Retsensioon Meri raamatule

Teisipäev, märts 06, 2012

Leidsin Delfist juhuslikult minu Meri kohta kirjutatud raamatust inspireeritud mõtiskluse. Kuna ma autorit isiklikult ei tunne ja millegipärast oletan, et tegemist võib olla pseudonüümiga, siis avaldan talle siinkohas tänu ja toon kõnealuse kirjutise oma blogis ära:

Kas koputajale andestades reedaksin oma rahva minagi?

Rosalie Vee
06. märts 2012


Lõpetasin eile õhtul Henn Põlluaasa raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" lugemise. Ja ma ei saanud und. Nõnda reaalselt tunnetasin Lennart Meri vabaduse valusat valgust. Kuid veel tugevamalt puudutas mind selle valguse hall ja sünge vari.
 
Üllatuseks leidsin end aeglaselt ja aina veendunumalt plaksutamas. Kõigi vastuoluliste tunnete üle prevaleerus Lennart Meri isiksuse suurus. H. Põlluaas oli oma teose nii meisterlikult sõnastanud, et ma ei osanud reetjat vihata. Ma tahtsin andestada. Sest muusikaliste vahepaladena jäid helisema just Lennart Meri enese kõnede katked, mille raamatu autor iga peatüki ees lugejale ette mängis. Tahtsin uskuda, et kõned olid meie ekspresidendi originaallooming. Igatahes olid need sedavõrd ülevad ja kandvad, et nende isamaaline sõnum varjutas Eestile kahjulikud juulilepped, varjutas Lätiga peetud kilusõja kaotuse ja varjutas Eesti territoriaalvete lubamatu vähendamise.
Raamat laual oli ammu suletud, kuid selle tekst helises mu kõrvus. Vaikselt, kuid ometi kuuldavalt nagu muusika. Ja selle kummalise raamatu mitmepalgeline muusika ei tahtnudki vaibuda.

Huvitaval kombel ei olnud muusika autor H. Põlluaas. Selle küsitava väärtusega muusika autor oli president Lennart Meri ise - agendinimega Nikolajev. Ja muusika, mis minus vastu kajas, oli ühtaegu kaunis ja valus. Justkui oleksin istunud pärast etenduse lõppu vastuoluliste tunnetega saalis, teadmata, kas vaimustusest plaksutada või vaikides saalist välja kõndida. Lavalkummardaja poole vaatamata ja hinges veidrat vastikust kandes.

Aatelised kõned kutsusid mõistma ja andestama. Kõnede paatosest lummatuna andestasingi reeturile reetmise. Silmakirjalik kutse - käi minu sõnade, mitte tegude järgi, tundus ühtäkki loogiline. Ma tahtsingi käia „Nikolajevi“ sõnade järgi. Vaimusilmas nägin tema kõhetut keha lohisemas Siberis hobuse taga. Kuulsin vene külapoiste mõnitavat naeru ja tunnetasin selgelt noore Lennarti alandust ja häbi. Kujutasin ette, millist viha pidi ta oma hinges kandma selle rahva vastu, kes teda kord mõnitas ja kellele ta hiljem ennast „hõbeseeklite“ eest maha müüs. Kes veel suudaks elada ja taluda sellist silmakirjalikku ja kahepalgelist elu. Mina ei suutnud reeturit vihata. Ma tundsin kaasa, andestasin ja leppisin. Äkki taipasin, et andestada võin siiski vaid südames. Minu mõistus sundis mind ettevaatlikkusele.

Me kõik teame, et Simm istub „kongis“ ja Dresseni „kangelastegusid“ alles uuritakse. Aga teised koputajad. Kas peaksime uskuma, et istuva presidendi nõuniku vari on aastatega valgeks ja puhtaks kulunud? Miks peidab Eesti Ekspress internetis haridusministri intervjuud, kus see 2006. aastal presidendiks kandideerides avalikult tunnistas oma seotust KGB-ga? Kas Simmil oli õigus, kui ta P. Hõbemägile 2008. aastal antud intervjuus märkis, et pooled riigikogu liikmed olevat seotud KGB-ga nagu temagi. Kas ja mil määral me täna tohime või peame koputajaid võimu juures taluma?

Lennart Meri isiksuse suuruse, tema särava naeratuse ja sooja huumori lummuses ei suutnud mina jääda objektiivseks ja kriitiliseks. Ma ei oska või ei tahagi näha ja hinnata seda kahju, mida ta agendina oma rahvale tegi. Samas hirmutab mind mõte, et reeturile andestades reedaksin oma rahva ju minagi.

Sestap olengi tänulik Henn Põlluaasale tema objektiivsuse ja heatahtliku, kuid samas kriitilise meele eest. Olen tänulik, et temal jätkub visadust ja julgust seista meie väikese rahvakillu kestmajäämise eest. Et ta usub ja väärtustab eestlase väärikust. Just kriitilist meelt ja objektiivsust on vaja KGB koputajatele hinnangu andmisel. Meil on õigus teada, kes nad on ja kus nad end peidavad. Neil peab olema julgust oma mineviku eest vastutada ja oma süngetele varjudele näkku vaadata. Meie ei peaks neid liblikavõrguga püüdma. Neil kõigil on aeg astuda valusa valguse kätte. Et saaksime koos otsustada, kas suudame neile andestada. Kas julgeme neile uue võimaluse anda. Kas üldse tohime andestada reeturile ja kas tohimegi reetmist unustada.


Avaldatud Delfis:

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/kas-koputajale-andestades-reedaksin-oma-rahva-minagi.d?id=64028751 

You Might Also Like

2 kommentaari

  1. Jüri Estam kirjutab: Minu jaoks meenutab see seda, kuidas mingi suhteliselt suur arv eestlasi harjus okupatsiooniga nii ära, et nutsid kui Stalin suri. Kui mina oleksin ahelais põlvedele surutud ja Stalin või tema agent Meri tuleksid lihakirvega, sülitaksin neile näkku, mitte ei mõtiskleks, et kas Merikesel pole olnud raske. Või kui ei sülitaks, sureksin nii väärikalt kui oskan, mitte neile kaasa tundes. Või oleksin tõesti katlakütja ja kõrvalehoidja kui vähegi võimalik. Igal inimesel on valikuid. Lennart Meri oleks võinud loobuda Los Angelese sõitmisest, kus ta oma vabade kaasmaalaste järele nuhkis ja nende nimed kirja pani, koos soovitustega. Mind ei täida mingi soe ja armas tunne ega melanhoolia, vaid põlgus. Kahju on rahvast ja tema saatusest, aga enamasti oli võimalik sellisest tööst eemale hoida isegi Nõukogude Liidus, ka läbi raskuste. Meri täitis ilma igasuguse kahtluseta normi üle ja värbas järglasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loba jutt,olin lastekodus ja ei nutnud keegi,3 päeva eitohtinud klaverit mängida.KBFI instituut oleks pidanud kõik "järgased" olema?Tema sõbrad olid Lipmaa ja ka kirikuõpetaja Haamer.

      Kustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...