Viimase nädala jooksul on väga suurt tähelepanu saanud ÜRO rändepakt, mis on kavas kiita heaks Marocos, Marrakeschis 10-12. detsembril. Sotsist välisminister Mikseri sõnul ei olevat leppes midagi hullu, pealegi olevat Riigikogu väliskomisjon seda 2018. aasta 13. märtsis toimunud istungil arutanud ja heaks kiitnud.

See ei vasta tõele. Leppest oli küll möödaminnes juttu, kuid see polnud esitatud isegi mitte eraldi päevakorrapunktina. Tegelikult üritas Mikser Väliskomisjoni alatul kombel ära petta ja oli selle küsimuse peitnud samal kuul toimunud Euroopa Liidu välisnõukogu istungi teemapunktide vahele, kuhu see mitte ühegi loogika järgi ei kuulu, ja libises sellest üle kui mitteolulisest, kuid igas mõttes positiivsest asjast. Mingit arutelu ega seisukohtade heakskiitmist ei toimunud, sest lepet ennast polnud toona veel olemaski. Minister esitas lihtsalt põgusa ülevaate hetkeseisust, rõhutades, et leppe valmides polevat see Eestile siduv. Info võeti lihtsalt teadmiseks.

Oskan ministri pretsedenditut käitumist ja küsimuse sellisel moel Väliskomisjoni ette toomist seletada vaid üheselt - tema eesmärgiks oli kogu protsessi varjatud läbiviimine ja hilisema vahele jäämise korral endale alibi saamine. Nüüd saigi ta ju öelda, et viis leppe Riigikogusse, kuigi see ei nõuagi Riigikogu heakskiitu. Loomulikult ei osanud keegi sellele siis suuremat tähelepanu osutada, sest ÜRO-s pidid läbirääkimiste voorud alles algama. Mingist heakskiitmisest ei olnud juttugi. Läbirääkimistest ega seal kokku lepitust Väliskomisjoni aga ei teavitatud, ammugi avalikkust. Kuigi tagantjärgi on selgunud, et tegemist on äärmiselt olulise, Eesti välis-, sise-, kui ka suveräänsust puudutava ja riivava küsimusega, jäeti Riigikogu edasisest protsessist täielikult kõrvale. Välisministeerium tegutses omapäi, ilma Riigikogu volitusteta ja haudvaikuses.

Õnneks suutsime teema siiski päevavalgele tuua. Nii mina kui teised EKRE saadikud pärisid  selle kohta korduvalt aru.  Mikser oli sunnitud tunnistama, et: „erakond, kelle positsioonid on kõige diametraalsemalt minule vastanduvad, ehk EKRE, on seda küsimust riigikogu infotundides tõstatanud mitu korda ja küsinud selle kohta nii minult kui ka peaministrilt. See näitab, et seda protsessi pole sugugi toimetatud avalikkuse eest varjatult.“ Ma parandaks teda – tal lihtsalt ei õnnestunud seda protsessi avalikkuse eest varjatult toimetada. Lõpuks haarasid sellest kinni ka teised erakonnad ja meedia.

Leppe tekst esitati ingliskeelsena väliskomisjonile alles nüüd, 12. novembril, kui rändepakti teema oli avalikuks ja aktuaalseks muutunud ning me nõudsime välisministrit komisjoni ette aru andma. Minu küsimuse peale, miks tekst ei ole eesti keeles kättesaadav ja miks seda ei ole avalikustatud, vastas Mikser: „Ma kardan, et lepingu teksti eesti keelde tõlkimine võib selles elektrilises õhustikus tekitada pingeid“. Ehk siis teisisõnu, välisminister kardab avalikkust ja on seisukohal, et rahvast tulebki hoida pimeduses. Tõenäoliselt ei tõlgitud lepingu teksti eesti keelde seetõttu, et kellelgi ei tekiks tõsist huvi sellega tutvuda. Kes ikka hakkab ÜRO kodulehelt mingit ingliskeelset juriidilist lepet otsima. Loodeti ilmselt, et selle sisu ei leviks enne, kui leppele oleks Marocos Eesti heakskiit antud. Siis oleks juba hilja olnud vastuväiteid esitada. 

ÜRO rändelepe, mida salamisi ja pettuse teel üritati Eestile kaela määrida, on tõeline viitsütikuga pomm, mille juured ulatuvad mitme aasta taha ja sellegi tagant paistavad loomulikult välja sotside kõrvad. Aga ka Reformierakonna omad. Nimelt võeti 2016. aastal New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu New Yorgi deklaratsioon. Toona esindasid Eestit ja kiitsid selle heaks president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Jürgen Ligi, kes nüüd teeb kahepalgeliselt näo, justkui tema ei puutuks asjassegi. Ka siis ei toimunud Riigikogu kaasamist ega mingit avalikku arutelu. Deklaratsiooniga võtsid riigid endale kohustuse alustada läbirääkimisi, mis viivad 2018. aastal rahvusvahelise konverentsi ja ülemaailmse raamkokkuleppeni rände osas. Antud näpunäiteid järgides ongi kõnealune ÜRO rändepakt koostatud.

Tegemist on uue ja salakavala immigratsioonipumbaga, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellele tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui Inimõiguste Deklaratsioon räägib inimesest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant. Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile kõik õigused, eluaseme, hariduse, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaaltoetusi, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne. Kallale minnakse ka sõnavabadusele - vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Jne. Lisaks tuleb aidata majanduslikult migrantide lähteriike.

Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõppeb sõnadega - vastavalt rahvusvahelistele normidele. Ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Tegelikult käib jutt kümnetest ja sadadest miljonitest inimestest, kes pannakse liikuma, kui selgub, millised külluslikud privileegid neile ja rängad kohustused sihtriikidele pannakse. Sisuliselt on see üleskutse enneolematuks rahvaste rändeks, millesarnast ei ole ajaloos nähtud. Rändesuundasid ja ka tagajärgi me aga teame.

Mikseri väide, et ÜRO rändepakt ei ole meile siduv, ei vasta tõele. Jah, juriidiliselt ehk mitte, kuid seda enam poliitiliselt ja moraalselt. Leppe kahekümne kolmes punktis öeldakse selgelt, et alla kirjutanud riigid võtavad endale nimetatud eesmärgid ja kohustused. Nende täitmise kontrollimiseks ja riikide survestamiseks luuakse ka spetsiaalne järelvalvemehhanism. Pealegi, kui Eesti kiidaks rändepakti Marocos kõige kõrgeimal võimalikult tasandil, ehk presidendi poolt heaks, kuidas oleks veel võimalik väita, et see meile kohustuslik ega siduv pole.

Isegi Mikser oli sunnitud lõpuks ajakirjanduses tunnistama, et „kui avaldame toetust dokumendile ja eesmärkidele, siis kahtlemata nii meie ise kui ka teised eeldavad, et lähtume nendest põhimõtetest“. Väliskomisjoni ees märkis ta teisipäeval, et „Päriselt ei ole võimalik deklareerida, et sellest ei saa rahvusvahelise õiguse osa“. Tõepoolest, oleme varasemast ÜRO praktikast korduvalt näinud, kuidas mittesiduvad normid on ajapikku siduvateks ja vastuvaidlematuteks muutunud, nagu näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioon. Ka justiitsminister leiab, et lepe võib muutuda rahvusvahelise tavaõiguse osaks ja seega meile siduvaks.

Hoolimata suurest vastuseisust ei ole sotsid oma meelt muutnud. Neljapäeval toimub valitsuse istung, kuhu Mikser läheb sooviga leppele heakskiit saada. Terve hulk riike on keeldunud juba leppega ühinemast – USA, Austraalia, Poola, Tšehhi, Ungari, Austria, Bulgaaria jne, kes on deklareerinud, et see rikub nende suveräänsust ja kujutab endast otsest ohtu riiklikule julgeolekule.  Nimekiri pikeneb üha. Eesti ei tohi mitte mingil juhul seda hukatuslikku lepet heaks kiita, seda enam, et see on vastuolus ka meie põhiseadusega.

Mis aga Mikseriga teha? Arvan, et ta on ületanud viimase piiri ja ta peab tagasi astuma. Selliseid Eestile hävingut külvavaid, vassivaid ja valetavaid ministreid ei tohi Eestil olla!

Avaldatud Uutes Uudistes 14.11.2018. Delfi/Päevaleht keeldus avaldamast.