neljapäev, 29. märts 2018

Ka päästjad vajavad päästmist


Ilmselt ei ole Eestis ühtegi inimest, kes alahindaks Päästeameti ja selle töötajate olulisust meie igapäevase turvalisuse tagamisel. Täna töötab Päästeametis umbes 2100 inimest, enamik neist on päästjad. Just päästjad on need, kes tulevad meile kriitilistes olukordades appi, nii öösel kui päeval, küll tulekahjusid kustutama, liiklusõnnetustes autodesse kinnijäänud inimesi vabastama, keskonnareostust likvideerima või muid ohtlikke juhtumeid lahendama. Ilma nendeta oleks meil võimatu hakkama saada. Küsitluste järgi usaldavad ja tunnustavad inimesed kõikidest riigistruktuuridest ja -ametitest kõige enam just päästjaid.

Paraku ei saa öelda, et nende inimeste panust, kes on valmis iga päev enda eluga meie kõikide nimel riskima, osataks või tahetaks riigi tasandil väärtustada ja tunnustada, pakkudes neile töö ohtlikkuse ja pingelisusega võrreldavatki palka. Päästjate töötasud on tammunud juba aastaid paigal ning on täna oluliselt väiksemad, kui on Eesti keskmine palk. Oma 885-eurose brutopalgaga, kus on ka erinevad lisatasud, on nad riigisektori kõige madalamalt tasustatud töötajad. See ei ole õiglane. Algaja päästja palk on vaid veidi üle seitsmesaja euro, miinus maksud.

Erinevalt Eestist väärtustatakse päästjaid meie naaberriikides Lätis ja Leedus, kus vaatamata sellest, et elatustase on madalam, on päästjate palgad kõrgemad kui meil. Suur osa päästjatest on sunnitud pere toitmiseks töötama lisaks ka teisel töökohal, kiirabiautode juhtidena, ehitustel jne. See tähendab jätkuvat terviserikkumist, stressi ja üleväsimust,  mis on ohtlik nii neile endile kui ka teistele. Täna oleme olukorras, kus üha rohkem päästjaid lahkuvad tööle erasektorisse või hoopiski välismaale. Päästjate arv on langenud kaugele alla vajaliku miinimumi.

Töötajate keskmine iga kasvab päästeomandodes iga aastaga. 2017 luhtus enam kui kolmandik töölevõtu konkursse, sest kohale ei tulnud ühtegi huvilist või kui mõni tuligi, siis ei vastanud sätestatud tingimustele. Sama on olnud eelmistel aastatel. Päästja kandidaat peab olema keskharidusega, kriminaalkorras karistamata, tugev, hea tervisega ja valmis meeskonnatööks. Suurim põhjus, miks uusi inimesi peale ei tule ja vanad lahkuvad, on selge – väike töötasu.

Seni on väidetud, et päästjate prežtiis on niigi kõrge ja seetõttu pole palka vaja tõsta. Nüüd, kui olukord on muutunud kriitiliseks ja päästjad on ähvardanud streigiga (ilma, et päästetegevus kannataks), kuigi seadus seda neile ei luba, on sotsist siseminister Anvelt lubanud anda Päästeametile juurde üheksa miljonit. See on oluliselt vähem, kui oleks vaja päästjate palkade vähegi konkurentsivõimeliseks tegemiseks ja nende lahkumise peatamiseks. Et päästja keskmine palk kasvaks Eesti keskmisega võrdseks, on vaja 15 miljonit eurot. Valitsus väidab, et enamaks ei olevat lihtsalt raha.

Kui heidame pilgu valitsuse vastutustundetule rahaga ümberkäimisele, siis on sellised vabandused enam kui küünilised. Raha oleks paju rohkemaks ja sellest jätkuks mujalegi – meditsiini- ja kultuuritöötajatele, õpetajatele, puuetega inimestele, pensionäridele jne, kuid vasakvalitsusel puudub elementaarnegi majandusalane kompetents ja hoolivus meie enda inimeste hea käekäigu vastu.

Äärmiselt rumala maksupoliitikaga on tekitatud alkoholiralli Lätti, mille tõttu oleme pelgalt alkoholiaktsiisi ära andnud pea sada miljonit eurot, järgmisel aastal kasvab see summa veelgi. Lisaks käibe- ja tulumaks ning kümned miljonid, mida tõid siia Soome turistid. Täna käivad nad autode ja lausa bussidega Lätis. Mitukümmend miljonit oleme kaotanud kõrge kütuseaktsiisi tõttu – Eestis ei ole enam vist ühtegi transpordifirmat, kes siit kütust ostaks. Kreekale oleme andnud ESM-i kaudu ca 150 miljonit eurot ja lisagarantii kolme miljardi eest. Nüüd tahetakse kulutada ca 40 miljonit tasuta sõidu võimaldamiseks maakonnaülestes bussiliinides, mis on juba ette läbikukkumisele määratud, kuigi võib esmapilgul tunduda ahvatlev. Seetõttu seda enne valimisi tehaksegi. Sellise eelise andmine valitud bussifirmadele tähendab kõlvatut konkurentsi, mis paneb kahtluse alla suure osa kommertsbussiliinide säilimise. Tagajärjeks on olukorra üldine halvenemine. Lisaks on valitsus teatanud, et olukorras, kus meilt EL toetusfondidest saadav võib väheneda ca 40%, oleme me valmis suurendama enda sissemakseid EL-i.

Näiteid, kuidas raha põletatakse Keskerakonna, IRL-i ja sotside valitsuse poolt lihtsalt mõttetult ära, selle asemel, et midagi asjalikku teha või maksta inimestele väärikat ja elamisväärset palka, on lõpmatult. Mitte keegi kõige selle eest ei vastuta.

Loodetavasti ikka saavad päästjad neile lubatud palgatõusu. Kindel ei saa selles olla, sest sarnaseid lubadusi, mis on kõik katteta jäänud, on minister andnud ka varasemtel aastatel. Kui me tahame end ka tulevikus turvaliselt tunda ja olla kindlad, et päästjaid oleks, kes meile häda korral appi tulevad, ei piisa sellisest tilgutamisest. Päästjad peavad saama väärilist palka. Vastasel juhul maksavad paljud meie seast oma eludega.

Avaldatud: Harju Elu, märts 2018

teisipäev, 6. märts 2018

President Kaljulaidi kõnes puudus sügavus ja sära

Pole kahtlustki, et kõik inimesed, nii need, kes viibisid Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidulikul tähistamisel ERM-s, kui need, kes jälgisid sündmust televiisori vahendusel, kuulasid ja tajusid presidendi kõnet, lähtudes enda ootustest ja ka maailmavaatest, erinevalt. Kahtlemata on iga kõne juures oluline mitte ainult see, mida öeldakse, vaid ka see, kuidas öeldakse.
Võrreldes eelmiste presidentide kõnesid, siis võime näha selgeid erinevusi. President Meri rääkis minakeskselt ja konstrueeris rahvast ennekõike kodanikkonnana ning pigem eestlaste vaatenurgast. President Rüütel kaasas kogu ühiskonna, tähtsustas üksikinimese osa selles ja püüdis viia presidendi institutsiooni rahvale lähemale. Ilves käsitles rahvast poliitilise subjektina, rõhutades küll valijaskonna osatähtsust, kuid võttes endale selgelt rahva-ülese positsiooni. President Kaljulaid on eelistanud rahvale pigem kogukondlikku lähenemist ja laiendanud eestlaseks olemise igaühele, mis välistab rahvuslikkuse ja eestlaslikkuse selle sügavamas tähenduses.
Vaieldamatult olid kõige laiahaardelisemad, säravamad ja meeldejäävamad kõned Lennart Meril, kuid erinevalt teistest oli ta ju ka kirjanik, osates kriitilise pilguga vaadata, ja ümber teha, ka oma kõnekirjutajate tekste. Mis puutub aga oraatoriandesse, siis seda on presidentidel olnud erinevalt ja jällegi eristub siin positiivselt Meri.
Tulles tagasi president Kaljulaidi viimase kõne juurde, siis kinnitas ta meedias, et juubelikõne kirjutas ta ise, konsulteerides oma nõuandjatega. Seega annab kõne hea ülevaate presidendi arusaamadest. Vahetades muljeid paljude EV 100 vastuvõtul viibinutega, siis oli neid, kes jäid kõnega rahule, kuid oluliselt rohkem oli neid, kes oleks oodanud midagi muud, enamat või kindlasti rõõmsamat. Viimaste hulka kuulun ka mina.
Ainus selline kõne ajaloos
Selgitan miks. Mõni aeg tagasi pöördus minu poole üks ajakirjanik küsimusega, milline peaks minu hinnangul olema presidendi aastapäeva kõne ja mis teemasid tuleks käsitleda. Vastasin, et EV 100 kõne peaks olema eriline, suursugune ja sõna otsese mõttes eepiline, tegemist on ju ikkagi meie rahvusriigi suurima ja pidulikuima tähtpäevaga. Ainsa sellisega Eesti ajaloos. Rõhutada tuleks meie riikliku suveräänsuse tähendust ja tähtsust. Kõnes tuleks esile tõsta eesti rahva iseseisvuspüüded, oma riigi loomise, ajaloo keerdkäigud ja karmid väljakutsed, see, kuidas meie rahvas on kõigega hakkama saanud ja ellu jäänud, kajastada meie saavutusi ja edu läbi aegade, markeerida meie positsioon ja püüdlused tänases maailmas ning siduda minevik ja olevik, koos tänutundega kõigi eelnevate põlvkondade vastu, ühtsesse tervikusse vaatega tulevikku.
Jah, üht teist neist elementidest president Kaljulaidi kõnes vaieldamatult oli, kuid üldmulje jäi minu jaoks hüplikuks ja katkendlikuks. Selles puudus sära ja emotsioon, mida nii tähtsa sündmuse puhul oleks oodanud. Mingit pidupäevameeleolu ei tunnetanud ja eepilisusest oli see kaugemal kui Kuu Marsist. Selle asemel saime monotoonse, langeva tooniga heietuse, millel puudusid eredad sähvatused, vaimne tulevärk, tõusud, kulminatsioon ja finaal. Säravamad hetked olid vast need, kus tsiteeriti eelnevate presidentide väljaöeldut.
Poliitkorrektne globalism rukkilillepuruses garneeringus
Ootuspäraselt oli presidendi kõne kantud poliitkorrektsest globalismist ja multikultuurilisusest, mida oli püütud asetada rukilillepurusesse rahvuslikku garneeringusse, meenutades nii mõnetigi nõukogudelikku loosungit - sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. Kõlas küll sõna rahvusriik, kuid selle sisu oli kõike muud ning seegi mattus arusaamatute väidete ja näidete alla, millest üks oli, et me ei tohi näiteks seitsmeaastaseid muukeelseid ja muud nahavärvi lapsi kooli võtmata jätta, lisaks fraasid, nagu avatud rahvuslus, õmblusteta ühiskond jne, mida need kujundid siis ka ei tähenda.
Kahju, et president ei suutnud vabariigi sajandal juubelil olla üle kiusatusest jagada inimesi õigeteks ja valedeks, ehk siis hea, versus kõik need, kes ei jaga samu väärtushinnanguid ning kelle jaoks näiteks e-residentsus ei ole nõiavits, mis ükskõik kellest eestlase teeks. Selline jagamine, kuigi see oli siiski teatud sordiini all, tavapäraseid otsetorkeid polnud, ei sobi minu arust pidupäeva juurde. Ammugi see, kui president rääkis Vabadussõjas võidelnutest ja tänastest missioonide veteranidest, kuid poole sõnagagi ei maininud II maailmasõjas Eesti vabaduse eest ja bolševismi vastu võidelnud mehi, hilisemaid metsavendi ega ka teisitimõtlejaid, kellele me oleme ju vaieldamatult võlgu tänase iseseisvuse eest. Tore vähemalt, mõned neist olid siiski peole kutsutud.
Siiski tahan tunnustavalt esile tõsta, et seekord suutis president välja öelda meie omariikluse eesmärgi, nagu see põhiseaduse preambulas sätestatud on - eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine. Viimati sel teemal sõna võttes kuulutas ta meie rahvusriikluse ülimaks eesmärgiks demokraatia, mis on hoopis üheks vahendiks või tingimuseks eelpooltoodud eesmärgi täitmisel.
Raske öelda, kas positiivsena võib välja tuua ka selle, et ta püüdis oma kõnesse mahutada pea kõik erinevad valdkonnad - majanduse, kultuuri, hariduse, loodushoiu, Euroopa Liidu, meie liitlassuhted, perevägivalla jne, kuid ilmselt see saigi üheks suuremaks komistuskiviks. Ta püüdis küll rääkida kõigest, kuid sisuliselt ei rääkinud seetõttu millestki ja see tegi kõne igavaks. Midagi meeldejäävat seal õieti ei olnudki ja seetõttu pole selle kohta nagu midagi öeldagi. Puudus sügavus, sära ja pidulikkus, mida vähendas ka ruumi ja õhupuudus, mistõttu mitu inimest minestas, ja paljude lahkumine, kes ei jaksanud enam püsti seista. Kohati tekkis küsimus, kas tegu oli ikka EV 100 kõnega või lihtsalt ühel suvalisel kohtumisõhtul räägitavaga.
Küsitav NO99 video
Sama tunne tekkis NO99 videot ekraanidelt jälgides, millel haakuvus EV 100-ga ja sellise suure ja erakordse sündmusega oli küsitav. Kui rääkida lavastuse sümbolitest, siis kohe algatuseks teatati tõrvikuid kandvate inimeste taustal, et Eesti on ummikus, viidates sellega samal ajal Tallinnas Eesti Vabariigi juubelit piduliku tõrvikurongkäiguga tähistanud tuhandetele ja tuhandetele inimestele, kes presidendivastuvõtule ei mahu, kuid kes soovivad sellele vaatamata rõõmsalt, südamest ja üheskoos tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva. See ei olnud ilus. Ja kas hulkuv koer, surnuaed, külakaklus, joomine, ropendamine ja mateeria vaimule eelistamine on ikka sobilikud juubeliaasta sümbolid. Sünnipäev või peied?
Samuti kerkis küsimus, kas ikka pidi rahva kokku kutsuma, et siis ilma ühegi kaunistuseta ERM-s, kus vähemalt mina ei märganud ühtegi lippu ega lilleseadetki, üheskoos televiisorit vaadata või peaks sellega koos või vaheldumisi vähemalt midagigi kohapeal sündima, et muuta sündmus meeldejäävaks. Ma ei mõista, miks peab kõik alati nii tõsine ja depressiivne, et mitte öelda morbiidne, olema? Küll ei olnud seda loomulikult peale videot Tõnis Mägi ja hiljem Ivo Linna esitatud ning kõikide südant liigutanud taasiseseisvumisaegsed rahvuslikud ärkamislaulud,
Lõpetuseks. President Kaljulaid nägi rahvarõivastes kena välja ja tõenäoliselt oli see siiski tema senipeetutest parim kõne. Võib-olla saaks tulevikus parema tulemuse, kui praegused nõuandjad välja vahetada. Igatahes ei vähenda minu kriitika mitte üks raas selle tähtpäeva olulisust nii Eesti riigi kui meie rahva jaoks. Oleme üks väikseim rahvus maailmas, kellele on oma riik. See on unikaalne ja asi, mille üle meil on põhjust uhked olla. Hinnakem, armastagem ja hoidkem enda rahvusriiki, et meie järeltulevad põlved saaksid tähistada EV200 ja + juubeleid ning neil oleks põhjust vaadata samasuguse tänutundega tagasi eelmistele põlvkondadele, nagu meie seda teeme. Head Eesti Vabariigi juubeliaastat!

Avaldatud: Henn Põlluaas: president Kaljulaidi kõnes puudus sügavus ja sära, Postimees 25.02.2018

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-president-kaljulaidi-kones-puudus-sugavus-ja-sara?id=81247973

reede, 2. märts 2018

Hümni kaitsmise vastu olijad paljastavad enda tegeliku pale

Olin 01.03.2018 Vikerraadio Reporteritunnis koos oponentide Carri Ginteri, Barbi Pilvre ja Külli Taroga, kes on kõik eelnevalt hümni seadusega sätestamise vastu sõna võtnud. Seda võib vist kambakaks nimetada, kuid tagasiside põhjal, mida olen saanud, ei jäänud ma siiski neile alla:

https://vikerraadio.err.ee/v/reporteritund/saated/1e34beee-7c6d-4547-84ab-0edc2cdb36df/reporteritund-kas-meil-on-tarvis-humniseadust

Täna on Postimehes jälle üks lugu, kus korratakse neidsamu jaburaid valesid, millega püütakse hümniseaduse vastu hirmu ja paanikat tekitada. Sellised inimesed, kes väidavad, et EKRE poolt esitatud hümniseaduse alusel hakatakse hümni ajal istumise, vales kohas laulmise või mütsi peast mittevõtmise eest vangi panema, näitavad vaid enda pahatahtlikust või lihtlabast rumalust. Las nad valivad ise, kumbasse klassi nad kuuluvad, kuigi tõenäoliselt on nad nii üht kui teist korraga.
Karistus hümni teostamise eest on juba täna Karistusseadustikuga sätestatud. Hümniseadus ei too siia mitte mingisugust muutust. Teotamine on karistatav. Teotamiseks võib kvalifitseerida näiteks hümni sõnade asendamise mingite rõvedate roppustega jne. Samas ei sätesta aga mitte ükski seadus, mis laul siis ikkagi Eesti hümn on. Seega võib täna karistamatult hümni teotada igal võimalikul viisi. Andes hümnile ametliku staatuse teiste seadusega määratud riigi sümbolite, lipu ja vapi kõrval, kaitseme me hümni. Kuidas saab keegi sellele vastu olla?
Istumine või mütsi pähe jätmine ei ole hümni teotamine. See väljendab mitteaustavat suhtumist. Need on kaks täiesti ise asja, mida peaks isegi iga esimese kursuse kõige laisemgi juuratudeng teadma, juristidest, diplomaatidest ja poliitikutest rääkimata. Ja loomulikult ei nõua ega ootagi keegi puudega või haigete inimeste püstitõusmist. Igale asjale tuleb läheneda ikkagi terve mõistusega.
Ma loodan, et Riigikogus seda jätkub ja seadus võetakse vastu. Kui kellelgi on esimese ja teise lugemise vahel häid ettepanekuid, kuidas eelnõud veelgi paremaks teha, siis on see ju ainult tervitatav. Kui aga teatud erakonnad ja isikud hääletavad hümniseaduse vastu, siis näitavad nad sellega lõplikult, milline on nende tegelik suhtumine meie riigi- ja rahvussümbolitesse ning ka rahvusriiklusesse laiemalt.