![]() |
Foto: Erik Peinar, Riigikogu |
Sümpoosium
“RIIGIKAITSEKOHUS, KAS JA KUIDAS ”
HENN PÕLLUAAS
Riigikogu esimees
31. oktoober 2019, Riigikogu konverentsikeskus
Lugupeetud sümpoosiumist
osavõtjad ja külalised!
Mul on väga hea meel
tervitada teid siin Riigikogu Konverentsikeskuses tänasel sümpoosiumil „Riigikaitsekohus,
kas ja kuidas“.
Ma usun, et küsimust KAS
tegelikult ei eksisteerigi. Asendaksin selle küsimusega KUI KIIRESTI?
Meid ümbritsev maailm on
pidevas julgeolekulises muutumises, ja kahjuks mitte positiivses suunas. Vaatamata
sellele, et eksisteerivad erinevad rahvusvahelised kaitse- ja
julgeolekuorganisatsioonid ning rahvusvahelised seadused ja kohtud, leiavad
ikka aset vägivaldsed konfliktid, sõjad ja terroriaktsioonid. Suveräänsete
riikide territooriumide ülevõtmine nii otsese agressiooni kui nn roheliste
mehikeste ja viienda kolonni abil on mõne riigi poolt muutumas lausa traditsiooniks.
Olles küll NATO liikmed asuvad
Balti riigid enda geograafilise asukoha tõttu siiski teatud julgeolekuvaakumis.
Meil on mitte just ülemäära sõbralik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest
õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on meile vastuvõetamatud ning kes
on paigutanud meie piiride taha märkimisväärsed sõjalised jõud.
Sellises olukorras ei saa
Eesti jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku
väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii
preventatiivseks kui otseseks tegutsemiseks. Tegevuse aluseks on aga olemasolev
seaduslik baas.
Ühelt poolt on meil tegemist
demokraatliku ehk tsiviilriigi ja -ühiskonnaga. Teiselt poolt peame me
garanteerima oma rahvale julgeoleku ka kriisi või eriolukordades. Kõiki neid
aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem - kokku viia, on
üsna keeruline ülesanne. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja isegi
rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku, kuid seda tuleb teha ja see on võimalik.
Ma ei ole jurist ja ei hakka
seetõttu süvenema erakorraliste kohtute, erikohtute, sõjakohtute ja
riigikaitsekohtute erinevustesse ja nüanssidesse. Seetõttu peatun põhiliselt
probleemil kui sellisel ja rõhutan selle võimalikult kiire lahendamise
vajalikkust.
Eestis on aastaid diskuteeritud
teemal, missugune peaks olema riigi õigussüsteem kriitilistes olukordades ja
sõjaseisukorral. Sellel teemal on peetud ka varem konverentse, ka siinsamas
saalis, kirjutatud ajalehtedes ja ajakirjades. „Riigikogu Toimetised“ pühendasid
2017. aastal probleemi analüüsiks suure osa oma ühest numbrist.
Pöördusin ka ise 2016.
aastal sõjakohtute küsimuses õiguskantsleri poole, kuid kuna tema ülesanne on
hinnata olemasolevate seaduste põhiseadusele vastavust, siis tegi ta vaid
ettepaneku algatada Riigikogus vastav eelnõu, kui seda oluliseks peetakse. Eelmised
valitsusliidud ei pidanud kahjuks riigikaitsekohtute loomist millegipärast
vajalikuks ja reaalset kontseptuaalset seadusandlikku lahendust ei otsitud ega toetatud.
Miks on üldse riigikaitsekohtut
vaja? On ju kriitikud öelnud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja-
-ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta aga tõele.
Tegelikult on antud teema
- riigikaitsekohus ja kõige sellega seonduva seadusemuudatuste paketi kiirema
sisseviimise seletus lihtne. Vaatamata keerulisele geopoliitilisele olukorrale
puudub Eesti õigussüsteemis erandlikele olukordade ja sõjaseisukorda
puudutavate seadusandlike aktide loogiline ja süsteemne esitlus. Riik ja riigi õigussüsteem peavad
olema valmis adekvaatselt reageerima ja toimima erinevates kriitilistes
olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele
kõrgendatud nõuded, mis erinevad kardinaalselt rahuaja tingimustest. Ja meil
peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi.
Siinkohal
tuleb arvestada viimaste aastate militaarseid anneksioone Gruusias (2008) ja Ukrainas
(2014). Mõlemal juhul on Venemaa end sõjaliselt kehtestanud, okupeerinud ja
annekteerinud sõltumatute riikide
territooriume, kasutades ära endale sümpatiseerivaid separatistlikke elemente. Meil
endal on vastav kogemus Pronksiööst, mis õnneks küll nii drastiliste tagajärgedeni
ei viinud.
Eriolukordade seadused eksisteerivad pea enamikus
maailma riikides. Ka Teise Maailmasõja
eelses Eesti Vabariigis oli vastav süsteem ja seadusandlus loodud.
Erinevalt tänapäevast, oli tollases Eestis vastu võetud Sõjaväljakohtute seadus
(1919) ja Sõjaväekohtute seadustik (1938). 1938. aastal vastu võetud Põhiseadus sätestas,
et erakorralised kohtud on lubatud sõja ajal, kaitseseisukorra piirkondades ja
sõjalaevadel.
Sõjakohtute
kui erikohtute (martial court, Militärgericht, Kriegsgericht) all
peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis mõistavad
kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes süütegudes. Erandjuhtudel võivad
sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. Euroopa
Inimõiguste Kohtu praktika nõuab aga, et see oleks tõesti erandlik ja väga
hoolikalt läbi kaalutud. Eesti põhiseadus ei takista selliste erikohtute
loomist, kuid lihtsalt erandile toetumine ei viiks meid oodatud tulemuseni. Me
vajame laiapõhjalisemat, tsiviilkohtutega haakuvat süsteemi, mille nimetamine
riigikaitsekohtuks tundub üsna õnnestunud.
Erinevad
riigid on vastu võtnud erineval loogikal põhinevad eriolukordade ja sõjakohtute
seadusi, sest riigid ja rahvad on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht,
ohud ja riskid ei ole üks-ühele sarnased. Põhimõtteliselt on võimalik kvalifitseerida ka Lääne-Euroopas
äärmusislamistide poolt sooritatavad terroriaktid madala aktiivsusega
sõjategevuseks.
Meil on täna
võimalus kuulata Ukraina esindajat, kes omab praktilisi ja meile vajaminevaid
teadmisi, kuidas reaalselt sõjaolukorras käituda, mida konkreetselt teha, mida
vältida, mida peaks sisaldama riigikaitsekohus ja ennekõike vastav seadusandlus
ja õigusraamistik.
Eesti riigikaitse
ja vastava valdkonna kohtusüsteemi eksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome,
aga ka Ungari vastavat seadusloomet.
Lätigi on Eestist ette jõudnud. Nimelt
muutsid lätlased oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme me naabritega
võrreldes omalaadses seadusandlikus vaakumis. Ka meil tuleb vastav seadusloome loogilise
lõpuni viima.
Head sümpoosiumi osalejad,
Kriisi- ja sõjaseisukorras võib
tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste
rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ning süüdlasi karistada kogu
karmusega. Näiteks riigivastased massirahustused ja nende organiseerimine, marodööritsemine,
desertöörlus, sabotaaž, diversiooniaktid, vaenuliku propaganda ja valede
levitamine, paanika tekitamine jne. Nn Viienda kolonni olemasolu ja nende
võimalik ärakasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie
ohustsenaariumitesse. Kiired ja karmid karistused on hoiatuseks teistele.
Meil on küll Erakorralise seisukorra seadus ja Riigikaitseseadus, kuid need ei sisalda erisusi
kriminaalasjade menetlemise kohta sõjaseisukorra ajal. Karistusseadustik kehtestab, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal ning loetleb
süüteod rahu vastu ja sõjasüüteod, kuid eelpooltoodud nähtuste ja
korrarikkumistega võitlemiseks ning kiireks reageerimiseks süüdlaste
karistamise läbi ei ole kehtiv seadusandlus ega kohtusüsteem valmis.
Süü- ja kuritegude
menetlemine rahuaegse tsiviilkohtute praktika kohaselt ummistaks meie
kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal juhul
aastate pikkuseks. Selline aeganõudev toimimine ei ole sõja- ja kriisiolukorras
lihtsalt võimalik. Eriti, kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal,
et riik ei kavatsegi teatud tegevusi tolereerida ja neile järgneb vältimatult karm
karistus.
Lahenduseks on riigikaitsekohtute loomine tsiviilkohtute
raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine. Samuti neile operatiivseks tegutsemiseks vajalike eelduste ja
normide kehtestamine. Selline olukord nõuab kohese või kiirendatud menetluse läbiviimist,
apellatsiooniõiguse piiramist või isegi tühistamist ja karistusseadustiku
muutmist, mis sätestaks oluliselt karmimad karistused teatud tegevuste puhul,
jne. See omab kindlasti ka preventiivset mõju kriisiolukorras tekkida võivate korrarikkumiste
ja kuritegude ärahoidmisel.
Lugupeetud
kuulajad,
Turu-uuringute korraldatud gallupi põhjal on ligi
60% eesti elanikest nõus oma õiguste piiramisega kui see tagab inimeste ja
riigi julgeoleku. Küsimus ei puudutanud küll riigikaitsekohtu asutamist, kuid
loob teemale siiski teatud taustafooni. Julgeolek ja selle tagamine on meile
kõigile oluline.
Seadused, korra- ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis erinevateks ootamatuteks ja
stsenaariumiteks. Eriti sellisteks, mida me ei oota. Riigikaitsekohtu tegelik ja efektiivne käivitamine on
suur ja väga oluline samm meie riikliku julgeoleku, turvalisuse ja ka
iseseisvuse tagamise suunas.
Küsimus
tuleb lahendada võimalikult kiiresti, kriisi tekkides oleme sellega juba
lootusetult hiljaks jäänud. Minu koduerakonna, EKRE programmis, ja nüüd ka
esmakordselt koalitsioonileppes, on riigikaitsekohtu loomise vajadus selgelt välja
toodud. Ma olen kindel, et käesolev, Riigikogu XIV koosseis, viib Eesti sellest
õiguslikust tühikust lõpuks välja.
Head
osalejad,
Ma
tahan tunnustada Eesti Reservohvitseride Kogu Juristide sektsiooni,
kes on hoidnud seda teemat üleval ja on viimastel aastatel teinud ära suure
töö antud valdkonnas. Suur tänu kõigile, ja eriti kapten Kaido Pihlakasele.
Soovin sümpoosionile edu ja head kordaminekut.
Tänan tähelepanu eest!
- kolmapäev, november 06, 2019
- 0 Comments