neljapäev, 22. märts 2012

Elekter pole luksuskaup, vaid inimõigus


22. märts 2012
www.DELFI.ee
Henn Põlluaas: Elekter pole luksuskaup, vaid inimõigus
Foto: Ilmar Saabas
 
Kui 90ndatel elektrikütte valisin, maksis kilovatt vähem kui pool eurosenti - hind sisaldas tootmiskulusid ja võrgutasusid. Amprimaksu, taastuvenergiatasu ega aktsiisi polnud. Pärast taasiseseisvumist propageeris riik elektrikütet kui puhast, loodustsäästvat ja odavat. Tasapisi arved aga kasvasid ja ületasid varsti mõistliku taseme. Pean silmas hinna ja riigi keskmise sissetuleku suhet, mis määrab, kas teenus on odav või kallis.

Juba enne, kuid eriti peale katset erastada Eesti Energia kahtlase taustaga ja pankrotti minevale firmale, asus valitsus EE-st hiigeldividende välja võtma ja elektrienergia hinda kergitama, põhjendades seda kulude ja investeeringutega kasvuga. Tõestamaks meil tarbitava elektri odavust, kõrvutati ja kõrvutavad võimulolijad seda rikaste maade hindadega, mainimata tohutut vahet elatustasemetes.

Kulutused ja investeeringud on loomulikult vajalikud, et elektrijaamu ja ülekandevõrke remontida ja ajakohastada. Kuid avalikkuses on kriitikat tekitanud kulutuste põhjendatus (liigkallid tehnilised lahendused, juhtkonna hüperpalgad jne) ning see, et investeeringud kaetakse hinnatõusu ja laenude, mitte ettevõtte kasumi arvelt.

Ansip võtab kasumit

Kasumi väljavõtmine on suurenenud eriti Ansipi valitsemisperioodil. Elektri hinnale on lisatud ampritasud, aktsiis, taastuvenergia tasu jne. Energiahinna tõus põhjustab hindade tõusu kõigis teistes valdkondades, vähendab sisetarbimist ja süvendab majanduskriisi. Soodne energia oli Eesti konkurentsieeliseks, üheks põhjuseks luua siin tootmist ja töökohti. Enam mitte. Vastutustundetu energiapoliitika lämmatab Eesti majanduspotentsiaali.

EE ja võrgufirma Elering saavad ülikasumeid kuid hinnad muudkui tõusevad. 2011.aasta kolmandas kvartalis oli EE puhaskasum 38 miljonit eurot ehk 163% enam kui mullu, aasta puhaskasum oli 149 miljonit eurot. Ikka vähe! Uuest aastast tõsteti hinda. Varsti tõuseb Eleringi ülekandetasu. Taastuvenergia tasu kasvab tänavu tervelt 60%, põhjuseks tuulest ja biomassist saadud energia tootmise kasv. Koos kasumiga kasvavad ka valitsuse võetavad dividendid, lisaks kümmekond miljonit tulumaksu. Kogu selle peo peab kinni maksma tarbija.

Valitsus teeb aga näo, justkui neil ei oleks hinnatõusus mingit osa ja EE tegutseks omapäi. Ansip vandus enne viimaseid valimisi valet, et tema peaministriks oleku ajal elektri hind ei tõuse ning kuulutas järjekordse EE hinnatõstmissoovi nahaalsuseks ja lauslolluseks. Hind aga tõuseb peatumatult, justkui riigikogulase palk, moodustades eesti perede drastiliselt vähenenud eelarvetest üha suurema osa. Kuid valitsust see ei huvita. Üleskutsed elektrihinna alandamisele on kõlanud kurtidele kõrvadele.

EL määrab, et elektriturg peab olema vaba 2013. aastast. Idee oli tekitada konkurents energiatarnimises ja hinna odavnemine. Meile tähendab see elektrisüsteemi ühendamist põhjamaadega ja hoopiski kõrgemate hindade kehtestamist. Tegelikkuses on turu täielik avamine tehniliselt võimatu - olemasolevate merekaablite läbilaskevõime seda ei võimalda. Sellele vaatamata tõstetakse elektri hinda ca 50%. Hinda tõstab ka ELi nõue osta järgmisest aastast CO2 kvoote.

Mida siis teha?

Mitte keegi pole suutnud ega üritanudki selgitada, miks peab Eesti kodanik maksma Eestis toodetud odava elektri eest rahvusvahelise turu kallist hinda? Kuna valitsus on Brüsselile lubanud? Ka rahvale on nii mõndagi lubatud. Ja pea kõiki lubadusi murtud. Eesti huvid ja oma inimeste hea käekäik peaks valitsusele siiski primaarne olema.

Hinnatõusu leevendamiseks, inimeste elatustaseme ja riigi konkurentsieelise säilitamiseks tuleb langetada elektri hinda. Kuidas?

1. Lükata edasi Eesti seisukohalt mõttetu energiaturu avamine. Vabaturuga ühinemiseks ja hindade tõstmiseks puudub vajadus. Dividendide suurendamise soov ja Brüsseli käsk ei saa olla rahva elatustaseme halvendamise põhjuseks. Vaba konkurentsi tingimustel peab EE-l olema õigus müüa elektrit mõistliku hinnaga, vastasel juhul pole tegemist vaba konkurentsi vaid käsumajandusega.

2. Vähendada taastuvenergia tasusid ja peatada selle täiendav kasutuselevõtt. Konkurentsiameti sõnul tuleks ülikasumlikult töötavatele taastuvenergia tootjatele makstavat toetust vähendada 75%. Isegi rohelisel energial peab olema mingi mõistlikkuse piir.

3. Mitte hoolida EL vastuseisust investeeringutele Narva Elektrijaamadesse ja keelduda maksmast CO2 emissiooni eest nagu USA, Hiina, Kanada, Venemaa jne. Põlevkivist toodetav elekter ja põlevkiviõli on Eesti energeetilise julgeoleku garant. Euroopa Komisjoni reeglite pimeda järgimisega ei tohi kahjustada Eesti majandust, konkurentsivõimet ja heaolu.

4. Vähendada elektrienergia ülekandetasusid, aktsiisi ja viia käibemaks tagasi 18%-le.

5. Loobuda selliste liigkeeruliste ja -kallite tehniliste lahenduste rakendamisest, mis toovad kasu vaid nende tarnijatele.

6. Peatada dividendide võtmine ja teha investeeringud kasumi arvelt. Saamatajäävate summade kompenseerimiseks võiks riik maksustada hoopis välisettevõtete poolt maksuvabalt riigist väljaviidava kasumi.

Tänapäeval pole elekter juba ammu enam luksuskaup ja Eesti pole mitte ELi viie rikkama seas, vaid eurotsooni vaeseim riik. Järjekordne hinnatõus ajal, mil eestlaste mediaannetopalk on vaid 410.- ja miinimumpalk 290.- eurot kuus, tähendab viletsuse kasvu ja väljarände edasist hoogustumist, mis pikas perspektiivis viib eesti rahvuse ja ka riigi hääbumiseni.

Elektri, kui meie igapäevase elu ja eksistentsi vältimatu osa mõistliku kättesaadavuse tagamine kõikidele inimestele, sõltumata nende sissetulekutest ja ilma, et nende elujärg kannataks, kuulub tänapäeva mõistes juba inimõiguste kategooriasse. Täpselt nagu rahva elukvaliteedi tahtlik halvendamine kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi järgi genotsiidi mõiste sisse. Pole mõtet arutleda abstraktsete lahenduste üle, elektri hind on konkreetne asi ja seda on võimalik alandada kohe.


Avaldatud Delfis, 22.03.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-elekter-pole-luksuskaup-vaid-inimoigus.d?id=64114727

neljapäev, 15. märts 2012

Raamat geniaalsest mängumehest

Tänases Eesti Ekspressis (15.03.12) on ajaloolase Olavi Pesti analüüs oma koolivenna Henn Põlluaasa raamatust teise koolivenna, president Lennart Meri kohta. Artikli pealkiri on "Raamat geniaalsest mängumehest".

Pesti kirjutab, et: "Meri kohta on ilmunud palju raamatuid, kuid tema poliitilise tegevuse kohta sellist kompleksset analüüsi ma ei mäleta. /.../ Kasuks tuleb teose teravmeelne ülesehitus: riigimehe tegevust käsitletakse kaasuse- ja sellest tuleneva problemaatika keskselt. Järjekindlalt ja loogiliselt on esitatud Meri seisukoht kõigis Eesti ajaloole oluliseks osutunud (ja ka mitmes väheolulises) küsimuses ning analüüsitud tema osa selle lahendamisel ning lahenduste järelmeid. /.../ Olen autorile tänulik sellegi eest, et ta juhib tähelepanu mitmele tõigale, mida "peavoolu" ajalookäsitlustes kiputakse eirama või unustama".


Minu tänud ja lugupidamine hr. Pestile. Edasi lugege aga Eesti Ekspressi paberväljaandest, internetist ma kõnealust retsensiooni igatahes ei leidnud (tasulisse versiooni ei vaadanud, kuid kindlasti on artikkel seal kättesaadav).

Ja neile, kes plaanivad endale raamatut soetada - see on müügil kõigis hästivarustatud raamatupoodides ja ka kirjastuses "Kunst" (soodsama hinnaga kui kauplustes).

reede, 9. märts 2012

Riigireetur muutis rahvuslased märklauaks


Milline oli Eesti patriootide äärmuslasteks ja ksenofoobideks ristimisel Aleksei Dresseni ja Vene eriteenistuste roll?

Kõrvalseisjal on raske hinnata, kas aastaid tegutsenud riigireetur Aleksei Dressen, kes pääses KAPOs ligi väga olulisele ja sensitiivsele infole, on Herman Simmiga päris sama suurusjärguga agent. Kindel on aga see, et vaenuliku välisriigi jaoks on igal julgeolekuasutustes töötaval agendil hindamatu väärtus. On ju teda võimalik ära kasutada mitte ainult informatsioonihankijana, vaid ka mitmel muul moel. Näiteks olulise informatsiooni varjaja, moonutaja ja mõjuagendina.


KAPO peadirektori sõnul tegeles märkimisväärset karjääri teinud vene rahvusest Aleksei Dressen eeskätt Eesti äärmusliikumiste temaatikaga. See on valdkond, millele Venemaa eriteenistused on läbi aegade suunanud erilist tähelepanu. Meie taasiseseisvumisest alates on Kreml püüdnud ära kasutada siinset nn viiendat kolonni ja vene äärmuslasi olukorra destabiliseerimiseks ja enda huvide teostamiseks. Kes saaks siin veel paremini kaasa aidata, kui agent julgeolekuasutuse vastavas tegevusvaldkonnas.

Mõjuagendina oli Dressenil suurepärane võimalus mõjutada oma analüüside läbi nii KAPO seisukohti ja tegevust, kui ka riigivõimu ja ajakirjandust negatiivse suhtumise loomisel eesti patriootidesse ja rahvuslastesse. On ju aastaid püütud meie rahvuslasi marginaliseerida ning märgistada äärmuslaste, ksenofoobide ja marurahvuslastena.

Siinkirjutajat on alati kummastanud asjaolu, et eesti rahvuslasi on võimude poolt rohkem kiusatud kui vene šoviniste ja varjamatult eestivaenulikke tegelasi. Meenutagem kasvõi Jüri Estami juhtumit, kui talle esitati süüdistus Eesti lipu kandmise eest Tõnismäel; sini-must-valget lippu kallaletungijate eest kaitsnud Jüri Böhmi äraviimist politsei poolt, selle asemel, et lõpetada nõukogudemeelsete ja Vene lippe lehvitanud venelaste meeleavaldus pronkssõduri juures jne.

Notšnoi Dozor ja rahvuslased

Tõenäoliselt koostas just Dressen 2009. aastal nimekirja äärmuslastest, keda ei lastud üle piiri Läti Leegionäride päeva tähistamisele Riias. Kõige absurdsemal kombel, kõrvuti piiri tagant mahitatud äärmusrühmituse Notšnoi Dozori ekstremistidega (kes olid lubanud minna Riiga korda majja lööma), olid nimekirja lisatud kõik üritusele osalema ja esinema kutsutud eesti rahvuslased, ka auväärsed ja juba eakad vabadusvõitlejad Mart Niklus ja Kaljo Mätik.

Vene agendi osalus protsessides seletab, miks on KAPO viimaste aastate jooksul kulutanud nii palju aega ja ressursse Eesti patriootide jälgimisele, nende tegevuse ja koostöö takistamisele ning maine rikkumisele, samas Eesti-vastaste äärmuslaste tegevuse suhtes aga silmi kinni pigistanud. Kui paar punamonumenti valati värviga üle, tabati süüdlased kohe. Kui lõhuti Maarjamäe sõjaväekalmistu ja Sinimägede võitlejate mälestuskivid, siis indu polnud ning süüdlased on tänaseni tabamata.

Aprillimässu ajal oli venekeelne internet täis üleskutseid panna eestlased seina äärde, kukutada valitsus, koguda eesti rahvuslaste aadresse jne. Mässu organiseerijad mõisteti õigeks ja said vaevatasu. Mitte ühelgi märatsejal ei tühistatud elamisluba, kedagi ei saadetud riigist välja ega karistatud vaenuõhutamise eest. Eelviimastel riigikogu valimistel lasti osaleda isegi Konstitutsioonierakonnal, mis KAPO hinnangul kujutas endast Venemaa poolt loodud ja finantseeritud eestivaenulikku õõnestusorganisatsiooni.

Kes nende äärmuslastega tegeles? Aleksei Dressen? Tollase situatsioonianalüüsi, mida nüüd valeks peetakse, koostas igatahes tema.

Kõik on äärmuslased

Huvitav on jälgida, kuidas äärmusluse mõiste ja selle väidetav esinemine Eestis on muutunud. Kui 1998. aastal väitis Kaitsepolitsei, et Eestis puuduvad ekstremistlikud grupeeringud, siis 2003. aasta uurimistöös „Ekstremism Eestis ja Lätis“ rääkis Dressen ekstremistlike ilmingute kiirest arengust, mida on siiski suudetud kontrolli all hoida. 2006. aasta KAPO aastaraamatus kirjutatakse juba marurahvuslaste ja paremäärmuslaste tegevuse aktiviseerumisest. Esialgu käsitleti paremäärmuslastena vaid skinheade, kes välismaistega võrreldes lausa illikukud on, üsna varsti hakati äärmuslastena käsitlema kõiki eesti rahvuslasi.

2007. aasta KAPO aastaraamat nimetab sarnaselt vene provokaatorite ja pronksiöö korraldajatega äärmuslasteks isegi pronkssõduri äraviimise pooldajaid, ehk siis ühte patta pandi nii Notšnoi Dozor, Naši kui näiteks Eesti Rahvuslik Liikumine, millel puudub äärmuslusega vähimgi seos.

Huvitav on tõik, et peale ausamba teisaldamist valitsuse käsul ja pronksiööd, ei loobutud äärmusluse süüdistusest eesti rahvuslaste-patriootide suunal. 2010. aastal raporteeris KAPO töövõidust, millega õnnestus ära hoida marurahvuslasteks ja paremäärmuslasteks tituleeritud rahvuslaste ühinemine ja uue erakonna tekkimine Eesti poliitmaastikule.

Ma ei oska öelda, kui suur oli kõiges selles Aleksei Dresseni osa, kuid tean, et tegelikkuses marurahvusluslikke ja äärmuslikke organisatsioone eestlaste seas ei ole. Kuna äärmusluse teema oli Dresseni valdkonnaks, võib oletada, et antud paradigma muutuses, ehk Eesti patriootide äärmuslasteks tembeldamises omas ta siiski olulist rolli.

Järeleandlikkus iseseisvuse vastastele

Marurahvusluse retoorikat on võimendanud ka ajakirjandus ning üha enam Brüsselile otsustusõigust delegeerivad ja multikultuursust propageerivad valitsusringkonnad. Huvitaval, kuid kahetsusväärsel kombel kattusid siin nii Moskva kui meie endi võimulolevate ringkondade sihid, sest võimaldas ju rahvuslike ringkondade marginaliseerimine ja sildistamine takistada nende läbilööki viimastel Riigikogu valimistel. Kuigi üksikkandidaadid said tervelt 10% ühiskonna toetuse, ei võimaldanud ebademokraatlik valimisseadus neil Riigikokku pääseda. Kas Eesti oleks tänases olukorras, kui uue rahvusliku erakonna teket poleks takistatud?

Kahtlustav ja tõrjuv suhtumine isamaalistesse ja aatelistesse inimestesse ning järelandlikkus meie iseseisvuse vastaste suhtes on tekitanud paljudes pettumust, pahameelt ja ükskõiksust riigi vastu, kes ei hinda oma kodanike isamaaarmastust ja valmisolekut kaitsta Eesti Vabariiki. See, koos muude teguritega, on soodustanud jalgadega hääletamist ja mõjub ka edaspidi Eesti jätkusuutlikkusele halvasti. Kindlasti olukord paraneb, kui KAPO eraldab riigireeturi poolt ühte lauta pandud hundid ja lambad.

Luure ajaloost on teada, et tagasihoidlikud agendid suudavad tegutseda kauem ning tulemusrikkamalt, sest neile ei pöörata tähelepanu ja keegi neid ei kahtlusta. Eeldades, et riigireeturist mõjuagent suutis aastatepikkuse tegevusega võimendada väärkuvandit, mille kohaselt eluterve rahvuslus samastub ksenofoobse äärmuslusega, siis võib väita, et Dresseni poolt tekitatud kahju ei ole sugugi väiksem Herman Simmi poolt tekitatust. Ja kindlasti ei ole liialdus väita, et tänu Dressenile omab FSB põhjalikku nimekirja kõigist aktiivsetest Eesti rahvuslastest ja patriootidest. Ajalugu on näidanud, et just nemad on konflikti tekkides esmajärjekorras sihikule võetud.

Avaldatud Delfis: 09. märts 2012 
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-riigireetur-muutis-rahvuslased-marklauaks.d?id=64049507

teisipäev, 6. märts 2012

Retsensioon Meri raamatule

Leidsin Delfist juhuslikult minu Meri kohta kirjutatud raamatust inspireeritud mõtiskluse. Kuna ma autorit isiklikult ei tunne ja millegipärast oletan, et tegemist võib olla pseudonüümiga, siis avaldan talle siinkohas tänu ja toon kõnealuse kirjutise oma blogis ära:

Kas koputajale andestades reedaksin oma rahva minagi?

Rosalie Vee
06. märts 2012


Lõpetasin eile õhtul Henn Põlluaasa raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" lugemise. Ja ma ei saanud und. Nõnda reaalselt tunnetasin Lennart Meri vabaduse valusat valgust. Kuid veel tugevamalt puudutas mind selle valguse hall ja sünge vari.
 
Üllatuseks leidsin end aeglaselt ja aina veendunumalt plaksutamas. Kõigi vastuoluliste tunnete üle prevaleerus Lennart Meri isiksuse suurus. H. Põlluaas oli oma teose nii meisterlikult sõnastanud, et ma ei osanud reetjat vihata. Ma tahtsin andestada. Sest muusikaliste vahepaladena jäid helisema just Lennart Meri enese kõnede katked, mille raamatu autor iga peatüki ees lugejale ette mängis. Tahtsin uskuda, et kõned olid meie ekspresidendi originaallooming. Igatahes olid need sedavõrd ülevad ja kandvad, et nende isamaaline sõnum varjutas Eestile kahjulikud juulilepped, varjutas Lätiga peetud kilusõja kaotuse ja varjutas Eesti territoriaalvete lubamatu vähendamise.
Raamat laual oli ammu suletud, kuid selle tekst helises mu kõrvus. Vaikselt, kuid ometi kuuldavalt nagu muusika. Ja selle kummalise raamatu mitmepalgeline muusika ei tahtnudki vaibuda.

Huvitaval kombel ei olnud muusika autor H. Põlluaas. Selle küsitava väärtusega muusika autor oli president Lennart Meri ise - agendinimega Nikolajev. Ja muusika, mis minus vastu kajas, oli ühtaegu kaunis ja valus. Justkui oleksin istunud pärast etenduse lõppu vastuoluliste tunnetega saalis, teadmata, kas vaimustusest plaksutada või vaikides saalist välja kõndida. Lavalkummardaja poole vaatamata ja hinges veidrat vastikust kandes.

Aatelised kõned kutsusid mõistma ja andestama. Kõnede paatosest lummatuna andestasingi reeturile reetmise. Silmakirjalik kutse - käi minu sõnade, mitte tegude järgi, tundus ühtäkki loogiline. Ma tahtsingi käia „Nikolajevi“ sõnade järgi. Vaimusilmas nägin tema kõhetut keha lohisemas Siberis hobuse taga. Kuulsin vene külapoiste mõnitavat naeru ja tunnetasin selgelt noore Lennarti alandust ja häbi. Kujutasin ette, millist viha pidi ta oma hinges kandma selle rahva vastu, kes teda kord mõnitas ja kellele ta hiljem ennast „hõbeseeklite“ eest maha müüs. Kes veel suudaks elada ja taluda sellist silmakirjalikku ja kahepalgelist elu. Mina ei suutnud reeturit vihata. Ma tundsin kaasa, andestasin ja leppisin. Äkki taipasin, et andestada võin siiski vaid südames. Minu mõistus sundis mind ettevaatlikkusele.

Me kõik teame, et Simm istub „kongis“ ja Dresseni „kangelastegusid“ alles uuritakse. Aga teised koputajad. Kas peaksime uskuma, et istuva presidendi nõuniku vari on aastatega valgeks ja puhtaks kulunud? Miks peidab Eesti Ekspress internetis haridusministri intervjuud, kus see 2006. aastal presidendiks kandideerides avalikult tunnistas oma seotust KGB-ga? Kas Simmil oli õigus, kui ta P. Hõbemägile 2008. aastal antud intervjuus märkis, et pooled riigikogu liikmed olevat seotud KGB-ga nagu temagi. Kas ja mil määral me täna tohime või peame koputajaid võimu juures taluma?

Lennart Meri isiksuse suuruse, tema särava naeratuse ja sooja huumori lummuses ei suutnud mina jääda objektiivseks ja kriitiliseks. Ma ei oska või ei tahagi näha ja hinnata seda kahju, mida ta agendina oma rahvale tegi. Samas hirmutab mind mõte, et reeturile andestades reedaksin oma rahva ju minagi.

Sestap olengi tänulik Henn Põlluaasale tema objektiivsuse ja heatahtliku, kuid samas kriitilise meele eest. Olen tänulik, et temal jätkub visadust ja julgust seista meie väikese rahvakillu kestmajäämise eest. Et ta usub ja väärtustab eestlase väärikust. Just kriitilist meelt ja objektiivsust on vaja KGB koputajatele hinnangu andmisel. Meil on õigus teada, kes nad on ja kus nad end peidavad. Neil peab olema julgust oma mineviku eest vastutada ja oma süngetele varjudele näkku vaadata. Meie ei peaks neid liblikavõrguga püüdma. Neil kõigil on aeg astuda valusa valguse kätte. Et saaksime koos otsustada, kas suudame neile andestada. Kas julgeme neile uue võimaluse anda. Kas üldse tohime andestada reeturile ja kas tohimegi reetmist unustada.


Avaldatud Delfis:

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/kas-koputajale-andestades-reedaksin-oma-rahva-minagi.d?id=64028751 

pühapäev, 4. märts 2012

Poolt ja vastu

Siin on siis minu vaidlus Igor Gräziniga 03.03.2012 Raadio 2 saates "Poolt ja vastu". Mina olen loomulikult vastu, kuna teemaks on ausamba püstitamine Boris Jeltsinile. Saatejuht on Urmas Vaino. Tasub kuulata.
Tegelikult pole mul viisaka inimesena kombeks teiste jutule vahele segada, kuid muidu poleks ma Gräzini rohkesõnalisuse juures ilmselt sõna saanudki. Ja pealegi - Urmas Vaino õhutas meid enne saadet seda tegema ja koheselt reageerima, kui on vastaspoolele vastuväiteid. Niipalju siis vabanduseks.
Kuigi kohati läks üsna ägedaks, surusime lahkudes Gräziniga kätt ja tõdesime, et ei midagi isiklikku. 
 Helilõigu alguses on uudised, mida võib edasi kerida. Head kuulamist.
http://r2.err.ee/player?saade=339&paev=2012-03-03

Ei tea, kas keegi peaks vastuallkirju hakkama koguma?