kolmapäev, 10. november 2010

Ka Eestis valitseb multikultuursuse krahh

Oleme juba harjunud Venemaa süüdistustega, mille järgi Eestis kiusatakse venelasi. Aeg-ajalt ühinevad nendega need Lääne organisatsioonid, kus on Kremli, kreeka kommunistide ja multikulti apologeetide mõju suurem.

Vaatamata faktile, et ükski rahvusvaheline monitooring pole diskrimineerimist tuvastanud, pole piisavalt ja resoluutselt meie kaitseks välja astunud ükski rahvusvaheline organisatsioon või riik, rääkimata Euroopa Liidust (mida liitumise eel kiideti kui kaitset Vene vaenamiste eest).

Vastupidi, nõuandjaid, kes soovitavad muulastele järelandmisi ja eelistusi teha, on sisse trüginud nii uksest kui aknast. Lisaks püüavad meid „rikastada“ kõikvõimalikud sallimatud homoaktivistid ning võrdõiguslased, kelle meelest isegi nimetuse ema ja isa kasutamine olevat sooline diskrimineerimine. Viimati tekitas suurt kära mustalt mandrilt pärit ÜRO rassilise diskrimineerimise raportöör, kes Eesti oludest aimu omamata tuli välja kakskeelsuse soovitusega, toetades sellega sama nõudvaid suurvene šoviniste.

Mina ei ole ainus, kes ootas riigipoolset reageeringut. Kuid valitsus, riigikogu ja president vaikivad. Vaid mõni üksik poliitik on eraviisiliselt öelnud, et ÜRO raportööri nõudmised ei tule kõne allagi — need kõnelused on Eestis juba ära peetud.

Kuid miks üldse oodata seisukohta riigilt? Sest vanasõna järgi on vaikimine nõusolek ja lisaks meenuvad lugematud juhtumid kõigega nõustumisest, mida „lääne sõbrad“ meilt Eesti multikultuuristamisel nõudnud on. Meenuvad keele, kodakondsus- ja valimisseaduste korduvad lahjendamised, mille tagajärjel on meie elamislubade jagamise poliitika, kodakondsus-, keele- ja valimisseadused juba niigi oluliselt pehmemad kui üheski lääneriigis. Võimulolijad ei julge või ei taha enam ammu rääkida Eesti rahvuslikest huvidest ega eesmärkidest, mis sest, et põhiseaduse preambulis kõik kenasti kirjas on.

Kakskeelsus on sadu miljoneid kroone maksma läinud integratsiooniprogrammi varjus praktikas juba sisse viidudki — okupatsiooniaegne venestamine on transformeerunud võimude poolt igati tervitatavaks multikultuursuseks ning eesti keeleta saab siin suurepäraselt hakkama. Keeleinspektsiooni direktori Tomuski sõnul kannatavad Eestis keelelise diskrimineeriminse all hoopiski eestlased, kellel pole võimalik realiseerida oma põhiseaduslikke õigusi — kõikjal eesti keeles rääkida ja asju ajada. Tõsiselt sellesse sekkuda Keeleinspektsioonil aga ei lubata.

Igal aastal tuleb meile idast kuus kuni seitse tuhat inimest (10 aasta jooksul 60-70 000), läänest saabuvate immigrantide üle ei peeta aga arvestustki. Riik propageerib noorte välismaale minekut ja jagab muulastele piiramatult kodakondsust. Hoolimata enneolematust tööpuudusest, räägitakse saja tuhande immigrandi sissetoomisest. Sääraste tendentside jätkudes ei piisa varsti kakskeelsusest, vaja läheks juba kolme-neljakeelsuse väljakuulutamist.

Kui 5-10% piir on ületatud, ei sulandu immigrandid ilusate multikultiteooriate kiuste enam põlisrahvustega. Eesti ei ole erandiks. Küll erineme aga teistest oma väikese rahvaarvu ja Euroopa mastaabis juba niigi erakordselt suure immigrantrahvastiku osakaalu poolest (ca 30%), mis vähendab veelgi võimalust tulla toime võõrrahvaste integreerimise/assimileerimisega eesti keele- ja kultuuriruumi. Meie võimuringkonnad keelduvad aga tunnistamast, et lõdvad immigratsiooni-, kodakondsus- ja keeleseadused kujutavad eesti rahva jaoks juba ammu eksistentsiaalset ohtu.

Euroopas on selgelt nähtav multikulturistliku ja kosmopoliitliku surve vastukaaluks olevate rahvuslik-konservatiivsete jõudude populaarsuse kasv ning nende edu kohalikel- ja parlamendivalimistel. Isegi Saksa kantsler Angela Merkel oli sunnitud tunnistama, et multikultuursus on läbi kukkunud. Meie naabritest said rahvuslik-konservatiivid valimistel suure rahva toetuse Rootsis. Lätis sai erakond Visu Latvijai Seimis 8 kohta. Ajalehes Helsingin Sanomat avaldatud küsitluse põhjal on Soome rahvuslik-konservatiivse erakonna Perussuomalaiset toetus tõusnud 12,5 protsendile. See viis nad populaarsuselt neljandaks erakonnaks. Kevadel toimuvatel parlamendivalimistel ennustatakse neile enneolematut edu.

Eestis ei toimu aga näiliselt midagi. Võimuparteide kontrolli all olev ajakirjandus, politoloogid (mõne erandiga) ja nn punaprofessorid kuulutavad multikultuursuse ja tolerastia paratamatust ning eitavad igasuguseid muutusi. Seda püütakse tõestada tendentslike ja tegelikkust moonutavate küsitlustega, milles jäetakse välja pea poolte inimeste arvamus, kes olemasolevaid erakondi ja nende poliitikat ei toeta ning unustatakse tõsiasi, et kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimistel saatis parteiväliseid jõude suur edu.

Muutused, seda enam, et neid soovib suur osa Eesti valijatest, jõuavad paratamatult ka siia. Rahvuslik-konservatiivse ilmavaate võidukäiku ja estofoobse sundmultikultuuristamise krahhi tuleb tunnistada ka Eestis.

Senisel, eestlasi kui põlisrahvust ignoreerival viisil ei ole võimalik edasi minna. Me ootame riigi vastust ÜRO raportöörile. Vaikimine või temaga nõustumine tähendab meie enesemääramisõiguse, oma riigi ja rahvuse püsimajäämise õiguse eitamist.




Delfi 10.11.2010
ttp://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ka-eestis-valitseb-multikultuursuse-krahh.d?id=34802843