Pätsi ausammas ei ole hea mõte
kolmapäev, jaanuar 11, 2017Seoses Eesti Vabariigi
100 juubeli lähenemisega on aktiviseerunud isikud ja nende esindatavad
organisatsioonid, kes soovivad tähtpäeva puhul püstitada ausammast Konstantin
Pätsile, kahtlemata teenekale, kuid samas vastuolulisemale Eesti riigijuhile.
Kuigi luba ausamba rajamiseks veel ei ole, on alustatud juba rahakorjamise
kampaaniaga ja loodetakse, et riik annab maksumaksjate rahast vähemalt poole
vajaminevast summast.
Ettepaneku tegijate poolt
asukohana välja pakutud Kuberneri aed Toompea lossi kõrval on ausamba jaoks
suurepärane koht. See on eriti sobilik isiku tunnustamiseks, kellel on suuri ja
vaieldamatuid teeneid Eesti riigi ja rahva ees, kes on ausalt, tões ja vaimus
teinud oma kodumaa heaks kõik, mis temast olenes. Sellisele isikule, kes oli
valmis Eesti vabaduse eest oma elu andma või hukkuski isamaa nimel. Kuid kas see
isik on Konstantin Päts ja kas tema ausambale on kohta Riigikogu juures, selles
kahtlen nii mina kui ilmselt enamik inimesi, kes tema tegevusega kursis on.
Pätsi osa Eesti Vabariigi
sünniloos ja selle kaitsmisel punaste vallutajate ees on märkimisväärne. Ta oli
Eestimaa Päästmise Komitee liige, just tema oli see, kelle sõna sai määravaks
otsuse tegemisel, kas hakata Vabadussõjas Narva all pealetungivatele vene
vägedele vastu või mitte, tema mitmedki muud teened on vaieldamatud. Kui
teemale ja Pätsi tegevusele õnnestuks panna punkt siinkohal, ei vaidleks mitte
keegi ausamba püstitamise vastu. Kuid elu ja ajalugu ei ole paraku nii lihtsad.
Ettepanek püstitada
Riigikogu kõrvale riigikukutaja kuju, kes arreteeris fabritseeritud
valesüüdistuste alusel oma poliitilised konkurendid, vabadussõjalased, kehtestas
autoritaarse riigikorra, viis sisse tsensuuri, kuulutas rahva haigeks, kelle
eest tuleb otsused ära teha, keelustas erakonnad ja saatis laiali Riigikogu, on
pehmelt öeldes piinlik. Sama piinlik on, et ettepanekut toetab tänane Riigikogu
esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. Põhjus võib peituda ajaloos, sest
üllitasid just toonase Nõukogude saatkonna püsikülalised, sotsid, Pätsi
riigipööret sooritama ja toetasid teda Eestis kehtinud demokraatia
lammutamisel. Ausamba püstitamine rehabiliteeriks Pätsi ja seeläbi ka sotse,
kes muuseas esitasid esimese vabariigi ajal ligi kakskümmend korda ettepaneku
tühistada EV põhiseaduse preambuli säte kaitsta ja säilitada eesti kultuuri ja
rahvast.
Mööda ei saa minna ka
Pätsi kahtlasest finantsmahhinatsioonidest Harju pangas, mille ta koos
Laidoneriga põhja lasi ning mille materjalide avalikustamise kavatsus vabadussõjalaste
poolt oli ilmselt üheks põhjuseks, miks Päts otsustas riigipöörde sooritada.
Avalikustamine rikkunuks tema viimasedki võimalused poliitikuna,
presidendikandidaadina (toona riigivanemana), oli ta juba niigi läbi kukkunud –
vabadussõjalaste kandidaat, kindralmajor Andres Larka sai üksinda rohkem
toetusallkirju kui kõik ülejäänud kandidaadid Päts, Laidoner ja sotsiaaldemokraat
Rei mitme peale kokku. Ka enne seda toimunud kohalikel valimistel said
vabadussõjalased üle Eesti ülivõimsa tulemuse. Viha ja võimuhimu pimestasid
sedavõrd, et koos Laidoneriga korraldati 1934. aasta märtsis riigipööre ja
haarati ebaseaduslikult võim. Enda kuriteo õigustamiseks võimendati sotside levitatud
valesid vabadussõjalaste väidetava riigipöördekavatsuse kohta. Paraku ei
suutnud selle kohta tõendeid hankida isegi Pätsi kontrolli all olev kohus ja arreteeritud
tuli lõpuks vabaks lasta. Represseerituks jäid aga nii arreteeritud kui ametist
kõrvaldatud ikkagi, sest töökohtasid ja ühiskondlikku positsiooni neile tagasi
ei antud. Meie kohus oleks tõeliste Eesti sangarite ja patriootide,
vabadussõjalaste rehabiliteerimine ühiskonna ja ajaloo silmis, mitte nende
vaenaja ülistamine.
Ausamba eestkõneleja
Trivimi Velliste väide, et hoolimata eelkirjeldatust, 1939. aasta sündmustest
ja hääletust alistumisest, toetavad ajaloolased pea üksmeelselt Pätsile ausamba
püstitamist, ei vasta tõele. Selle vastu on sõna võtnud väga paljud meie tuntud
ajalooteadlased ja meenutanud, et just Päts oli see, kes täitis kuulekalt
Moskva emissari Zdanovi korraldusi, lammutas enda dekreetidega Eesti riigi, viis
läbi suurpuhastuse riigiametites ja kaitsejõududes, saatis laiali Kaitseliidu,
kinnitas ametisse kommunistliku nukuvalitsuse ning kuulutas nii eesti rahvale
kui maailmale, et toimuv ei ohusta meie suveräänsust, punaväed toodi sisse vaid
sõpruse märgiks, meie julgeoleku tugevdamiseks jne. Päts tühistas kõik
välispassid ja keelas kodanikel riigist lahkumise, mille tulemusena said
okupandid arreteerida, küüditada ja hukata kümneid tuhandeid Eestile lojaalseid
inimesi, kes muidu oleks enda ja oma pereliikmete elu suutnud ehk päästa. Ise
püüdis aga põgeneda küll.
Pätsi poolt kompromiteeritud,
ühiskonnaelust ja poliitilisest tegevusest kõrvaldatud vabadusvõitlejad on
kinnitanud, et nemad oleksid vastu hakanud. Ka Andres Larka ütles seda abikaasa
Helmile enne arreteerimist ja Kirovi vangilaagrisse viimist, kus ta hukati
1941. aastal. Pole kahtlustki, et tuhanded eesti sõjamehed ja sajad kõrgemad
ohvitserid, kes jõhkralt mõrvati Venemaa ebainimlikes vangilaagrites, oleks
eelistanud auväärset surma lahingutes Eesti eest. Kuid seda neile ei
võimaldatud. Mitte keegi ei saa kindlusega väita, et oleksime enda iseseisvuse
suutnud säilitada, nagu soomlased Talve- ja Jätkusõjas, kuid üks on kindel –
mitte keegi ei oleks saanud ka viiskümmend aastat valetada, et Eesti astus
Nõukogude Liidu koosseisu vabatahtlikult. Võimalik, et vastu hakates oleksime
saanud sarnase staatuse kui oli teistel ida-euroopa riikidel, mis oli siiski
võrreldamatult parem sellest põrgust ja venestamispoliitikast, mille pidime üle
elama ja mille käigus jäi sündimata pool miljonit last ja Eestisse asustati
sama palju venelasi. Kaaludes Konstantin Pätsi teeneid Eesti ees ja tema
tegevustest või tegevusetusest johtunud halbu ja katastroofilisigi tagajärgi,
siis kahjuks kaalub halb hea üle.
ENSV ajal asus Kuberneri aias okupatsioonirežiimi poolt
püstitatud riigikukutaja Johannes Lauristini monument. Püstitades sinna teise riigikukutaja,
Konstantin Pätsi ausamba, peaksime Kuberneri aia ümber ristima Riigikukutajate
aiaks, mis sellisel puhul sobiks märksa paremini. Selline küüniline asi ei
sobiks aga kindlasti Riigikogu kõrvale, see ei sobiks kusagile ja selle piinliku
tausta selgitamine, nii meie enda inimestele kui ülejäänud maailmale, oleks
keeruline ülesanne. Ma ei usu, et me seda tahaksime. Avalikkuse
reageeringud Pätsi ausamba püstitamise ettepanekule ja vastuartiklite suur hulk
näitavad, et ausamba idee ei leia toetust ka rahva poolt.
Küll võiksime sinna püstitada aga ausamba Eesti
Vabadusvõitlejale. See kujutaks endast tunnustust ja austusavaldust kõikidele,
kes on langenud või võidelnud Eesti vabaduse eest läbi aegade - nii
Vabadussõjas, Teises maailmasõjas, metsavendadena, okupatsiooniaegsete
dissidentidena või teevad seda tulevikus. Täna ei ole paljudel meie iseseisvuse
eest langenute omastel kohta, kus enda lähedasi mälestada, neile lillekimp ja
küünal panna. Toompea, meie vabaduse kants ja kõrgeima riigivõimu asukoht,
oleks just sellisele väärikale ausambale sobilik paik ja Eesti Vabariigi sajas
juubel oleks kohane aeg selle püstitamiseks. Ma ei välistaks ka teiste heade
alternatiivide kaalumist, kuid Pätsi ausammas on kõike muud kui hea mõte.
0 kommentaari