esmaspäev, 19. detsember 2011

Elamislubade skandaali tõttu peab tagasi astuma ka Ansip


Nagu on selgunud, tuvastas Politsei ja piirivalveamet juba kevadel massiliselt elamislubade väärkasutusi ning teavitas sellest 26. mail ka siseministeeriumi, mil siseministriks oli elamislubadeskeemitajate Nikolai Stelmachi ja Indrek Raudse erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher. 

Luubi alla võeti firmade juhtkondades töötamiseks taotletud elamisload, kuna just nende vastu oli huvi suurenenud plahvatuslikult. Siseministeeriumi analüüsist ilmnes, et nimetatud elamisloa liiki kasutati ära Eestis ja Schengeni alal viibimise õiguse saamiseks. Selgus, et paljudel juhtudel oli äriühing loodud üksnes selleks, et saada välismaalastele elamisloa taotlemiseks alus. Kõigi nende taotluste osas tehakse nüüd järelkontrolli ning kuutekümmet viite on asutud kehtetuks tunnistama.

Minister Vaher on tunnistanud, et teadis elamislubadega seonduvast probleemist juba ajast, mil ta asus ametisse. Sellest hoolimata suurendas ta oma erakonnakaaslase, majandusminister Juhan Partsi ettepanekul tänavust elamislubade kvooti 336 võrra, põhjendades seda taotluste arvu plahvatusliku kasvuga. Selle asemel, et tulekahju kustutada, valas Vaher tulle bensiini juurde.

Mõlemad väidavad, et ei teadnud oma sõprade ja erakonnakaaslaste ärist midagi. Raudne ja Stelmach ei olevat midagi valesti teinud ja seoses ettevõtlusega antud elamislubades pole midagi kahtlast. Majandusminister Partsi teadmatuse seab kahtluse alla Raudse ja Stelmachi lubamine majandusministeeriumi ümarlauda, kus arutati just nimelt välismaalaste Eestisse tulemise lihtsustamist. Ametlikult ei olnud kummalgi sinna mingit asja. Kui aga siseminister Vaher enda väitel ärist ei teadnud, siis teadis ta suurepäraselt, et midagi on nende taotlemise ja jagamisega vägagi viltu ning see oleks pidanud teda valvsaks tegema, mitte panema Partsi palvel kvoote suurendama. Mõlema käitumine paneb ministrite sinisilmse süütuse kahtluse alla.

Eelpooltoodust saab teha ainult ühe järelduse - Eesti Vabariigi siseminister ja majandusminister on kas äärmiselt vastutustundetud või midagi palju hullemat. Mõlemal juhul kujutab nende jätkamine oma ametis ohtu Eesti julgeolekule. Ainuüksi see, et ministrid enda sõnul ei teadvat, mis nende haldusalal toimub peaks olema piisavaks põhjuseks tagasiastumisele.

Asi pole ainult selles, et paarsada vene ärimeest said elamisloa, vaid selles, et tegemist on ju pettuse ja korruptsiooniga, ametiseisundi kuritarvitamisega, teadlikult valeandmete esitamisega ja seda tegid valitsuserakondade poliitikud. Tegemist on fiktiivsete investeeringute ja elukohtadega, pankrotimeistrite, tagaotsitavate kurjategijatega ja suurima tõenäolisusega ka tegelastega Vene välisluurest, kes kõiki selliseid olukordi alati ja oskuslikult enda huvides ära kasutab. 

Pole välistatud, et omades kompromiteerivat infot poliitikute elamislubadega äritsemise kohta, püüti nende läbi ka valitsuse tegevust ja otsuseid mõjutada. Seda enam, et teadlikult või teadmata lõid mahhinatsioonideks soodsat pinnast ka eelpoolnimetatud valitsuse liikmed. KAPO aastaraamatu andmetel kasvab FSB aktiivsus aasta-aastalt ning kõikvõimalikud katsed poliitikuid, ärimehi jne enda kontrolli alla saada on pigem reegel kui erand. Seda enam, et elamislubade äri ja kvoodi suurendamisega kaasnes paralleelselt katse seadustada piiriäärsete ja riigikaitseliselt tundlike maade müümist välismaalastele. Kas siin ei ole tegemist poliitilise mõjuvõimu kuritarvitamisega? Miks KAPO antud juhtumi puhul vaikib?

Elamislubade ja ID-kaartide vormistamise skandaal on kahtlemata suureks löögiks IRL-ile, kes on püüdnud näidata ennast isamaalise erakonnana kes seisab rahvuslik-konservatiivse maailmavaate, ausa poliitika ja ideaalide eest. Paraku on selline imago juba aastaid pelgalt mask. IRL-i volikogus toimunud käte ja omade puhtakspesemine, ignorantsus ning  distantseerumine probleemist tõi esile IRL-i tegeliku palge, millel pole midagi ühist eelpooldeklareeritud väärtustega. IRL-i peasekretär Priit Sibul ütles keerutamata, et tema ei näe elamislubade äris midagi, mis käiks erakonna ideoloogiaga risti vastupidi.

Nikolai Stelmach ja Indrek Raudne on vähemalt oma kohtadelt riigikogus, Tallinna linnavolikogus ja ka erakonnast lahkunud. Kolmas tegelane, riigikogu liige Siim Kabrits, kes müüs maad elamislubadevabrikust ID-kaarte saanud vene ärimeestele, jätkab muinasjutuvestmist, justkui temal poleks aimugi olnud, et talle kuuluvasse korterisse oli registreeritud üle saja kahtlase taustaga vene firmat, kes sealt siis oma fiktiivseid ärisid ajasid. Samas paljastas aga „Pealtnägija“, et Kabrits teadis hästi firmade hulgi registreerimisest enda kaasomandis olevale aadressile, vene ärimeeste maale toomisest ja elamislubadest. Kuid nagu Vaher ja Parts, on ka tema keeldunud mingitki poliitilist vastutust võtmast.

Huvitav, kus olid nende ametnike silmad, kes kõnealused firmad registreerisid, enne kui asi hulluks läks ja järelkontrolli teostama hakati? Kas tõesti pidasid nad normaalseks ja igapäevaseks üle saja vene kodanikule kuuluva välisfirma tegutsemist ühes ainsas vanalinna korteris? Kui suur oli see ring, kes IRL-i skeemimeistrite ärist kasu lõikas? Lihtametnikust ministrini?

Kuid probleem on märksa laiem. See on terve valitsuse, mitte ainult IRL-i usaldusväärsuse ja üksikute isikute käitumise küsimus. Sisserände piirarvu ei suurendanud siseminister Vaher üksi, vaid seda tehti valitsuse korraldusega. Seeläbi on skandaaliga seotud terve IRL-i ja Reformierakonna koalitsioon, nende ministrid ja eeskätt peaminister Andrus Ansip, kes vastutab otseselt enda valitsuse ministrite tegevuse eest. Eriti, kui see õõnestab Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist mainet.

Peaminister mängib aga jaanalinnumängu, peites pea liiva sisse ja teeseldes, justkui probleemi polekski või justkui see riiki, valitsust ega teda ennast ei puudutakski. Täna oleme kuulnud Ansipi suust vaid seda, et eeldatavasti kõnnivad Vaher ja Parts õigel teel. Kas luues tingimusi Eesti julgeoleku kahjustamiseks, silmi kinni pigistades ja vastutust vältides?

Samas sahistatakse, et põhjus, miks Parts ja Vaher ikka veel oma kohtadel on, peitub peaministris, kes seeläbi oma koalitsioonipartnereid survestada saab. Olgu sellega kuidas on, kuid on selge, et järgides euroopalikke tavasid, peab lisaks ministritele Vaherile ja Partsile tagasi astuma ka peaminister Ansip. See tähendab aga terve valitsuse väljavahetamist.  

Kui suvel pühaliku presidendivande andnud Toomas Hendrik Ilves on oma kohustuste kõrgusel ja tahab käituda ausalt ja riigimehelikult, siis ei saa ta jätta peaministrile vastavat ettepanekut tegemata.

Avaldatud: Delfi 20.12.2011 (lühendatult)
Blogis on artikkel täispikkuses.

laupäev, 10. detsember 2011

Parim aeg "kontrollitud demokraatiaks"

Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust. 

See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.

Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud. Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.

Kaitskem demokraatiat tema enda eest?

Selles mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma, mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.

Ligi väitis veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on kontrolli!

Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.

Eesti riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.

Loomulikult peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi probleeme ei teki.

Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse, muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid? Igatahes mitte meie.

Meie idanaabri juures on asi juba kenasti lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks". 

Kummitemplina käituvas Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.

Kas tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri hääbumine.

Kes hakkab otsustama?

Niisiis, kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast vaevalt juhtub.

Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.


Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565