Heitkem Venemaa välja ÜRO-st
kolmapäev, september 10, 2014
Täna
ei tohiks kellelgi olla vähimatki kahtlust, et Venemaa on alustanud
täiemõõdulist sõda Ukraina vastu, heitnud prügikasti kõik rahvusvahelised
konventsioonid ja lepingud ning vastandanud ennast tervele demokraatlikule
maailmale.
Kui
Ukrainas vihisevad kuulid, siis Euroopa
ja USA vastu kasutatakse esialgu ähvardusi ja impordikeelde. Nüüd ka
Eesti julgeolekutöötaja röövimist. Jälgides olukorra eskaleerumist ei oleks enam
sugugi üllatav, kui sellele järgneks ka sõjaline konflikt, esialgu näiteks kuskil
Venemaa läänepiiril, kuhu Kreml on kuhjanud tohutus koguses sõjatehnikat ja
elavjõudu.
Euroopa
Liit, USA ja nii mõnigi teine riik on kehtestanud erinevaid sanktsioone, püüdes
takistada Venemaa tegevust Ukraina suunal. Käega katsutavat kasu sellest ei ole
olnud, Venemaa agressiivsus kasvab üha. Põhjus on lihtne - sanktsioonid on
tulnud liialt hilja, neid on liialt vähe ja nad ei ole piisavad. Sellest, et EL
ei suuda tõhusates sanktsioonides kokku leppida on vaid veski Putini veskile.
Vajadus
Venemaa peatamise ja tugevate sanktsioonide järele on selge. Enamus riike ja
inimesi mõistab seda. Ka edumeelsed venelased, näiteks Kasparov on nõudnud sedavõrd tugevaid sanktsioone, et need teeksid sõja
tagajärjed tuntavaks nii Venemaale kui selle kodanikele. Põhjus on lihtne –
muidu muutub Venemaa homme veelgi hullemaks.
„Diplomaatia seisab silmitsi üha uute Vene agressioonidega,“tõdes Luksemburgi välisminister Jean Asselborn: „See tõstatab küsimuse,
kas Putini juures on üldse võimalik midagi läbirääkimistega saavutada.“ Meie
ajalookogemus ütleb, et mitte ja täna näeb ka muidu sinisilmne lääs, kuidas Putini
ja tema administratsiooni valedel ei ole otsa ega äärt ja et läbirääkimiste ja
vaherahu asemel saadab Venemaa üha uusi sõjaväeüksusi Ukrainasse.
Hiljuti ähvardas ta võtta Kiievi kahe nädalaga
ära. Kui tahab. Ma ei kahtle, et ta on selleks valmis.
See
kõik on meile tuttav juba minevikust. 1939. aastal ründas Nõukogude Liit Soomet
ja algas Talvesõda. Soome pöördus abisaamiseks Rahvasteliidu poole. Stalin oli kindel, et ükski suurriik ei asu teda takistama
ja väitis, et Venemaa polegi Soomega sõjas, vaid on sõlminud enda poolt loodud Kuusineni
nukuvalitsusega hoopis vastastikuse abistamise lepingu. Täna väidab Kreml, et
neil pole mingit pistmist sõjaga Ukrainas ja püüab näidata enda mahitatud
terroriste konflikti kolmanda osapoolena. 14.12.1939 heideti aga Nõukogude Liit
Rahvasteliidust (ÜRO eelkäija) välja ja mõisteti NSV Liidu „aktsioonid Soome
riigi vastu“ karmilt hukka. See toimus vaatamata sellele, et Inglismaa ja
Prantsusmaa olid kahtleval positsioonil. Kõiki liidu liikmeid kutsuti üles
rakendama agressori vastu sanktsioone.
Nõukogude Liit teatas vastuseks, et
Rahvasteliidu „tobe otsus” kutsub neis esile vaid iroonilise muige. Kuid muie
jäätus, kui kogu maailmas vallandus Venemaa tegevuse vastu üleüldine hukkamõistu
laine, mis ei piirdunud vaid tühipaljaste sõnadega.
Rahvasteliidu otsuse järgselt algas
laiaulatuslik rahvusvaheline Soome abistamiskampaania, mis oli ulatuselt
suurim, mida Rahvasteliit oli oma ründe alla sattunud liikmesriigile iialgi
osutanud. Kolme kuu jooksul saatsid kümned riigid Soomele toitu, riideid,
meditsiinitarbeid, raha ja mis kõige tähtsam – suurel hulgal sõjamaterjali:
käsirelvi, suurtükke, laskemoona, tanke, lennukeid jne. Ka algul kahelnud
riigid. Vabatahtlikke tuli appi tervelt 29 riigist.
Täna vajab hädasti samasugust abi
Ukraina. Kui NATO või EL seda organisatsioonina ei tee, siis tuleb abi
andmiseks anda vabad käed riikidele. Peale NATO tippkohtumist on mitu riiki
Ukrainale relvastusalast abi ka lubanud.
Rahu Euroopas ei tagata loovutades
Ukraina Putinile. Impeeriumi taastamine ja „vene rahva alanduse eest“
kättemaksmine ei lõppeks Ukrainas. Vaenlasi, imperialiste, fašiste ja muid
salasepitsejaid on ju terve maailm täis. Kõigepealt tuleb vene rahva suur
missioon täita ja kord majja lüüa loomulikult Balti riikides ja Soomes. Venemaa
on alati valinud oma agressioonide
ohvriks naabrid, keda ta arvab jäävat
üksi. Soome ei kuulu NATO-sse ja ka NATO paragraaf viis vajab ju testimist.
Venemaa
tuleb välja heita ÜRO-st. Otsus kuulub üldkoosoleku kompetentsi ja on enam kui
tõenäoline, et vajalik häälteenamus saadakse kokku. Pelgalt senisel kombel sanktsioonide
seadmisest jääb iseenesest väheseks. Tugevad sanktsioonid (nafta ja
gaasiembargo jne) käsikäes ÜRO liikmelisuse kaotamisega oleks Venemaale juba
sedavõrd tuntavad, et mõjuks isegi Putinile kainestavalt.
Venemaa
väljaheitmise oluline tulemus ÜRO-st ja Julgeolekunõukogust oleks ka see, et
Venemaa ei saaks kasutada oma vetoõigust Ukrainaga seotud küsimustes. On ju
mõeldamatu, et rahvusvahelist õigust mitte-millekski pidav, erinevate riikide
vastu verist agressiooni alustanud, osa Gruusiast ja Ukrainast okupeerinud ja
annekteerinud riik võib torpedeerida kõik enda kuritegeliku tegevuse vastu
suunatud resolutsioonid. See ei saa nii olla.
Eesti
on Venemaa agressioonid ja Krimmi okupeerimise teravalt hukka mõistnud. Meie
kohus ja ka meie huvides on nõuda rahvusvahelise õiguse kehtimist ja selle
täitmist. Seega pöördun Eesti Vabariigi valitsuse poole teha ettepanek Venemaa
väljaheitmiseks ÜRO-st.
Niikaua,
kui Putin võib Stalini kombel lääneriikide hambutuse üle irvitada ja ilma
tõsise vastupanuta liikuda võidult võidule, kasvab tema toetus valedesse
mässitud ja ajupestud Venemaal veelgi. Tema ja teiste impeeriumimeelsete maailmavallutusisust
rääkimata.
Ja
muuseas, ka Eesti-Vene loovutusliku ja meile kahjulik uus piirileping tuleb Ukraina
agressiooni ja Krimmi okupeerimise kontekstis koheselt tühistada.
Avaldatud 10.09.2014:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-heitkem-venemaa-uro-st-valja?id=69712379
0 kommentaari