Kuigi riigijuhid kinnitavad sõnavõttudes,
et Eesti on üliedukas ja kõigile eeskujuks, oleme väljarände poolest Euroopa
esirinnas. EL arvestuses on meil Taani järel teine koht. Kuid kui taanlasi
motiveerib selleks huvi näha uusi inimesi ja kohti, siis eestlasi ajendab
tööpuudus ja väikesed palgad. Euroopa töövahendusvõrgustik EURES-e uuringust
selgus, et välismaal töötamisest oli huvitatud 42 protsenti ehk pea pool Eesti
elanikest. Kokkuvõttes tähendab see ligi 415 000 töövõimelist inimest.
Noorte seas oli protsent oluliselt suurem.
Kuigi valitsus räägib vaid ca 30 000 lahkunust, töötab
ainuüksi Soomes ca 60 000 eestlast, kellest üle veerandi ei kavatse
naasta. Kui 2008. aastal maksti sotsiaalmaksu 658 000 töötaja eest, siis
täna on neid ligi saja tuhande võrra vähem. Olukord on enam kui tõsine.
Presidenti
teema ei näi aga huvitavat. Igatahes ei pühendanud ta sellele EV
aastapäevakõnes sõnagi. Tema kõne kokkuvõte mahub lausesse: Eestis on hea
elada, elu on kui metsmaasikas. Samavõrra vähe näib olukorrast hoolivat ka
valitsus, kelle retoorika eduloost püsib muutumatuna ning kes järjekindlalt on
aidanud otseste ja kaudsete maksude tõstmisega kaasa väljarände süvenemisele.
Hoogu anti lisaks kohustuse võtmisega panustada läbi ESM-i meist rikkamate
riikide heaolusse ning elektrituru „avamise“ ja järjekordsete ülekandetasude
tõstmisega.
Tõsi,
Eesti pole enam kaugeltki see, mis kakskümmend aastat tagasi. Oleme tublisti
arenenud ja meil on edukaid ettevõtteid, kuid küsimust tuleb vaadelda laiemas
perspektiivis. Kui lahkuvad inimesed, likvideerub riik. Kui lahkujad
asenduvad immigrantidega, likvideerub Eesti riik, kultuur ja rahvus ikkagi. See
on äärmiselt oluline teema, mida ei ole võimalik surnuks vaikida.
Kas
see, et majandus on valdavalt väliskapitali käes, kes kasumi maksuvabalt välja
viib, suurendab riigi jõukust? Kus on töökohad ja investeeringud, mida euro pidid
looma? Kas see, et valitsussektori võlad on täna veel Euroopa
väiksemate, kuid kodanike omad suurimate seas ja meist vaesemad on eurotsoonis
vaid slovakid, lubab elu-olu maasikaks nimetada. Kas see on edulugu, et
paljudes maapiirkondades on elu ja ka riigi kohalolek (politsei ja päästeamet,
tervisehoiuteenused jne) hääbunud; 45 000 last nälgivad; palgad on
eurotsooni väikseimad, hinnatõus aga suurim; sotsiaaltagatised ebapiisavad;
sündivus negatiivne; tööpuudus ja väljaränne kasvavad taas?
Loetletud
nähtusi võib nimetada
riigi edukuse indikaatoriteks. Seda nii majanduslikus, sotsiaalses, demograafilises kui ka
poliitilises mõttes. Kui toimuv ei ole rahvastikukriis ja katastroof, mis
ohustab meie kestvust nii rahvuse kui riigina, siis kui suur peab olema
rahvastikukadu kriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete
rakendamiseks?
Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud Põhiseaduse preambulas.
Selleks on eesti rahva kui natsiooni, keele, kultuuri ja suveräänsuse
säilimine. Selle ülesande täitmise kohustus on Põhiseadusega
seatud kõikidele avalikele institutsioonidele. Riigi edukust saab hinnata vaid
aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki teostatakse, kõik ülejäänu tuleb
siduda sellega. Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist – vastupidi,
eesti rahva säilimine on juba samamoodi ohustatud, kui vene okupatsiooni ajal
ja suveräänsus sulab kevadise lumena iga otsustusõiguse loovutamisega
Brüsselile.
Kuid kas peab üldse midagi ette võtma, arvab riigi juhtkond. Las
lähevad, igaühel on vabadus valida. Riigi taandumist suurest osast Eestist
kirjeldatakse paratamatusena. Põhiseaduse sätted on justkui tühjad sõnad, mida
põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste meelest tulekski alailma muuta. Ka
erinevatele teabenõuetele antud vastustes pole president, riigikohus ega
õiguskantsler suutnud tuvastada ilmselgeid põhiseaduslikkuse rikkumisi riigi
põhiülesande, rahvuse ja suveräänsuse säilimise, täitmise üle.
Majandusest rääkides soovitatakse meil võrrelda
Eestit postsovetlike riikidega. Paraku on vahe nendega viimastel aastatel
oluliselt vähenenud. Isegi Läti on ilma eurota jõudnud juba EL majanduskasvu esirinda, kuigi
läbielatud kriisi tõttu ei saa nende lähteandmeid üks-ühele Eestiga võrrelda. Tegelikult tuleks võrrelda olukorda sellega, kuhu
jõudis kahekümne aastaga peale II Maailmasõda purukspommitatud ja
paljaksrüüstatud Saksamaa. Ja kuhu on jõudnud sama ajaga Eesti. Vahe on
mäekõrgune. Öeldakse, et Saksamaa sai Marshalli abi. Õige. Kuid ka Eesti on
saanud Euroopa Liidult märkimisväärset toetust. Erinevus on selles, et kui
Saksamaal suunati abi otseselt majanduse ülestöötamisse, siis meie abirahad on
läinud EL poolt sätestatud tingimustel suuresti mujale – auru ja vilesse,
püsikulusid tekitavasse ja tihtipeale mõttetusse „betooni“, kaheldava
väärtusega pehmetesse programmidesse ja mujale. Mitte eeskätt Eesti
majanduse ja konkurentsivõime tõstmisesse.
Väljarände ja tööpuuduse vastu ei aita aga miski muu kui
reaalne majanduskasv. Senikaua kasutab Euroopa Eestit
doonor-riigina odava ja kvalifitseeritud tööjõu saamiseks. Keskmise palga vahe näiteks Soomega on suurem kui kolm korda.
Kuni see proportsioon püsib, ei peatu väljaränne.
Odava allhanke tegemise ja kasumi maksustamata väljavoolu
tingimustes ei jõua me iialgi lääne elatustasemeni. Riiklike prioriteetide
asetus ja mõtteviis vajab olulist paradigma muutust. Paljas kokkuhoid probleeme
ei lahenda. Riigi
poolt pakutavate teenuste ja kohustuste jätkuv koomaletõmbamine, maksutõusud
jne. tähendavad tagasilööki majandusarengule. Olukorra lahendamiseks tuleb nõiaringist välja murda.
Kui tahame püsima jääda, tuleb esikohale seada rahvuslik
majandus, seda toetav haridussüsteem, töökohtade loomine, sissetulekute
tõstmine, demograafilist kriisi pärssiv ja rahvastiku taastootmist toetav
sotsiaalsüsteem, ühesõnaga eesti rahva ja riigi huvid. Kui
majandusarengu tagamiseks tuleb riigil laenu võtta, siis peab seda tegema.
Targalt. Eesti inimestes tuleb kindlustada usk oma riigi majanduslikku ja
sotsiaalsesse tulevikku. Peame seadusandluse ja rahad koondama valupunktidesse
ning kujundama välja ja sisustama efektiivsed vahendid meie rahvuslike
eesmärkide saavutamiseks. Probleemide
ees ei saa silmi kinni pigistada.
Ilma muutusteta poliitilisel maastikul pole seda ilmselgelt võimalik läbi viia. Niikaua kui riigijuhtide prioriteedid on suunatud mujale ja
põhieesmärgid ei näi kedagi huvitavat, ei ole muud oodata kui hetke, mil lukustab ukse viimane
tööealine eestlane. Mis saab siis?
Avaldatud:
Õhtuleht 2.04.2013
http://www.ohtuleht.ee/515617
- teisipäev, aprill 02, 2013
- 0 Comments
