Mitte ainult Euroopa, vaid terve maailm on Venemaa üha kasvava agressiivsuse tõttu sattunud suurimasse julgeolekukriisi peale Külma sõda. See, kas olukord eskaleerub nn kuumaks sõjaks, esialgu Ukrainas, aga ka Balti-Poola regioonis ja laieneb mujale, sõltub sellest, kas NATO-l ja Euroopa Liidu liidritel jätkub kindlameelsust ja julgust Putini ülbitsemisele ja provokatsioonidele adekvaatselt vastata või mitte. Senikaua koondab Venemaa enda üksusi Ukraina piiridele, provotseerib ning esitab teistele riikidele ja NATO-le absurdseid sõjalisi ja poliitilisi nõudmisi.

Kui kindlameelsust ja julgust pole ning puudub valmisolek reaalseteks vastusammudeks, siis valmistugem halvimaks, sest pätti saab korrale kutsuda vaid talle julgelt vastu asudes. Teame seda enda ajaloost ja kogemustest.

Nõukogude Liidu lagunemise järgi tekkis lootus, et sõjaline vastasseis on läbi ja otsene sõjaoht on Euroopas välditud. Esimesed suuremad mõrad sellesse petlikusse rahulootusesse tekkisid peale Gruusia ründamist Venemaa poolt 2008. aastal ja muidugi 2014, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas. Kuid isegi Krimmi annekteerimisest ei piisanud kõikide silmade avamiseks.

Selleks ajaks olid enamik lääneriike viinud läbi ulatusliku desarmeerimise, pigistades silmad kinni Venemaal toimuva demokraatia asendumise totalitaarse autokraatia ja üha kasvavate ambitsioonide ees. Kui suur osa kõiges selles oli naiivsusel või Vene mõjutustööl, on raske öelda. On ju ka mujal omad Simmid ja Metsavased olnud, venemeelsetest poliitilistest jõududest rääkimata. Meilgi taheti ajateenistusest loobuda.

Läänes jäeti tähelepanuta Kremli tegelikku, ebainimlikku palet paljastavad Tšetšeeni sõjad ja kõik muud märgid, mis näitasid Venemaa konfrontatsiooni inimõiguste, demokraatlike printsiipide ja rahuliku kooseksisteerimise ideega ning nende valed ja demagoogia. Siiani olid silmad sisuliselt kinni pigistatud ka Venemaa tegevusele Süürias ja Wagneri palgasõdurite massimõrvadele. Putini kagebiitlikule deklaratsioonile, mille järgi oli 20. sajandi kõige hullem geopoliitiline katastroof Nõukogude Liidu lagunemine, ei pööratud lihtsalt tähelepanu.

Alahinnates Venemaad, ei usutud nende võimekusse moderniseerida sõjaväge ja sõjatehnikat. Ometigi on nad sellega hoolimata raskustest ja sanktsioonidest suuresti hakkama saanud. Kasvanud on armee isikkoosseis, arendatud on uut, modernset relvastust ja varustatud sellega pea 75% relvajõududest. Vaadates Eesti valituse poolt hiljuti heaks kiidetud Riigikaitse arengukava aastani 2030, mille puhul on deklareeritud, et see vastab reaalsetele ohuhinnangutele, tundub, et reaalsus ei ole neile, kelle ülesanne on meie kaitsevõime tagamine, päris kohale jõudnud. Viitan siinkohal näiteks kaitsevaldkonna asjatundjale sügavalt arusaamatut õhutõrjevõimekuse vajaduse eitamist kaitsejõudude ülema poolt, kuid ka mitmetele muudele küsitavustele. See teema nõuaks aga juba omaette lahkamist.

Oma ultimatiivsete ja absurdsete soovidega, mille Kreml NATO-le esitas, soovib Venemaa tõrjuda NATO Euroopast välja, saada endale vabad käed ja kehtestada uuesti Külma sõja aegsed mõjusfäärid, kuhu kuuluksid lisaks Ukrainale kõik ülejäänud Ida-Euroopa riigid, kaasa arvatud Soome ja Rootsi ning mõned Kesk-Euroopa riigid. Venemaa ei ole oma geopoliitilisi ambitsioone ja mõjusfääride ihalust kunagi varjanudki. Need on avalikult ja häbematult sätestatud nende geopoliitilistes strateegiates. Deržaava ehk Vene Impeerium ja NSV Liidu piirid tuleb taastada.

Venemaa käitub, justkui oleks ta oma 140 miljoni inimesega suurem kui 500 miljoni inimesega Euroopa Liit, justkui tema Itaalia suurusjärgus olev SKT oleks suurem Euroopa ja NATO riikide omast ning justkui Vene relvajõud oleks võimsamad NATO-st. Need on luulud, kuid ütleb ju Eesti vanasõnagi, et julge hundi rind on rasvane. Tekitatakse probleem, selles süüdistatakse teisi, täristatakse relvi, seejärel esitatakse endale sobiv lahendus ja lääs maksab krõbeda hinna kinni. Seni on säärane käitumine end õigustanud. Täna on aga vägagi võimalik, et Venemaa on otsustanud relvade täristamisest kaugemale minna. Loodame, et mitte, sest võitjaid selles mängus ei ole.

Putini üüratut arrogantsust ja agressiivsust on võimaldanud lääne poliitikute naiivsus, majandushuvidest tingitud järeleandlikkus ja argus astuda Putinile  vastu. Meenutagem kasvõi EL välispoliitika kõrge esindaja Borrelli enesealandamist Moskvas. Sigadustele adekvaatselt reageerimise asemel on peaasjalikult vaid näppu viibutatud ja sügavat muret avaldatud. Vaadates mitmete maade juhtpoliitikute jätkuvat dialoogiusku Kremliga, lõpliku üksmeele puudumist Venemaa ohjeldamiseks mõeldud sanktsioonide kehtestamistel ja ka vähest huvi eeskätt Euroopa idaosas toimuva olukorra eskaleerumise suhtes, tundub, et reaalsus ei ole veel paljudele kohale jõudnud. Nüüd on aga olukord muutumas ning Venemaad on ka hoiatatud tagajärgede eest.

Üsna raskesse olukorda on sattunud Soome, kelle kaitsejõud on vaieldamatult üks parimaid Euroopas. Pole kahtlustki, et oma geograafilise asukoha tõttu kistakse Soome, kui hoiatused ei mõju, võimalikku sõjalisse kriisi kaasa. Siis ei ole aga vaid iseendale ja naabermaale Rootsile lootmine lahenduseks. Soome on enda kaitsejõud viinud küll vastavusse NATO standarditega, teeb NATO-ga lähedast koostööd ja armastab rääkida NATO optsioonist, kuid ei ole NATO liikmelisust taotlenud. Püütakse vältida Kremli pahameelt. Partnerlus ei asenda aga liikmelisust ega Artikkel 5-te. Arvestades geopoliitilist olukorda nüüd, kus Venemaa püüab dikteerida NATO ja teiste riikide käitumist ning on määratlenud Soome enda mõjusfääri kuuluvaks, tuleb Soomel paljude asjatundjate hinnangul hakata NATO liikmelisusele palju tõsisemalt mõtlema. Enne kui päris hilja on. Soome positsioonid ei ole veel muutunud, muutunud on aga geopoliitiline olukord. Kuid nagu president Niinistö ütles, teeb iga riik enda valikud ise.

Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide terav reaktsioon USA presidendi Bideni kavatsusele asuda Venemaaga dialoogi pidama koos nelja NATO suurriigiga, tekitas Washingtonis küll teatud pahameelt, kuid õigustas ennast. Biden lubas Ida-Euroopa riikide juhtidega peetud telefonivestluses, et mingeid suurriikide kokkuleppeid ei tehta üle meie peade ega Ukrainata ja et me saame kaasatud kõikidesse otsustusprotsessidesse. Nüüd tuleb ühiselt hoida kinni NATO selgelt väljendatud seisukohast, et Venemaal puudub igasugune alus ja õigus dikteerida, kes võib NATO-ga liituda, kuhu tohib viia NATO üksusi ja relvastust ning et nii Ukraina, kui ka teiste riikide ründamisel ja nende territoriaalse terviklikkuse rikkumisel saab olema Venemaa jaoks väga kõrge hind. NATO kaitseb omasid ja ei ole Venemaa öelda keda, millal ja milleks me Eestisse kutsume.

NATO laienemine ja kõik muud sammud on astutud mitte Venemaa ohustamiseks ega ründamiseks, nagu Kreml väidab, vaid just nimelt vastukaaluks Venemaa provokatiivsetele geopoliitilist julgeolekuolukorda ja tasakaalu muutvatele ja ohustavatele sammudele.  Venemaa NATO-le esitatud nõudmiste osas puudub igasugune dialoogikoht ja võimalus. Kremli arusaam, justkui neil oleks suveräänne õigus enda nägemust Euroopa julgeolekukorrast teistele riikidele ja organisatsioonidele jõuga peale suruda on vastuvõetamatu. Vaja on anda selge ja resoluutne vastus, seada piirid Venemaa agressiivsele käitumisele ning kaitsta oma julgeolekut ja demokraatiat.

Öeldakse, et ei ole midagi uut siin päikese all. Nii kahetsusväärne, kui see ka pole, tundub, et ka täna saab rahu püsida vaid hirmu tasakaalul, nagu see oli Külma sõja ajal. On viimane aeg, et kõik NATO liikmed järgivad president Trumpi nõudlikku meeldetuletust ja tõstavad oma kaitsekulutused kokku lepitud tasemele. Eesti peab tegema kõik endast sõltuva, et meie liitlased püsiks ühtsena, ei läheks järelandmiste teed ning et meie iseseisev kaitsevõime vastaks kõikidele reaalsetele ohtudele ja väljakutsetele. Vajadusel kasvõi riigikaitselaenu võttes. Kõik muu on vaid vesi Putini veskile. Nagu ka jutud uue Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisest.

 

Avaldatud Eesti Päevalehes 18.12.2021, pealkirja all: „Henn Põlluaas Venemaa nõudmistest: Putini üüratut arrogantsust ja agressiivsust võimaldavad Lääne naiivsus ja majandushuvid.“

https://epl.delfi.ee/artikkel/95429665/henn-polluaas-venemaa-noudmistest-putini-uuratut-arrogantsust-ja-agressiivsust-voimaldavad-laane-naiivsus-ja-majandushuvid

Kõne 14.12.2021 Riigikogus, energiateemalisel OTRK arutelul.

Kas mäletate, üheksakümnendatel aastatel maksis elekter neli kroonisenti, mis teeb umbes 0,2 eurosenti KWh. Amprimaksu, taastuvenergiatasu, aktsiisi, CO2 kvooti ega börsitasu polnud. Riik propageeris elektrikütte kasutamist kui puhast, loodust säästvat ja odavat. 

Tänane hind ei ole sellega võrreldavgi. Siinkohal tasub meenutada, et kõik need maksud lisandusid ja Eesti Energiast hakati hiigelkasumeid välja võtma just Reformierakonna valitsuste ajal.

Täna oleme rohepöörde ning küündimatute poliitiliste otsuste tagajärjel katastroofi äärel. Kunstlikult üles aetud elektri hind ja sellest tulenev inflatsioon on üüratu, inimesed, pered ja kogu meie majandus ja ettevõtlus kannatab. Olete tähele pannud – õhtuti on meie külade ja linnade aknad pimedad ja isegi jõulutulukesi on kordades vähem kui eelmistel aastatel.

Eesti oli varem energeetiliselt suhteliselt sõltumatu ja tugines omamaisele kütusele – nendeks on põlevkivi, puit ja turvas. Kõik need energiakandjad on kliimaaktivistide poolt põlu ja hiigelmaksude alla pandud, kuigi tuule ja päikeseenergia meile varustuskindlust ei paku ja uusi tehnoloogiaid pole olemaski.

Olukord, kus toodame Narvas elektrit 50 euro eest megavatt-tund ja peame seda ostma 1000 euro eest, ei ole normaalne. Mitte keegi pole üritanudki selgitada, miks peame maksma Eestis toodetud odava elektri eest rahvusvahelise turu ülikallist hinda. Meie elektriturg ja hinnad ei tulene majandus- ega turuloogikast vaid rumalast ja äärmuslikust poliitikast. Rumalate otsustega kõrgeks aetud hind ja inflatsioon tuleb viia alla tarkade otsustega.

Kuigi peaminister tunnistab, et pooled Eesti inimesed on elektrihinnaga hädas, ei kavandata elektri hinda alandada ega energiakriisist väljumiseks tarku meetmeid rakendada. Selle asemel soovitab valitsus elektrihinna tõusu leevendamiseks pöörduda inimestel kohaliku omavalitsuse poole abi saamiseks.

Riik korjab kõrgest elektrihinnast röögatuid kasumeid, pudistades samas sellesama rahvalt võetud rahaga inimestele almuseid. See tähendab 660 000 inimese alandamist ja neilt väärikuse võtmist. Olukorda see ei lahenda. Varsti lõppevad senised fiks hinnaga sõlmitud lepingud ja lisandub veel sadu tuhandeid sotsiaaltoetuste vajajaid.

Aga mis siin imestada, alles see oli, kui Kaja Kallas teatas, elekter peabki kallis olema, et rohepööret läbi viia. Ja olgem rõõmsad, ta lubas, et seda raha, kui elekter veel odav oli, ei hakata rahvalt tagantjärele tagasi nõudma.

Nüüd me siis naudimegi rohepöörde vilju. Eesti suurim elektritarbija Estonian Cell, kes on keskkonnaministeeriumi poolt nimetatud Eesti kõige keskonnasõbralikumaks ettevõtteks, seiskas tootmise. Valitsuse ja Euroopa Liidu rohepööre raius neilt jalad alt.

Kuid see on alles algus. Lisaks hinnatõusudele ja inflatsioonile, hakkame me nägema massilisi koondamisi ja pankrotilaineid kõikides valdkondades.

Ainus asi, mida meie valitsus on õigesti teinud on võrgutasude alandamine. Kuid see ei ole piisav.

EKRE käis juba sügisel välja rea ettepanekuid, mis lahendaks olukorra. Kõik need on kahjuks koalitsiooni ja valitsuse poolt lihtsalt tagasi lükatud. Oluline moment on siin see, et tuleb alandada elektri hinda, mitte jagada selle asemel inimeste väärikust alandavaid sotsiaaltoetusi. Elekter ei ole luksuskaup, see on elutähtis teenus, mis kuulub tänapäeva mõistes juba inimõiguste kategooriasse. Elektri kättesaadavus normaalse hinnaga peab olema tagatud. 

Kordan üle EKRE ettepanekud:

Vaja on peatada või lahkuda CO2 kvoodi kauplemissüsteemist ja nõuda selle muutmist. 2018. aastal maksis CO2 kvoot 10.- eurot, täna pea 90.- eurot. Varsti ennustatakse hinnaks 300 eurot ja mingit hinnalage pole. Alates 1995-ndast aastast oleme kuni 2020 aastani alandanud CO2 heidet 75 protsenti. Rohkem kui keegi teine Euroopa Liidus. Mida veel!

Vaja on lahkuda või peatada elektribörsil osalemine. See ei ole turg, vaid manipulatsioon, kus ostjatele on kehtestatud erinevad hinnad ja meie maksame kõige kallimat. Nord Pooli hinna ülempiir on 3000 eurot MWh. Oleme maksnud juba 1000. Nagu näeme on arenguruumi küllaga. Ei aitäh!

Vaja on lõpetada taastuvtasude maksmine praegusel kujul. Seda taotlevad ka meie ettevõtjad. Olukorras, kus tuulikute hinnad on märkimisväärselt odavnenud ja nad on kasumlikud, ei ole neile subsiidiumi maksmine põhjendatud.

 

Kindlasti aitab ka käibemaksu alandamine. Ja lõpetuseks on võimalik taastada puudujäägi kompenseerimiseks odava elektri ostmine Venemaalt. Me ju ostame seda ka täna, aga mitte otse, vaid sajakordse hinnaga läbi Soome. Selles ei ole mingisugust loogikat.

 

Elektri kõrge hind mõjub hävitavalt kogu meie ettevõtlusele, majandusele ja konkurentsivõimele. Eestis on elektrienergia suurtarbijatele niigi kallim kui naaberriikides. Varsti seiskuvad meie elektrijaamad ja kogu energiamahukas tootmine. See toob kaasa töötuse kasvu, pankrotilaine ja sotsiaal-majandusliku katastroofi. Valitsus aga keeldub mõjusaid ja püsivaid meetmeid kasutusele võtmast, ega ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest ja PÕXIT-ist loobuma.

Kui üks valitsuserakond vähemalt üritabki elektrihinna alandamiseks kaasa mõelda, siis Reformierakond on täiesti sotsistunud. Omaks on võetud läbikukkunud ja väärastunud vasakideoloogia, mille kohaselt maksud peavadki olema kõrged, rahvalt ja ettevõtetelt tuleb seitse nahka koorida ning vaesunud rahvas tuleb teha sõltuvaks toetustest ja sotsiaalabist.

See ei ole normaalne! 

Päikesetõuse valitsus, mis on meid loojangusse viinud, tuleb peatada, enne kui nad kogu meie riigi ja rahva kuristikku tõukavad. Me oleme juba selle ääre peal.