Katkend Lennart Meri raamatust: Meri ja rahaprobleemid

Esmaspäev, september 12, 2011

www.DELFI.ee
11. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Tänases katkendis lahatakse, kuidas president ajas segamini enda ja riigi rahakoti.

Peatükk: Meri ja rahaprobleemid

Lennart Meri unustas kiiresti, et ta ei olnud mitte rahva valitud riigipea ega 200-miljonilise elanikkonnaga rikka riigi eesotsas. Edevus, ekstravagantsus ja muud rohket raha nõudvad tegemised ületasid kaugelt presidendile ettenähtud eelarve. Ajakirjandus, millega Meril tuli vägikaigast vedada pea kogu valitsemisaja, heitis presidendile pidevalt ette tema priiskavat eluviisi nii välisministrina kui ka suursaadikuna Soomes ning selle jätkamist riigipeana. Eriti pandi seda pahaks 90. aastate alguse raskete olude taustal.

Juba 1992. aasta lõpus kurdeti, et Meri kasutab riigi rahakotti nagu enda oma. Kui Arnold Rüütel maksis oma sööklaarved ise, siis nüüd jäid esimese mehe arved kantselei kanda. Nagu paljud muudki isiklikuks otstarbeks vajalikud kulutused. Isegi oma eramaja talvise kütteõli arve tasumise üritas Meri presidendi kantselei hooleks jätta. Kui Rüütli kantselei likvideerimiskomisjoni esimees Daniel Märtmaa sellest keeldus, kirjutas Meri pika vaidluse peale arvele: „Palun minu töötasust 20% kaupa maha arvestada.“ Märtmaa karjäärile kantseleis oli sellega kriips peale tõmmatud.

Meri armastas pidada ülipikki telefonikõnelusi. Eesti saadik Venemaal Mart Helme on meenutanud, kuidas Meri tavatses alailma talle keset südaööd Moskvasse helistada ja tundide kaupa lobiseda. Sama tegi ta ka oma välismaal elavate sõpradega. Kord ütles ta ajakirjanikele pärast üht tund aega kestnud kaugekõnet, et oleks võinud oma USA-s elava sõbra Hans Berlineriga „rohkemgi rääkida, kui poleks riigi eelarvele mõelnud“. Temale, kes hoiatas meid oblastiks muutumise eest, ei torganud pähegi, et vähemalt pikki erakõnesid võiks pidada oma isikliku, mitte riigi rahakoti arvelt, nentis toona Lepassalu.

Näiteid, kus president ajas segamini enda ja riigi rahakoti, võiks tuua veel palju, kuid see on ehk üleliigne. Olulisem on siit Meri tuttavatele ammu teadaolev ja väljajoonistuv muster – äärmine kokkuhoidlikkus isikliku rahaga, aga mõõdutundetus võõrast (riigi) raha kasutades. Meri tuttavatel on lõpmatult lugusid Meri tagasimaksmata rahalaenudest kuni võõraste kauboisaabaste ja honoraride endale võtmiseni. Need aitaksid ehk Meri iseloomu ja käitumise tagamaid näha, kuid siin raamatus neil ei peatuta.

Loomulikult püüdis valitsus reaalsustunde kaotanud riigipead taltsutada ja hoida tema kulutusi mingiteski raamides. Nagu igal aastal, tõsteti ka 1994. aasta riigieelarves presidendi kantselei eelarve mahtu, kuid mitte mitmekordseks, nagu Meri soovis. See kutsus esile presidendi rahulolematuse, kes hüüdis 7. oktoobril 1993 teleekraanilt rahva poole: „Kahjuks on valitsus mind püüdnud taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemini, mis ei taga presidendile tema põhiseaduslike kohustuste täitmist.“4 Meri keeras teadlikult vinti üle ja püüdis rahaküsimusest maalida avalikkusele pilti kui alatust ja salakavalast rünnakust tema ja terve presidendiinstitutsiooni vastu.

Meri ütles oma teleesinemises: „Minu ülesanne ei ole kõigi armastatud isakese roll. Minu ülesanne on tasakaalu säilitamine põhiseaduse järgimise ja põhiseaduse kaitsmise kaudu. Seepärast olen tagasi saatnud mitmeid seadusi, mis on põhiseadusega, järelikult teie enda tahte ja huvidega vastuolus. See ei tarvitse meeldida valitsusele ja ei tarvitse meeldida riigikogule. Kuid kui te mind valisite riigipeaks, pidite arvestama, et riigipea kehastab Eesti Vabariiki tervikuna ja esindab maailma ees meie rahvusliku julgeoleku huve, mille üheks alajaotuseks on Eesti välispoliitika, meie rahva ja riigi hea maine. Riigi maine on riigi kõige väärtuslikum kapital. Need lihtsad seosed ei olnud kõigile selged ega ole ka praegugi veel selged. Olen tänulik neile, kes seadsid mind üles Isamaa kandidaadina riigipea kohale. Olen samas pettunud neis, kes lootsid selle kaudu kujundada käepikendust valitsusele ehk täitevvõimule. Sellest hetkest alates, kui andsin oma valijaskonnale ametivande, ei esinda ma ühte või teist poliitilist erakonda, vaid riiki ja rahvast. See on kogu maailmas nii. See aabitsatõde tuleb ka meil selgeks õppida. Parlamentaarses süsteemis valitsused tulevad ja lähevad, kuid riik, rahvas ja rahvuslikud julgeolekuhuvid jäävad. Nad peavad seisma kõrgemal erakonna poliitilistest huvidest ja meeldigu see või mitte, ka Eestis seisavad nad kõrgemal. Mitte keegi ei suru mulle peale Mihhail Ivanovitš Kalinini sabaliputavat rolli. Kahjuks on valitsus püüdnud mind taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemeni, mis enam ei taga presidendi põhiseaduslike kohustuste täitmist. Kohtumisele president Clintoniga ja ÜRO Peaassamblee istungile sõitsin piletiga, mis oli Finnairi poolt võlgu antud. See võib-olla on noorpõlvehaigus, kuid ta alandab Eesti Vabariiki. Eeloleva aasta riigieelarve kokkuseadmisel rikkus valitsus eelarveseaduse 13. paragrahvi nii jõhkral määral, et see ohustab põhiseaduslikku võimude lahususe printsiipi. Võimude lahususest möödavaatamine avaldub kahjuks mujalgi. Põhiseaduse järgi on Eesti riigikaitse kõrgeim juht president. Mõningase hämmeldusega lugesin hiljuti ajalehest, et peaminister on enda peale võtnud riigikaitse juhtimise ülesande ja on tõotanud täita julgeolekuvaakumit meie partnerriikide abil. Taas olen sunnitud meelde tuletama lihtsat põhimõtet: Eestile on kombeks üks president korraga.“

Soomlaste tehtud suurtest annetustest ja nende kasutamisest taasiseseisvumise ajal oli raamatus juttu juba eespool. Lisaks sellele oli Eesti Helsingi saatkonna viisatuludest kulutatud Meri lähetuskuludeks üle 100 000 USA dollari, välisministeerium oli aga 1992. aasta novembri alguseks välissõitudeks kulutanud vähemalt 134 000 dollarit. See ületas kaugelt kehtestatud limiidi. Priiskava eluviisi näiteks luges meedia sedagi, et veel novembri alguses elasid Helle ja Tuule Meri suursaadiku residentsis Helsingis, mis läks Eesti riigile maksma pea 37 000 krooni kuus. Press ei jätnud Merile sedagi meenutamata, et iseseisva riigi president ei rända maailmas ringi võlgu ostetud piletitega, nagu juhtus 1993. aastal ÜRO Peaassamblee istungile sõitmisel. Tähendati ka seda, et iseseisva riigi presidendil ei sobi siis, kui tal raha välismaal viibimise ajal justkui iseenesest otsa saab, diplomaatilist passi kasutades arveldada, arved aga Eesti riigi valitsusele saata. Sama juhtus veel hiljemgi, näiteks Soome presidendi Martti Ahtisaari Eesti-visiidi ajal. Kui 1994. aastaks taotles presidendi kantselei riigieelarvest 16,36 miljonit krooni, eelnõusse oli aga kirjutatud 7,95 miljonit, luges Meri saamata jäänud vahe põhiseaduse ja võimude lahususe põhimõtete rikkumiseks. Nimelt oli võimude lahususe aspektist oluline remontida presidendi ametikorter – niisugune põhjendus toona esitati. Arv 7,95 miljonit jäi eelarvesse siiski paigale. Aastatel 1993–1996 sai presidendi kantselei riigieelarvest, lisaeelarvetest ja valitsuse reservfondist ühtekokku 53 miljonit, sealhulgas 1993. aastal 6,5, 1994. aastal 12,9, 1995. aastal 14,7 ja 1996. aastal 18,9 miljonit. Aasta-aastalt kasvas valitsuse reservfondist eraldatava raha osa ja seda võib nimetada valitsuse vastu seina surumise poliitikaks. Kui 1993. aastal moodustas see kümnendiku kogu Kadriorule eraldatud summast, siis aasta pärast tervelt kolmandiku. Ja ikka nii edasi.

1998. aasta riigieelarve projektis nähti presidendi kantseleile ette juba 21,2 miljonit krooni, mis oli 3,4 miljonit ehk tervelt 19,1 protsenti enam kui 1997. aastal. Tunduvale kasvule vaatamata leidis Meri, et sellest on temale ikka vähe ning avaldas teravat rahulolematust olukorra ja põhiseaduse regulatsiooniga, kus presidendi ja ta kantselei kulude piirid määrab seadusandja ehk riigikogu. Tallinnas Sakala keskuses põhiseaduse viiendale aastapäevale pühendatud teaduskonverentsil esinedes kaebas Meri, et erinevalt Euroopa Liidu liikmesriikide praktikast on Eesti seadusandjal õigus ja kohustus kinnitada riigipea kantselei eelarvet üksikute kuluartiklite kaupa ning valitsus on sunnitud arutama, kas ja missugusel määral finantseerida riigipea ametisõite välisriikidesse. See, et presidendi rahakulutamisel on eelarvelised piirid, „on muutnud postulaadi võimude tasakaalustatud lahususest pelgalt fraasiks,“ teatas president. Oma dramaatilisusega kuulutas ta sellest johtuvalt, et Eestis on üles kerkinud küsimus, kas riik üldse vajab presidendiinstitutsiooni.7 Erinevalt Merist ei tekitanud presidendiinstitutsiooni olemasolu kahtlusi kellegi teise jaoks, küll tekitasid aga õigustatud kahtlusi selle institutsiooni tehtud kulutuste põhjendatus ja otstarbekus.

Mingit riigi vajadustest lähtuvat ratsionaalset põhjendust ei osatud leida ka asjaolule, et Meri palkas endale paarkümmend noort abilist. (Võrdluseks: Soome presidendil Martti Ahtisaarel oli ainult viis abilist.) Kui mujal üritati raha kokku hoida, siis Meri kantselei kulud hoopis paisusid. Daniel Märtmaa on suure osa kantseleisse tööle voetud tüdrukute kvalifikatsiooni kahtluse alla seadnud: “Varem olid sekretärid vastava erialase kõrgharidusega. Nüüd korraldas Isamaa konkursi ja sekretärideks voeti keskkooliõpilased. Kahjuks nad ei tundnud ei sekretäritööd, masinakirja, fakse ega arvutit, vast ainult kõige vanemat ametit. Selle tegevuse pealt presidendi turvamehega tabas neid spiikri endise kabineti tagakambris koristaja Valja. Et sekretärid ei tundnud tööd, vaatas posti president algul ise. Sõrmede vahel kägardatud kirjad, enamuses avamata, viskas prügikasti ja sealt rändasid need katlamajja. Mõni kiri leidis ka armu, mille viis koju. Kuuldavasti oli ta samuti tegutsenud välisministeeriumis, kus kadunud kirju otsiti.”

President Meri lai riigi rahadega ümberkäimine ja suurejooneline laristamine tekitas probleeme kuni tema teise ametiperioodi lõpuni. Ja isegi kauem. Olles juba ekspresident, ei hoolinud Meri riigi raha kokkuhoiust mitte kriipsugi rohkem. Ajakirjanduses heideti pidevalt ette tema välisreiside põhjendamatut kulukust, lende äriklassis ja elamist hotellide ülikallites sviitides, ja muid arveid, mis lennartmeriliku hoolimatu žestiga valitsuse maksta jäeti. 2002. aastal tõdes näiteks Kadri Paas, kirjeldades Meri sõitu Euroopa konvendile, et ekspresident Lennart Meri rahva raha ei loe. Kui ülejäänud poliitikud lendasid odavas turistiklassis, siis Meri saabus koos oma nõunikuga hoopis uhkema lennukiga ja kalleimas äriklassis.

Samuti tauniti asjaolu, et ainuüksi rahva poolt armastatud ja mitte kellegi poolt ohustatud ekspresident Lennart Meri Viimsi maja valvamisele ja viiemehelisele valvemeeskonnale kulus aastas ligi 720 000 krooni riigi raha. Ametist lahkudes oli Meri esitanud taotluse säilitada talle nii turvamees kui ka valvemeeskond. Reformierakonna liige Ignar Fjuk leidis: „Niisugune kulutus pole põhjendatud. Olen absoluutselt sellise privilegeerituse vastu. Sellist hüve ehk ületurvamist presidendi ametipalga ja sotsiaalsete hüvede seadus ette ei näe.“ Isamaaliidu liige Tiit Sinissaar ütles: „Isiklikult olen nõus, et Lennart Meri elukohta turvataks. Teine asi on, et seda saaks teha märksa odavamalt, delikaatsemalt ja efektiivsemalt. See summa tundub tõepoolest üle mõistuse suur.“9 Kümme aastat tagasi oli selle raha väärtus oluliselt suurem kui täna nende ridade kirjutamise ajal. Pea ainus ülesanne, mida Meri turvameeskond täitis, oli jalutajate eemalepeletamine Armuneemelt, kus Meri residents asus.

Siinsamas raharubriigis võib ehk mainida ka Lennart Meri ekspromptavaldust ÜRO peaassambleel 1995. aasta septembris, kui ta pakkus välja idee korraldada väikeriikide esindajate tippkohtumine Tallinnas. Toompeale tuli see täieliku üllatusena. Mis sai Meri rajatud Balti strateegiliste ja rahvusvaheliste suhete instituudist, kuhu ta oli juba hakanud värbama nimekaid isikuid üle maailma? Või Meri kavatsusest rajada Eestit külastavate riigipeade jaoks residents, mille tarvis ta tellis sisearhitekt Mait Summatavetilt presidendilossi juurdeehituse projekti? Need ja mitmed muud ootamatult välja käidud ideed on sageli kustunud ning Interneti-avarustele taandunud. Põhjus – iga selline mõttevälgatus nõuab nii kooskõlastusi teiste asjaomaste ringkondadega kui ka üsna palju raha. Meri ei armastanud aga ei etteplaneerimist ega kooskõlastamist.


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-meri-ja-rahaprobleemid.d?id=57555314

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...