Miks on vaja riigikaitsekohtut?

kolmapäev, november 06, 2019

Foto: Erik Peinar, Riigikogu


Sümpoosium

“RIIGIKAITSEKOHUS, KAS JA KUIDAS ”

HENN PÕLLUAAS
Riigikogu esimees
31. oktoober 2019,  Riigikogu konverentsikeskus




Lugupeetud sümpoosiumist osavõtjad ja külalised!

Mul on väga hea meel tervitada teid siin Riigikogu Konverentsikeskuses tänasel sümpoosiumil „Riigikaitsekohus, kas ja kuidas“.

Ma usun, et küsimust KAS tegelikult ei eksisteerigi. Asendaksin selle küsimusega KUI KIIRESTI?

Meid ümbritsev maailm on pidevas julgeolekulises muutumises, ja kahjuks mitte positiivses suunas. Vaatamata sellele, et eksisteerivad erinevad rahvusvahelised kaitse- ja julgeolekuorganisatsioonid ning rahvusvahelised seadused ja kohtud, leiavad ikka aset vägivaldsed konfliktid, sõjad ja terroriaktsioonid. Suveräänsete riikide territooriumide ülevõtmine nii otsese agressiooni kui nn roheliste mehikeste ja viienda kolonni abil on mõne riigi poolt muutumas lausa traditsiooniks.

Olles küll NATO liikmed asuvad Balti riigid enda geograafilise asukoha tõttu siiski teatud julgeolekuvaakumis. Meil on mitte just ülemäära sõbralik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on meile vastuvõetamatud ning kes on paigutanud meie piiride taha märkimisväärsed sõjalised jõud.

Sellises olukorras ei saa Eesti jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii preventatiivseks kui otseseks tegutsemiseks. Tegevuse aluseks on aga olemasolev seaduslik baas.

Ühelt poolt on meil tegemist demokraatliku ehk tsiviilriigi ja -ühiskonnaga. Teiselt poolt peame me garanteerima oma rahvale julgeoleku ka kriisi või eriolukordades. Kõiki neid aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem - kokku viia, on üsna keeruline ülesanne. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja isegi rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku, kuid seda tuleb teha ja see on võimalik.

Ma ei ole jurist ja ei hakka seetõttu süvenema erakorraliste kohtute, erikohtute, sõjakohtute ja riigikaitsekohtute erinevustesse ja nüanssidesse. Seetõttu peatun põhiliselt probleemil kui sellisel ja rõhutan selle võimalikult kiire lahendamise vajalikkust.

Eestis on aastaid diskuteeritud teemal, missugune peaks olema riigi õigussüsteem kriitilistes olukordades ja sõjaseisukorral. Sellel teemal on peetud ka varem konverentse, ka siinsamas saalis, kirjutatud ajalehtedes ja ajakirjades. „Riigikogu Toimetised“ pühendasid 2017. aastal probleemi analüüsiks suure osa oma ühest numbrist.

Pöördusin ka ise 2016. aastal sõjakohtute küsimuses õiguskantsleri poole, kuid kuna tema ülesanne on hinnata olemasolevate seaduste põhiseadusele vastavust, siis tegi ta vaid ettepaneku algatada Riigikogus vastav eelnõu, kui seda oluliseks peetakse. Eelmised valitsusliidud ei pidanud kahjuks riigikaitsekohtute loomist millegipärast vajalikuks ja reaalset kontseptuaalset seadusandlikku lahendust ei otsitud ega toetatud.

Miks on üldse riigikaitsekohtut vaja? On ju kriitikud öelnud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja- -ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta aga tõele.

Tegelikult on antud  teema  - riigikaitsekohus ja kõige sellega seonduva seadusemuudatuste paketi kiirema sisseviimise seletus lihtne. Vaatamata keerulisele geopoliitilisele olukorrale puudub Eesti õigussüsteemis erandlikele olukordade ja sõjaseisukorda puudutavate seadusandlike aktide loogiline ja süsteemne  esitlus. Riik ja riigi õigussüsteem peavad olema valmis adekvaatselt reageerima ja toimima erinevates kriitilistes olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele kõrgendatud nõuded, mis erinevad kardinaalselt rahuaja tingimustest. Ja meil peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi.

Siinkohal tuleb arvestada viimaste aastate militaarseid anneksioone Gruusias (2008) ja Ukrainas (2014). Mõlemal juhul on Venemaa end sõjaliselt kehtestanud, okupeerinud ja annekteerinud sõltumatute  riikide territooriume, kasutades ära endale sümpatiseerivaid separatistlikke elemente. Meil endal on vastav kogemus Pronksiööst, mis õnneks küll nii drastiliste tagajärgedeni ei viinud.

Eriolukordade seadused eksisteerivad pea enamikus maailma riikides. Ka Teise Maailmasõja eelses Eesti Vabariigis oli vastav süsteem ja seadusandlus loodud. Erinevalt tänapäevast, oli tollases Eestis vastu võetud Sõjaväljakohtute seadus (1919) ja Sõjaväekohtute seadustik (1938). 1938. aastal vastu võetud Põhiseadus sätestas, et erakorralised kohtud on lubatud sõja ajal, kaitseseisukorra piirkondades ja sõjalaevadel.

Sõjakohtute kui erikohtute (martial court, Militärgericht, Kriegsgericht) all peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis mõistavad kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes süütegudes. Erandjuhtudel võivad sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika nõuab aga, et see oleks tõesti erandlik ja väga hoolikalt läbi kaalutud. Eesti põhiseadus ei takista selliste erikohtute loomist, kuid lihtsalt erandile toetumine ei viiks meid oodatud tulemuseni. Me vajame laiapõhjalisemat, tsiviilkohtutega haakuvat süsteemi, mille nimetamine riigikaitsekohtuks tundub üsna õnnestunud.

Erinevad riigid on vastu võtnud erineval loogikal põhinevad eriolukordade ja sõjakohtute seadusi, sest riigid ja rahvad on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht, ohud ja riskid ei ole üks-ühele sarnased. Põhimõtteliselt on võimalik kvalifitseerida ka Lääne-Euroopas äärmusislamistide poolt sooritatavad terroriaktid madala aktiivsusega sõjategevuseks.

Meil on täna võimalus kuulata Ukraina esindajat, kes omab praktilisi ja meile vajaminevaid teadmisi, kuidas reaalselt sõjaolukorras käituda, mida konkreetselt teha, mida vältida, mida peaks sisaldama riigikaitsekohus ja ennekõike vastav seadusandlus ja õigusraamistik.

Eesti riigikaitse ja vastava valdkonna kohtusüsteemi eksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome, aga ka Ungari vastavat seadusloomet.  Lätigi on Eestist ette jõudnud. Nimelt muutsid lätlased oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme me naabritega võrreldes omalaadses seadusandlikus vaakumis. Ka meil tuleb vastav seadusloome loogilise lõpuni viima.

Head sümpoosiumi osalejad,

Kriisi- ja sõjaseisukorras võib tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ning süüdlasi karistada kogu karmusega. Näiteks riigivastased massirahustused ja nende organiseerimine, marodööritsemine, desertöörlus, sabotaaž, diversiooniaktid, vaenuliku propaganda ja valede levitamine, paanika tekitamine jne. Nn Viienda kolonni olemasolu ja nende võimalik ärakasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie ohustsenaariumitesse. Kiired ja karmid karistused on hoiatuseks teistele.

Meil on küll Erakorralise seisukorra seadus ja  Riigikaitseseadus, kuid need ei sisalda erisusi kriminaalasjade menetlemise kohta sõjaseisukorra ajal. Karistusseadustik kehtestab, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal ning loetleb süüteod rahu vastu ja sõjasüüteod, kuid eelpooltoodud nähtuste ja korrarikkumistega võitlemiseks ning kiireks reageerimiseks süüdlaste karistamise läbi ei ole kehtiv seadusandlus ega kohtusüsteem valmis.

Süü- ja kuritegude menetlemine rahuaegse tsiviilkohtute praktika kohaselt ummistaks meie kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal juhul aastate pikkuseks. Selline aeganõudev toimimine ei ole sõja- ja kriisiolukorras lihtsalt võimalik. Eriti, kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal, et riik ei kavatsegi teatud tegevusi tolereerida ja neile järgneb vältimatult karm karistus.

Lahenduseks on riigikaitsekohtute loomine tsiviilkohtute raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine. Samuti neile operatiivseks tegutsemiseks vajalike eelduste ja normide kehtestamine. Selline olukord nõuab kohese või kiirendatud menetluse läbiviimist, apellatsiooniõiguse piiramist või isegi tühistamist ja karistusseadustiku muutmist, mis sätestaks oluliselt karmimad karistused teatud tegevuste puhul, jne. See omab kindlasti ka preventiivset mõju kriisiolukorras tekkida võivate korrarikkumiste ja kuritegude ärahoidmisel.

Lugupeetud kuulajad,

Turu-uuringute korraldatud gallupi põhjal on ligi 60% eesti elanikest nõus oma õiguste piiramisega kui see tagab inimeste ja riigi julgeoleku. Küsimus ei puudutanud küll riigikaitsekohtu asutamist, kuid loob teemale siiski teatud taustafooni. Julgeolek ja selle tagamine on meile kõigile oluline.

Seadused, korra- ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis erinevateks ootamatuteks ja stsenaariumiteks. Eriti sellisteks, mida me ei oota. Riigikaitsekohtu tegelik ja efektiivne käivitamine on suur ja väga oluline samm meie riikliku julgeoleku, turvalisuse ja ka iseseisvuse tagamise suunas.

Küsimus tuleb lahendada võimalikult kiiresti, kriisi tekkides oleme sellega juba lootusetult hiljaks jäänud. Minu koduerakonna, EKRE programmis, ja nüüd ka esmakordselt koalitsioonileppes, on riigikaitsekohtu loomise vajadus selgelt välja toodud. Ma olen kindel, et käesolev, Riigikogu XIV koosseis, viib Eesti sellest õiguslikust tühikust lõpuks välja.

Head osalejad,

Ma tahan tunnustada Eesti Reservohvitseride Kogu Juristide sektsiooni, kes on hoidnud seda teemat üleval ja on viimastel aastatel teinud ära suure töö antud valdkonnas. Suur tänu kõigile, ja eriti kapten Kaido Pihlakasele.
  
Soovin sümpoosionile edu ja head kordaminekut.

Tänan tähelepanu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...