teisipäev, 29. august 2017

Vihakõne kriminaliseerimine hävitab normaalse ühiskonna

Sotsid on juba aastaid nõudnud karistusseadustiku muutmist, et nn. vihakõne pidajaid oleks võimalik kriminaalvastutusele võtta. Sven Mikser väitel kogub vihakõne Eesti avalikus ruumis hoogu ja kujutab endast päev-päevalt üha reaalsemat ohtu süütutele inimestele... Tegemist on alusetu hirmu- ja paanikaõhutamisega, sest Eestis ei ole näiteid selle kohta, kuidas nn. vihakõne kellelegi reaalset ohtu oleks kujutanud. Selliste väljaütlemistega luuakse kunstlikult fooni vihakõne kriminaliseerimiseks.

Vihakõne on libamõiste, mille kriminaliseerimine loob võimaluse ebasobivate eriarvamuste ja äärmusliberaalsetele „väärtustele“ vastandujate mahasurumiseks ja karistamiseks. Vihakõneks saab kuulutada mistahes argumentatsiooni, mis ei meeldi vastuvõtjale olgu see nii asjakohane ja põhjendatud kui tahes. Kriminaliseerimise püüdlused ei lähtu meie ühiskonna vajadusest, vaid väljaspoolt, sh. Euroopa Liidust tulevast tugevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Eriti aktiivselt on selle poolt sõna võtnud sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees, siseminister Andres Anvelt.

Põhiseadus keelustab rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise ning karistusseadustik sätestab karistuse, kui „avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga“. Viha õhutamine on seega ka praegu seadusega keelatud, mingit vajadust nn. vihakõne kriminaliseerimiseks ei ole.

Kui liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks demokraatia, vaid demokratuur – see on diktatuuri ja demokraatia segu, leiab Jaak Valge. „Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud.“ Valge taunib igasugust mõtte- ja sõnavabaduse piiramist ning leiab, et demokraatlik ühiskond ei tohi karta eriarvamusi ega summutada diskussiooni vihakõne või mis iganes sildi all.

Ka Iivi Anna Masso on samal seisukohal. Ta kirjutas: ”Sõnavabadust tulekski tingimusteta kaitsta. Dialoog õnnestub kõige paremini võrdsete partnerite vahel, kes austavad teineteist, julgevad teineteist kritiseerida ning ka taluvad kriitikat. Võimalusi parandada suhteid kultuuri poolest “teistega” on palju, mõttekuritegude kriminaliseerimine pole selleks õige viis. Sõnavabadus on meie poliitilis-kultuurilise identiteedi alustala, milleta ka demokraatia ja õigusriik oleksid sisutud sõnakõlksud.”
Kui praegu võib vabalt ka nalja visata ükskõik mille üle (niivõrd kui kellegi moraalne ja eetiline majakas võimaldab), siis tulevikus oleks teisiti. Läänes on karistatud kirikuõpetajaid, kes on keeldunud homoseksuaale paari panemast, pagareid, kes pole nõus pulmatordile kahte peigmeest panema, lapsevanemaid, kes ei luba oma lastele „sooneutraalset“ ajupesu teha, neid, kes seisavad islamiinvasiooni vastu ning loomulikult neid, kes pealesunnitud „vabaduste“ ja uute „tõdede“ vastu sõna on julgenud võtta. Sotsid tahavad sellise repressiivhullumaja tuua ka Eestisse.

„Sallivuse rakendamine „õige mõtlemise“ vankri ette toimus lihtsalt: kõigepealt kuulutati sallivus ülimaks väärtuseks ning sallimatus ülimaks paheks, nii taunitavaks, et sallimatu tohtis olla ainult sallimatuse enda suhtes. Tegelikult seda lausa pidi olema; seejärel nimetati kõik ebasoovitavad eriarvamused, eitused ja vastuseisud sallimatuseks, mille vastu võis siis käiku lasta kõik „legaalsele sallimatusele“ kättesaadavad vahendid. See võimaldas „sallivust“ rakendada mistahes vaadete läbi- (või maha-)surumiseks. Siit oli kõigile kohustusliku „õige mõtlemiseni“ ainult üks samm,“ kirjeldas Tiit Kärner.

Ka Varro Vooglaid on arutlenud vihakõne üle: „Küsimus ei ole selles, nagu ei peaks tõelist vaenu õhutamist (nt avalikke tõsiseltvõetavaid üleskutseid vägivallale) ohjeldama. Küsimus on selles, et siin on meil tegu millegi sootuks muuga – lootuse ja püüdlusega kriminaliseerida ka kõik see, mida võib vaenu õhutamise mõistet laiendavalt tõlgendada solvamise, halvustamise, kellegi õiguste pisendamise või diskrimineerimisele õhutamisena. Üks on selge: kui enam täiesti normaalsete maailmavaateliste tõekspidamiste eest (a la perekond on mehe ja naise vaheline liit, homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed, islamiimmigratsioon on ühiskonnale kahjulik) ei saa avalikult seista ilma, et peaks riskima kriminaalkaristuse kaelasaamisega, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud ning ei ole vähimalgi määral liialdus rääkida ideoloogilisest diktatuurist. Kokkuvõtlikult öeldes ei ole probleemiks mitte „vihakõne“, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. Näiteks homofoobia polnud Eestis isegi jutuks, enne kui kooseluseadust peale suruma hakati See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi“.

Vihakõneseadus annaks nii vasak- kui paremliberaalidele represseeriva instrumendi kutsuda ühiskonnas esile hirmuõhkkond – keegi ei teaks, missugune sõnakasutus või mõtteavaldus võib osutuda vihakõneks ja karistatavaks. Kehtestatakse tabuteemad mille üle arutamine kriminaliseeritakse, nagu osades riikides on juba tehtud. Teisitimõtlejate arvamus kuulutatakse mõtteroimaks, mis tähendab, et sõnadele võib vastata otseste repressioonidega. Sellise praktika tagajärjel vaibub avalik kriitika võimulolijate poliitika ja tegude suhtes kiiresti. Ja see ongi protsessi eesmärk. Tänaste tendentside jätkudes on vaid aja küsimus, mil nõiajaht nende vastu, kellel on kindlust enda moraalseid seisukohti ja vaateid kaitsta ning julgevad tõde rääkida, algab ka Eestis.

Ideoloogiat, mis formaalselt kaitseb “vähemuste” õigusi, aga tegelikult kaotab ühiskonnast sõnavabaduse, kriminaliseerib normaalsuse ning karistab kurjategijate asemel korralikke kodanikke, võib nimetada ka liberaalfašismiks. Kuigi Eesti on ajakirjandusvabaduselt riikide pingerea esiotsas, avaldab meedia peamiselt liberaalseid seisukohti esindavaid mõtteavaldusi ja seisukohti, neist erinevate arvamuste esindajatel on ajalehtede või televisiooni ekraanile saamine võrdne lotovõiduga. Vähe sellest, ühiskonnas on tekkinud omamoodi „vaikiv ajastu“, kus tavalised inimesed eelistavad oma seisukohtade väljaütlemise asemel vaikida - oma meelsuse väljendamine on seotud riskiga saada sildistatud ja lahterdatud mõnda nn ebasoovitavasse ja parketikõlbmatusse gruppi, mis võib tuua kaasa pahandusi näiteks töökohal.
Hando Runnel on tõdenud: „Me ei tohi rääkida. Me peame austama kõiki teisi, aga iseennast ei tohi austada – me oleme juba jõudnud sellesse faasi! Me oleme nii hirmul, et me ei julge rääkida oma olemise õigusest, riigi suveräänsusest, rahva suveräänsusest! Ei, me peame kõiki teisi austama, neile vastu tulema, sallima. Aga kui me endast natukesegi räägime: me vajaksime seda või seda – siis öeldakse, et see on rahvuslus. Rahvusluse teine nimi on natsionalism. Natsionalismi lõpp on fašism, aga fašism on ajalooline paha asi, mis tuleb maha lüüa. Mõni poisikene või naisukene tuleb sulle tänaval vastu ja võib sulle öelda, et sa oled fašist. Sinule võidakse öelda seda!“ Meile aga lajatatakse vihakõne eest.
Eesti põhiseadus garanteerib igale inimesele nii südametunnistuse- ja mõtte- kui sõnavabaduse, mida vihakõne kriminaliseerimine rikuks. Karistamine põhiseaduslike õiguste kasutamise eest piiravad sõna- ja tegutsemisvabadust, toovad kaasa diktatuuri ja repressiivse ühiskonna. Ükskõik keda võib hakata mitte-millegi eest karistama. Kord juba oleme me sellises olukorras olnud, kus üks partei omas tõe monopoli ja vaba voli karistada kõiki teisitimõtlejaid, ütlejatest rääkimata. Vaevalt ükski normaalne inimene neid aegu tagasi tahab.


Avaldatud ajalehes Konservtiivide Vaba Sõna 3(6)/2017 


Vabaerakonna maailmavaate puudumine süvendab konflikte ühiskonnas

Peale viimase Emori erakondade toetusuuringu tulemuste avaldamist, mille järgi on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) toetus jälle tõusnud, on nii sotsid kui Vabaerakond avanud tule EKRE pihta. Pole imestada, on ju EKRE kolmandal positsioonil Reformi ja Keskerakonna järel. Eestlaste seas teine ja meeste seas esimene. SDE ja eriti Vabaerakond on kaugel taga, IRL-st rääkimata, mis ei ületanud enam valimiskünnistki. Arvestades sügisel toimuvaid kohalike volikogude valimisi on EKRE positsioon väga hea ja toetust kaotavad erakonnad sattuvad üha suuremasse paanikasse.
Sestap püütaksegi maalida EKRE-st ja tema eesmärkidest võimalikult koledat pilti, kasutades selleks nii demagoogiat kui faktide moonutamist. Isegi president Kaljulaid andis mõista, justkui EKRE-s valitsevat soov pöörduda "radikaalselt ja revolutsiooniliselt" tagasi aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem. Kust selliseid asju küll võetakse? Konservatiivsus ei tähenda sugugi suletust, vanameelsust ega vabaduste puudumist ning vabadus ei tähenda kõikelubatavust ega kohustuste puudumist. Konservatiivsus tähendab alalhoidlikkust ja eluterveid väärtushoiakuid.
Andres Herkel (Vabaerakond), kes ilmselt presidendi kõnest innustust sai, väidab, justkui mängiks EKRE ja sotsiaaldemokraadid kokku rahvusluse ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vastandamisel ning  EKRE ja sotsiaaldemokraatide sõnasõda on vaid strateegilise iseloomuga politikaanlus. Herkeli sõnul loodetakse, et pideva ideoloogiasõja seisundis kasvab kummagi reiting: „Unustage Reformierakond ja Keskerakond – hoopis EKRE ja sotsid on uus kuum paar!“
Loomulikult ei ole meil midagi selle vastu kui EKRE reiting tõuseb ja mida enam sotsid enda tõelist palet näitavad, seda enam tõusebki, kuid Herkeli konspiratsiooniteooria ei vasta tõele - mingeid salakokkuleppeid pole. Sotsiaaldemokraatide vasakliberaalne ja estofoobne ideoloogia on lepitamatus vastuolus EKRE alalhoidliku rahvuskonservatiivsusega. Nii lihtne see ongi.
SDE võib-olla püüabki sellist vastandumist enda langeva reitingu tõstmiseks kasutada, kuid paraku oli kava, kui see sotsidel eksisteeriski, läbikukkumisele määratud juba hetkest, kui Mikser kohe peale 2015. aasta valimisi teatas, et sotsid „natsliku“ EKREga koostööle ei lähe. Milles see väidetav natslikus seisneb, ei ole veel ükski süüdistaja suutnud selgitada. Peale seda on sotside retoorika vaid tuure kogunud. Eriti paistis silma Ossinovski SDE kongressil peetud kõne, mis oli kantud sügavast sallimatusest kõigi nendega teist meelt olevate inimeste ehk „ekreiitide“ vastu, keda ta tituleeris idiootseks Eestiks ja rahvuslikuks okseks. Ta põles ka vihast meie põhiseadusliku rahvusriikluse vastu, mis olevat 19. sajandist pärit „ohtlik düstoopia“. Mikseri ropendamine ja ekrelaste „karu p----e“ saatmine näitab lihtsalt selle marksistliku seltskonna labasust ja enesevalitsemise puudumist. Siin mingi plaani olemasolu eeldada on ilmselt liiast, aga mine sa tea. Näiteid sotside räigetest väljaütlemistest võiks tuua lõputu hulga.
EKRE ei ole kunagi sotsidele omast äärmuslikku väljendusviisi kasutanud (kuigi meid selles süüdistatakse) ega püüagi neile vastandudes sarnast politikaanlust üles näidata. EKRE kasutab otsekohest ja ausat keelt, ilma võltsi poliitkorrektsuseta ja räägib asjadest nii, nagu need on. Loomulikult tekitab see neis, kes aususe ja otsekohesusega harjunud ei ole, terava reaktsiooni.
Kuid tõepoolest, kui Reformierakonna ja Keskerakonna vastandumine, kes on Europarlamendis kenasti ühes fraktsioonis, on pigem mäng, siis EKRE seisab sotside globalistliku multikultuursuse ja rahvusriikluse lammutamise kavade vastu lähtuvalt enda ideoloogilistest ja maailmavaatelistest seisukohtadest. Mängust on see kaugel, tegemist on põhimõtteliste küsimustega. Mitte meie ei ole üles kiskunud ühiskonda ärritavaid teemasid, nagu kooseluseadus, nn. sooneutraalsuse propageerimine lasteasutustes, piiramatu avatus massiimmigratsioonile, mida sotsid püüavad presenteerida inimõigustena, ega loovutusliku piirilepingu sõlmimist, kodakondsus- ja keeleseaduse lahjendamist, vene keele positsiooni tugevdamist, eesti keelsele õppele ülemineku takistamist jne. Meie ei ole need, kes süüdistavad eesti rahvast ksenofoobias, sallimatuses, rassismis ja vähemuste diskrimineerimises, nagu teevad seda sotsid. Me oleme sunnitud võitlema kõigi nende Eesti riigi ja rahvuse huve kahjustavate asjade vastu, sest IRL, kes lubas, et viib ellu rahvuslik-konservatiivset poliitikat ja ei lase valitsuses olles astuda ohtlikke samme keele-, kodakondsus-, pere- ja muus poliitikas, ei ole selleks suuteline ja Vabaerakond redutab põõsas.
Seoses üha keerulisema geopoliitilise olukorraga maailmas ning immigratsiooni-, demograafia-, identiteedi-, moraali- ja väärtuskriisiga, on selgelt hoomatav sotside kasvav aktiivsus oma agenda levitamisel ja elluviimisel. Mida tugevamaks on muutunud ühiskonna vastuseis vasakliberaalsetele kavadele ja mida suuremaks on kasvanud toetus alalhoidlikele konservatiivsetele aadetele, seda ärritunumaks, agressiivsemaks ja radikaalsemaks on sotside meetodid muutunud. SDE vastandub ja on esitanud väljakutse pea kõigele, mis ühiskonda on kandnud, hoidnud seda sidusana ning taganud järjepidevuse ja tasakaalustatud arengu. Seda võib nimetada ka kultuuri- ja ideoloogiasõjaks ehk maailmavaateliseks võitluseks traditsiooniliste ideaalide, ideede, tõekspidamiste, väärtuste ja euroopaliku kultuuri vastu.

Ilmselt on Vabaerakonna paljuräägitud maailmavaate ja aadete puudumine põhjuseks, et Herkel ei näe ega saa aru EKRE ja SDE vastuolude olemuslikust ja sisulisest poolest. Just see ongi Vabaerakonna probleem. Mitme aasta jooksul peale loomist ei ole suudetud endale, ammugi avalikkusele selgeks teha, milline on Vabaerakonna maailmavaade. Riigikogus hääletatakse nagu juhtub, tõrget ei teki isegi paduvasakliberaalsete ettepanekute poolt hääletamisel, kokkulepped ei pea. Selle taustal kõlab Herkeli kirjutatu koomiliselt: „See, et parempoolsust ning konservatismi ei defineeritaks suletuse või vanameelsuse kategooriais ja selle asemel valitseksid avatumad toonid (avatud rahvuslus, vabakonservatism, konservatiivne liberalism), on kogu Eesti ühiskonna huvides. Vabaerakonna ning temaga samameelsete kaasamõtlejate lähemate aastate tööst sõltub see, kas Eestis pääseb maksvusele elujõuline keskteemudel või allub avalik mõtteruum Martin Helme ja Jevgeni Ossinovski poolt paarisrakendis kultiveeritud ideoloogiasõdadele.“ Kahtlen sügavalt, kas vabaerakondlikku otsustamatust ja seisukohtade puudust on võimalik Eesti huvides olevaks keskteeks nimetada.

Keskteed ei ole, kui sotsidest kultuuri- ja välisminister kaitsevad sõnavabadust, mil maksumaksja rahadest doteeritavas kultuurilehes tituleeritakse laulupidu natsismi manifestatsiooniks ja ajupesuks noortele, kuid ei iitsatagi, kui vastulausele keeldutakse ruumi andmast. Keskteed ei ole, kui immigratsioonikvoot tahetakse ära kaotada olukorras, kus meil on Euroopa suurim välispäritolu inimeste osakaal ja tekib oht jääda vähemusrahvaks omaenda kodumaal. Keskteed ei ole, kui soovitakse kodakondsust jagada kõigile sisserännanuile, hoolimata nende lojaalsusest, varasemast käitumisest või keeleoskusest. Keskteed ei ole, kui sotsid kuulutavad, et traditsioonilise perekonna eest seismine ajab neid oksele (Marianne Mikko). Keskteed ei ole, kui islamiterrorism on levinud üle terve Euroopa, tavalised inimesed on kuulutatud jahiloomadeks, sotsist siseminister aga kinnitab, et sellel ei ole vähimatki pistmist immigratsioonikriisiga ja keeldub terrorismile piire sulgemast. Keskteed ei ole väga paljudes küsimustes. Need on eesti riigi ja rahva ellujäämise küsimused.

Samas ei suuda Vabaerakond isegi selgitada, mida õieti tähendavad „avatud rahvuslus, vabakonservatism ja konservatiivne liberalism“. Need on sama sisutud sõnapaarid kui rikas kerjus, süütu prostituut või pime nägija. “Rahvuslus ja konservatiivsus pole mood, vaid poliitiline suundumus, veendumus, inimeste arusaam maailma asjadest,” märkis täiesti õieti Helir-Valdor Seeder, lisades, et selliste väljenditega veiderdatakse siis, kui maailmavaade hägustub. Ja kui Vabaerakond defineeribki end tsentris oleva parempoolse konservatiivse erakonnana, siis tuleks konservatiivse maailmavaate eest seista ja kaitsta ühiskonda äärmusliku vasakliberaalse, tõelisi väärtusi ja traditsioonilist perekonda lammutava multikulti ideoloogia pealetungi eest. Mitte midagi sellist me aga ei näe. Lootus, et Vabaerakond saab endale puuduoleva selgroo ja maailmavaate juhi vahetumisel, ei olnud kahjuks määratud täituma. Puu taha peitu pugemine ja sealt teiste õpetamine, püüdes näidata ennast kõigist targema ja paremana, samas kui teised võitlevad ka nende eest, on väiklane ja lühinägelik. See üksnes süvendab konflikti ühiskonnas.

Kui Herkel tahab sarnaselt EKRE-le sotside kultiveeritud ideoloogiasõda peatada ja seisab ühiskonna huvide eest, siis peab Vabaerakond õige poole valima ja seisma selle sõja võitmise eest. Seistakse aga hoopis vastu jõule, kes ainsana rahvuslike väärtuste ja eesti rahva eest seisab ega saada aru, et see võitlus ei tee kuidagi EKRE-st äärmuslikku erakonda, ammugi julgeolekuohtu, nagu sotsid vastu igasugust loogikat väidavad. Vastupidi, EKRE kaitseb normaalsust ja meie rahvuslikku suveräänsust vasakliberaalse keeldude-käskude ühiskonna loomise katsete vastu. Me oleme juba olnud sellises ühiskonnas ja usun, et keegi ei taha ärgata riigis, mis on hääletult alistunud jõududele, mis esindavad hoopis teisi, võõraid väärtusi ja sihte kui need, milles meie ühiskond on riikluse taastamisel ja põhiseadust vastu võttes kokku leppinud. Tänases olukorras, milles on nii Eesti kui Euroopa, on „kesktee“ jutlustamine märk allaheitlikkusest, konformismist ning seisukohtade ja väärtuste puudumisest.

Küsimus ja probleem ei ole selles, et SDE ja EKRE vahel käib ideoloogiline sõda. Küsimus on, miks mitte keegi ei ole sotsidele juba varem vastu hakanud. Vabaerakonnal on kindlasti mugav ehtida end sisutute mõistetega, mitte valida pooli ja püüda olla pruut igas pulmas, kuid selline tee lõppeb kiiresti ja kurvalt. Valija antud usalduskrediit on juba otsa saamas. On viimane aeg leida üles enda maailmavaade. Või minna laiali.

Avaldatud Eesti Päevalehes pealkirja all "EKRE asejuht: ideoloogiasõja lõpetamiseks peab Vabaerakond valima meie poole ja sotse võitma" 28.08.2017

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ekre-asejuht-ideoloogiasoja-lopetamiseks-peab-vabaerakond-valima-meie-poole-ja-sotse-voitma?id=79319984