02. veebruaril möödus 93 aastat Tartu
Rahulepingu sõlmimisest. Sellega pandi punkt kaks aastat kestnud ränkraskele Vabadussõjale,
millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust.
Algselt
edukas Punaarmee löödi jaanuaris 1919 tagasi ning tõrjuti meie piiridest välja.
Eestlased peatasid pealetungi enne Petrogradi, sest ei tahetud võõraste alade
vallutamist vaid lahingutegevuse viimist väljapoole Eestit. Meie relvade edu oli
seda tähelepanuväärsem, et teistel rinnetel oli Punavägi võidukas. Häbistatud Venemaa
oli sunnitud alustama aasta lõpus rahuläbirääkimistega.
Et Eesti riigimeestel sirget selga oma rahva ja maa eest seista
jätkus, näitab lugu, kuidas toimiti Venemaa ettepaneku peale. Eesti, kellel
samuti hädasti rahu oli tarvis, ootas neli päeva ja alles siis vastas, et kuue
päeva pärast võiks ju kohtuda. Asutav Kogu kinnitas, et rahu on võimalik teha
vaid siis, kui selle tegemise juures rahva au ja riigi väärikus alandatud ei
saa: „Rahu peab kindlustama Eesti rahva julgeoleku ja riikliku iseseisvuse ning
vastama meie rahva nõuetele, kannatustele ja toodud ohvritele" ning
Venemaa peab hüvitama Eestile tehtud kahju.
Läbirääkimised
algasid septembris, katkesid ning jätkusid detsembris. Vene delegatsioon kasutas
kõrki tooni tahtes Eestit panna paluja seisukorda ning üritas tõmmata piiri
Kundasse, et saada endale kogu põlevkivipiirkond. See ei õnnestunud. Vastuseks
esitas Eesti kava, mis Eesti piiri kaugele Peipsi järve taha viis.
Jätkuva
sõjategevuse taustal kujunesid läbirääkimised raskeks, kusjuures Venemaa
kasutas oma tahte pealesurumiseks nn suurtükidiplomaatiat: „Eriline atakk Eesti vägede
kallale oli 14. detsembril, kus venelased kokaiiniga uimastades soldateid Dubrovka
all kogu päev oma väeosi üksteise järele lahingusse saatsid. 3 päeva
kestsid ägedad pealetungimised, kusjuures meie oma tulega kõik rünnakud tagasi
lõime ja terved surnute virnad meie traataedade ette tekkisid.”
Vaherahu
allakirjutamist takistas ka venelaste nõue luua neutraalne tsoon, millega oleks
Narva piirkond kaitseta jäänud. Kindralmajor Soots teatas et meie sellega ei lepi. Vene kindral Kostjajev küsis: „Miks mitte? Kui teie ei
lepi, sunnime teid jõuga, toome kasvõi 3 armeed kohale ja lööme teid puruks,
küll siis lepite ja kirjutate alla.” Soots vastas: „Et teie 3 armeed võite kohale tuua, seda
oleme ikka arvestanud. Aga karta pole meil midagi: senini on meil 3 polku kohal
olnud ja oleme vastu pannud, toome teine 3 veel reservi, ja siis ei võida meid
keegi.” Selle kinnituseks lasti Tartus olevatel üksustel korduvalt
läbirääkimiste toimumise kohast mööda marssida, justkui oleks tegu üha uute ja
uute rindele suunduvate vägedega.
Lahingud
jätkusid. Eestlaste vabadusetahe ja soov omariikluse järel oli vägev ning positsioone
hoiti kindlalt ja vankumatult. Kõik pealetungid löödi vaenlasele suuri kaotusi
tekitades tagasi. 30.
detsembri õhtuks need raugesid ja 7. Punaarmee ülem saatis rindeülemale rapordi
milles rõhutas, et rügementidest on vaid viletsad riismed järel, mistõttu ei
ole võimalik pealetungi jätkata ega isegi valveteenistust pidada.
29. detsembril algasid rahuläbirääkimised uuesti ja
varsti kuuluti välja vaherahu. Mõlemad pooled
jõudsid rasketel ja keerulistel läbirääkimistel enda huvidele vastava
tulemuseni ning see kinnitati 02. veebruaril 1920 Tartu rahulepingu allkirjastamisega.
Venemaa tunnustas igaveseks ajaks Eesti iseseisvust
ja puutumatust, määrati ära piirijoon Eesti ja Venemaa vahel ning Venemaa
kohustus maksma Eestile sõjakontributsiooni. Olgu öeldud, et rahutingimused
olid Eestile soodsamad kui meie naaberriikidele. Sellise tulemuse läbisurumine
Eesti delegatsiooni poolt, keda juhtis Jaan Poska, oli tõeline saavutus.
Tartu
Rahu, mis tänagi on ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris, on ajaloos
üsnagi pretsedenditu. Reeglina on rahulepingud võitjariigi diktaadid, kus teine
pool on sunnitud relvad tingimusteta maha panema. Antud juhul seisti mõlemal
pool rinnet relvad käes – Eestil puudus kavatsus kaugemale tungida, Venemaal puudus
jõud Eestit alistada. Olime purustanud kõik pealetungivad vaenuväed ressursside
vahele vaatamata. See ja meie läbirääkijate vankumatu kindlus Eesti huvide eest
seismisel andis suurepärase tulemuse. Varsti järgnesid tunnustused Eesti
omariiklusele ka teistelt riikidelt.
Kuigi
Eesti taasiseseisvus 1991. aastal esimese vabariigi õigusjärglasena ja kõik
maailma riigid tunnustasid Eestit kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud Tartu
rahulepingujärgsetes piirides, on täna toimivaks piiriks nn ajutine kontrolljoon.
Venemaa on rahvusvahelist õigust eirates annekteerinud Saaremaa suuruse tüki
Eesti territooriumist Narva jõe taga ja Petserimaal ning keeldub tunnustamast
Tartu rahu kehtivust. Õigusteadlane Enn Sarv on öelnud: „Tartu rahulepingu
tähtsus avaldub eriti selles, et ta on proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks.
Kui Vene on Tartu rahulepingut uuesti tunnustanud, siis – ja alles siis – võime
öelda, et Venemaast võib hakata lõpuks ometi demokraatiana asja saama”. Mina täiendaksin
tema ütlust veidi: „Ja Eestist võib hakata asja saama siis, kui ta vankumatult
nõuab Tartu Rahulepingu tunnustamist Venemaa poolt“. Ei saa ju kuidagi
normaalseks pidada, et riik soovib vabatahtlikult ja tasuta loovutada 5,2% oma territooriumist,
kus muuhulgas leidub 4000 milj tonni põlevkivi, millest toodetud diiselkütus
kataks ära Eesti vajaduse tervelt kolmveerand sajandiks.
Ants Piip, tollase
rahudelegatsiooni liige on öelnud: „Rahulepingu allakirjutamine oli ajalooliseks
pöördepunktiks. Vahvasti oli sõditud, ausalt oli rahu saavutatud“. Müts maha
kõigi ees, kes võitlesid meie vabaduse eest nii Vabadussõja rinnetel kui
läbirääkimiste laua taga. Tänu usule oma rahvasse ja kindlale tahtele nad seda
saavutasidki. Võtkem neist eeskuju, sest ka täna peavad meil kõigil olema needsamad aated ja veendumus, et kõik mis me teeme, on tehtud isamaa hüvanguks.
avaldatud Saue Sõnas 08.02.2012
- reede, veebruar 08, 2013
- 0 Comments
