Henn Põlluaas: 2019

Miks on vaja riigikaitsekohtut?

Foto: Erik Peinar, Riigikogu

Sümpoosium

“RIIGIKAITSEKOHUS, KAS JA KUIDAS ”

HENN PÕLLUAAS
Riigikogu esimees
31. oktoober 2019, Riigikogu konverentsikeskus

Lugupeetud sümpoosiumist osavõtjad ja külalised!

Mul on väga hea meel tervitada teid siin Riigikogu Konverentsikeskuses tänasel sümpoosiumil „Riigikaitsekohus, kas ja kuidas“.

Ma usun, et küsimust KAS tegelikult ei eksisteerigi. Asendaksin selle küsimusega KUI KIIRESTI?

Meid ümbritsev maailm on pidevas julgeolekulises muutumises, ja kahjuks mitte positiivses suunas. Vaatamata sellele, et eksisteerivad erinevad rahvusvahelised kaitse- ja julgeolekuorganisatsioonid ning rahvusvahelised seadused ja kohtud, leiavad ikka aset vägivaldsed konfliktid, sõjad ja terroriaktsioonid. Suveräänsete riikide territooriumide ülevõtmine nii otsese agressiooni kui nn roheliste mehikeste ja viienda kolonni abil on mõne riigi poolt muutumas lausa traditsiooniks.

Olles küll NATO liikmed asuvad Balti riigid enda geograafilise asukoha tõttu siiski teatud julgeolekuvaakumis. Meil on mitte just ülemäära sõbralik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on meile vastuvõetamatud ning kes on paigutanud meie piiride taha märkimisväärsed sõjalised jõud.

Sellises olukorras ei saa Eesti jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii preventatiivseks kui otseseks tegutsemiseks. Tegevuse aluseks on aga olemasolev seaduslik baas.

Ühelt poolt on meil tegemist demokraatliku ehk tsiviilriigi ja -ühiskonnaga. Teiselt poolt peame me garanteerima oma rahvale julgeoleku ka kriisi või eriolukordades. Kõiki neid aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem - kokku viia, on üsna keeruline ülesanne. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja isegi rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku, kuid seda tuleb teha ja see on võimalik.

Ma ei ole jurist ja ei hakka seetõttu süvenema erakorraliste kohtute, erikohtute, sõjakohtute ja riigikaitsekohtute erinevustesse ja nüanssidesse. Seetõttu peatun põhiliselt probleemil kui sellisel ja rõhutan selle võimalikult kiire lahendamise vajalikkust.

Eestis on aastaid diskuteeritud teemal, missugune peaks olema riigi õigussüsteem kriitilistes olukordades ja sõjaseisukorral. Sellel teemal on peetud ka varem konverentse, ka siinsamas saalis, kirjutatud ajalehtedes ja ajakirjades. „Riigikogu Toimetised“ pühendasid 2017. aastal probleemi analüüsiks suure osa oma ühest numbrist.

Pöördusin ka ise 2016. aastal sõjakohtute küsimuses õiguskantsleri poole, kuid kuna tema ülesanne on hinnata olemasolevate seaduste põhiseadusele vastavust, siis tegi ta vaid ettepaneku algatada Riigikogus vastav eelnõu, kui seda oluliseks peetakse. Eelmised valitsusliidud ei pidanud kahjuks riigikaitsekohtute loomist millegipärast vajalikuks ja reaalset kontseptuaalset seadusandlikku lahendust ei otsitud ega toetatud.

Miks on üldse riigikaitsekohtut vaja? On ju kriitikud öelnud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja- -ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta aga tõele.

Tegelikult on antud teema - riigikaitsekohus ja kõige sellega seonduva seadusemuudatuste paketi kiirema sisseviimise seletus lihtne. Vaatamata keerulisele geopoliitilisele olukorrale puudub Eesti õigussüsteemis erandlikele olukordade ja sõjaseisukorda puudutavate seadusandlike aktide loogiline ja süsteemne esitlus. Riik ja riigi õigussüsteem peavad olema valmis adekvaatselt reageerima ja toimima erinevates kriitilistes olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele kõrgendatud nõuded, mis erinevad kardinaalselt rahuaja tingimustest. Ja meil peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi.

Siinkohal tuleb arvestada viimaste aastate militaarseid anneksioone Gruusias (2008) ja Ukrainas (2014). Mõlemal juhul on Venemaa end sõjaliselt kehtestanud, okupeerinud ja annekteerinud sõltumatute riikide territooriume, kasutades ära endale sümpatiseerivaid separatistlikke elemente. Meil endal on vastav kogemus Pronksiööst, mis õnneks küll nii drastiliste tagajärgedeni ei viinud.

Eriolukordade seadused eksisteerivad pea enamikus maailma riikides. Ka Teise Maailmasõja eelses Eesti Vabariigis oli vastav süsteem ja seadusandlus loodud. Erinevalt tänapäevast, oli tollases Eestis vastu võetud Sõjaväljakohtute seadus (1919) ja Sõjaväekohtute seadustik (1938). 1938. aastal vastu võetud Põhiseadus sätestas, et erakorralised kohtud on lubatud sõja ajal, kaitseseisukorra piirkondades ja sõjalaevadel.

Sõjakohtute kui erikohtute (martial court, Militärgericht, Kriegsgericht) all peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis mõistavad kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes süütegudes. Erandjuhtudel võivad sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika nõuab aga, et see oleks tõesti erandlik ja väga hoolikalt läbi kaalutud. Eesti põhiseadus ei takista selliste erikohtute loomist, kuid lihtsalt erandile toetumine ei viiks meid oodatud tulemuseni. Me vajame laiapõhjalisemat, tsiviilkohtutega haakuvat süsteemi, mille nimetamine riigikaitsekohtuks tundub üsna õnnestunud.

Erinevad riigid on vastu võtnud erineval loogikal põhinevad eriolukordade ja sõjakohtute seadusi, sest riigid ja rahvad on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht, ohud ja riskid ei ole üks-ühele sarnased. Põhimõtteliselt on võimalik kvalifitseerida ka Lääne-Euroopas äärmusislamistide poolt sooritatavad terroriaktid madala aktiivsusega sõjategevuseks.

Meil on täna võimalus kuulata Ukraina esindajat, kes omab praktilisi ja meile vajaminevaid teadmisi, kuidas reaalselt sõjaolukorras käituda, mida konkreetselt teha, mida vältida, mida peaks sisaldama riigikaitsekohus ja ennekõike vastav seadusandlus ja õigusraamistik.

Eesti riigikaitse ja vastava valdkonna kohtusüsteemi eksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome, aga ka Ungari vastavat seadusloomet. Lätigi on Eestist ette jõudnud. Nimelt muutsid lätlased oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme me naabritega võrreldes omalaadses seadusandlikus vaakumis. Ka meil tuleb vastav seadusloome loogilise lõpuni viima.

Head sümpoosiumi osalejad,

Kriisi- ja sõjaseisukorras võib tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ning süüdlasi karistada kogu karmusega. Näiteks riigivastased massirahustused ja nende organiseerimine, marodööritsemine, desertöörlus, sabotaaž, diversiooniaktid, vaenuliku propaganda ja valede levitamine, paanika tekitamine jne. Nn Viienda kolonni olemasolu ja nende võimalik ärakasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie ohustsenaariumitesse. Kiired ja karmid karistused on hoiatuseks teistele.

Meil on küll Erakorralise seisukorra seadus ja Riigikaitseseadus, kuid need ei sisalda erisusi kriminaalasjade menetlemise kohta sõjaseisukorra ajal. Karistusseadustik kehtestab, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal ning loetleb süüteod rahu vastu ja sõjasüüteod, kuid eelpooltoodud nähtuste ja korrarikkumistega võitlemiseks ning kiireks reageerimiseks süüdlaste karistamise läbi ei ole kehtiv seadusandlus ega kohtusüsteem valmis.

Süü- ja kuritegude menetlemine rahuaegse tsiviilkohtute praktika kohaselt ummistaks meie kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal juhul aastate pikkuseks. Selline aeganõudev toimimine ei ole sõja- ja kriisiolukorras lihtsalt võimalik. Eriti, kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal, et riik ei kavatsegi teatud tegevusi tolereerida ja neile järgneb vältimatult karm karistus.

Lahenduseks on riigikaitsekohtute loomine tsiviilkohtute raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine. Samuti neile operatiivseks tegutsemiseks vajalike eelduste ja normide kehtestamine. Selline olukord nõuab kohese või kiirendatud menetluse läbiviimist, apellatsiooniõiguse piiramist või isegi tühistamist ja karistusseadustiku muutmist, mis sätestaks oluliselt karmimad karistused teatud tegevuste puhul, jne. See omab kindlasti ka preventiivset mõju kriisiolukorras tekkida võivate korrarikkumiste ja kuritegude ärahoidmisel.

Lugupeetud kuulajad,

Turu-uuringute korraldatud gallupi põhjal on ligi 60% eesti elanikest nõus oma õiguste piiramisega kui see tagab inimeste ja riigi julgeoleku. Küsimus ei puudutanud küll riigikaitsekohtu asutamist, kuid loob teemale siiski teatud taustafooni. Julgeolek ja selle tagamine on meile kõigile oluline.

Seadused, korra- ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis erinevateks ootamatuteks ja stsenaariumiteks. Eriti sellisteks, mida me ei oota. Riigikaitsekohtu tegelik ja efektiivne käivitamine on suur ja väga oluline samm meie riikliku julgeoleku, turvalisuse ja ka iseseisvuse tagamise suunas.

Küsimus tuleb lahendada võimalikult kiiresti, kriisi tekkides oleme sellega juba lootusetult hiljaks jäänud. Minu koduerakonna, EKRE programmis, ja nüüd ka esmakordselt koalitsioonileppes, on riigikaitsekohtu loomise vajadus selgelt välja toodud. Ma olen kindel, et käesolev, Riigikogu XIV koosseis, viib Eesti sellest õiguslikust tühikust lõpuks välja.

Head osalejad,

Ma tahan tunnustada Eesti Reservohvitseride Kogu Juristide sektsiooni, kes on hoidnud seda teemat üleval ja on viimastel aastatel teinud ära suure töö antud valdkonnas. Suur tänu kõigile, ja eriti kapten Kaido Pihlakasele.

Soovin sümpoosionile edu ja head kordaminekut.

Tänan tähelepanu eest!

kolmapäev, november 06, 2019
0 Comments

ENPA juunikuine otsus innustab türanni sirutama oma haaret veel kaugemale

Foto: Merje Meisalu, Riigikogu

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee parlamentide presidentide konverents

HENN PÕLLUAAS
Riigikogu esimees
24. oktoober 2019, Strasbourg, Prantsusmaa

Ekstsellentsid, lugupeetud kolleegid!

Eesti sai Euroopa Nõukogu liikmeks 1993. aasta mais, kuid juba 1960. aastal oli Euroopa Ühenduse Konsultatiivnõukogu, millest hiljem sai Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, mälestanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist eriresolutsiooniga, milles mõisteti hukka Nõukogude Liidu jõhker tegu.

Euroopa Nõukogu liikme staatus on Eestile olnud kasutoov. Pärast taasiseseisvumist oleme kutsunud nõukogu eksperte meid nõustama seadusloome alal ning oleme seeläbi taganud oma õigusaktide täieliku vastavuse rahvusvahelistele normidele. Eesti oli esimene Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kes viis 1997. aastal edukalt läbi ENPA järelevalvemissiooni. Eesti on aktiivselt pühendunud koostööle nõukogus: kaks korda -1996. ja 2016. aastal - oleme olnud nõukogu roteeruv eesistujariik.

Lugupeetud kuulajad!

Lubage mul tagasi tulla ENPA juunikuise istungjärgu juurde, mil assamblee taastas Venemaa delegatsiooni hääleõiguse. Selle teoga nullis ENPA Euroopa Nõukogu aluspõhimõtte: universaalsete inimõiguste kaitsmise. Euroopa südames möllab ikka veel sõda. Inimesed saavad vägivalla käigus ikka veel viga ja surma. Venemaa on Ukraina vastu agressiooni läbi viinud ja on eiranud rahvusvaheliselt kokku lepitud suuniseid konflikti lahendamiseks. Peame hoidma teo kordasaatjat surve all ning nõudma, et inimeste põhiõiguste rikkumine Ida- Ukrainas lõpetatakse.

Iga rahvusvaheline organisatsioon on asutatud ühiselt kokku lepitud reeglite ja normide vundamendile. See rahvusvahelise õiguse kokkulepitud raamistik peaks tagama meile usalduse kaitsevõrgu, mida rakendab üleüldiselt iga liikmesriik. Võrdsus seaduse ees julgustab väikeriiki instinktiivselt usaldama õigusriigi põhimõtet ning uskuma aktiivsesse rahvusvahelisse koostöösse. Seda usaldust võib olla lihtne kaotada.

Rahvusvahelise õiguse ja ÜRO harta eiramise süstemaatiline ja agressiivne demonstreerimine Venemaa poolt annab märku soovist konfliktide ja ebastabiilsuse järele. Destabiliseeriv käitumine ei mõjuta ainuüksi naaberriike, vaid kogu Euro-Atlandi piirkonda. Me peame ühendama oma jõupingutused, et sellele üliohtlikule suundumusele vastu astuda.

ENPA juunikuine otsus käib vastu kõigele, mida vajavad riigid, kes seisavad silmitsi oma naabrite agressiooniga või püüavad lahendada külmutatud konflikte. Oleme näinud Venemaaga seotud külmutatud konfliktide arvu kasvu - alustades Transnistriast ja Abhaasiast, seejärel Lõuna-Osseetiaga seotud vägivald Gruusias, Krimmi annekteerimine ning sõjategevus Donetskis ja Luhanskis Ukrainas.

ENPA juunikuine otsus innustab türanni sirutama oma haaret veel kaugemale, krabama veel rohkemat. Reeglite muutmise läbi kaotas assamblee oma võime survestada riike, kes rikuvad meie ühiseid reegleid. Võimetus seista vastu agressioonile ning õiguse rikkumise tähelepanuta jätmine õõnestab usaldust organisatsiooni ja koostöö vastu üldiselt. Samas ei saa me endale lubada Euroopa julgeolekuseisukorra nõrgestamist või inimõiguste raamistiku erodeerumist. Meil on kohustus tugevdada oma ühist Euroopa kodu. Keegi teine ei tee seda meie eest ära.

Ekstsellentsid, mu daamid ja härrad!

Eesti on seaduskuuleliku ühiskonnaga demokraatlik riik ja meie jaoks on reeglitest kinni pidamine põhimõtteline küsimus. Mõistame ENPA olulisust ainulaadse foorumina, mis ühendab 47 erinevat riiki ühte perekonda. Eesti jääb Euroopa Nõukogu aktiivseks liikmeks, sest ainult nii suudame tõhusalt arenguid mõjutada nii sõnade kui tegudega. Eesti ei tegutse üksinda: koos kolleegidega meie mõtteid jagavatest riikidest - Läti, Leedu, Gruusia, Ukraina, Poola ja Ühendkuningriik - jätkame oma järgmiste sammude koordineerimist.

Lugupeetud kolleegid, Euroopa Nõukogu 70. aastapäev on palju-palju rohkemat kui üks suur pidu - see on üleskutse. 47+ riiki väärivad turvalist ja korras kodu.

Tänan tähelepanu eest!

...

Excellencies, dear Colleagues,

Estonia became the member of the Council of Europe on May 1993 but already in 1960, the Consultative Assembly of the CE which later became the Parliamentary Assembly of the Council of Europe commemorated the anniversary of the annexation of Estonia, Latvia and Lithuania with a special resolution condemning the brutal act of the Soviet Union.

Estonia has gained significantly from the membership of the Council of Europe. We have invited Council experts to consult our legislative process after regaining our independence and thus ensured that our laws are in full accordance with the international norms. Estonia was the first among Central and Eastern European countries to successfully close the PACE monitoring mission back in 1997. Estonia has been actively committed to the cooperation in the Council: twice – in 1996 and 2016 – we have served as the rotating president of the Council.

Ladies and gentlemen,

That being said allow me to return to the PACE session in June when the voting rights of the Russian delegation were restored by the Assembly. With this act PACE overrode the fundamental principle of the Council of Europe: protection of the universal human rights. The war is still waged in the hart of Europe. People are still hurt and killed in violent action. Russia has committed aggressive acts against Ukraine and refrained from following internationally negotiated guidelines to resolve the conflict. We need to keep the pressure on perpetrator and demand the violations of the basic human rights in Eastern Ukraine to cease.

Every international organization is created on a foundation of mutually agreed rules and standards. This agreed framework of international law is supposed to provide us with a certain safety net of trust, applied universally by every Member State. The equality before the law encourages a small state instinctively trust the principle of rule of law and believe in active international cooperation. This trust can be easy to lose.

Russia’s systematic aggressive demonstration of lack of respect for international law and UN Charter signals desire for conflicts and instability. Destabilizing behaviour affects not just neighbouring states but the whole Euro-Atlantic area. We have to unite our efforts to counter this gravely dangerous development.

The PACE decision in June did not do justice to the countries facing aggression by their neighbour or trying to solve the frozen conflicts. We have seen an increasing number of frozen conflicts related to Russia - starting with Transnistria, Abkhazia, followed by violent actions regarding South Ossetia in Georgia, annexation of Crimea and wars in Donetsk and Luhansk in Ukraine.

The PACE June decision encourages the bully to reach further, to grab more. By changing the rules, our Assembly lost its ability to put pressure on countries that violate our common rules. Inability to counter aggression and neglecting the breach of the law undermines the trust in organization and cooperation in general. Yet we cannot afford weakening European security situation or crumbling human rights framework. We are under obligation to consolidate our Common European Home. Nobody is going to do it instead of us.

Excellencies, ladies and gentlemen,

Estonia is a democratic state with a law-abiding society and for us the principle of sticking to the rules is a fundamental value. We recognize the importance of the PACE as a unique forum uniting 47 different countries to a single family. Estonia remain an active member of Council of Europe, because only then developments could be effectively influenced by both word and deed. Estonia does not act alone: together with the colleagues from the likeminded countries – Latvia, Lithuania, Georgia, Ukraine, Poland and United Kingdom – we continue to coordinate our next steps.

Dear Colleagues, the Council of Europe 70 is so much more than celebrations – it’s a call to action. 47+ nations deserve a safe and tidy home.

neljapäev, oktoober 31, 2019
0 Comments

Kas „vihavaba“ vihkamine on OK?

Nüüd kui president Kaljulaidi poolt väljakuulutud sada „vihavaba“ päeva on läbi, on nagu president Arnold Rüütlilgi, ka minul häbi, et meie keskel on nii palju meediakanalite kaudu võimendatud kurjust ja seda eeskätt ühe valitsuserakonna suunal.

Soovite näiteid? Palun. Tsensuuri, isolatsiooni ja autoritaarset korda ihkavad ekreiidid on suukorvistajad, saast, kuldsete kätega vägistajad, pasaloopijad, harimatud Bocki-joodikud, rassistid, natsid, putinistid, kremli käsilased, napakad töllid, naistevihkajad ja -peksjad, ksenofoobid, äärmuslased, populistid, inimvaenulik kamp, brutaalsed matsid, okseleajavad, õõvastavad, vägivallatsejad, vihaõhutajad, idioodid, saapad... Nad loopivat välismaalasi kividega, kahjustavat Eesti liitlassuhteid, neile võib Riigikogus keskmist sõrme näidata, süüdistada ükskõik milles, ähvardada kuklalaskudega likvideerida, karu p….e saata jne.

Kõik need on konkreetsed väljavõtted meedias avaldatust, millega kostitatavad EKRE-t ja selle toetajaid isikud, kes kõige valjuhäälsemalt nõuavad sallivust ja EKRE retoorika muutmist. Neid ei peata isegi EKRE-vastaste valede levitamise eest kriminaalasja algatamine. EKRE liidrid pole oponentide kohta säärast sõnavara kunagi kasutanud.

Alles oli, kui kuulutati, kuidas Eesti olevat konservatiivide tsensuuri tõttu suukorvistatud. „Tsensuuri ohvrid“, Kiisler ja Lobjakas, räusklevad meedias aga pea iga päev. Sotsid ja reformikad mustavad valitsust teineteise võidu nii sise- kui välismeedias. „Sõna“ kaitseks rikkus president Riigikogus etiketti ja kuulutas tervele maailmale, kuidas ta vihkab EKRE-t.

Eesti on aga endiselt ajakirjandusvabaduselt ja tavaliste inimeste vahelise viha puudumise osas üks maailma juhtivaid riike. Taevas ei ole uue valitsuse juhtimisel alla kukkunud. Kaja Kallasele, kes vastasseisu välja kuulutas ja teistele, kes artikli alguses toodud „vihavaba“ retoorikat viljelevad, on „tsensuurist“ hoolimata ruuporid lahti.

Mõne aasta eest süüdistati EKREt tõe(fakti)järgse poliitikas. Täna seda terminit eriti ei kasutata. Kas seetõttu, et liberaalid on ise selle poliitika esindajad? Tõe(fakti)järgne poliitika ulatub desinformatsioonist valedeni, tähendab mängimist emotsioonidel, keskendumata tegelikele faktidele. Väljamõeldiste väsimatut ja nüri kordamist, ignoreerides vastuväiteid. Kõrgema kõlbelise positsiooni võtmist ja väitmist, et nähakse läbi vastaspoole äärmuslikkust, foobsust, hirmutamisi ja manipulatsioone. Kõike seda kasutatakse EKRE ja võimuloleva valitsuse vastu. Eesti kultuuriruumi, rahvusriikluse ja traditsiooniliste väärtuste toetajatele ning massiimmigratsiooni negatiivsetele tagajärgede osutajatele lüüakse diskussiooni või vastuargumentide esitamise asemel tempel otsaette. Konservatiivseid seisukohti ei tunnistata isegi alternatiividena.

Kui väitsin, et nii vasak kui paremliberaalid pole iial EKREga dialoogi soovinud, süüdistati mind valetamises. EKREga kogu ühiskondlik debatt ju käivatki, väitis Vilja Kiisler. Kui EKRE sõimamist ja valesid dialoogiks pidada, siis küll. Sama hingetõmbega kuulutas ta, et EKRE jõmmidega ei tohigi debatti pidada: „See on asumine läbirääkimistesse terroristidega. Rassistide, misogüünide ja natslike ideedega sümpatiseerivate poliitikutega ei pea dialoogi pidama“. Suur osa meediast küll eitab enda kallutatust, kuid on sellega kaasa läinud. Minu arusaam tõest, ühiskondlikust dialoogist ja demokraatiast on küll teistsugune. Samuti ajakirjanduse ülesannetest.

Vasak- ja paremliberaalide propaganda varieerub ühise vaenlase demoniseerimisest ilmutuslaadse eneseülistamiseni stiilis „meie, avatuse, sallivuse ja valguse toojad“ ja väärtussüsteemi ümberdefineerimiseni. Inimestele luuakse maailm, kus ühiskonna ideaalid ja väärtused seostatakse indiviididega, kes on vaimselt ja moraalselt alla käinud.

Filosoof Platoni sõnul pole selliselt programmeeritud inimesel häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastane muutub talle inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber ja nõuda väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega. Kui inimõigusi hakatakse meelevaldselt laiendama ja nad riivavad juba inimeste õiglustunnet, siis on see märk, et neid kuritarvitatakse kellegi huvides.

Tõejärgne poliitika pärineb marksismist. Sildistamine ja valed olid bolševistliku propaganda põhialused. Nii natsi- kui kommunistlikus režiimis kuulutati teatud ideed ja „väärtused“ progressiivseteks, teised tagurlikeks. Nn. tagurlasi hakati sildistama, tsenseerima ja lõpuks tõrjuti nad ühiskonnast välja. Järgnesid repressioonid ja vägivald. Ka täna on uued „euroopalikud väärtused“ progressiivseteks kuulutanud. Kui kaugele seekord ollakse teisitimõtlejatega valmis minema? Nende suhtes ei pea ju salliv olema.

Nagu bolševikkegi, segab äärmusliberaale „progressi ja õigluse“ toomisel maa peale ainult üks asi – ühiskond, kes endale peale surutavaid „uusi väärtusi“ ei jaga ega taha neid vabatahtlikult omaks võtta.

Reformierakond ja sotsid ehitasid võimul oldud aastatega üles enda käsuliini ja toiduahela ning täitsid otsustavad positsioonid oma kontingendiga. Nad usuvad, et nemad ongi riik. Poliithüsteeria on tingitud sellest, et nad ei lepi ei võimust, karistamatuse ega ilmeksimatuse oreoolist ilmajäämisega. Ja hirmust, et rahapesu ja muude korruptiivsete afääridega seotud luukered tulevad välja.

Sadat kriitika- ja vihavaba päeva ei suvatsetud valitsusele anda isegi mitte viisakuse pärast. Turmtuli algas enne selle ametisse kinnitamist. Valesid ja väljamõeldisi levitatakse vastutustundetult ka välismaal, püüdes luua valitsusele võimalikult negatiivset kuvandit. Et just see rikub Eesti riigi mainet, neid ei huvita.

Kutsun kõiki oponente rahunema. Kui te kulutate mõttetu hüsteeria kütmise peale ära kogu oma verbaalse hukkamõistu arsenali, siis mida te teete kui Eestis juhtub tõesti midagi koletut ja meile kõigile vastuvõetamatut?

Avaldatud Õhtulehes 09.08.2019, pealkirja all "Kutsun kõiki oponente rahunema", https://www.ohtuleht.ee/973037/henn-polluaas-kutsun-koiki-oponente-rahunema

teisipäev, august 13, 2019
1 Comments

Kõne Aasta Küla 2019 võitja väljakuulutamisel Räpinas 26.07.2019

Foto: Taavi Nagel

Head sõbrad! Mul on hea meel ja ka suur au tervitada teid kõiki tänasel Maapäeval ja Aasta Küla 2019 väljakuulutamisel.

See on XIII kord, kui toimub Maapäev ja teine kord, kui Maapäeva arutelude tulemusel koostatav manifest jõuab valitsusse. See näitab Maapäeva olulisust tänaste väljakutsete lahendamisel ja tulevikusihtide seadmisel.

Maailm meie ümber on pidevas muutumises, kuid sellest hoolimata on suur hulk asju, mis on läbi aegade tõestanud enda väärtust ja vajalikkust ning jäänud kõige kiuste kestma.

Üheks selliseks asjaks on meie identiteet ja kodutunne, mis laieneb perekonnast ja kodust enda külale, alevikule, linnale, maale ja tervele Eesti riigile. Eesti rahvus ja keel, meie kultuur, ühised juured ja ajalugu, küünarnukitunne ja ühistegemise rõõm ühendavad meid kõiki. See on aluseks isamaaarmastusele ja annab meile kindluse eesti rahva kestmise suhtes.

Igapäevaelus on palju asju, mida me saame ära teha ja paremaks muuta. Neid tuleb vaid märgata, mõista ja tegema hakata. Algatades kodukanti ühendavaid ettevõtmisi, hoides au sees traditsioone ja meie kultuuriruumile omaseid väärtusi, suudame me üheskoos teha märksa rohkem ja ka paremini kui igaüks omaette.

Just selline on tõeline kodanikuühiskond, mille suurepäraseks näiteks on ka Külaliikumine Kodukant. Ja siinjuures ei ole sugugi tähtsusetu ühistegevuse ja korda saadetu märkamine ja tunnustamine. Juba kaheksandat korda toimuv Aasta Küla valimine annab hea ülevaate, mida on võimalik ära teha, kui on olemas aktiivsed inimesed ja tegutsemistahe.

Eestlaste seltsi- ja ühistegevuse juured ulatuvad 19. sajandisse, mil meie rahvuslik suurmees Jaan Tõnisson sellele jõuliselt õla alla pani. Ta oli veendunud, et ilma ühistegevuseta ei pruugi eesti rahvas kasvadagi riigirahvaks. Kuid me näitasime, et me oleme riigirahvas ja tahame olla peremees omaenda kodumaal.

Kõik, kes te täna siin Maapäeval olete ja lugematud inimesed üle terve Eesti võivad end uhkusega lugeda Jaan Tõnissoni pärandi ja aadete elluviijateks.

Aasta Küla žürii, mille esimees mul oli au olla, käis viie päeva jooksul üle Eesti kõikide kandidaatide juures, keda oli kokku viisteist. Komisjon oli kaheksaliikmeline ja koosnes erinevate valdkondade esindajatest, kes igaüks pani tähele omi nüansse. Sel korral oli märksõnadeks elujõuline küla, seda nii ajaloo, oleviku kui tuleviku seisukohast.

Me nägime väga erinevaid külasid - hajaasustusest tiheasustuse ja paneelmajadeni ning linnalähedastest ääremaal paiknevateni. Kuid üks asi oli kõikidele ühine. Ja need olid särasilmsed, teotahtelised, tublid ja hoolivad inimesed, kes andsid endast kõik, et üheskoos muuta enda kodupaik ilusamaks ja paremaks.

Sellised inimesed on otseses mõttes maa sool, kelleta ei saaks kuidagi hakkama. Mul on ääretult hea meel, et meil neid nii palju on. Nii noori kui vanu. See annab põhjust vaadata lootusrikka pilguga tulevikku. Kui kestab eesti küla, kestab ka Eesti riik.

Ma tänan selle suurepärase ettevõtmise korraldajaid. Kõiki Aasta Küla kandidaate, kõiki neid säravaid inimesi, omavalitsusi, ministeeriume ja organisatsioone, tänu kellele see võimalik on. Tänu kellele meie külaelu areneb ja saab üha uut hoogu. Tänan ka žürii liikmeid.

Võitja valimine ei olnud kerge. Kõik viisteist kandidaati olid suurepärased ja seetõttu tahan ma rõhutada, et selles mängus kaotajaid ei ole. Te kõik olete võitjad. Selliste ilusate ja elujõuliste külade üle saame vaid uhked olla. Just teie näitate eeskuju, kuidas kujundada elukeskkonda, arendada ühistegevust, ühist identiteeti ja kodutunnet. Kuidas väärtustada kõike seda, mida oleme läbi aegade oluliseks pidanud. Minu ja terve žürii sügav kummardus teile.

Kuid nüüd on käes aeg kuulutada välja esikoht.

Aasta Küla 2019 tiitli pälvis Kagu-Eestis, Võrumaal, Setomaa vallas, Pihkva kaldal asuv väike, neljakümne elanikuga Lüübnitsa küla.

Palju õnne Lüübnitsa!

laupäev, juuli 27, 2019
0 Comments

Kuidas sotsid laulupeo demoniseerijat kaitsesid

Katkend minu raamatust "Sotsid, Interrinde teine tulemine! Tln 2019

Sotsist ministri Indrek Saare juhitava kultuuriministeeriumi rahastatav Sirp avaldas 14. juulil 2017 ennast kirjanikuks pidava Mikk Pärna küünilise, labase ning meie riiki, rahvast ja kultuuri ründava üllitise, „Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist“, milles võrreldakse eestlust natsismi ja fentanüüliga, nimetatakse laulupidu, mis eksisteerivat vaid vastandumisele Venemaaga, ajupesuks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks ja riiklikuks psühholoogiliseks operatsiooniks, mille ohvriks on meie lapsed. Laulupidu olevat poliitiline instrument, mida okupatsiooni ja tuleviku sõjalubaduseta ei oleks, autoerootiline asfüksia jne. Tegemist oli sõna otseses mõttes tülgastava ja estofoobse paskvilliga.

Nagu tõdes Toomas Haug, tõestas nimetatud kirjatöö, et "koos sõnavabaduse piiridega on Eestis kadunud ka hea maitse piirid. Ja need on õieti ainsad piirid, mis kaitsevad kultuuri tundlikku loomust tuima verbaalse vägivalla ja poolharitlasliku jõhkruse eest. Hea maitse piire ei kehtesta ükski seadusandlik akt. Neid reguleerib ainult kultuurikogukonnas valitsev mentaliteet. Mitte kellegi ükskõik kui Eesti-kriitiline või internatsionalistlikult põhjendatud maailmavaade ei vabanda sellist maitsetust."

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon saatis kultuuriminister Indrek Saarele avaliku kirja, milles soovis ministri hinnangut kultuurilehe Sirp otsusele kõnealune artikkel avaldada. "Pärnitsa artiklil poleks põhjust pikemalt peatuda, kui see oleks ilmunud Kremli kontrollitud meedias või mõnes erablogis. Ent artikli ilmumine riigi poolt rahastatud kultuurilehes paneb küsima, kas Sirbi toimetus adub oma rolli avaliku arvamuse kujundamisel või on eestluse lammutamine nende teadlik tegevus ja toimub tööandja ehk valitsuse heakskiidul," seisis kirjas. EKRE viitas, et tegemist on tekstiga, mis ründab Eesti riigi ja rahva enesekuvandit, näidates eestlust ahistava, teisi kultuure alla suruva ja arengut pidurdava mõttemudelina, milliseid on Sirp pikema aja jooksul avaldanud. "Samasisulisi, meie riiki inimvaenuliku apartheidi režiimina kujutavaid tekste toodab järjekindlalt Kremli propaganda, mille eesmärk on kahtluse alla seada eestlaste õigus oma riigile".

EKRE fraktsiooni saadikud rõhutasid, et: „Mitte ükski riik ei ole nii vaba, et lubaks lammutada oma tugisambaid. Mitte ükski riik ei rahasta väljaandeid, mis levitavad sellesama riigi ja rahva suhtes vaenulikke seisukohti. Lehe artiklite valik annab põhjust arvata, et oma rahva identiteedi lammutamine “kriitilise analüüsi”, “dekonstruktsiooni” ja teiste moevoolude kattevarjus on toimetuse ametlik poliitika, millele on antud riiklik tunnustus. Palume teil ministrina anda hinnang Sirbi toimetuse tegevusele ning võtta selge seisukoht küsimuses, kas Eesti juhtival kultuurilehel on lubatud propageerida riigivaenulikke seisukohti. Valvevastust, et „minister ei sekku toimetuse töösse“ ja „Eestis on sõnavabadus“ ei pea me ammendavaks ning loeme sellest välja valitsuse heakskiidu põhiseaduse vastasele tegevusele“.[1]

Sotsist kultuuriminister ei näinud Pärnitsa üllitises, mis tõstatas avalikkuses äärmiselt terava pahameeletormi, midagi taunimisväärset. "Riigi esindajana näen riigil kohustust toetada kõige muu hulgas ka sääraseid arvamusi (lavastusi, kontserte, kirjandusteoseid), mis on riigi suhtes kriitilised“ ütles Saar ja lisas, et ei näe põhjust keelata või karistada kedagi, kes arvab teisiti. "Mind kurvastab teie otsus teha esimese sammuna hoopis avalik kiri ministrile - me ei ela enam ajastul, mil enda jaoks ebameeldivate arvamuste likvideerimiseks pöörduti majavalitsusse või tehti pealekaebamine ministeeriumis. Teie käitumine õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust. Tean, et te mõlemast lugu ei pea, kuid Eesti Vabariigi esindajana mina pean," asus Saar küüniliselt mitte Eesti rahvuskultuuri ja laulupidu kaitsma vaid hoopistükkis EKRE-t ründama.

Ka Sven Mikser reageeris ning teatas Pärnitsa eesti rahvast teotava kirjutise ja Saare toetuseks, et „Meil on vabad kodanikud, kes võivad arvata seinast-seina ja väga erinevalt ning lausa vastandlikult eri asjades“ ja kuulutas, kuidas ta olevat valmis sõnvabaduse eest Voltairi kombel seisma surmani.[2] Paraku räägivad need inimesed seda juttu üksnes siis, kui see on neile kasulik ja aitab edendada nende endi ideoloogilisi ambitsioone. Sotside käitumisest on selgelt näha, et nende arust on meil ka mittevabad kodanikud, kes ei või „väga erinevalt seinast-seina arvata“, eriti asjades, milles nad sattuvad vastuollu vasakpoolsete ideoloogiliste seisukohtadega. Järva-Jaani Gümnaasiumis vallandati näiteks õpetajast EKRE liige arvamusartikli kirjutamise eest. Kohus tunnistas vallandamise põhjendamatuks, kuid oma töökohta ta tagasi ei saanud. Seda valda juhtisid sotsid. Rakvere teatrist lasti EKRE liige lahti, kuna käis meeleavaldusel pereväärtuste kaitseks. Sotside leeris oli vaikus ja mitte keegi neist ei kaitsenud nende inimeste sõnaõigust, kuigi mõlemad juhtumid jõudsid ka meediasse. Tundub, et vasakliberaalide arusaam vabadusest tähendabki eeskätt kõige rahvuslikkuse ja moraali vastu suunatu kõikelubatavust, mis ei käi aga kuidagi kokku ei vabaduse, demokraatiaga ega õigusega, ammugi kohustusega seista oma riigi, rahva, kultuuri ja rahvuslike väärtuste eest.

„Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida?“, küsis näitleja ja teoloog Malle Pärn: „Kultuuri(ruumi) minister vastas EKRE murelikule kirjale täiesti ebademokraatlikult, ise kinnitades, et kaitseb demokraatiat. Miks ta kaitseb kellegi õigust eestlust maha teha, eluterve rahvustundega eestlasi solvata, aga ei kaitse teise õigust niisugust eestluse mahategemist ja solvamist hukka mõista? /…/ Kui mingi selline artikkel avaldatakse, siis tuleks kohe seal kõrval avaldada ka mõistlik vastulause! See oleks demokraatia ja sõnavabadus. Saare demokraatia ja sõnavabadus on ikka ühesuunaline, nagu teistelgi kartellipoliitikutel. See, mis neile meeldib, on lubatud, kõik muu on keelatud. Selle suhtes on nad “avatud”, kõige muu jaoks on nende uksed lausa lukus./…/ Kas minister oskab selgitada, mida ta silmas peab demokraatia ja sõnavabaduse all? Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse, ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida? Kas mitte minister ise ei õõnesta siin demokraatiat ja sõnavabadust, eelistades üht poolt teisele, kusjuures isikliku meeldivuse (või parteilise käsu) alusel? Kas selline ongi eesti “demokraatia? Kas ka laim kuulub meil sõnavabaduse kaitse alla? Sõim ja sildistamine? Ja lollus, pahatahtlik valetamine? Kas kultuurilehe toimetaja kaitseb sõnavabadust sellega, et avaldab poolkirjaoskamatu või lausa rumala artikli?“[3]

Vastulausele Sirp loomulikult ruumi ei andnud ning ka sellega seoses ei öelnud sotsist kultuuriminister ega välisminister demokraatia ja sõnavabaduse kaitseks sõnagi, kuigi nad on kuulutanud enda kohustuseks selle eest „surmani“ seista. Arvamuse ja sõnavabadus a´la SDE seisneb vasakpoolsete seisukohtade esitamises, teistele see vabadus ei laiene.

Psühholoog Avo-Rein Tereping, kelle vastuartikkel kultuurilehe poolt tagasi lükati, kirjutas, kuidas kõnealust lugu Sirbist lugedes tabas teda ülim hämming: „Niisuguse nurga alt ja sedavõrd kirglikult, otsekui oleks autoril olnud talumatult valus vaadata naervat ja juubeldavat laulupeorongkäiku või ühe kontserdi ärajäämist trotsivaid tantsupeolisi Vabaduse väljakul, ei ole küll keegi laulu- ja tantsupidu kirjeldanud. Näha seda ülevoolavat rõõmupidu, mille UNESCO 2003. aastal kandis inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, sedavõrd mustades värvides ja Euroopa kontekstis, peaaegu et kuritegeliku nähtusena, on minu arvates tõeline kunsttükk! /…/ Pärast teistkordset läbilugemist jäi tunne, nagu oleks tänaval vastu tulnud haisev purupurjus paadialune mu peokingad täis oksendanud. Või peolauda sattunud kontvõõras tüüp, kes tunneb põlgust seltskonna ja kogu maailma vastu, teinud sedasama ja peo ära rikkunud. Ja jumal üksi teab, missugust vajadust või seesmist pakitsust ta sellega rahuldas.“[4] Tõenäoliselt ei olnud see ainus artikkel, mis Sirbi toimetuse poolt tagasi lükati.

Nii vasakvaadetega autori, Sirbi, kui sotsist ministrite, eriti kultuuriministri, reageeringu suhtes oli avalikkuses valulikku ja ärritunud reageeringut äärmiselt palju. „Ma ei ole psühhiaater ega oska öelda, mis seisund peab inimesel olema, et teda tabaks laulupeol tunne, nagu vihkaks kogu see väljakutäis ülejäänud maailma ja viibiks pimedas keldris. Kas võib selle seisundi põhjuseks olla jõuetu raev seetõttu, et laulupeol tegelikult ei ole seda negatiivsust, mida tahaks hirmsasti tõestada?“, küsis dirigent Jaanus Nurmoja.[5]

Kui kirjandusteadlane ja kirjanik Sirje Kiin leidis sotsiaalmeedias, et Pärnitsa üllitis on vihakõne eesti rahva suunas ja esitatud väited ei põhine mitte ühelegi uuringule, teatas kirjanikuhakatis tuntud kirjandusteadlasele: „Sirje Kiin, hüppa p…i!“[6] Pärnitsal on sama ropp suuvärk kui Mikseril, kes siinkirjutaja Riigikogu väliskomisjonis „karu p….e“ saatis, kuid sellest edaspidi. Mine tea, ehk on ka see üheks põhjuseks, miks Saar ja Mikser Pärnitsat ja tema eestlusevastase kirjatüki avaldanud väljaandeid kaitsevad ja ülejäänud sotsid vaikivad. Sarnased ju tõmbuvad. Kuid kas ikka tuleks avalikult kuulutada, et sellise „sõnavabaduse“ eest ollakse valmis seisma surmani?

Semiootik Mihkel Kunnus on üht Pärnitsa kirjutist retsenseerides tõdenud, et kõik, mida ja kuidas seal öeldakse, on kõike muud kui meeldiv, see on lausa eemaletõukav ja läbivalt primitiivne nii esteetilisel, intellektuaalsel kui moraalsel tasandil, ja suuresti ka kirjanduslikul.[7] Need sõnad pädevad ka käsitletava artikli kohta, mida aga Saar ja vasakliberaalne kultuurmarksistlik seltskond normaalseks peavad.

Ühele primitiivsele kirjatsurale ei tahaks tõtt-öelda tähelepanu osutada, kuid kui Eesti Vabariigi kultuuriministrina tegutseb isik, kes kiidab heaks eestivaenuliku propagandamanifesti ilmumise maksumaksja poolt rahastatud kultuurilehes ja rahvusringhäälingus ning ründab seda kritiseerinud isikuid, siis ei saa vaiki olla. Seda enam, et sarnaste Eestit ja eestlasi alavääristavate kirjutiste ja sõnavõttude avaldamine on pigem reegel kui erand. Meil on selliseid „arvamusliidreid“ terve plejaad, kellele viirastub kõikjal natsism, kes suhtuvad eesti rahvuslusse tigedalt, vaevlevad alaväärsustundes enda konstrueeritud nn. liberaalse lääne ees, räägivad meile sallivusest ja kuidas erinevused rikastavad, kuid on esimesed eestlaste eripära hävitamas. Ühine nimetaja neil kõigil on muidugi ka järjepidev EKRE vaenamine ja demoniseerimine.

Kõnealune Pärnitsa artikkel, nagu mitmed teisedki, on selge eestlusevastane vihakõne, osa info- ja propagandasõjast meie rahvusliku identiteedi halvustamiseks ja lõhkumiseks. Väga kõnekas on siinjuures fakt, et Saare sõnul olevat tegemist lihtsalt „kriitilise“ seisukohavõtuga, mida nii tema kui riik olevat kohustatud kaitsma. Kultuuriminister saab tegelikult aru küll, et tegemist on selge provokatsiooni, õela ja pahatahtliku pamfletiga, ent ometi mässib ta selle teadmise pehmendavasse sõnavahtu, öeldes, et Pärnitsa „toonis oli provotseerimistahet rohkem kui põhjendussuutlikkust“. Ministri käest küsiti hinnangut artikli sisu ja selle avaldamise kohta, tema aga räägib hoopis vormist. Milline oli Pärnitsa toon ja vorm, pole üldse arutelu teema, see on niigi teada. Selle teemana esiletoomine on vaid osav nõks põhiprobleemi vältimiseks. Oluline on, miks sellised tegelased lavale lastakse.

Miks kultuuriminister keeldus andmast põhimõttelist hinnangut laimuartiklile, mis ründas tema vastutusalasse kuuluvat laulupidu, ühte eestluse kvintsessi ja meile kõigile püha üritust? Miks ta selle asemel ründas neid, kes esitasid talle järelepärimise? Miks keeldub minister nägemast toimunut selle pilguga, millega näevad seda laulupeolised ja terve rahvas? Kas ta vastandab end neile? Miks ei antud ruumi vastulausetele? Millistes intriigides on ta kaasosaline? Kas tõesti puudub ministril julgus öelda ilma keerutamata, hoiab ta rahva poole või hoopis provokaatori ja vastaliste poole? Et me teaksime, kas meil on rahvavalitsus või provokaatorite ja rahvusrenegaatide valitsus. Kui järele mõelda, on see äärmiselt oluline. Ja vastust me ju tegelikult teame.

Süvenedes veidi toimuva üle, ei pea isegi küsima, miks tekitas noorte laulupidu sellise raevu ja paanika vasakliberaalidest äärmuslaste seas, miks seda rünnatakse kui „rahvuspropaganda tööriista“ ning miks kultuuriminister kultuurilehes sellel toimuda laseb. Vastus on lihtne ja aimatav, see peitub pealtvaatajate ja nende kümnete tuhandete noorte südametes ja säravates silmades, kes laulu- ja tantsupeol esinesid ning tuhandetes sini-must-valgetes lippudes, mis nende kätes lehvisid. Laulupidu oli rõõmus, üllas ja ühendav rahvuslikkuse manifestatsioon. Just seda nad kardavad, just aated, isamaalisus ja rahvustunne on vasakliberalismi suurim vihavaenlane. See on see, mida ka nõukogude okupatsioonivõim üritas hävitada. Arusaam ja teadmine, et noored pole rahvustunnet ja -identiteeti kaotanud ja nad pole suutelised seda hävitama ning surmakultuuri ja oma agendat peale suruma, tekitab vasakpoolsetes paanikat ja raevu. Et Eestis on olemas rahvuslik kultuurisfäär ja -traditsioonid, mida inimesed õigeks ja omaks peavad ning et see ei anna võimalust korraldada ühiskonna nn dekonstrueerimist ja laostamist ilma selgelt läbi nähtava poliitilise ja ideoloogise surveta. Loosung, mida viiskümmend aastat meile peale suruti ja milles kuulutati, et kultuur peab olema vormilt rahvuslik, kuid sisult sotsialistlik (sotsiaaldemokraatide variandis vormilt rahvuslik, sisult multikulturistlik), on läbi kukkunud. Ja see ei anna neile asu.

„Laulupeod aitasid meil rahvuseks saada ja sellena püsida tihti võimatuna näivates oludes. Laulupeotunne on eesti rahva ainuomane kogemus, mida teised vist kunagi ei suuda lõpuni mõista. Laulupidu on püha, kus väike eesti rahvas tunneb end suure ja tugevana. See on puhas rõõm selle üle, et elame ja oleme olemas! Igal rahval on oma asjad, mida tähtsaks peetakse. Mõnede jaoks on need sõjavõidud, maadevallutused ja lahingute kangelasteod. Eestlastel on selleks laulupidu – rõõmus, rahumeelne rahvuslik ühistunne, mis luuakse läbi muusikaelamuste,“ kinnitas proua Ingrid Rüütel.[8]

Martin Helme küsis Indrek Saarelt, kuidas ta suhtub Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti ettepanekusse, et laulupeol võiksid hakata kõlama ka venekeelsed laulud ja kas ministri arvates peaks meie laulupeod minema internatsionaliseerumise teed või peaks see jääma siiski eelkõige Eesti peoks. Saar hoidus küsimustele selgesõnaliselt vastamast ning esines lõpuks sisuliselt laulupeo multikultistamist toetava mõttekäiguga, mille järgi „ainult see rahvuskultuur on elujõuline, mis aktiivselt suhestub enda ümber ja mujal maailmas toimetavate kultuuriruumidega“.[9] Mida sellise „suhestumise“ all mõeldakse, oleme juba näinud.

Siinkohal tasuks ehk meenutada, kuidas Marju Lauristin 1988. aasta sügisel tundis, kui Lauluväljakul kutsuti üles seadma eesmärgiks iseseisevat Eesti riiki, et Lauluväljakul sündis fašism …[10] Tõepoolest, Lauluväljakul sündis ja sünnib alati midagi, kuid see ei ole fašism, see on rõõm, see on ühtekuuluvustunne, see on uhkus eestlaseks olemise, meie kultuuri, pärimuse ja oma rahva kestmise üle, see on ühine südametukse ja hingamine, mis annab meile jõudu ja kindlustunnet ning lootust tulevikuks. See on eestluse kvintessents oma parimal, pühamal ja ilusaimal kujul. Kui see on sotside meelest fašism, siis pole imestada nende suhtumise üle.

[1] EKRE koduleht, https://ekre.ee/ekre-kultuuriminister-indrek-saar-peab-andma-aru-kas-valitsus-kiidab-heaks-kultuurileht-sirbi-riigivaenuliku-tegevuse/

[2] Denes Kattago, Kultuuriminister Mikk Pärnitsa apartheidiartiklist: igaüks võib meile pühasid asju kritiseerida, 20.07.2017 Õhtuleht

[3] Malle Pärn, Kolumn: ikka ühesuunaline demokraatia ja sõnavabadus, Objektiiv 24.07. 2017

[4] Psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping Sirbist tagasi lükatud artiklis Mikk Pärnitsa motiividest: ettevaatust, oksendajad! Eesti Päevaleht 25.07.2017

[5] Rakveres tegutsev koorijuht: nüüd kadus vist vähimgi soov laulupeol vene keeles laulda, Jaanus Nurmoja Eesti Päevaleht 24.07.2017

[6] Mikk Pärnits sõimas Sirje Kiini valimatute sõnadega, Postimees/Elu24, 25.07.2017

[7] http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2010/10/stepihundikutsika-dialoogi-ihkav.html

[8] Marina Kaljurand, Ingrid Rüütel: Meie suurim oht on massiline valjaranne? Eesti Ekspress 24.08.2016

[9] Riigikogu stenogramm, Infotund 31.05.2017

[10] Mikk Salu, Jaak Valge: Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik, 29.12. 2012 Postimees

laupäev, juuli 06, 2019
2 Comments

Pages

Miks on vaja riigikaitsekohtut?

Sümpoosium

“RIIGIKAITSEKOHUS, KAS JA KUIDAS ”

HENN PÕLLUAAS
Riigikogu esimees
31. oktoober 2019, Riigikogu konverentsikeskus

ENPA juunikuine otsus innustab türanni sirutama oma haaret veel kaugemale

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee parlamentide presidentide konverents

Kas „vihavaba“ vihkamine on OK?

Kõne Aasta Küla 2019 võitja väljakuulutamisel Räpinas 26.07.2019

Kuidas sotsid laulupeo demoniseerijat kaitsesid

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised

Pages

Miks on vaja riigikaitsekohtut?

Sümpoosium

“RIIGIKAITSEKOHUS, KAS JA KUIDAS ”

HENN PÕLLUAASRiigikogu esimees31. oktoober 2019, Riigikogu konverentsikeskus

ENPA juunikuine otsus innustab türanni sirutama oma haaret veel kaugemale

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee parlamentide presidentide konverents

Kas „vihavaba“ vihkamine on OK?

Kõne Aasta Küla 2019 võitja väljakuulutamisel Räpinas 26.07.2019

Kuidas sotsid laulupeo demoniseerijat kaitsesid

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised

HENN PÕLLUAAS
Riigikogu esimees
31. oktoober 2019, Riigikogu konverentsikeskus