rünnak, mis sundis kaitsjaid taanduma.

Kilomeeter-poolteist Pärnu poole, Sauel, Kanama teeristis ootas Punaarmee tankikolonni umbes 60 mehest koosnenud vastupanugrupp, kes olid valmiskaevatud pesades positsioonil maantee sauepoolsel küljel. Üks Eesti Diviisi mees peitis ennast tankirusikaga tee kõrvale rõuguredelite virna taha. Hommikul saabus esimene soomusauto luurele. Ta tulistas liikumise pealt vana kõrtsi, selle kõrvalhooneid ja tee ümbrust. Peatus, laskis mõned lasud ja liikus jälle edasi. Kostis tankirusika lasu susin, soomusmasina kohal lõid sädemed laiali, masin kaotas juhitavuse ja kaldus külili kraavi. Sinna ta jäigi, keegi välja ei tulnud. Tankikolonn peatus, edasi tulla ei julgetud, sest tankirusikas oli relv, mis tekitas venelastes aukartust. See-eest avati soomuskolonnist kaitsjate pihta kahurituli ja kuulipildujatule toetusel ründas neid ahelikus vaenlase jalavägi. Lahing kestis tükk aega, kuulipilduja hävitati ja ahelik suruti maha, kuid kuna tankide vastu pelgalt käsirelvadega ei saa, siis anti meestele taganemiskäsk. Hävitatud soomusmasin seisis kraavis veel kaua.

Järgmine pea 300 mehest koosnenud üksus ootas ründajaid Haruteel. Grupil oli ka tankitõrjekahur ning miinipilduja, laskemoona aga nappis. Lahing puhkes samal õhtupoolikul, mil Haruteele jõudsid tankid korraga kahest suunast, Tallinna poolt ja Keilast. Nende tegevust suunati arvatavasti Harutee kohal tiirelnud lennukilt. Kaitsjad olid sunnitud peatselt taanduma. 

Sarnaseid kaitselahinguid toimus kõikjal, Riisiperes, Ristil jne, kuni terve Eesti vallutamiseni. Pea kõikjal astusid arvulises ja tehnilises ülekaalus olevale Punaarmeele vastu indu täis, kuid kohati vähese lahingukogemusega noored eesti mehed. Kuna saksa väed olid taandunud, siis ei suutnud raskerelvastuse ja õhutoeta jäetud eestlased ülekaalukat vastast tagasi tõrjuda. Relvastatud vastupanu takistas aga Punaarmee edasiliikumise kiirust märkimisväärselt, andes nõnda kümnetele tuhandetele inimestele võimaluse Läände pagemisega pääseda järgnenud repressioonidest ja alandustest. Kindlasti säästis see tuhandete inimeste elud.

Ka peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ja mõned valitsuse liikmed pääsesid tänu sellele Rootsi ning jätkasid eksiilis Eesti riigivõimu järjepidevuse edasikandmist ning tegutsemist. Peaminister Tief ning ülejäänud ministrid jäid aga neile Puise randa järgi saadetud kiirkaatri hilinemise tõttu Eestisse ja arreteeriti. Kaitseminister Maide lasti maha, teised saadeti sunnitöölaagritesse, kus enamik neist hukkus ebainimlikes  tingimustes. Süüks pandi neile „rahva tahte vastased“ üleskutsed „vabastavale“ Punaarmeele vastupanu osutada ja „kodumaa reetmine”.

Päeval, mil langes Tallinn, uputasid vene lennukid, rikkudes jõhkralt kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid, Eestist Saksamaale evakueeruva laatsaretlaeva Moero, mille pardal oli ligi 3000 kaitsetut haavatut ja tsiviilpõgenikku, naised ja lapsed. Ründajad ei hoolinud, et laeva külgedele oli maalitud suured punased ristid. Päästa suudeti ainult 600 inimest, 2400 hukkus. Neist 1500 olid eestlased. Moero ei olnud ainus venelaste poolt Läänemerel põhja lastud laatsaretlaev.
                 
Täna on see kõik minevik, me leiname hukkunuid ning oleme sügavalt tänulikud neile, kes olid valmis andma ja andsid oma elu Eesti vabaduse eest. Kuid ka täna ohustab meid sama vaenlane. Putin ähvardas Vilniuse, Riia, Tallinna, Varssavi või Bukaresti kahe päevaga ära vallutada, kuid see ei õnnestu neil enam. Täna on Venemaa üksi. Meie aga ei ole. Me ei alistu Kremli ähvardustele ja meil on liitlased, kelle sõjaline võimekus on kümneid kordi suurem kui Venemaal. Nagu ütles üks NATO kindral - las üritavad, sellest saab neile üheotsa pilet.


Avaldatud ajalehes Saue Sõna 26.09.2014

kolmapäev, 10. september 2014

Heitkem Venemaa välja ÜRO-st


Täna ei tohiks kellelgi olla vähimatki kahtlust, et Venemaa on alustanud täiemõõdulist sõda Ukraina vastu, heitnud prügikasti kõik rahvusvahelised konventsioonid ja lepingud ning vastandanud ennast tervele demokraatlikule maailmale.

Kui Ukrainas vihisevad kuulid, siis Euroopa  ja USA vastu kasutatakse esialgu ähvardusi ja impordikeelde. Nüüd ka Eesti julgeolekutöötaja röövimist. Jälgides olukorra eskaleerumist ei oleks enam sugugi üllatav, kui sellele järgneks ka sõjaline konflikt, esialgu näiteks kuskil Venemaa läänepiiril, kuhu Kreml on kuhjanud tohutus koguses sõjatehnikat ja elavjõudu.

Euroopa Liit, USA ja nii mõnigi teine riik on kehtestanud erinevaid sanktsioone, püüdes takistada Venemaa tegevust Ukraina suunal. Käega katsutavat kasu sellest ei ole olnud, Venemaa agressiivsus kasvab üha. Põhjus on lihtne - sanktsioonid on tulnud liialt hilja, neid on liialt vähe ja nad ei ole piisavad. Sellest, et EL ei suuda tõhusates sanktsioonides kokku leppida on vaid veski Putini veskile.

Vajadus Venemaa peatamise ja tugevate sanktsioonide järele on selge. Enamus riike ja inimesi mõistab seda. Ka edumeelsed venelased, näiteks Kasparov on nõudnud sedavõrd tugevaid sanktsioone, et need teeksid sõja tagajärjed tuntavaks nii Venemaale kui selle kodanikele. Põhjus on lihtne – muidu muutub Venemaa homme veelgi hullemaks.

„Diplomaatia seisab silmitsi üha uute Vene agressioonidega,“tõdes Luksemburgi välisminister Jean Asselborn: „See tõstatab küsimuse, kas Putini juures on üldse võimalik midagi läbirääkimistega saavutada.“ Meie ajalookogemus ütleb, et mitte ja täna näeb ka muidu sinisilmne lääs, kuidas Putini ja tema administratsiooni valedel ei ole otsa ega äärt ja et läbirääkimiste ja vaherahu asemel saadab Venemaa üha uusi sõjaväeüksusi Ukrainasse. Hiljuti ähvardas ta võtta Kiievi kahe nädalaga ära. Kui tahab. Ma ei kahtle, et ta on selleks valmis.

See kõik on meile tuttav juba minevikust. 1939. aastal ründas Nõukogude Liit Soomet ja algas Talvesõda. Soome pöördus abisaamiseks Rahvasteliidu poole. Stalin oli kindel, et ükski suurriik ei asu teda takistama ja väitis, et Venemaa polegi Soomega sõjas, vaid on sõlminud enda poolt loodud Kuusineni nukuvalitsusega hoopis vastastikuse abistamise lepingu. Täna väidab Kreml, et neil pole mingit pistmist sõjaga Ukrainas ja püüab näidata enda mahitatud terroriste konflikti kolmanda osapoolena. 14.12.1939 heideti aga Nõukogude Liit Rahvasteliidust (ÜRO eelkäija) välja ja mõisteti NSV Liidu „aktsioonid Soome riigi vastu“ karmilt hukka. See toimus vaatamata sellele, et Inglismaa ja Prantsusmaa olid kahtleval positsioonil. Kõiki liidu liikmeid kutsuti üles rakendama agressori vastu sanktsioone.

Nõukogude Liit teatas vastuseks, et Rahvasteliidu „tobe otsus” kutsub neis esile vaid iroonilise muige. Kuid muie jäätus, kui kogu maailmas vallandus Venemaa tegevuse vastu üleüldine hukkamõistu laine, mis ei piirdunud vaid tühipaljaste sõnadega.

Rahvasteliidu otsuse järgselt algas laiaulatuslik rahvusvaheline Soome abistamiskampaania, mis oli ulatuselt suurim, mida Rahvasteliit oli oma ründe alla sattunud liikmesriigile iialgi osutanud. Kolme kuu jooksul saatsid kümned riigid Soomele toitu, riideid, meditsiinitarbeid, raha ja mis kõige tähtsam – suurel hulgal sõjamaterjali: käsirelvi, suurtükke, laskemoona, tanke, lennukeid jne. Ka algul kahelnud riigid. Vabatahtlikke tuli appi tervelt 29 riigist.

Täna vajab hädasti samasugust abi Ukraina. Kui NATO või EL seda organisatsioonina ei tee, siis tuleb abi andmiseks anda vabad käed riikidele. Peale NATO tippkohtumist on mitu riiki Ukrainale relvastusalast abi ka lubanud.

Rahu Euroopas ei tagata loovutades Ukraina Putinile. Impeeriumi taastamine ja „vene rahva alanduse eest“ kättemaksmine ei lõppeks Ukrainas. Vaenlasi, imperialiste, fašiste ja muid salasepitsejaid on ju terve maailm täis. Kõigepealt tuleb vene rahva suur missioon täita ja kord majja lüüa loomulikult Balti riikides ja Soomes. Venemaa on alati valinud oma  agressioonide ohvriks  naabrid, keda ta arvab jäävat üksi. Soome ei kuulu NATO-sse ja ka NATO paragraaf viis vajab ju testimist.

Venemaa tuleb välja heita ÜRO-st. Otsus kuulub üldkoosoleku kompetentsi ja on enam kui tõenäoline, et vajalik häälteenamus saadakse kokku. Pelgalt senisel kombel sanktsioonide seadmisest jääb iseenesest väheseks. Tugevad sanktsioonid (nafta ja gaasiembargo jne) käsikäes ÜRO liikmelisuse kaotamisega oleks Venemaale juba sedavõrd tuntavad, et mõjuks isegi Putinile kainestavalt.
Venemaa väljaheitmise oluline tulemus ÜRO-st ja Julgeolekunõukogust oleks ka see, et Venemaa ei saaks kasutada oma vetoõigust Ukrainaga seotud küsimustes. On ju mõeldamatu, et rahvusvahelist õigust mitte-millekski pidav, erinevate riikide vastu verist agressiooni alustanud, osa Gruusiast ja Ukrainast okupeerinud ja annekteerinud riik võib torpedeerida kõik enda kuritegeliku tegevuse vastu suunatud resolutsioonid. See ei saa nii olla.

Eesti on Venemaa agressioonid ja Krimmi okupeerimise teravalt hukka mõistnud. Meie kohus ja ka meie huvides on nõuda rahvusvahelise õiguse kehtimist ja selle täitmist. Seega pöördun Eesti Vabariigi valitsuse poole teha ettepanek Venemaa väljaheitmiseks ÜRO-st.
Niikaua, kui Putin võib Stalini kombel lääneriikide hambutuse üle irvitada ja ilma tõsise vastupanuta liikuda võidult võidule, kasvab tema toetus valedesse mässitud ja ajupestud Venemaal veelgi. Tema ja teiste impeeriumimeelsete maailmavallutusisust rääkimata.

Ja muuseas, ka Eesti-Vene loovutusliku ja meile kahjulik uus piirileping tuleb Ukraina agressiooni ja Krimmi okupeerimise kontekstis koheselt tühistada.

Avaldatud 10.09.2014:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-heitkem-venemaa-uro-st-valja?id=69712379