teisipäev, 25. veebruar 2014

Kõne EV aastapäeva tähistamisel 21.02.2104 Saue Kontserdisaalis

Lugupeetud sauelased, sõbrad ja külalised!

Tervitan teid Saue Linnavalitsuse nimel ja soovin õnne saabuva Eesti Vabariigi üheksakümne kuuenda aastapäeva puhul!

See on mul tänavu juba kolmas kord osaleda Vabariigi aastapäeva tähistamisel, täpselt, nagu eelmisel aastal. Esmalt gümnaasiumis korraldatud ajalookonverentsil, siis lasteaias ja nüüd siin. Kõik korrad on olnud toredad ja meeliülendavad üritused. Eriti lasteaias.

Kui küsisin lastelt, kas nad teavad, mida tähendab Eesti Vabariik, ütlesid nad, et see on justkui perekond, see on meie kodu, meie maa. Kas saab veel paremini öelda?

Võib-olla just seetõttu täidab mind tänavusel Eesti Vabariigi aastapäeval kahetine tunne. Ühtepidi suur rõõm meie riigi sünnipäevast ja headest saavutustest, teistpidi kurbus vahetult enne Vabariigi aastapäeva välisministri poolt allkirjastatud Eesti-Vene piirilepingu pärast.

20-nes sajand oli Eesti saatuses üks murranguterohkemaid aegu. Siis sai tegelikkuseks meie rahva kauaaegne unistus. Sellesse sajandisse mahtusid Eesti Vabariigi väljakuulutamine; Vabadussõda, millega kindlustasime oma riigi ja rahva püsimise ning mis päädis Tartu Rahulepingu sõlmimisega; Moskvast juhitud riigipöördekatse 1924. aastal; Teise Maailmasõja heitlused; võõrvõimude okupatsioonid, millest viimane kestis tervelt pool sajandit ning kommunismiikke alt vabanemine laulvas revolutsioonis. Me ületasime kõik raskused.
                                              
Vabadus ja omariiklus ei tulnud kergelt, rahvas pidi korduvalt iseseisvuse eest võitlema ja oma parimaid poegi ja tütreid ohverdama. Viimane iseseisvuse taastamine toimus õnneks verevalamisteta, kuid me kõik mäletame, et olime ka selleks valmis kui vaja. Sest meie õigluse- ja vabadusetahe oli sedavõrd suur ja kustumatu. Ma loodan ja usun, et see meie südametes kustunud ei ole ja iialgi ei kustu.

Miks ma ei toeta piirilepingu sõlmimist? Sest ühe iseseisva riigi soov loobuda vabatahtlikult ja tasuta oma territooriumist on ajaloos pretsedenditu. Nagu lapsed ütlesid, see on meie pere, meie kodu ja meie maa. Me loobume oma õigustest ja mitte midagi vastu saamata ka sadade miljardite eurode väärtuses maavaradest – põlevkivist, uraanist ja muust. Rääkimata tuhandest ruutkilomeetrist kalarikastest vetest Narva lahel (mis isegi nõukogude ajal kuulusid Eestile) ja kümnete tuhandete eestlaste kodudest ja maadest.

Meie ametlik riigipiir on fikseeritud Tartu rahulepinguga ning ajutine kontrolljoon Eesti ja Venemaa vahel, mis täidab riigipiiri funktsioone, toimib kõigi rahvusvaheliste normide kohaselt. Venemaal on piirivaidlusi enam kui kümne naabriga (isegi USA-ga Beringi väinas) kuid mitte kellegi julgeolek ei ole seetõttu ohustatud – ammugi meie oma, kes me oleme nii Euroopa Liidu kui NATO liige. Läti sõlmis sarnase lepingu 2005. aastal, kuid kas nende suhted Venemaaga ja julgeolek on Eestist paremini tagatud?

Soovides oma naabrile head, peaksime lootma ja uskuma, et kunagi saab ka Venemaast demokraatlik riik, kes soovib heastada teistele tehtud kurja ja tagastab meilt äravõetud alad. Oleme nende tagasisaamist oodanud pool sajandit, võime vabalt oodata veelgi. Või siis sellest ka loobuda, kuid ainult peale referendumit, rahvalt nõusoleku küsimist, ja mõistliku kompensatsiooni eest. Ma loodan, et riigikogu lepingut sellisel kujul ei ratifitseeri. Selles suhtes oli mul eile hea meel kuulata põllumajandusminister Seederi, minu seisukohtadega kattuvat avaldust antud küsimuses.

Kuid täna räägime asjadest, mille üle meil on põhjust rõõmu tunda. Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril 1918 algas nii: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest kord tuleb Eestis aeg, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord jõuab Kalev koju oma lastel’ õnne tooma.“ Nüüd on see aeg käes.

Õnne võti on aga meie endi kätes. Meist endist, rahvast ja meie valitud riigijuhtidest sõltub, kuivõrd suudame hoida neid pirde lõkendamas ja vältida nende kustumist. Siin on ülioluline meie igaühe panus ja eeskätt tahe mõelda ja tegutseda riigi ja rahva huvides. See on meie kohustus.

Meil on õnn olla üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik ja omakeelne haridussüsteem. See on tõeliselt suur ja haruldane asi ning kui me soovime, et see oleks nii ka tulevikus, siis tuleb sellesse jätkuvalt panustada. Sellest hoolimata, et see nõuab meie riigilt ja rahvalt vägagi palju. Nii tööd kui raha, mida ei ole kunagi liialt palju. Kuid omariiklust, rahva püsimajäämist, kultuuri ja haridust ei saa ega tohigi mõõta rahaga.

Miks ma sellest räägin? Sest see puudutab otseselt ka meid Saue linnas. Mõni päev tagasi saime teada rahvusvahelise Pisa testi tulemused, mille põhjal saame enda laste ja Saue Gümnaasiumi üle rõõmu ja tõelist uhkust tunda. Kui me võrdleme ennast maailma riikide keskmiste tulemustega, siis on Saue Gümnaasium maailmas matemaatikas kolmandal kohal Šanghai ja Singapuri järel, funktsionaalses lugemises Šanghai järel teine ja loodusteadustes maailmas esimene. Euroopa riikide keskmiste tulemuste valdkonnas aga oleme oma kõikide tulemustega vaieldamatult esimesel kohal. See on fantastiline tulemus ja minu meelest parim kink Saue linnale Vabariigi aastapäevaks!

Mul on väga hea meel, et aastatepikkune panustamine Saue lastesse ja kooliharidusse on ennast igati õigustanud. Siinkohal tahan südamest tänada kõiki meie õpetajaid, kooli juhtkonda, õpilasi, lapsevanemaid ja nii praegust kui eelnevaid linnavalitsusi ja volikogude koosseise tubli töö ja pühendumise eest. Ma loodan, et Saue Gümnaasium jääb ka praeguse haridusreformi tormituulte käigus püsima ja annab jätkuvalt meie lastele sedavõrd head haridust. Lapsed on ju meie ja terve Eesti tulevik ning me teeme nende heaks kõik endast oleneva. Just see on meie prioriteet.

Vabariigi aastapäeval on kohane pöörduda tänutundega kõigi eelmiste ja loomulikult ka tänase põlvkonna poole, kes meie riigi on loonud. Eesti on täna vaieldamatult ilusam ja ka rikkam, kui kunagi varem oma ajaloo jooksul, kuigi teha, et meie riik saaks selliseks, nagu me oma vaimusilmas näeme ja unistame, on meil veel palju.

Vanasõna, kus viga näed laita, seal tule ja aita, kehtib täna täpselt samamoodi kui vanasti. Seetõttu soovin kõigile aktiivsust, pealehakkamist ja jõudu osaleda ühiskondlikus elus, öelda julgesti välja oma seisukohti ja panna õlg alla vaba mõtte ja meie riigi arengule. Vaid sedamoodi saame kaasa aidata positiivsete arengute tekkimisele, mis suudavad muuta elu paremaks igal pool Eestis. Vaid üheskoos hoiame pirrud lõkendamas.

Soovin teile head Eesti Vabariigi aastapäeva! Lehvigu lipud ja elagu Eesti!

Henn Põlluaas

Saue linnapea