kolmapäev, 11. jaanuar 2017

Igat hullust, mis maailmas häiretega inimestele pähe tulevad ei saa normaalsuse ja inimõigusena serveerida


Kõne Riigikogus 09.01.2015 vastuseks Jevgeni Ossinovskile.

See, mis siin saalis täna toimub ja mida püütakse kulisside taga ellu viia, on kõige tüüpilisem vasakliberaalne ideoloogia, mis on võtnud enda sihtmärgiks normaalsed euroopalikud traditsioonilised väärtused: perekond, abielu, armastus, lapsed jne.

Kõike seda püütakse labastada, ära lammutada, ära solkida öeldes, et perekonnas ei pea olema ei ema ega isa ja üleüldse sugusid kui selliseid enam ei ole, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon. Ossinovski tegi siin vahet gender'il ja sex'il. Hüva, mingisugused vasakliberaalsed, väärastunud teadlased kuskil roosades ülikoolides, milledele ta viitas, võivad seda ju teha. Aga kõige lihtsam: lööge lahti kas või Google'i translater ja te näete, et mõlema sõna vaste on "sugu". 

Sugu ei ole sugugi mingi fiktsioon, mida me võime endale valida, see on antud kaasa loodusega, selle on paika pannud kromosoomid ja kui tahate, vanajumal. Aga tüdruk jääb tüdrukuks, poiss jääb poisiks, mees meheks, naine naiseks, ükskõik mida sotsid, vasakliberaalid või marginaalsed seksuaalsed vähemused võivad soovida. Sugu muuta ei saa, välja arvatud kirgulisel teel, mis on ebanormaalne ja ebaloomulik. 

Hämmastama paneb ka jõulisus, millega Ossinovski kaitseb erinevaid väärastumisi, täpselt samamoodi, nagu kaitsti n-ö kooseluseadust. Meile räägiti, kuidas tohutud massid soovivad seda, vajavad seda, et see on lausa nende inimõigus. Aga kui palju on siis seda kasutanud? Selle aja jooksul, kui kooseluseadus võeti vastu, veidi rohkem kui aasta jooksul, on ainult 50 paari seda võimalust kasutanud ja mida edasi, seda vähemaks iga kuu on jäänud nende arv. Täna ei osanud Ossinovski meile isegi öelda, kui palju on mingisuguseid transseksuaale, queere, ma ei tea keda, kes tahaksid hakata niimoodi konveiermeetodil iga poole aasta tagant sugu vahetama. Ma olen kindel, et nende arv on ka tühine.

Aga nende üksikute, psüühiliste hälvetega inimeste nimel ollakse valmis ühiskonda lõhestama, tekitama tohutut vastuseisu riigi ja inimeste vahel. Sest selge on, et inimesed kogevad seda, mida vasakliberaalne valitsus neile peale sunnib, ikkagi riigi sunnina ja see vähendab inimeste lojaalsust, inimeste armastust omaenda riigi vastu, kui riik käitub sellise perversse teerullina, kes teeb mehest naise ja naisest mehe. Probleem on ka, kes on siis näiteks mingid queerid, kes ükspäev tajuvad, et nad on kahesugupoolsed ja siis jälle, et neile ei ole üldse sugu, kuidas nende suured probleemid lahendada, kellena nemad siis ennast passi kirja saavad panna.

Aga kuidas peavad tundma ennast lapsed, kes ei tea enam, kas nende ema on ema või isa on isa. See mõjub laste psüühikale ääretult traumeerivalt. Sa ei tea, mida oma sõpradele vastata, sa ei tea, mida koolis öelda, kui küsitakse, sa ei tea isegi, mida kodus teha, sest et sa ei tea, kas sul on ema või isa või on sul vanemateks mingisugused jumal teab kes, ja kui palju neid veel pealekauba olla võib.
 
Sugude vahetamise võimalus, mille sotsid ja IRL (praegu veel ei ole kuulda, kuidas Keskerakond sellesse suhtub, aga ilmselt soosivalt) välja käisid, on üks osa suurest rünnakust, mille erinevad elemendid on seesama sugude vahetamise võimalus, homoseadus, Istanbuli konventsioon, mida täpselt samamoodi püütakse meil läbi suruda ja mis täpselt samamoodi kuulutab erinevad sood fiktsioonideks. See on vasakliberaalne revolutsioon ja rünnak normaalsusele ja seeläbi ka normaalsele ühiskonnale ning ühiskonna kestvusele. Selline ühiskond ei ole jätkusuutlik, selline ühiskond hukkub, kui mitte muidu, siis kas või seeläbi, et selles ühiskonnas ei ole kohta enam järeltulevatele põlvedele, ei ole kohta lastele.

Kuna Ossinovski avaldas lootust, et inimesed on õppimisvõimelised, siis avaldan ma väga-väga nõrka lootust, aga siiski loodan, et ka vasakliberaalid suudavad õppida ja mõistuse pähe võtta ning tuletavad meelde kooliõpikutes kromosoomidest räägitu ja muud asjad, mis sugu määratlevad. Kui nad ei usu, mis sugu nad on, astugu peegli ette, vaadaku ennast, katsugu või käega, küsigu oma emalt, kuidas nad ilmale tulid, kas neid sünnitas ema või tegi seda hoopis isa või jumal teab kes, ja unustagu kõik need perverssused, sest me teame, maailm on neid täis. On neid, kes tahavad intsesti seadustada, kes tahavad seadustada zoofiiliat, kes tahavad autodega armatseda või loodusega ühte heita. Selliste haigete inimeste plejaad on lõputu.


Tegelikult on küsimus ikkagi meditsiiniline, psühhiaatriline, kas me ikkagi saame igat hullust, mis maailmas mõnele häiretega inimesele pähe tuleb, normaalsuse ja inimõigusena serveerida ja seda tervele ühiskonnale peale suruda. Loomulikult ei saa me seda teha. 

Pätsi ausammas ei ole hea mõte

Seoses Eesti Vabariigi 100 juubeli lähenemisega on aktiviseerunud isikud ja nende esindatavad organisatsioonid, kes soovivad tähtpäeva puhul püstitada ausammast Konstantin Pätsile, kahtlemata teenekale, kuid samas vastuolulisemale Eesti riigijuhile. Kuigi luba ausamba rajamiseks veel ei ole, on alustatud juba rahakorjamise kampaaniaga ja loodetakse, et riik annab maksumaksjate rahast vähemalt poole vajaminevast summast.

Ettepaneku tegijate poolt asukohana välja pakutud Kuberneri aed Toompea lossi kõrval on ausamba jaoks suurepärane koht. See on eriti sobilik isiku tunnustamiseks, kellel on suuri ja vaieldamatuid teeneid Eesti riigi ja rahva ees, kes on ausalt, tões ja vaimus teinud oma kodumaa heaks kõik, mis temast olenes. Sellisele isikule, kes oli valmis Eesti vabaduse eest oma elu andma või hukkuski isamaa nimel. Kuid kas see isik on Konstantin Päts ja kas tema ausambale on kohta Riigikogu juures, selles kahtlen nii mina kui ilmselt enamik inimesi, kes tema tegevusega kursis on.

Pätsi osa Eesti Vabariigi sünniloos ja selle kaitsmisel punaste vallutajate ees on märkimisväärne. Ta oli Eestimaa Päästmise Komitee liige, just tema oli see, kelle sõna sai määravaks otsuse tegemisel, kas hakata Vabadussõjas Narva all pealetungivatele vene vägedele vastu või mitte, tema mitmedki muud teened on vaieldamatud. Kui teemale ja Pätsi tegevusele õnnestuks panna punkt siinkohal, ei vaidleks mitte keegi ausamba püstitamise vastu. Kuid elu ja ajalugu ei ole paraku nii lihtsad.

Ettepanek püstitada Riigikogu kõrvale riigikukutaja kuju, kes arreteeris fabritseeritud valesüüdistuste alusel oma poliitilised konkurendid, vabadussõjalased, kehtestas autoritaarse riigikorra, viis sisse tsensuuri, kuulutas rahva haigeks, kelle eest tuleb otsused ära teha, keelustas erakonnad ja saatis laiali Riigikogu, on pehmelt öeldes piinlik. Sama piinlik on, et ettepanekut toetab tänane Riigikogu esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. Põhjus võib peituda ajaloos, sest üllitasid just toonase Nõukogude saatkonna püsikülalised, sotsid, Pätsi riigipööret sooritama ja toetasid teda Eestis kehtinud demokraatia lammutamisel. Ausamba püstitamine rehabiliteeriks Pätsi ja seeläbi ka sotse, kes muuseas esitasid esimese vabariigi ajal ligi kakskümmend korda ettepaneku tühistada EV põhiseaduse preambuli säte kaitsta ja säilitada eesti kultuuri ja rahvast.

Mööda ei saa minna ka Pätsi kahtlasest finantsmahhinatsioonidest Harju pangas, mille ta koos Laidoneriga põhja lasi ning mille materjalide avalikustamise kavatsus vabadussõjalaste poolt oli ilmselt üheks põhjuseks, miks Päts otsustas riigipöörde sooritada. Avalikustamine rikkunuks tema viimasedki võimalused poliitikuna, presidendikandidaadina (toona riigivanemana), oli ta juba niigi läbi kukkunud – vabadussõjalaste kandidaat, kindralmajor Andres Larka sai üksinda rohkem toetusallkirju kui kõik ülejäänud kandidaadid Päts, Laidoner ja sotsiaaldemokraat Rei mitme peale kokku. Ka enne seda toimunud kohalikel valimistel said vabadussõjalased üle Eesti ülivõimsa tulemuse. Viha ja võimuhimu pimestasid sedavõrd, et koos Laidoneriga korraldati 1934. aasta märtsis riigipööre ja haarati ebaseaduslikult võim. Enda kuriteo õigustamiseks võimendati sotside levitatud valesid vabadussõjalaste väidetava riigipöördekavatsuse kohta. Paraku ei suutnud selle kohta tõendeid hankida isegi Pätsi kontrolli all olev kohus ja arreteeritud tuli lõpuks vabaks lasta. Represseerituks jäid aga nii arreteeritud kui ametist kõrvaldatud ikkagi, sest töökohtasid ja ühiskondlikku positsiooni neile tagasi ei antud. Meie kohus oleks tõeliste Eesti sangarite ja patriootide, vabadussõjalaste rehabiliteerimine ühiskonna ja ajaloo silmis, mitte nende vaenaja ülistamine.

Ausamba eestkõneleja Trivimi Velliste väide, et hoolimata eelkirjeldatust, 1939. aasta sündmustest ja hääletust alistumisest, toetavad ajaloolased pea üksmeelselt Pätsile ausamba püstitamist, ei vasta tõele. Selle vastu on sõna võtnud väga paljud meie tuntud ajalooteadlased ja meenutanud, et just Päts oli see, kes täitis kuulekalt Moskva emissari Zdanovi korraldusi, lammutas enda dekreetidega Eesti riigi, viis läbi suurpuhastuse riigiametites ja kaitsejõududes, saatis laiali Kaitseliidu, kinnitas ametisse kommunistliku nukuvalitsuse ning kuulutas nii eesti rahvale kui maailmale, et toimuv ei ohusta meie suveräänsust, punaväed toodi sisse vaid sõpruse märgiks, meie julgeoleku tugevdamiseks jne. Päts tühistas kõik välispassid ja keelas kodanikel riigist lahkumise, mille tulemusena said okupandid arreteerida, küüditada ja hukata kümneid tuhandeid Eestile lojaalseid inimesi, kes muidu oleks enda ja oma pereliikmete elu suutnud ehk päästa. Ise püüdis aga põgeneda küll.

Pätsi poolt kompromiteeritud, ühiskonnaelust ja poliitilisest tegevusest kõrvaldatud vabadusvõitlejad on kinnitanud, et nemad oleksid vastu hakanud. Ka Andres Larka ütles seda abikaasa Helmile enne arreteerimist ja Kirovi vangilaagrisse viimist, kus ta hukati 1941. aastal. Pole kahtlustki, et tuhanded eesti sõjamehed ja sajad kõrgemad ohvitserid, kes jõhkralt mõrvati Venemaa ebainimlikes vangilaagrites, oleks eelistanud auväärset surma lahingutes Eesti eest. Kuid seda neile ei võimaldatud. Mitte keegi ei saa kindlusega väita, et oleksime enda iseseisvuse suutnud säilitada, nagu soomlased Talve- ja Jätkusõjas, kuid üks on kindel – mitte keegi ei oleks saanud ka viiskümmend aastat valetada, et Eesti astus Nõukogude Liidu koosseisu vabatahtlikult. Võimalik, et vastu hakates oleksime saanud sarnase staatuse kui oli teistel ida-euroopa riikidel, mis oli siiski võrreldamatult parem sellest põrgust ja venestamispoliitikast, mille pidime üle elama ja mille käigus jäi sündimata pool miljonit last ja Eestisse asustati sama palju venelasi. Kaaludes Konstantin Pätsi teeneid Eesti ees ja tema tegevustest või tegevusetusest johtunud halbu ja katastroofilisigi tagajärgi, siis kahjuks kaalub halb hea üle.

ENSV ajal asus Kuberneri aias okupatsioonirežiimi poolt püstitatud riigikukutaja Johannes Lauristini monument. Püstitades sinna teise riigikukutaja, Konstantin Pätsi ausamba, peaksime Kuberneri aia ümber ristima Riigikukutajate aiaks, mis sellisel puhul sobiks märksa paremini. Selline küüniline asi ei sobiks aga kindlasti Riigikogu kõrvale, see ei sobiks kusagile ja selle piinliku tausta selgitamine, nii meie enda inimestele kui ülejäänud maailmale, oleks keeruline ülesanne. Ma ei usu, et me seda tahaksime. Avalikkuse reageeringud Pätsi ausamba püstitamise ettepanekule ja vastuartiklite suur hulk näitavad, et ausamba idee ei leia toetust ka rahva poolt.

Küll võiksime sinna püstitada aga ausamba Eesti Vabadusvõitlejale. See kujutaks endast tunnustust ja austusavaldust kõikidele, kes on langenud või võidelnud Eesti vabaduse eest läbi aegade - nii Vabadussõjas, Teises maailmasõjas, metsavendadena, okupatsiooniaegsete dissidentidena või teevad seda tulevikus. Täna ei ole paljudel meie iseseisvuse eest langenute omastel kohta, kus enda lähedasi mälestada, neile lillekimp ja küünal panna. Toompea, meie vabaduse kants ja kõrgeima riigivõimu asukoht, oleks just sellisele väärikale ausambale sobilik paik ja Eesti Vabariigi sajas juubel oleks kohane aeg selle püstitamiseks. Ma ei välistaks ka teiste heade alternatiivide kaalumist, kuid Pätsi ausammas on kõike muud kui hea mõte.


Avaldatud: 08. jaanuar 2017 pealkirja all: 

EKRE saadik: Pätsile ausamba püstitamine ei ole hea mõte, vapsid vajavad rehabiliteerimist

 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ekre-saadik-patsile-ausamba-pustitamine-ei-ole-hea-mote-vapsid-vajavad-rehabiliteerimist?id=76834872