neljapäev, 29. september 2011

Minu raamat jõudis müüki

  Reedel 29.09.2011 jõudis raamatupoodidesse müüki minu uus raamat "Lennart Meri, vabaduse valus valgus." Kirjastus Kunst, 376 lk., kujundus Andres Tali. Raamat räägib Merist kui poliitikust, tema poliitikast, karjäärist ja tegemistest ilma panegüürika ja mütologiseerimiseta, sellisena nagu ta tegelikkuses oli. Tänane Eesti on Lennart Meri nägu rohkem, kui me arvatagi oskame. 
Raamatu esitlus toimub ülejärgmisel nädalal. Täpsem info edaspidi. Seal on võimalik osta raamatut kirjastuse hinnaga. Koos autogrammi ja pühendusega. Raamatuid saab minu kaudu ka edaspidi kirjastuse hinnaga niikaua kui neid jätkub. Võtke aga ühendust: hennpolluaas@gmail.com

teisipäev, 27. september 2011

Eurokriis viib Eesti pärisorjusesse

Eurotsooni võlakriisi süvenemine on näidanud, et võimuringkondade poolt naerualusteks tembeldatud euroskeptikutel ja eurole ülemineku vastastel on EL-i ja eurotsooniga kaasnevate ohtude ja kahjude suhtes olnud õigus. Lahkelt lubatud piimajõgesid ja pudrumägesid on meile vaid nuusutada antud. See-eest oleme vaese sugulasena eurotsooni astudes sattunud hoopis teiste riikide vastutustundetu priiskamise, ülejõu elamise ja suurpankade finantsriskide kinnimaksja rolli. Ja seda kõike meie riigijuhtide eestvedamisel, kes EL-i ja eurotsooni minnes ei rääkinud poole sõnagagi võimalikest probleemidest. Lollimaks pole läinud mitte need, kes EL-ga liitumisele vastu hääletasid, nagu Lennart Meri kunagi ütles, vaid need, kes meid sinna viisid, toimuvat takka kiidavad ja õigustavad.

Nagu paljud finantsasjatundjad (ja ka siinkirjutaja) ennustasid, pole aidanud senised meetmed eurovõlakriisi peatamiseks. Pole ka ime, sest saatanat on püütud suuresti välja ajada peltsebuli endaga. Nüüd tulid Saksa ja Prantsusmaa G20 vahendusel välja uue ulmelise strateegiaga, millega püütakse lõpetada eurotsooni kriis ühe hoobiga. Kavas on kirjutada osa Kreeka võlgadest korstnasse ja luua fond, mis tekitaks „tulemüüri“ võlakriisis olevate eurotsooni riikide Kreeka, Portugali ja Iirimaa ümber, et vältida kriisi levimist Euroopa Liidu suurtesse tegijatesse Itaaliasse ja Hispaaniasse. Sellega päästetaks ära ka Euroopa suuremad, eeskätt prantsuse ja ka saksa, pangad.

Enamik rahast uue päästeplaani finantseerimiseks tuleks Euroopa finantsstabiliseerimisfondist (EFSF). Praegu on fondi maht umbes 400 miljardit eurot, millest Eesti osa on 0,63 protsenti ehk 2,5 miljardit eurot. Plaani elluviimiseks peaks liikmesriigid aga märksa enam panustama, ostes selleks kuristiku äärel olevate Itaalia ja Hispaania rämpsvõlakirju, mida keegi ei taha. Kokku läheks see maksma kaks triljonit eurot (sic!), võib-olla rohkemgi. See võetakse loomulikult Euroopa maksumaksjate, sealhulgas eestlaste taskust. See on niivõrd suur, kaheteistkümne nulliga summa, mida tavainimesel on raske tajudagi. Kõige hullem on aga see, et nn uue plaaniga püütakse sisuliselt jätkata sama peltsebulistrateegiat, tehes seda vaid märksa suuremate summadega.

Uue kava järgi (kui osalusprotsent samaks jääb) küsitaks meilt nüüd juba 12,5 miljardit eurot ehk 194,5 miljardit krooni. Terve Eesti riigi eelarve on täna aga ainult veidi üle kuue miljardi euro. Kas tõesti peaksime ära andma kahe aasta riigieelarve suuruse summa, millele lisaks lendaksid korstnasse ka valitsuse poolt seni ostetud Kreeka võlakirjad? See annaks järsult kasvava inflatsiooni, tõusvate maksude, kasvava tööpuuduse, vähenevate sotsiaalgarantiide jne näol Eesti jätkusuutlikkusele ja arengule enneolematu ning paranematu löögi, mis paiskaks meid allakäiguspiraalile, mille tagajärgi on raske kirjeldadagi.

Kõige toimuva taustal tundub, et isegi pärisorjuse taaka oli kergem kanda kui ühtse Euroopa oma. Siis jäeti maarahvale siiski niipalju alles, et hing sees, töövõime säiliks ja laulujorugi suust kõlaks. Nüüd ei jäta uued isandad Toompea vasallide toel sedagi ja seovad lisaks kõigele ka meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki vaesusesse ja igavesse võlaorjusesse. Ainult selleks, et kaugete ja võõraste laristajate arveid ja elatustaset kinni maksta.

Juba praegu on valitsus Eesti riigireservid ära kulutanud ja EFSF-i sissemakse jaoks kavatsetakse võtta finantsturgudelt laenu, millele lisanduvad prisked intressid. Hoolimata sellest, et Põhiseadus seda ei võimalda. Solidaarsus nõudvat Eesti osalemist, kinnitavad meie riigijuhid ühest suust, pealegi olevat tegemist kasuliku investeeringuga, mis ennast ära tasub. Pole ime, sest Reformierakond eesotsas Ansipiga ei ole tänaseni aru saanud, et üleüldse mingit kriisi oleks. Nii kinnitas ta kriisi alguses 2009 ja samamoodi hiljutisel pressikonverentsil septembris 2011. Kui peaminister sellises kriisis elada soovib, siis ärgu eeldagu, et rahvas sedasama tahab.

Ilmselt pole ka teised võimuerakonnad ja riigikogulasedki, kes üha suurenevate palkade, kuluhüvitiste ja esinduskulude üle rõõmu tunnevad, saanud aru oma kõigega nõusolemise poliitika tagajärgedest. Oleme Euroopa viie rikkama riigi hulka saamise asemel eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaalgarantiidega riik koos töötuse, galopeeriva inflatsiooni ja pidurdamatu hinnatõusuga. Selle tegelikku hinda ja tagajärgi, mida on pidanud maksma mitte poliitikud vaid üha enam püksirihma pingutavad tavalised inimesed, ei ole keegi suuteline kokku arvama. Saabuv rahvaloendus toob esile sellise poliitika ühe konkreetse tagajärje — väljarände läbi drastiliselt vähenenud rahvaarvu, mis pikas perspektiivis võib olla samaväärne demograafiline pomm, kui oli seda nõukogude okupatsioon. Uue europäästeplaaniga ühinemine saab olema veelgi hullem.

Need kaks triljonit eurot kavatsetakse välja käia vähimagi garantiita see hiljem tagasi saada, rääkimata saadavatest intressidest. Vastupidi — sarnaselt Kreeka võlakirjadele langevad ka Itaalia ja Hispaania võlakirjade väärtused robinal, mistõttu kõnealused „kasulikud investeeringud“, nagu Ligi ja Ansip EFSF-i tehinguid on iseloomustanud, on kõike muud kui kasulikud. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, siis on praegu meie poolt makstav summa 2,5 miljardit majandusega võrreldes niigi suurim. Eesti poolt veel 12,5 miljardi euro laenamine ja hundikurku toppimine lisaks meile maksta jäävate sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate intressidega poleks enam isegi mitte solidaarsuse näitamine, vaid täielik hullumeelsus. Eesti peab ütlema sellele hullumeelsusele ei.

Meie jaoks on oluliselt mõttekam, odavam ja põhjendatum lasta põhja euroliit kui iseennast nii riigi kui rahvusena. Isegi siis, kui sellele järgneb uus majanduskriis, millega meid hirmutatakse. Las seda põhjalikult ärarikutud suppi helbivad ikka need, kes selle kokku keetsid.

Autor on eesti publitsist.

Avaldatud: Delfi 28.09. 2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eurokriis-viib-eesti-parisorjusesse.d?id=58644754
Eesti Elu (Kanada) 29.09.2011
http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=33608

pühapäev, 11. september 2011

Katkend Lennart Meri raamatust: Meri ja rahaprobleemid

www.DELFI.ee
11. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Tänases katkendis lahatakse, kuidas president ajas segamini enda ja riigi rahakoti.

Peatükk: Meri ja rahaprobleemid

Lennart Meri unustas kiiresti, et ta ei olnud mitte rahva valitud riigipea ega 200-miljonilise elanikkonnaga rikka riigi eesotsas. Edevus, ekstravagantsus ja muud rohket raha nõudvad tegemised ületasid kaugelt presidendile ettenähtud eelarve. Ajakirjandus, millega Meril tuli vägikaigast vedada pea kogu valitsemisaja, heitis presidendile pidevalt ette tema priiskavat eluviisi nii välisministrina kui ka suursaadikuna Soomes ning selle jätkamist riigipeana. Eriti pandi seda pahaks 90. aastate alguse raskete olude taustal.

Juba 1992. aasta lõpus kurdeti, et Meri kasutab riigi rahakotti nagu enda oma. Kui Arnold Rüütel maksis oma sööklaarved ise, siis nüüd jäid esimese mehe arved kantselei kanda. Nagu paljud muudki isiklikuks otstarbeks vajalikud kulutused. Isegi oma eramaja talvise kütteõli arve tasumise üritas Meri presidendi kantselei hooleks jätta. Kui Rüütli kantselei likvideerimiskomisjoni esimees Daniel Märtmaa sellest keeldus, kirjutas Meri pika vaidluse peale arvele: „Palun minu töötasust 20% kaupa maha arvestada.“ Märtmaa karjäärile kantseleis oli sellega kriips peale tõmmatud.

Meri armastas pidada ülipikki telefonikõnelusi. Eesti saadik Venemaal Mart Helme on meenutanud, kuidas Meri tavatses alailma talle keset südaööd Moskvasse helistada ja tundide kaupa lobiseda. Sama tegi ta ka oma välismaal elavate sõpradega. Kord ütles ta ajakirjanikele pärast üht tund aega kestnud kaugekõnet, et oleks võinud oma USA-s elava sõbra Hans Berlineriga „rohkemgi rääkida, kui poleks riigi eelarvele mõelnud“. Temale, kes hoiatas meid oblastiks muutumise eest, ei torganud pähegi, et vähemalt pikki erakõnesid võiks pidada oma isikliku, mitte riigi rahakoti arvelt, nentis toona Lepassalu.

Näiteid, kus president ajas segamini enda ja riigi rahakoti, võiks tuua veel palju, kuid see on ehk üleliigne. Olulisem on siit Meri tuttavatele ammu teadaolev ja väljajoonistuv muster – äärmine kokkuhoidlikkus isikliku rahaga, aga mõõdutundetus võõrast (riigi) raha kasutades. Meri tuttavatel on lõpmatult lugusid Meri tagasimaksmata rahalaenudest kuni võõraste kauboisaabaste ja honoraride endale võtmiseni. Need aitaksid ehk Meri iseloomu ja käitumise tagamaid näha, kuid siin raamatus neil ei peatuta.

Loomulikult püüdis valitsus reaalsustunde kaotanud riigipead taltsutada ja hoida tema kulutusi mingiteski raamides. Nagu igal aastal, tõsteti ka 1994. aasta riigieelarves presidendi kantselei eelarve mahtu, kuid mitte mitmekordseks, nagu Meri soovis. See kutsus esile presidendi rahulolematuse, kes hüüdis 7. oktoobril 1993 teleekraanilt rahva poole: „Kahjuks on valitsus mind püüdnud taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemini, mis ei taga presidendile tema põhiseaduslike kohustuste täitmist.“4 Meri keeras teadlikult vinti üle ja püüdis rahaküsimusest maalida avalikkusele pilti kui alatust ja salakavalast rünnakust tema ja terve presidendiinstitutsiooni vastu.

Meri ütles oma teleesinemises: „Minu ülesanne ei ole kõigi armastatud isakese roll. Minu ülesanne on tasakaalu säilitamine põhiseaduse järgimise ja põhiseaduse kaitsmise kaudu. Seepärast olen tagasi saatnud mitmeid seadusi, mis on põhiseadusega, järelikult teie enda tahte ja huvidega vastuolus. See ei tarvitse meeldida valitsusele ja ei tarvitse meeldida riigikogule. Kuid kui te mind valisite riigipeaks, pidite arvestama, et riigipea kehastab Eesti Vabariiki tervikuna ja esindab maailma ees meie rahvusliku julgeoleku huve, mille üheks alajaotuseks on Eesti välispoliitika, meie rahva ja riigi hea maine. Riigi maine on riigi kõige väärtuslikum kapital. Need lihtsad seosed ei olnud kõigile selged ega ole ka praegugi veel selged. Olen tänulik neile, kes seadsid mind üles Isamaa kandidaadina riigipea kohale. Olen samas pettunud neis, kes lootsid selle kaudu kujundada käepikendust valitsusele ehk täitevvõimule. Sellest hetkest alates, kui andsin oma valijaskonnale ametivande, ei esinda ma ühte või teist poliitilist erakonda, vaid riiki ja rahvast. See on kogu maailmas nii. See aabitsatõde tuleb ka meil selgeks õppida. Parlamentaarses süsteemis valitsused tulevad ja lähevad, kuid riik, rahvas ja rahvuslikud julgeolekuhuvid jäävad. Nad peavad seisma kõrgemal erakonna poliitilistest huvidest ja meeldigu see või mitte, ka Eestis seisavad nad kõrgemal. Mitte keegi ei suru mulle peale Mihhail Ivanovitš Kalinini sabaliputavat rolli. Kahjuks on valitsus püüdnud mind taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemeni, mis enam ei taga presidendi põhiseaduslike kohustuste täitmist. Kohtumisele president Clintoniga ja ÜRO Peaassamblee istungile sõitsin piletiga, mis oli Finnairi poolt võlgu antud. See võib-olla on noorpõlvehaigus, kuid ta alandab Eesti Vabariiki. Eeloleva aasta riigieelarve kokkuseadmisel rikkus valitsus eelarveseaduse 13. paragrahvi nii jõhkral määral, et see ohustab põhiseaduslikku võimude lahususe printsiipi. Võimude lahususest möödavaatamine avaldub kahjuks mujalgi. Põhiseaduse järgi on Eesti riigikaitse kõrgeim juht president. Mõningase hämmeldusega lugesin hiljuti ajalehest, et peaminister on enda peale võtnud riigikaitse juhtimise ülesande ja on tõotanud täita julgeolekuvaakumit meie partnerriikide abil. Taas olen sunnitud meelde tuletama lihtsat põhimõtet: Eestile on kombeks üks president korraga.“

Soomlaste tehtud suurtest annetustest ja nende kasutamisest taasiseseisvumise ajal oli raamatus juttu juba eespool. Lisaks sellele oli Eesti Helsingi saatkonna viisatuludest kulutatud Meri lähetuskuludeks üle 100 000 USA dollari, välisministeerium oli aga 1992. aasta novembri alguseks välissõitudeks kulutanud vähemalt 134 000 dollarit. See ületas kaugelt kehtestatud limiidi. Priiskava eluviisi näiteks luges meedia sedagi, et veel novembri alguses elasid Helle ja Tuule Meri suursaadiku residentsis Helsingis, mis läks Eesti riigile maksma pea 37 000 krooni kuus. Press ei jätnud Merile sedagi meenutamata, et iseseisva riigi president ei rända maailmas ringi võlgu ostetud piletitega, nagu juhtus 1993. aastal ÜRO Peaassamblee istungile sõitmisel. Tähendati ka seda, et iseseisva riigi presidendil ei sobi siis, kui tal raha välismaal viibimise ajal justkui iseenesest otsa saab, diplomaatilist passi kasutades arveldada, arved aga Eesti riigi valitsusele saata. Sama juhtus veel hiljemgi, näiteks Soome presidendi Martti Ahtisaari Eesti-visiidi ajal. Kui 1994. aastaks taotles presidendi kantselei riigieelarvest 16,36 miljonit krooni, eelnõusse oli aga kirjutatud 7,95 miljonit, luges Meri saamata jäänud vahe põhiseaduse ja võimude lahususe põhimõtete rikkumiseks. Nimelt oli võimude lahususe aspektist oluline remontida presidendi ametikorter – niisugune põhjendus toona esitati. Arv 7,95 miljonit jäi eelarvesse siiski paigale. Aastatel 1993–1996 sai presidendi kantselei riigieelarvest, lisaeelarvetest ja valitsuse reservfondist ühtekokku 53 miljonit, sealhulgas 1993. aastal 6,5, 1994. aastal 12,9, 1995. aastal 14,7 ja 1996. aastal 18,9 miljonit. Aasta-aastalt kasvas valitsuse reservfondist eraldatava raha osa ja seda võib nimetada valitsuse vastu seina surumise poliitikaks. Kui 1993. aastal moodustas see kümnendiku kogu Kadriorule eraldatud summast, siis aasta pärast tervelt kolmandiku. Ja ikka nii edasi.

1998. aasta riigieelarve projektis nähti presidendi kantseleile ette juba 21,2 miljonit krooni, mis oli 3,4 miljonit ehk tervelt 19,1 protsenti enam kui 1997. aastal. Tunduvale kasvule vaatamata leidis Meri, et sellest on temale ikka vähe ning avaldas teravat rahulolematust olukorra ja põhiseaduse regulatsiooniga, kus presidendi ja ta kantselei kulude piirid määrab seadusandja ehk riigikogu. Tallinnas Sakala keskuses põhiseaduse viiendale aastapäevale pühendatud teaduskonverentsil esinedes kaebas Meri, et erinevalt Euroopa Liidu liikmesriikide praktikast on Eesti seadusandjal õigus ja kohustus kinnitada riigipea kantselei eelarvet üksikute kuluartiklite kaupa ning valitsus on sunnitud arutama, kas ja missugusel määral finantseerida riigipea ametisõite välisriikidesse. See, et presidendi rahakulutamisel on eelarvelised piirid, „on muutnud postulaadi võimude tasakaalustatud lahususest pelgalt fraasiks,“ teatas president. Oma dramaatilisusega kuulutas ta sellest johtuvalt, et Eestis on üles kerkinud küsimus, kas riik üldse vajab presidendiinstitutsiooni.7 Erinevalt Merist ei tekitanud presidendiinstitutsiooni olemasolu kahtlusi kellegi teise jaoks, küll tekitasid aga õigustatud kahtlusi selle institutsiooni tehtud kulutuste põhjendatus ja otstarbekus.

Mingit riigi vajadustest lähtuvat ratsionaalset põhjendust ei osatud leida ka asjaolule, et Meri palkas endale paarkümmend noort abilist. (Võrdluseks: Soome presidendil Martti Ahtisaarel oli ainult viis abilist.) Kui mujal üritati raha kokku hoida, siis Meri kantselei kulud hoopis paisusid. Daniel Märtmaa on suure osa kantseleisse tööle voetud tüdrukute kvalifikatsiooni kahtluse alla seadnud: “Varem olid sekretärid vastava erialase kõrgharidusega. Nüüd korraldas Isamaa konkursi ja sekretärideks voeti keskkooliõpilased. Kahjuks nad ei tundnud ei sekretäritööd, masinakirja, fakse ega arvutit, vast ainult kõige vanemat ametit. Selle tegevuse pealt presidendi turvamehega tabas neid spiikri endise kabineti tagakambris koristaja Valja. Et sekretärid ei tundnud tööd, vaatas posti president algul ise. Sõrmede vahel kägardatud kirjad, enamuses avamata, viskas prügikasti ja sealt rändasid need katlamajja. Mõni kiri leidis ka armu, mille viis koju. Kuuldavasti oli ta samuti tegutsenud välisministeeriumis, kus kadunud kirju otsiti.”

President Meri lai riigi rahadega ümberkäimine ja suurejooneline laristamine tekitas probleeme kuni tema teise ametiperioodi lõpuni. Ja isegi kauem. Olles juba ekspresident, ei hoolinud Meri riigi raha kokkuhoiust mitte kriipsugi rohkem. Ajakirjanduses heideti pidevalt ette tema välisreiside põhjendamatut kulukust, lende äriklassis ja elamist hotellide ülikallites sviitides, ja muid arveid, mis lennartmeriliku hoolimatu žestiga valitsuse maksta jäeti. 2002. aastal tõdes näiteks Kadri Paas, kirjeldades Meri sõitu Euroopa konvendile, et ekspresident Lennart Meri rahva raha ei loe. Kui ülejäänud poliitikud lendasid odavas turistiklassis, siis Meri saabus koos oma nõunikuga hoopis uhkema lennukiga ja kalleimas äriklassis.

Samuti tauniti asjaolu, et ainuüksi rahva poolt armastatud ja mitte kellegi poolt ohustatud ekspresident Lennart Meri Viimsi maja valvamisele ja viiemehelisele valvemeeskonnale kulus aastas ligi 720 000 krooni riigi raha. Ametist lahkudes oli Meri esitanud taotluse säilitada talle nii turvamees kui ka valvemeeskond. Reformierakonna liige Ignar Fjuk leidis: „Niisugune kulutus pole põhjendatud. Olen absoluutselt sellise privilegeerituse vastu. Sellist hüve ehk ületurvamist presidendi ametipalga ja sotsiaalsete hüvede seadus ette ei näe.“ Isamaaliidu liige Tiit Sinissaar ütles: „Isiklikult olen nõus, et Lennart Meri elukohta turvataks. Teine asi on, et seda saaks teha märksa odavamalt, delikaatsemalt ja efektiivsemalt. See summa tundub tõepoolest üle mõistuse suur.“9 Kümme aastat tagasi oli selle raha väärtus oluliselt suurem kui täna nende ridade kirjutamise ajal. Pea ainus ülesanne, mida Meri turvameeskond täitis, oli jalutajate eemalepeletamine Armuneemelt, kus Meri residents asus.

Siinsamas raharubriigis võib ehk mainida ka Lennart Meri ekspromptavaldust ÜRO peaassambleel 1995. aasta septembris, kui ta pakkus välja idee korraldada väikeriikide esindajate tippkohtumine Tallinnas. Toompeale tuli see täieliku üllatusena. Mis sai Meri rajatud Balti strateegiliste ja rahvusvaheliste suhete instituudist, kuhu ta oli juba hakanud värbama nimekaid isikuid üle maailma? Või Meri kavatsusest rajada Eestit külastavate riigipeade jaoks residents, mille tarvis ta tellis sisearhitekt Mait Summatavetilt presidendilossi juurdeehituse projekti? Need ja mitmed muud ootamatult välja käidud ideed on sageli kustunud ning Interneti-avarustele taandunud. Põhjus – iga selline mõttevälgatus nõuab nii kooskõlastusi teiste asjaomaste ringkondadega kui ka üsna palju raha. Meri ei armastanud aga ei etteplaneerimist ega kooskõlastamist.


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-meri-ja-rahaprobleemid.d?id=57555314

Katkend Lennart Meri raamatust: pr-trikk mis Meri väidetavalt presidendiks aitas

www.DELFI.ee
10. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Ka tänases katkendis ei saa autor mööda KGB-temaatikast.

Peatükk: Meri ja presidendivalimised

Lennart Meri sattus valimisvõitluse käigus tule alla ning džinn, kelle ta paari aasta eest ise pudelist välja lasi, püüdes Rüütlit CIA agendiks tembeldada, hakkas nüüd teda ennast lämmatama. Lisaks sellele, et talle pandi süüks nõukogude ajal ideoloogilise kaasajooksiku ja kollaboraatorina tegutsemist, toodi esile kahtlustused, nagu oleks ta isa olnud KGB kaastööline.

1992. aasta augustis palus siseministeeriumi töötaja Ando Leps kohtumist Savisaarega. Paks dokumendikaust kaenla all, astus Leps Toompea lossi ees seisnud autosse, kus juba istus Savisaar. Kaustas olid äsja Isamaa poolt välja hõigatud presidendikandidaadi Lennart Meri isa Georg Meri KGB-toimikud. „Palusin Savisaarelt abi nende avaldamisvõimaluste suhtes,“ meenutas Leps, kes tuli Savisaare jutule seetõttu, et juuli lõpus keeldus Eesti Päevaleht tema Georg Meri teemalist artiklit avaldamast. Savisaar suhtus aga Lepsi koostööpakkumisse üllatavalt jahedalt ja soovitas tal ise hakkama saada. Kaks nädalat enne valimisi jõudsid paljastused Eesti Ekspressi lehekülgedele ning raadiosse. Georg Meri ja sealtkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis teemaks number üks.

Georg Meri personaalküsimusel ma käesolevas raamatus ei peatu, toon ära vaid seda küsimust põhjalikult uurinud Virkko Lepassalu seisukoha. Lepassalu on veendunud, et Lennart Meri isa Georg oli väga teenekas Nõukogude julgeolekuagent. „Julgen isegi väita, et mitte tavaagent, vaid et ta oli KGB üks teenekamaid agente kogu Nõukogude Liidu mastaabis sel ajal,“ kinnitas Lepassalu. Ka Lennart Meri ema Alice sunniti 1945. aastal julgeolekuga koostööle. Teda ähvardati, et NKVD agendiks hakkamisest keeldumise korral ei näe ta enam oma lapsi ega kodumaad. Need seigad selgitavad nii mõndagi selguseta asja Lennarti eluloos: Siberist naasmist, Tartu Ülikoolis õppimise võimalust jne. Tõeliselt must lammas oli selles perekonnas aga Lennarti onupoeg, Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri – veendunud kommunist, punase Eesti Laskurkorpuse poliitosakonna ülema abi, ENSV komsomoli keskkomitee esimene sekretär ja Lenini preemia laureaat. Lisaks sellele osales ta ka 1949. aasta küüditamise läbiviimisel. Lennart Meri on kinnitanud, et tema vaated Arnold Meri vaadetega ei kattu.

Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa koostöös NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Illar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri. „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud,“ meenutas Pruuli, kinnitades aga, et tema selle võltsingu autor pole. „Mina pelgasin, et kiri ei täida eesmärki ja on liiga räige. Rohkem tuleb jama kui head. Inimesed jäävad äkki uskuma. Mina pidasin kirja ohtlikuks, aga ma eksisin.“ Meri olevat hiljem selle asja üle mõnegi iroonilise nalja visanud, kuigi teema polnud sugugi naljakas. „Ta oli üsna kaitsetu,“ tõdes Pruuli.

Meride suunas sihitud süüdistuste tulv muudeti selle meisterliku käiguga absurdseks. Paljud inimesed, sealhulgas ka riigikogu liikmed, jätsidki need „tervet mõistust kasutades“ lihtsalt tähelepanuta. Fabritseering täitis oma eesmärgi ja päästiski Meri jaoks olukorra ning KGB-ga koostöö tegemise süüdistused kaotasid oma teravuse. Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täismõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad,“ avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem.

Isamaaliit eesotsas Mart Laariga kuulutas ajakirjanduses ja 3. septembril l992 toimunud pressikonverentsil kõik väited Georg Meri seotusest Venemaa eriorganitega absurdseks ja avalikuks laimuks. Lennart Meri ise oma isa minevikule pühendatud pressikonverentsile ei tulnud ega üritanudki süüdistusi ümber lükata. Nii jäi vastuseta ka raadio Kuku küsimus, kas Lennart Meri on oma mõttekaaslastele kommenteerinud enda kunagisi kirjatöid, millele viidatakse Rahvusraamatukogu poolt 1991. aastal välja antud personaalnimestikus. Viimasest võib leida tema E. Nõmme varjunime all kirjutatud padupunaseid artikleid, näiteks „Marxi–Engelsi–Stalini ideed on surematud“ l4.03.53 Edasi; „Kommunistlik partei võitluses nõukogude teatri ideelisuse ja kunstimeisterlikkuse eest“ 28.08.53 Sirp ja Vasar; „35 aastat nõukogude võimu kehtestamisest Ungaris“ 2l.03.54 Edasi jne.

11. septembril 1992 moodustati valimisliidu Kindel Kodu (millest hiljem koorus välja Koonderakond) algatusel komisjon kõigi tollaste presidendikandidaatide luurega seotuse uurimiseks. Komisjoni kuulusid Endel Lippmaa, ajaloolane Rein Ruutsoo, advokaat Kaljo Kägi jt. Ando Leps soovitas valimised kuni asjaolude selginemiseni edasi lükata. Täpselt samal päeval tegi pressiavalduse ka Meri, pidades vajalikuks koguni rahvusvahelise komisjoni moodustamist, sest ta ei või lubada, et „uurimine antaks nomenklatuuri enda kätesse“.

Vaatamata Meri kartustele ei tulnud sisekomisjoni järeldus tema enda kohta sugugi halb. Nenditi vaid, et Georg Meri kohta uuritud kriminaalasjas „ei ole mingeid materjale ega tõendeid, mis kinnitaksid Lennart Meri puutumust repressiivorganitega“. Rüütli kohta järeldati, et ta ei ole olnud „väljaspool ametikohustusi seotud repressiivorganitega“. Kuid Rüütlil polnud seda vajagi, sest EKP büroos istus ENSV KGB ülem Karl Kortelainen pikka aega tema kõrval. Pealegi oli KGB Kommunistliku Partei alluvuses.

Lennart Meri ütles hiljem Andreas Oplatkale: „Nomenklatuur korraldas minu vastu rünnaku, nimelt väideti, et mu isa ei lastud omal ajal maha seepärast, et temast oli tehtud KGB agent. See alatu kallaletung, mis leidis vastukaja ajakirjanduses, tähendas mulle küllaltki suurt hingelist koormust. Ma palusin Euroopa Nõukogu peasekretäri madame Lalumière'i lasta neid ettepanekuid uurida demokraatlike valimiste pidamise huvides meie maal. Ta vastas viivitamatult ja teatas mulle siis hiljem, kellele ta oli selle ülesande delegeerinud. Tüki aja pärast jäid ründajad vait ja paljud eesti ajalehed mõistsid laimukampaania hukka.“

Tegelikkuses jäi teema endiselt aktuaalseks. Teades selle ürituse lootusetust, „unustas“ Meri presidendiks saades rahvusvahelise komisjoni moodustamise lubaduse ja oma isa hea nime puhtakspesemise sootuks. Seda ta Oplatkale ei öelnud. Oponendid aga tema „unustamist“ ei unustanud ning veendumus Georg Meri ja kahtlused Lennart Meri sidemete kohta KGB-ga jäid püsima.

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-pr-trikk-mis-meri-vaidetavalt-presidendiks-aitas.d?id=57543350

laupäev, 10. september 2011

Katkend ilmuvast raamatust: "Lennart Meri: Rüütel on CIA agent"

www.DELFI.ee, 09. september 2011

Järgmine peatükikatke kirjastuse Kunst ja autor Henn Põlluaasa raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus".

Kõik sai alguse, kui peaminister Edgar Savisaar ja välisminister Lennart Meri naasid 17. oktoobril 1990 Ameerika Ühendriikidest, kus neil oli õnnestunud päev varem kohtuda USA presidendiga. Tegemist oli teada-tuntud juhtumiga, kus Meri sodis ära Valge Maja ovaalkabinetis olnud barokiajastust pärit unikaalse ja hinnalise antiikgloobuse. Nimelt märgistas Meri selle ja kutsus USA presidendi George Bush seeniori Kamtšatka kalarikastele jõgedele safarile. Savisaare arvates oli gloobuse rikkumine väga efektne käik, mis eristas meie kohtumist kümnetest teistest. „Meri on niisugustes asjades olnud ületamatu. Selles avaldub tema kõrge intelligentsus, sest ainult niisugune inimene on võimeline tajuma, millal selline nahaalsus ei muutu matsluseks. Selliste käikudega võib saavutada edu, aga nende puhul on ka risk kõik ära rikkuda,“ ütles Savisaar, tunnistades aga samas, et „libastumisi tuli Meril ette sama sageli kui õnnestumisi.“

Meie ajakirjanduses kirjutati sellest kui humoorikast episoodist, väliseesti ajalehtede järgi oli aga Meri barbaarne käitumine olnud kõigile kohalviibijaile tegelikult suur ehmatus ja tõeline šokk, mis Eesti–USA suhetele sugugi kasuks ei tulnud. Samuti heideti Merile ja Savisaarele ette, eriti tegi seda Eesti Komitee, et Bushile ei antud üle ühtegi kirja ega taotlust Eesti vabastamise kohta. Tagantjärele mõeldes on ka üsna veider ja tavatu, et taasiseseisvuva Eesti välisminister kutsus Bushi mitte Eestisse, vaid Venemaale. Huvitav, kas Meri unustas ära, et Nõukogude Liit ja Venemaa ei ole tema päris kodumaa, kuhu võiks teiste riikide presidentidele kutseid jagada, või tundiski ta ennast Nõukogude Liidu esindajana, mille kultuuridelegatsiooni raames tema USA külastus tegelikult toimus? Savisaare sõnul küsis Bush, et „ega te selleks iseseisvust ei taha, et Kamtšatkal kala püüda?“

Tagasilennu ajal rääkis hoogsalt napsitanud ja ülemeelikuks muutunud Meri Savisaarele, et tal olevat Rüütli suhtes tekkinud kahtlus, et tegemist on välisluure kaastöötajaga. Lennujaamas võttis Washingtonist saabunud ministreid teiste hulgas pidulikult vastu ka Eestis tegutseva KGB ülema asetäitja Vladimir Pool. Meri ja Savisaar sõitsid otseteed Toompeale, kuhu olid kogunenud ülemnõukokku valitud rahvarinde saadikud, ning Meri kuulutas seal välja pommuudise: Arnold Rüütel tegevat koostööd USA Luure Keskagentuuriga. /…/

Toimunud rünnaku ühe põhjusena on nähtud käimasolnud presidendiametikoha loomise arutelu. Teemaks oli, kas luua Eestist tugeva või nõrga presidendivõimuga riik. Ülemnõukogu saadikud Tõnu Anton ja Ants Veetõusme esitasid eelnõu, milles nähti ette anda riigi taastamise ja üleminekuperioodil presidendile erakordselt suur võim ja volitused. Advokaadibüroo Donovan Leisure Newton and Irvine kirjas nägi Meri ilmselt toetust Rüütli kandidatuurile, mistõttu tuli juba aegsasti astuda samme ühe võimaliku rivaali elimineerimiseks. Presidendivalimised pidid toimuma juba järgmisel aastal. Kas Meri tegutses tõesti usus, et Rüütel on CIA agent, või tegi seda isiklikest ambitsioonidest lähtuvalt, on tagantjärele raske öelda. Meriga ühines süüdistustes ka Savisaar ja hiljem Lippmaa. Järgnenud nädalate jooksul käis pressist läbi hulganisti versioone à la Savisaar-Meri contra Rüütel-Lippmaa; Savisaar-Meri-Lippmaa contra Rüütel jne. Tiit Made hinnangul tekitati skandaal selleks, et lihtsalt üks konkurent välispoliitika ajamiselt kõrvaldada.

Toomas Kümmel esitas Eesti Ekspressis huvitava versiooni, mille kohaselt oli presidentaalne võimutäius mõeldud hoopis Edgar Savisaarele. Enne oli aga valitsusjuhil vaja Rüütel lõplikult eemaldada. Mäng oli rajatud peenele arvestusele, mida arutati põhjalikult rahvarinde saadikute koosolekul. Rahvarinde Toompea koosolekul valmis järgmine plaan: pommi paneb lõhkema Lennart Meri, kellel on paberid, mis tuleb kähku anda Põhjamaade ajakirjandusele. Savisaare arvestus oli lihtne – Põhjamaadest levib see sensatsiooniline teade otsekohe Eestisse. Informatsiooni algallikat on aga juba peaaegu võimatu kindlaks teha. Rüütli tagasiastumine jääks siis juba tehniliseks küsimuseks. Aga „kuidas sattusid härra Rüütlile saadetud faksid Lennart Meri ja Edgar Savisaare kätte?“ küsis Kümmel ja vastas: „Mina tean ühte kolmetähelist ametkonda, kes on võimeline telefone pealt kuulama ja fakse vahelt ära näppama. Ehk seetõttu oligi Eestis tegutsev KGB esindaja Vladimir Pool Savisaarel lennujaamas vastas?“ /…/

Tõenäoliselt oleks Rüütli süüdistamine KGB-ga seotuses ja kollaboratsioonis Nõukogude okupatsioonivõimudega tulemuslikum olnud, kuid NSV Liit polnud selleks ajaks veel lagunenud. Eesti oli endiselt okupeeritud ja Nõukogude vabariik. Avalikkuse reageeringud toimuvale näitasid, et ühiskondlik arvamus koges väidetavat koostööd CIA-ga pigem positiivse ja patriootliku kui negatiivse tegevusena. Tagantjärele on kogu lugu veidi koomiline: Rüütlist üritati teha USA agent oludes, kus Ameerikat peeti Eesti liitlaseks ja Lennart Meri isegi käis seal ühtelugu oma sõprust kinnitamas. Rüütel oli rahva seas üsna suure au sees – just tema oli see, kes 18. detsembril Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil kuulutas, et Eesti ei kirjuta uuele liidulepingule, mida meile peale suruti, mingil juhul alla: „Eesti ei korraldanud niisugust referendumit, kui ta 1940. aastal vägivaldselt NSV Liidu koosseisu liideti ning järelikult ei ole õiguspärane nõuda selle korraldamist ka praegu.“ Seega kogu ažiotaaž Rüütlit tegelikult ei kahjustanud.

Spiooniskandaali teema oli järgneva paari nädala vältel ajalehtede esiküljeuudisteks. Detsembri alguses jõudsid välispoliitika konfliktid, välisministrite jätkuvad kemplemised ning Meri süüdistused Rüütli vastu väliskomisjoni vahendusel ülemnõukogus arutusele. Tiit Made luges ette ülemnõukogu väliskomisjoni teadaande, milles öeldi: „Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimehe ning Eesti Vabariigi valitsuse välisministri ja välispoliitikaga tegeleva portfellita ministri vahel on olnud senine koostöö ebapiisav Eesti Vabariigi välispoliitika taktika väljatöötamisel ja selle praktilisel teostamisel.“ Kuulanud ära kõik osapooled, leidis väliskomisjon, et süüdistused Rüütli vastu on põhjendamatud. Meri, nähes, et ta oma süüdistustega kaugemale ei jõua, tõmbus tagasi ning kogu spiooniskandaal ja intriig sumbus. Ent see ei tähendanud, et Rüütel või Meri oleks selle intsidendi unustanud.

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-ilmuvast-raamatust-lennart-meri-ruutel-on-cia-agent.d?id=57509174

reede, 9. september 2011

Lennart Meri raamatust: "Polegi selge, kumba Meri rohkem tegi, kas laskis KGB-lasi lahti või võttis neid tööle"

www.DELFI.ee
08. september 2011

Kirjastus Kunst ja autor Henn Põlluaas annavad septembris välja raamatu Lennart Merist. Peatükikatkest "Merist saab ENSV välisminister" selgub, et Meri juhitud välisministeeriumis leidsid tööd nii kogenematud diplomaadihakatised kui sügavalt Eesti-vastased isikud.

Väidetavalt olevat Meri oma ministeeriumis viinud läbi kõige radikaalsema puhastuse ja lasknud lahti peaaegu kõik vanad Eesti NSV välisministeeriumi töötajad. Meri välisministeerium oli üsna kaootiline asutus, kus tema nõunike ja abide rollis esinesid väga noored ja kogenematud „Lennarti poisid“, kellel polnud mingit ettekujutust sellest, milles riigi esindamine võiks seisneda. Suurem osa neist polnud ka kunagi ühtegi elus diplomaati näinud. Ainus „valmis“ diplomaat oli Lennart Meri, kes armastas väita, justkui oleks teda selleks juba lapsena ette valmistatud.

/…/Jüri Luik, kellest sai hiljem välisminister, on meenutanud, kuidas ta sattus 1990. aastal Meri kutsel välisministeeriumisse: „Töötasin enne Meri alluvuses Eesti Instituudis, kust tema tõi mu poliitikasse. Koos minuga tulid välisministeeriumisse Tiit Pruuli, Indrek Kannik, Mart Nutt, hiljem ühines meiega Aap Neljas. Alguses käitusime nagu grupp hipisid, sest meie silmis oli tegu ikkagi nõukogude asutusega. Käisime pikkades väljaveninud kampsunites, Nutt isegi roosades kummikutes, ja käitusime üsna üleolevalt. Hiljem, kui hakkasid käima välisriikide diplomaadid, hakkas meie välimus Eesti mainet alla kiskuma ja sammhaaval me bürokraadistusime ning läksime ülikondadele üle. Meil oli üks eraldi suur kabinet ja ülejäänud välisministeeriumi „perega“ me palju läbi ei käinud. Olime rohkem Meri isiklikud nõunikud. Koos Meriga sukeldusime diplomaatia sajandipikkuste traditsioonidega maailma, olles absoluutsed võhikud ja avastades endale selle maailma avalikke ja varjatud reegleid. [---] Meil oli üks vana faks ja me kirjutasime nii hästi-halvasti kui suutsime kirju selle maailma vägevatele ja faksisime neid igasse ilmakaarde. Olime salamisi üllatunud, kui selle maailma vägevatelt tuli aeg-ajalt isegi vastuseid, tõsi küll, mitte faksist. Olime nooruslikult enesekindlad ja romantilised, maailmas tegelikult toimuvast ei teadnud me tollal vähematki.“[1] See kirjeldus annab hea pildi, milline oli algusaastate Eesti välisministeerium, selle õhkkond, töö ja rutiin.

Nii positiivset hinnangut noorte diplomaadihakatiste ja Meri suhete ning välisministeeriumis valitsenud õhkkonna kohta ei jaganud aga mitte kõik, kellel sellega kokkupuudet oli. Riigikogu liikmel Jaan Kaplinskil oli näiteks veidi teistsugune mulje ja ta kirjutas pärast ühte sealkäiku oma internetipäevikusse järgmised read: „Välisministeeriumist lahkusin kaksipidiste tunnetega. Meeldivad noored inimesed, aga ei tundu vabalt ja iseseisvalt mõtlevate isiksustena. Nüüd on sama tüüpi ka minister Velliste ise. Meri valis vist ka selle järgi „poisse“, et nad olid veidi teenerlikud. Oleksid nad mulle ebasümpaatsed, ütleksin, et nad on lakeilikud. Seda siiski mitte. Ainus isiksus oli minu meelest välismajanduspoliitika osakonna juht Priit Kolbre.“[2]

Märksa tõsisemaid küsimusi kui Meri jumaldamine noorte inimeste poolt tekitas nii mõnigi isik, kelle ta välisministeeriumi tööle võttis. /…/ Üheks selliseks isikuks oli aastatel 1991–1992 Lennart Meri asevälisministrina töötanud Rein Müllerson, kelle Savisaare valitsus oli Meri ettepanekul ametisse kinnitanud. Sellel teemal poleks ehk põhjust rääkidagi, kui kogu oma teadliku elu Moskvas elanud Müllersoni isik poleks tekitanud teravaid küsimusi, kahtlusi ja vastuseisu. Müllerson õppis aastatel 1971–1976 õigusteadust Moskva Ülikoolis, pärast seda aasta Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias, 1978–1987 töötas õppejõuna Moskva Ülikoolis ja alates 1987. aastast NSVL Riigiõiguse Instituudi rahvusvahelise sektori juhatajana. Teades vähegi tollaseid olusid, on selge, et taoline CV eeldas märksa enamat kui lihtsalt lahtist pead ja õnne karjääriredelil, see nõudis ustavust kommunistlikule režiimile ja tõenäoliselt koostööd KGB-ga.[3]

Lisaks süüdistati Müllersoni ka Balti-vastase propaganda initsiaatorluses Moskvas. Nimelt oli Müllerson avaldanud 22. mail 1989 tollase Nõukogude Liidu juhtajalehes Pravda artikli „Edasi ... minevikku“, kus ta kaitses Molotovi-Ribbentropi pakti, väites isegi, et pakti originaali ei olevat leitud. Ta materdas toorelt ja küüniliselt Balti riikide rahvaliikumisi ja iseseisvumistaotlusi, nimetades neid ekstremistlikeks, ultimatiivseteks ja natsionalistlikeks nõudmisteks. Eesti ründamist jätkas ta hiljemgi. Pärast karjääri Eesti välisministeeriumis ilmus 1993. aasta juulis Müllersonil ajakirjas International and Comparative Law Quarterly artikkel, milles ta kritiseeris Eesti kodakondsusseadust, nimetades seda juriidiliselt küündimatuks ja vene vähemust diskrimineerivaks. Õigusteadlane ja poliitik Ando Leps on öelnud tema kohta: „Müllerson oli vähemalt Eesti taasiseseisvumise ajal õigusideoloogia valdkonnas samasugune internats, nagu Jevgeni Kogan oli oma tegevusega.“[4]

Erakordseks ja tõeliselt hämmastamapanevaks tegi kogu loo veel üks pretsedenditu asjaolu – Rein Müllerson oli kõik need aastad, mil ta pidas Eesti asevälisministri ametit (1988–1992), samaaegselt ka Nõukogude Liidu täievoliline esindaja ÜRO inimõiguste komitees! Tema enda sõnul selles mingit vastuolu ega huvide konflikti polnud – ta esindas seal mitte NSV Liitu, vaid iseennast (sic!).[5] Nähtavasti polnud selles midagi iseäralikku ka Lennart Meri meelest.

Kuid Rein Müllerson polnud sugugi ainuke küsitavusi tekitanud isik Meri lähikonnas. Lõppkokkuvõttes polegi päris selge, kumba Meri rohkem tegi, kas laskis KGB-lasi lahti või hoopistükkis võttis neid tööle. Jaak Allik, kes kuulus varem ka ise nõukogude nomenklatuuri, tõdes: „Nii näiteks on Isamaa noored juhid korduvalt kirjutanud, kuidas Lennart Meri olevat puhastanud välisministeeriumi endisest nomenklatuurist. Nad ilmselt ei teagi, et härrad Liimets, Müllerson ja Tihane, kes ministeeriumi juhtkonda tööle võeti, kuulusid oma endiste ametikohtade järgi koguni NLKP keskkomitee arvestuslikku nomenklatuuri, kuhu jõudis eestlasi suhteliselt vähe.“ Virkko Lepassalu tõdes: „Niisiis, Lennart tegi näo, et vihkab nõukogude nomenklatuuri. Kuigi ta ise sinna kuulus ja ühtlasi hoolitses, et välisministeerium tema ministriks oleku ajal jätkuvalt nõukogude nomenklatuuri kontrolli all püsiks.”

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/lennart-meri-raamatust-polegi-selge-kumba-meri-rohkem-tegi-kas-laskis-kgb-lasi-lahti-voi-vottis-neid-toole.d?id=57428336

kolmapäev, 7. september 2011

Raamat "Lennar Meri, vabaduse valus valgus"


Selline näeb välja minu kõnealuse raamatu kaas. Ilmub septembri lõpus. Kujundus: Andres Tali.

teisipäev, 6. september 2011

Ilmub raamat Lennart Merist: "Ta kirjutas KGBle, kuidas väliseestlasi kommunismiideede levitamisel ära kasutada."

Kirjastus Kunst ja autor Henn Põlluaas annavad septembris välja raamatu Lennart Merist. "Tegu on intrigeeriva teosega," kinnitas Delfile kirjastuse juht Martin Helme.

"Põlluaasa raamatut lugedes tekkis mul paratamatult võrdlus ühe teise ülemütologiseeritud poliitikuga. Pean silmas USA presidenti John F. Kennedyt, kes samuti (koos oma perekonnaga) nägi palju vaeva, et kujundada endast avalikkuse silmis elusuurusest vägevam imago. Aeg on sellelt imagolt kassikulla maha lihvinud, kuid pole kahandanud ameeriklaste lugupidamist Kennedy vastu. Usun, et ka Lennart Meri – nii värvika isiksuse kui ka karismaatilise poliitikuna – väärib panegüürika kõrval ausat, ilustamata, tema vigu ja valesidki paljastavat käsitlust. Ja kindlasti väärib seda eesti rahvas, kelle teenistuses Lennart Meri välisministri, suursaadiku ja presidendina lõppude lõpuks ju oli," seisab suursaadik Mart Helme eessõnas.

Delfi avaldab katked Lennart Meri raamatu peatükist "Meri ja KGB": "On küsitud, kas ja kui aktiivselt aitas Meri kaasa KGB huvide elluviimisele. Sellele küsimusele vastamiseks sobib lõik Meri ühest VEKSA aruandest, milles ta esitas läbimõeldud strateegia selle kohta, kuidas allutada väliseestlust nõukogude ideoloogia mõjudele. Meri kirjutas, et esmalt võiks eesmärgiks seada “välisvõitlejate” isoleerimise väliseestlaste enamusest. Välisvõitlejatena käsitles Meri pagulasaktiviste, kes paistsid silma aktiivsuse ja ka nn nõukogudevastase tegevusega. “Välistegevuse fookus võiks koonduda kõigepealt isikutele, kellel on eeldusi kujuneda ideoloogideks, allutada oma mõjule keskmist ja nooremat põlvkonda ning lähemas tulevikus välja vahetada “välisvõitlejate” vananenud ladvik,” soovitas Meri. Selleks oli eeskätt vaja võita väliseestlaste usaldus ja selles oli Meri tugev. Huvitaval kombel nimetas Meri ühe sellise “välisvõitlejana” Rein Taagepera, kes 1992. aasta presidendivalimistel sillutas teed tema presidendiks saamisele. Teatavasti püüdles Taagepera enne Eesti taasiseseisvumist Balti riikidele teiste sotsialismileeri maade sarnase staatuse andmist. /.../.

KGB luureosakonna käepikenduse VEKSA pärandi hulgas on Lennart Meri värvika kirjanikusulega jäädvustatud raportid kõige kohta, mida KGB variorganisatsiooni VEKSA lektorina paljureisinud kirjanik ja kultuuritegelane paguluses tegi. Tema kirjutatud aruanded hiilgasid “erilise filigraansusega”. Vestlused, kohtumised ja võimalik edasine käitumisstrateegia on arupärijate jaoks ilusasti kirja pandud. Ära on toodud isegi üritustel kohatud väliseestlaste töökohad, kodused aadressid ja telefoninumbrid. Tema soovitused selle kohta, kuidas saadud kontakte ja inimesi Nõukogude Liidu ja kommunismiideoloogia levitamise huvides võimalikult hästi ära kasutada, ei jäta ruumi oletustele, et Meri poleks mõistnud oma ettekannete tähendust ja tagajärgi.

Teades hästi, milline asutus hakkab tema aruannetes põhjalikult käsitletud andmestikku ning pagulaste meeleolude ja suundumuste analüüsi kasutama, oli Meri näol tegemist tüüpilise küünikust kollaboraatoriga, kes viis sellisel teel ellu oma unistust ja eesmärki olla maailmarändur ja majanduslikult kindlustatud. Selle taustal ei pane imestama isegi Meri lause 1979. aasta pooleteise kuu pikkuse Kanada-Ameerika reisi aruandes, milles ta tunneb muret, kas tema soov Ameerikat näha ei “tundu äkki ülearu ebapatriootiline”."

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.
Toimetas Urmo Soonvald, 07. september 2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ilmub-raamat-lennart-merist-ta-kirjutas-kgble-kuidas-valiseestlasi-kommunismiideede-levitamisel-ara-kasutada.d?id=57280820&l=fplead

neljapäev, 1. september 2011

Möödus 20 aastat soomepoiste ausamba avamisest Soomes

Laupäeval 27.08.2011 tähistati Luumäel Soomes soomepoiste JR-200 ausamba avamise 20. aastapäeva. Kuna olen (mis sest, et sõjas pole käinud) Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse ja Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige, siis oli mul au esineda Eesti nimel tervituskõnega arvukale publikule. Kohal oli nii Soome parlamendiliikmeid kui ka muid poliitikuid, kohalike omavalituste esindajaid, sõjaväelasi mh mitmeid kindraleid, veterane, pärimustöö tegijaid, kohalikke inimesi, külalisi ja sõpru. Algul toimus ausamba juures, mis asub aukohal vallamaja ees, õnnistamine ja pärgade panek, seejärel pidulik aktus koolimajas. Vallamajas oli avatud soomepoiste teemaline fotonäitus. Peakõne pidi Ida-Soome kaitseringkonna ülem, kindralmajor Jukka Pennanen. Loeti ette ka Soome ja Eesti presidentide tervitused. Ilvese oma meie saatkonna esindaja poolt ja millegipärast ainult eesti keeles. Eestist oli kohale saabunud üle saja inimese - soomepoisid, nende abikaasad, Eesti Soomepoiste Pärimusühingu liikmeid, mõned Vabadusvõitlejate Liidu esindajad ning Politsei ja Piirivalve orkester. Esines ka ühendkoor, kus lisaks soomlastele laulsid mõned endise soomepoiste koori mehed ja mida dirigeeris ka prof. Uno Järvela, SSEÜ esimees. Oli just paraja pikkusega, väga kena, isamaaline ja südamlik üritus. Suur tänu korraldajatele.


Salpalinja kaitseliini tankitõrje graniidirahnudest valmistatud JR-200 ausammas Luumäel. Tekst kividel: "Soome vabaduse ja Eesti au eest - Suomen vapauden ja Viron kunnian puolesta." Taustal meeskoor. Foto: O.Tutt

Alati kui ma vastavatel üritustel Soomes viibin, meenub mulle, kuidas vastupidiselt Soome kolleegidele, kardavad Eesti võimulolijad meie veterane ja vabadusvõitlejaid avalikult tunnustada ning kuidas nende üritustele vaid mõni üksik poliitik aeg-ajalt tulla julgeb, kes siis esineb tavaliselt mitte Riigikogu ega erakonna esindajana vaid mõne suvalise seltsi liikme või eraisikuna. Ma ei mõista mis siin karta on - võitlesid ju eestlased ja soomlased ühel pool, sama vaenlase vastu ja oma maade vabaduse eest. Lihtsalt ühel maal austatakse ja peetakse sügavalt ja siiralt lugu meestest, kes riigi vabaduse ja iseseisvuse eest võitlesid, teisel maal mitte. Kurb ja häbiväärne.

Pidasin kõne soome keeles, kuid siia panen muidugimõista eestikeelse variandi. Ja olgugi, et see on iseenda saba tõstmine, kuid ma ei jäta siiski mainimata, et tänajate ja kõne kiitjaid tungles peale ürituse lõppu minu ümber üsna palju. Üks ürituse peategelastest ütles, et: "Sina saad eestlasena märksa enam välja öelda kui meie, kuid Sa tead seda nähtavasti väga hästi ka ise". Noh, eks hea lugeja mõistab ise, millist lõiku või lauset ta silmas pidas.


Head Soome sõbrad ja peokülalised!

Mul on hea meel ja au edastada Teile parimad tervitused Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduselt ja ka Eesti Soomepoiste Pärimusühingult.

Olen esimest korda siin ausamba juures, kuid ometi tunnen Luumäega tugevat sidet. Esiteks - minu isa sai siin sõjalise väljaõppe koos teiste eesti vabatahtlikega, kes olid tulnud siia sooviga aidata Soome rahvast ja võidelda meie ühise vaenlase vastu. Teiseks -see, mille eest need vaprad mehed tollal sõdisid on ju tänaseks täide läinud - Soome säilitas iseseisvuse, Nõukogude Liit lagunes ja Eesti sai vabaks. Ja kolmandaks - selle ausamba kujundas minu hea sõber.

Kuigi siin koolitati eesti poistest sõdureid Soome armee tarvis, peeti silmas ka Eestil ees olevaid võitlusi. Luumäki ja Taavet omavad seetõttu meie jaoks enam tähtsust kui arvatagi oskaks. Kui venelaste rünnakud Eestis läksid eriti kibedaks ja Soome soovis sõjast eemalduda, siirdusid siin koolitatud mehed tagasi Eestisse ning täitsid auga enda sõdurikohustuse ka oma kodumaa ees. Eesti küll vallutati Vene hordide poolt, kuid soomepoisid jätkasid võitlust - kes metsavennana Eestis, kes taganedes läände.

Soome ja Eesti vabaduse eest peetud võitluse eest pidid nad kallist hinda maksma. Elu, tervise ja Siberi vangilaagrites veedetud aastatega, kuid see on ära tasunud. Kommunistlik koloss varises kokku. See on parim tõestus, et vabaduse ja iseseisvuse eest tuleb alati võidelda, ka siis kui see näib lootusetu olevat.

Luumäele annavad erilise tähenduse ka sündmused 20 aastat tagasi. Siis kui seda mälestusmärki avati, algas Moskvas vanameelsete riigipöördekatse, mis ebaõnnestus. Avamisel pidas kõne ka toonane Eesti välisminister Lennart Meri, kes järgmistel päevadel asus maailma riikidelt nõutama Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamist. See polnud kerge, sest lääs oli hoiatanud baltlasi paadikõigutamise eest ja toetas hoopis Gorbatšovi, kelle plaanidesse meile vabaduse andmine ei mahtunud. Uuendusmeelsete võit muutis aga olukorra - eestlased võtsid oma riigi tagasi ja maailm taastunnustas Eesti Vabariiki.

Ausamba juures olijad ja esimest korda peale sõda üle terve maailma kokkutulnud soomepoisid seda aga veel ei teadnud. Ei teatud, mis juhtuma hakkab ja kas on turvaline minna või pääsevadki nad üldse koju tagasi, sest Punalaevastik blokeeris Eesti rannikut ja Pihkva dessantüksused, kellel oli käsk eestlaste vabadusepüüdlused maha suruda, olid soomusmasinatel teel Tallinna.

Loodetavasti ei toimu peale tänast üritust Moskvas uus riigipöördekatse, kuid vähemalt mõtteviisis peaks Venemaal toimuma pööre küll. Eriti vaadates Venemaa ebademokraatlikke suundumusi ja tegusid, mis paljastavad Venemaa jätkuva pürgimuse maailmahegemoonia poole.

Teame hästi, et just sellised pürgimused põhjustasid sõja ja Euroopa rahvastele mõõtmatuid kannatusi. Peokõnes ei ole vist vaja üles loetleda, mida venelased saatsid korda meie rahvaste ja riikidega. Seda ebaõiglust ja neid inimsusevastaseid kuritegusid ei ole tänaseni hüvitatud. Selle eest ei ole isegi vabandust palutud. Kui natsikurjategijad said oma karistuse, siis kommunistlikke kurjategijaid ei ole karistatud. Venemaa, kes meile kallale tungis ja hävitas kümneid kordi enam inimelusid kui natsi-Saksamaa, õigustab neid tegusid tänaseni. Et meil oleks heanaaberlikud suhted ja et midagi sellist ei korduks on vaja, et Venemaa mõistaks ja võtaks vastutuse oma tegude eest. Senikaua oleme sunnitud tõdema, et midagi ei ole muutunud - ainus suund, kust meid mõlemaid varitseb oht on ida ja ainus riik, kes meie vaenlane võiks olla, on Venemaa.

Seda ausammast poleks, kui puuduks eriline side ja kokkukuuluvustunne eestlaste ja soomlaste vahel. Kui me poleks vennasrahvad või kui meil puuduks sõprus ja tahe teineteist aidata. Seda ausammast ei oleks, kui eesti poisid ei oleks võidelnud Soome vabaduse eest, kui soome rahvas ei oskaks seda hinnata ja kui Soome veteranide- ja reservistide organisatsioonid ja rahakogumisel osalenud inimesed ei oleks soovinud oma tänu avaldada.

Põhjust teineteisele tänulik olla on meil mõlemal, sest ka soomlased on võidelnud Eesti vabaduse eest ja ka eestlased on neile vapratele poistele mälestusmärgi püstitanud. Kõik need teod, mis meid ühendavad, pole tehtud mitte kasusaamise eesmärgil, vaid puhtast südamest. Just see annab meie sõprusele jõu ja tõelise väärtuse.

20 aasta tagused sündmused andsid Eestile võimaluse taasiseseisvaks saada ja ajalugu muutis Luumäel püstitatud soomepoiste ausamba seeläbi ka omamoodi Eesti vabaduse sümboliks. See ühendab meie ühise mineviku oleviku ja tulevikuga. See annab usku meie sõpruse püsimajäämisele ja lootust meie unistuste täitumisele.

Ükskõik, mis tulevikus ei juhtuks, oleme me, nii eestlased kui soomlased, valmis oma au ja vabaduse eest seisma ja loomulikult teineteist aitama. Kui vaja siis mõõk käes. Nagu tegid seda mehed, keda me täna siia austama oleme tulnud. Aitäh neile!

Ja suur tänu teile, head Soome sõbrad, et olete neid meeles pidanud ja toetanud! Teid on liialt palju, et mul oleks võimalik kõiki eraldi ja isiklikult tänada, kuid te olete kõik meil meeles. Aitäh teile!

Avaldatud: Eesti Elu, Kanada
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=33344