Heitkem Venemaa välja ÜRO-st

kolmapäev, september 10, 2014


Täna ei tohiks kellelgi olla vähimatki kahtlust, et Venemaa on alustanud täiemõõdulist sõda Ukraina vastu, heitnud prügikasti kõik rahvusvahelised konventsioonid ja lepingud ning vastandanud ennast tervele demokraatlikule maailmale.

Kui Ukrainas vihisevad kuulid, siis Euroopa  ja USA vastu kasutatakse esialgu ähvardusi ja impordikeelde. Nüüd ka Eesti julgeolekutöötaja röövimist. Jälgides olukorra eskaleerumist ei oleks enam sugugi üllatav, kui sellele järgneks ka sõjaline konflikt, esialgu näiteks kuskil Venemaa läänepiiril, kuhu Kreml on kuhjanud tohutus koguses sõjatehnikat ja elavjõudu.

Euroopa Liit, USA ja nii mõnigi teine riik on kehtestanud erinevaid sanktsioone, püüdes takistada Venemaa tegevust Ukraina suunal. Käega katsutavat kasu sellest ei ole olnud, Venemaa agressiivsus kasvab üha. Põhjus on lihtne - sanktsioonid on tulnud liialt hilja, neid on liialt vähe ja nad ei ole piisavad. Sellest, et EL ei suuda tõhusates sanktsioonides kokku leppida on vaid veski Putini veskile.

Vajadus Venemaa peatamise ja tugevate sanktsioonide järele on selge. Enamus riike ja inimesi mõistab seda. Ka edumeelsed venelased, näiteks Kasparov on nõudnud sedavõrd tugevaid sanktsioone, et need teeksid sõja tagajärjed tuntavaks nii Venemaale kui selle kodanikele. Põhjus on lihtne – muidu muutub Venemaa homme veelgi hullemaks.

„Diplomaatia seisab silmitsi üha uute Vene agressioonidega,“tõdes Luksemburgi välisminister Jean Asselborn: „See tõstatab küsimuse, kas Putini juures on üldse võimalik midagi läbirääkimistega saavutada.“ Meie ajalookogemus ütleb, et mitte ja täna näeb ka muidu sinisilmne lääs, kuidas Putini ja tema administratsiooni valedel ei ole otsa ega äärt ja et läbirääkimiste ja vaherahu asemel saadab Venemaa üha uusi sõjaväeüksusi Ukrainasse. Hiljuti ähvardas ta võtta Kiievi kahe nädalaga ära. Kui tahab. Ma ei kahtle, et ta on selleks valmis.

See kõik on meile tuttav juba minevikust. 1939. aastal ründas Nõukogude Liit Soomet ja algas Talvesõda. Soome pöördus abisaamiseks Rahvasteliidu poole. Stalin oli kindel, et ükski suurriik ei asu teda takistama ja väitis, et Venemaa polegi Soomega sõjas, vaid on sõlminud enda poolt loodud Kuusineni nukuvalitsusega hoopis vastastikuse abistamise lepingu. Täna väidab Kreml, et neil pole mingit pistmist sõjaga Ukrainas ja püüab näidata enda mahitatud terroriste konflikti kolmanda osapoolena. 14.12.1939 heideti aga Nõukogude Liit Rahvasteliidust (ÜRO eelkäija) välja ja mõisteti NSV Liidu „aktsioonid Soome riigi vastu“ karmilt hukka. See toimus vaatamata sellele, et Inglismaa ja Prantsusmaa olid kahtleval positsioonil. Kõiki liidu liikmeid kutsuti üles rakendama agressori vastu sanktsioone.

Nõukogude Liit teatas vastuseks, et Rahvasteliidu „tobe otsus” kutsub neis esile vaid iroonilise muige. Kuid muie jäätus, kui kogu maailmas vallandus Venemaa tegevuse vastu üleüldine hukkamõistu laine, mis ei piirdunud vaid tühipaljaste sõnadega.

Rahvasteliidu otsuse järgselt algas laiaulatuslik rahvusvaheline Soome abistamiskampaania, mis oli ulatuselt suurim, mida Rahvasteliit oli oma ründe alla sattunud liikmesriigile iialgi osutanud. Kolme kuu jooksul saatsid kümned riigid Soomele toitu, riideid, meditsiinitarbeid, raha ja mis kõige tähtsam – suurel hulgal sõjamaterjali: käsirelvi, suurtükke, laskemoona, tanke, lennukeid jne. Ka algul kahelnud riigid. Vabatahtlikke tuli appi tervelt 29 riigist.

Täna vajab hädasti samasugust abi Ukraina. Kui NATO või EL seda organisatsioonina ei tee, siis tuleb abi andmiseks anda vabad käed riikidele. Peale NATO tippkohtumist on mitu riiki Ukrainale relvastusalast abi ka lubanud.

Rahu Euroopas ei tagata loovutades Ukraina Putinile. Impeeriumi taastamine ja „vene rahva alanduse eest“ kättemaksmine ei lõppeks Ukrainas. Vaenlasi, imperialiste, fašiste ja muid salasepitsejaid on ju terve maailm täis. Kõigepealt tuleb vene rahva suur missioon täita ja kord majja lüüa loomulikult Balti riikides ja Soomes. Venemaa on alati valinud oma  agressioonide ohvriks  naabrid, keda ta arvab jäävat üksi. Soome ei kuulu NATO-sse ja ka NATO paragraaf viis vajab ju testimist.

Venemaa tuleb välja heita ÜRO-st. Otsus kuulub üldkoosoleku kompetentsi ja on enam kui tõenäoline, et vajalik häälteenamus saadakse kokku. Pelgalt senisel kombel sanktsioonide seadmisest jääb iseenesest väheseks. Tugevad sanktsioonid (nafta ja gaasiembargo jne) käsikäes ÜRO liikmelisuse kaotamisega oleks Venemaale juba sedavõrd tuntavad, et mõjuks isegi Putinile kainestavalt.
Venemaa väljaheitmise oluline tulemus ÜRO-st ja Julgeolekunõukogust oleks ka see, et Venemaa ei saaks kasutada oma vetoõigust Ukrainaga seotud küsimustes. On ju mõeldamatu, et rahvusvahelist õigust mitte-millekski pidav, erinevate riikide vastu verist agressiooni alustanud, osa Gruusiast ja Ukrainast okupeerinud ja annekteerinud riik võib torpedeerida kõik enda kuritegeliku tegevuse vastu suunatud resolutsioonid. See ei saa nii olla.

Eesti on Venemaa agressioonid ja Krimmi okupeerimise teravalt hukka mõistnud. Meie kohus ja ka meie huvides on nõuda rahvusvahelise õiguse kehtimist ja selle täitmist. Seega pöördun Eesti Vabariigi valitsuse poole teha ettepanek Venemaa väljaheitmiseks ÜRO-st.
Niikaua, kui Putin võib Stalini kombel lääneriikide hambutuse üle irvitada ja ilma tõsise vastupanuta liikuda võidult võidule, kasvab tema toetus valedesse mässitud ja ajupestud Venemaal veelgi. Tema ja teiste impeeriumimeelsete maailmavallutusisust rääkimata.

Ja muuseas, ka Eesti-Vene loovutusliku ja meile kahjulik uus piirileping tuleb Ukraina agressiooni ja Krimmi okupeerimise kontekstis koheselt tühistada.

Avaldatud 10.09.2014:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-heitkem-venemaa-uro-st-valja?id=69712379

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...