neljapäev, 7. veebruar 2013

Kuidas saavutati Tartu Rahu

02. veebruaril möödus 93 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest. Sellega pandi punkt kaks aastat kestnud ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust.

Algselt edukas Punaarmee löödi jaanuaris 1919 tagasi ning tõrjuti meie piiridest välja. Eestlased peatasid pealetungi enne Petrogradi, sest ei tahetud võõraste alade vallutamist vaid lahingutegevuse viimist väljapoole Eestit. Meie relvade edu oli seda tähelepanuväärsem, et teistel rinnetel oli Punavägi võidukas. Häbistatud Venemaa oli sunnitud alustama aasta lõpus rahuläbirääkimistega.

Et Eesti riigimeestel sirget selga oma rahva ja maa eest seista jätkus, näitab lugu, kuidas toimiti Venemaa ettepaneku peale. Eesti, kellel samuti hädasti rahu oli tarvis, ootas neli päeva ja alles siis vastas, et kuue päeva pärast võiks ju kohtuda. Asutav Kogu kinnitas, et rahu on võimalik teha vaid siis, kui selle tegemise juures rahva au ja riigi väärikus alandatud ei saa: „Rahu peab kindlustama Eesti rahva julgeoleku ja riikliku iseseisvuse ning vastama meie rahva nõuetele, kannatustele ja toodud ohvritele" ning Venemaa peab hüvitama Eestile tehtud kahju.

Läbirääkimised algasid septembris, katkesid ning jätkusid detsembris. Vene delegatsioon kasutas kõrki tooni tahtes Eestit panna paluja seisukorda ning üritas tõmmata piiri Kundasse, et saada endale kogu põlevkivipiirkond. See ei õnnestunud. Vastuseks esitas Eesti kava, mis Eesti piiri kaugele Peipsi järve taha viis.

Jätkuva sõjategevuse taustal kujunesid läbirääkimised raskeks, kusjuures Venemaa kasutas oma tahte pealesurumiseks nn suurtükidiplomaatiat: „Eriline atakk Eesti vägede kallale oli 14. detsembril, kus venelased kokaiiniga uimastades soldateid Dubrovka all kogu päev oma väeosi üksteise järele lahingusse saatsid. 3 päeva kestsid ägedad pealetungimised, kusjuures meie oma tulega kõik rünnakud tagasi lõime ja terved surnute virnad meie traataedade ette tekkisid.”

 Vaherahu allakirjutamist takistas ka venelaste nõue luua neutraalne tsoon, millega oleks Narva piirkond kaitseta jäänud. Kindralmajor Soots teatas et meie sellega ei lepi. Vene kindral Kostjajev küsis: „Miks mitte? Kui teie ei lepi, sunnime teid jõuga, toome kasvõi 3 armeed kohale ja lööme teid puruks, küll siis lepite ja kirjutate alla.” Soots vastas: „Et teie 3 armeed võite kohale tuua, seda oleme ikka arvestanud. Aga karta pole meil midagi: senini on meil 3 polku kohal olnud ja oleme vastu pannud, toome teine 3 veel reservi, ja siis ei võida meid keegi.” Selle kinnituseks lasti Tartus olevatel üksustel korduvalt läbirääkimiste toimumise kohast mööda marssida, justkui oleks tegu üha uute ja uute rindele suunduvate vägedega.

Lahingud jätkusid. Eestlaste vabadusetahe ja soov omariikluse järel oli vägev ning positsioone hoiti kindlalt ja vankumatult. Kõik pealetungid löödi vaenlasele suuri kaotusi tekitades tagasi. 30. detsembri õhtuks need raugesid ja 7. Punaarmee ülem saatis rindeülemale rapordi milles rõhutas, et rügementidest on vaid viletsad riismed järel, mistõttu ei ole võimalik pealetungi jätkata ega isegi valveteenistust pidada.

29. detsembril algasid rahuläbirääkimised uuesti ja varsti kuuluti välja vaherahu. Mõlemad pooled jõudsid rasketel ja keerulistel läbirääkimistel enda huvidele vastava tulemuseni ning see kinnitati 02. veebruaril 1920 Tartu rahulepingu allkirjastamisega. Venemaa tunnustas igaveseks ajaks Eesti iseseisvust ja puutumatust, määrati ära piirijoon Eesti ja Venemaa vahel ning Venemaa kohustus maksma Eestile sõjakontributsiooni. Olgu öeldud, et rahutingimused olid Eestile soodsamad kui meie naaberriikidele. Sellise tulemuse läbisurumine Eesti delegatsiooni poolt, keda juhtis Jaan Poska, oli tõeline saavutus.

Tartu Rahu, mis tänagi on ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris, on ajaloos üsnagi pretsedenditu. Reeglina on rahulepingud võitjariigi diktaadid, kus teine pool on sunnitud relvad tingimusteta maha panema. Antud juhul seisti mõlemal pool rinnet relvad käes – Eestil puudus kavatsus kaugemale tungida, Venemaal puudus jõud Eestit alistada. Olime purustanud kõik pealetungivad vaenuväed ressursside vahele vaatamata. See ja meie läbirääkijate vankumatu kindlus Eesti huvide eest seismisel andis suurepärase tulemuse. Varsti järgnesid tunnustused Eesti omariiklusele ka teistelt riikidelt.

Kuigi Eesti taasiseseisvus 1991. aastal esimese vabariigi õigusjärglasena ja kõik maailma riigid tunnustasid Eestit kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud Tartu rahulepingujärgsetes piirides, on täna toimivaks piiriks nn ajutine kontrolljoon. Venemaa on rahvusvahelist õigust eirates annekteerinud Saaremaa suuruse tüki Eesti territooriumist Narva jõe taga ja Petserimaal ning keeldub tunnustamast Tartu rahu kehtivust. Õigusteadlane Enn Sarv on öelnud: „Tartu rahulepingu tähtsus avaldub eriti selles, et ta on proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks. Kui Vene on Tartu rahulepingut uuesti tunnustanud, siis – ja alles siis – võime öelda, et Venemaast võib hakata lõpuks ometi demokraatiana asja saama”. Mina täiendaksin tema ütlust veidi: „Ja Eestist võib hakata asja saama siis, kui ta vankumatult nõuab Tartu Rahulepingu tunnustamist Venemaa poolt“. Ei saa ju kuidagi normaalseks pidada, et riik soovib vabatahtlikult ja tasuta loovutada 5,2% oma territooriumist, kus muuhulgas leidub 4000 milj tonni põlevkivi, millest toodetud diiselkütus kataks ära Eesti vajaduse tervelt kolmveerand sajandiks.

Ants Piip, tollase rahudelegatsiooni liige on öelnud: „Rahulepingu allakirjutamine oli ajalooliseks pöördepunktiks. Vahvasti oli sõditud, ausalt oli rahu saavutatud“. Müts maha kõigi ees, kes võitlesid meie vabaduse eest nii Vabadussõja rinnetel kui läbirääkimiste laua taga. Tänu usule oma rahvasse ja kindlale tahtele nad seda saavutasidki. Võtkem neist eeskuju, sest ka täna peavad meil kõigil olema needsamad aated ja veendumus, et kõik mis me teeme, on tehtud isamaa hüvanguks.                                                   

avaldatud Saue Sõnas 08.02.2012