Minult on juba mitu korda küsitud, kas ja kui, siis mida ma jätsin riigikogu esimehe ametiposti üle võtnud Jüri Ratasele, nagu hea tava kuulukse. Jah jätsin küll. Erinevalt mulle minu eelkäija Eiki Nestori poolt jäetud labasest solvangust, jätsin ma uuele Riigikogu esimehele Jüri Ratase kirjutuslauale parima kingi üldse - raamatu.

 

Kuna uus valitsus on taas tõstatanud meile kahjuliku, mittevajaliku, loovutusliku ja põhiseadusevastase piirilepingu sõlmimise küsimuse, siis jätsin talla oma 2010. aastal avaldatud raamatu "Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?". See raamat on täna täpselt sama aktuaalne kui toona. Pühenduseks kirjutasin: „Hea Jüri! Ära anna Eestit ära!“

 

See teema on äärmiselt oluline ka laiemas kontekstis, sest KERE valitsus on alustanud rünnakut pea kõige vastu, mis seotud on meie rahvusliku ja riikliku suveräänsuse ja iseolemisega: puutumatu ja jagamatu territooriumi, iseseisva otsustusõiguse (välisministri kinnitusel peab Eesti poliitika EL suunal olema aktiivne JAH-poliitika, ehk siis alati kõiges ja kõigega nõus olema ja peaministri sõnul olevatki see suveräänsus kõige suuremal määral) jne. Paraku minnakse EL soovidest lipitsevalt veelgi kaugemale, nagu näiteks lubades kõikidel, kellele on keeldutud andmast Eesti viisat, sh. pikaajalist viisat, vaidlustada see kohtus, mis loomulikult käib, nagu me oleme näinud, meie maksumaksja rahade eest.

 

Peale Ratase spiikriks valimist kinkisid sotsid talle EL lipu. Teda õnnitledes ütlesin, et hoia enda südames ikka ja alati vaid Eesti lippu. Ta lubas seda teha. Esimese sammuna aga, kuid koalitsiooni sihtide loogilise jätkuna, teatas vastne spiiker Ratas, et kavatseb Toompea Valgest saalist välja visata Eesti lipud, mis mina olin sinna tagasi lasknud tuua peale seda, kui reformierakondlase Mikseri ettepanekul sotsist spiikeri Nestori ajal Eesti lipud korra juba ära viidi.

 

Kas või olla veel midagi küünilisemat ja häbiväärsemat kui Eesti sini-must-valgete rahvuslippude väljaviskamine Riigikogu pidulikust tseremoniaalsaalist, kus nad on taasiseseisvumise algusest peale olnud? Kellele praegu võimul olev korruptsioonikoalitsiooni seltsimehed ikka lojaalsed on? Peale selliseid avanguid on kahjuks raske uskuda, et Eesti Vabariigile, eesti rahvale ja meie põhiseadusele ning et meie sinimustvalge lipp neil südames oleks.

 

Õige küll, ühe asja jätsin Jürile sahtlisse veel - Riigikogu liikme eetikakoodeksi.

Hea Jüri, ära anna Eestit ära!

 

 

Eesti Vabariigi aastapäeva kõne pidulikul lipuheiskamisel Toompeal 24.02.2021

Tere, kallis eesti rahvas!

Täna on eriline päev – Eesti sünnipäev, meie kõigi rõõmupäev!

Eestlased on elanud siin Läänemere kallastel kauem, kui keegi täpselt öelda oskaks, kauem kui teised Euroopa rahvad. Me tunneme ja armastame igat jalatäit sellest maast, me oleme sellega kokku kasvanud. Me oleme andnud nime igale allikale, mäele, orule, saarele, jõele ja järvele. Me tunneme igat metsa, kivimürakat, sood ja raba. Me oleme harinud ja kujundanud seda maad ning kündnud ka Läänemerd aastatuhandeid.

See maa ja meri on hoidnud ja toitnud meid. Siin on eestlaste kodu ja turvapaik. See maa, mille meie esiisad nimetasid Eestiks, on meile püha! See on meie maa!

Ometi ei ole me kogu see aeg olnud iseenda maa peremehed. Meie paleus ja unistus, iseseisev ja vaba Eesti riik sündis täna 103 aastat tagasi. Aasta hiljem heisati Pika Hermanni torni esimest korda meie sinimustvalge rahvuslipp.

Kuid vabadus ja omariiklus ei tulnud kergelt. Juba varsti tungisid Eestisse punased hordid idast ja algas Vabadussõda, üks heroilisemaid heitlusi meie ajaloos. Vabadussõjas saime hakkama millegi uskumatuga – me võitsime sõja Venemaaga.

On imekspandav, millega tuleb toime rahvas, kellel on olemas eneseusk, rahvuslikud aated ja väärikus ning kelle südametes tuksleb kustumatu vabaduseleek. Seda me ei tohi iial unustada ja selle tähtsust ei ole võimalik üle hinnata.

Tänavu tähistasime 101 aasta möödumist Tartu rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Tartu rahuleping, mis on raiutud meie põhiseadusesse, kehtib rahvusvahelise õiguse järgi ka täna. Samuti kehtib sellega kindlaks määratud riigipiir, hoolimata sellest, et Venemaa okupeerib endiselt Petserimaad ja Narva-taguseid alasid.

Meil puudub igasugune vajadus, ammugi kohustus seadustada kuritegelik okupatsioon ning sõlmida meisse varjamatu vaenulikkusega suhtuva Venemaaga uus, loovutuslik ja äraandlik piirileping, millest tänane valitsus räägib. Argadel ja allaheitlikel puudub tulevik!

Kuhu on kadunud need aated, väärtused ja väärikus, millele tuginedes meie esiisad asutasid oma riigi ja kaitsesid seda? Needsamad aated, väärtused ja väärikus, mida hoidsime südametes viiskümmend ränkrasket okupatsiooniaastat ning millest lähtudes taastasime oma riigi ja iseseisvuse?

Tegelikult ei ole need kuskile kadunud. Need rahvuslikud aated, end läbi aastatuhandete tõestanud tõelised euroopalikud väärtused, väärikus ja kustumatu vabadusepürgimus on endiselt meie rahva südametes. Need hoiakud, mis on meid toonud siia, viivad meid ka edasi ning tagavad meie rahva ja riigi kestmise läbi aegade.

Ma tean, et see on tänapäeva heitlikus ja moraalitus, meile jõuliselt pealesurutavas maailmas raske, kuid me ei tohi lasta end oma teelt eksitada.

Filosoof Hegel on öelnud, et vaid nendest, kes peavad vabadust kallimaks kui elu, saavad isandad. Meist endist sõltub, kas suudame jääda peremeesteks omaenda maal ning kaitsta enda rahvusriiki ja rahvuslikke väärtusi. Kui tahame, et Eesti riik, rahvas ja kultuur kestaks, peame kõik andma oma parima. Igaüks meist. Riik, see oleme meie.

Palju õnne, kallis eesti rahvas! Head vabariigi aastapäeva!

Elagu Eesti Vabariik!